Uus nädal, uued tegemised

Hommik on üsna jahe ja peenraid korrastada kannatab vaid päikese käes.
Küll on mõnus see suvine aeg - ei mingi sundust ega kalendris näpuga järje ajamist, et kas ehk mõni tähtaeg jälle kukkuma ei hakka. Megamõnus - teen, mida tahan ja millal tahan!

Just täna hommikul vaatasime üle tee laiuvat mesikapõldu ning uurisime, kui kaugel on mesika õitseaeg. Aga - siis äkki oli kohal traktor. Esiti imestasin, et kas sa näe - isegi meie külas niidetakse teeservades rohi maha! Kuid siis ilmus traktor välja sootuks valest suunast... Läksin seda asja kaema. Nojah - mesikas niidetakse täna maha! Ju on kuskil veel mõni laut, kus loomad sees, milleks muidu seda silo vaja läheks.

Nii! Nüüd on siis lõplikult suvepuhkus käes. Tegin ära paar viimast sissekannet WUCES kodulehele. Aruanne on juba ammu ära saadetud. Sellega on nüüd asi ühel pool.

Päeva edenedes on läinud nii palavaks, et ei saagi lauspäikese käes töötada. Aeg-ajalt tuleb tuppa varjuda. Ka terrassil mõnulemine ei tule hullult tuulise ilma tõttu kõne allagi - nii võib vaid päevavarju ära lõhkuda. Väljas on nii vali kohin (vahtrate lehed tuule käes), et kuuldav olemiseks tuleb rääkida väga kõva häälega.

Kasutasin hetke, mil pilv teravat päikesevalgust varjutas ning tegin paar pilti uutest õitsejatest meie aias.

Minu vaieldamatu lemmik: tõnnike.Naadipeenar on rohketes õites. Olen lõpuks ometi selle peenraga rahul - ei ühtki suvikut. Ainult suhteliselt kõrgekasvulised püsikud ning vaba mullapinda naatide kasvatamiseks on vähe-vähe järele jäänud.

Teine peenar, millega tänavu suvel tõsiselt rahul saan olla, on muidugi Imepeenar. Ka seal pole ühtki suvikut. Viimasena korrastatud sektorisse istutatud tõnnikesed küll veidi põevad, aga küll nad kosuvad.

Keskpäevases päikeselõõsas on küüni seina ääres avanud esimese õie saialill. Saialillepeenrast möödudes meenutan ikka Kristi sõnu, et saialille teematerjaliks kuivatades tuleb õiest eraldada kroonlehed. Ainult need on tee valmistamiseks sobilikud.