Jälle omas elemendis :) ....

....ehk teisisõnu: hulle plaane hakkab tulema justkui Vändrast saelaudu. Täna sai väegade vastumeelselt end suurele aiamaale sibulapeenra veerde aetud. Et rohida või sedasi.....
Aga vot sel pea alaspidi peenras ukerdamisel on omad tagajärjed, sest kui niisuguses asendis pikemat aega viibida, valgub veri pähe... Mis selle tagajärjel juhtuda võib, see on juba indiviiditi erinev. Minu puhul on see jama, et hullud plaanid hakkavad peas ringi tiirutama. Ja nii jäigi peenra rohimine jälle pooleli. Hoopis Painti programmis oli vaja üks plaan visandada.
Vahepeal üks pilt ka. Istutasin need lilled mullu augustis uuele kohale (Naadipeenrasse). Mulle tundub, et tänavu on õied kuidagi kirkamad, õie südamikus on veidi enam punast tooni. Nojah, see rosaariumi ja puhkekoha plaan.... Selline ta siis tuli. Idee järgi sellele platsile, mis seni kandis nimetust "suur aiamaa". Nüüd tuleb see ala mürgitada kas Roundupi või miski uuema ja tõhusama ollusega ning siis.....
Väga tahaks, et roosipeenrad oleksid veidi kõrgemad - kõrgus võiks olla üles ehitatud maakividest müüritisena (analoog lipuvarda ringpeenraga). Peenarde vahed - jalgrajad oleks muidugi väga efektne, kui sillutatud, aga meie puhul jäävad ilmselt muru alla (muruniidukiga hea neid korras hoida).

Sibulapeenraid rohides vaatasin hostasid. Sai nende küljest tükke haugatud eelmise suve lõpus ja eriti suured tükid sai võetud sel kevadel - ikka on nad tohutult suured. Tuleb mõelda, kus ja kuidas neid kõige parem oleks eksponeerida. Võib-olla kombineeriks roose just rahulik-roheliste hostadega?

Nii! 50 sammu sibulapeenraid on rohitud! Selline märkimisväärne töövõit ning võimalus 10.-s punkt tööde nimekirjast maha tõmmata! Millegipärast meenus tööd lõpetades NL skulptori Muhhina taies "Tööline ja kolhoositar" ning see, kuidas ma lapsena toda pronksi (?) valatud tädi kartsin... Oli teine selline jõuline, lihaseline ning mis peamine - minu arust kole kurja näoga...

Plaanisin vaarikaid rohida, aga ei õnnestunud. Ilm on vilets ja mesilastel tuju paha. Nii saingi kaks nõela ning mulle sellest aitas...

Imepeenra rohimine. Kui oled hoolas aiapidaja (või vähemasti üritad olla), siis polegi see rohimine nii hirmus. Muld on niiske ja pehme - rohimine edeneb päris kenasti. Aga kindel on see, et vesihein ei ole mitte kõigevägevama poolt loodud. Tema on ilmselgelt saatanast - tee mis tahad, lahti temast ei saa.

Krõõdad on ka puhta vakka jäänud. Ilmselt teevad heina. Või saunavihtasid.
Pidi ju suvel iga kuu kuskil aedasid kaemas käidama. Kange tahtmine oleks veidike aiandusspionaažiga tegeleda ja ideesid näpata.

......

Ehh! Ei lähe see asi mitte nii kiiresti, nagu ma sooviksin. Imepeenrast on korras kuus sektorit. Kahele neist vedasin juurde mulda. Selleks kasutasin muti aetud kuhilaid. Hää must, siidine ja juurikavaba muld! Nüüd hakka või paluma, et mutt veel natuke Rootsi Tee ümbruses tõnguks - saaks veel mullale lisa. Vahepeal sadas pea pilvitust taevast ka tiba vihmakest. Vihm ajas sääsed õelaks. Nende lakkamatu pinin ja õelus mu viimaks tuppa ajasidki.

Suvi missugune - terve päev õues jopega. Sama jope seljas, sai talvel lund kühveldatud. Aga ilma olla ei kannatanud. Külm. Ja homme on jaanilaupäev. Ei usugi enam eriti, et sel suvel üldse enam soojaks läheb. Hakka või uskuma skeptikute arvamust, et selle suve kõige soojemad päevad olidki need poolteist nädalat maikuus.