Algab sõstraralli

Esimene "proovinoppimine": kollane kauss silmini täis. Marjade küpsemine on olnud väga kiire. Alles see oli, kui vaatasin, et ainult põõsa ülaosas on marjad noppimiseks valmis. Nüüd üleni. Sel suvel tuleb olla hoolas ja kokku korjata kõik marjad. Osa musti sõstraid tuleb jätta ka tikrimahlale lisaks. Tikrimahla värv tahab natuke "parandamist". Toormoos. Pannkoogi peale ja ka "intensiivraviks" palaviku puhul. Kogemused on näidanud, et keedumoos ei mõju palaviku alandajana nii hästi, kui toormoos.

Moosi sai sellest portsust nii palju. Natuke ka muidu mekkimiseks. Ma hakkan topsidega tõsiselt hätta jääma. Kui plasttopsid otsas, tuleb moosi keetma hakata.

PS: Raadios muudkui räägitakse, et metsades pidavat palju mustikaid olema. Seal, kus Arnet tema välitööd viinud on, seal küll eriti palju neid pole.

Maimu eeskujul tahan seekord katsetada mahla plastpudelitesse villimist ja jahtunult lähevad nad sügavkülma. Selle nipi peale ma poleks küll osanud tulla! Jummalast hea võimalus pudeleid kasutada! Ma küll ei taha mingite kahtlaste sinininaga seal taaraautomaadi sabas seista.

Kanuuga jõe peal

Võtsime Pontsu esimest korda kanuuga sõitma. Autokoer ta meil juba on. Näis, kas temast ka kanuukoer saab. Polnudki kõige hullem - täiesti rahulikult pidas ennast üleval. Küll tal oli palju nuusutada! Vee peal on ju hoopis teised lõhnad.

Vesikupp õitseb.

Kassisabast tuli väga vilets pilt. Ja ainult ühte taime nägingi. Varem on neid ikka palju rohkem olnud. Ju pole tänavu selle taime aasta.

See väikeste valgete õitega taim on konnarohi.

Ja kala ikka veel ei näkka! Ometi kala jões on. Keegi päevitas vesiputkede vahel ja kadus meie lähenedes sügavusse peitu. Vee pinnal soojas vees olid pisikeste ahvenate parved.

Arne läks pärast oma jõe peal kanuutamist veel Pirita jõele ahvenat kiusama. Tuli tagasi ja porises: "Selline pikajaline ignorantsus igasuguse pakutava söödava suhtes teeb neile (kaladele) igal juhul au!"

Pilved

Olen sel suvel avastanud enda jaoks pilved. Seda pildistamise mõttes.
Lapsena lesisin murul ja vaatasin taevas sõudvaid valgeid rünkpilvi. Kujutlesin, kuidas ma nende pilvede peal ronin ja valge pilvevati sees hüppan. Praegugi tore neid vaadata :)


Nüüd tunduvad tumedad pilved oma loendamatute toonivarjunditega isegi põnevamatena.

Sokusarved

Arne tuli täna Paunküla kaitseala soodest üsna varakult tagasi. Eile maja juures saadud väike vigastus andis tunda ja pikalt soodes mütata ei kannatanud.
Aga koju tuli ta saagiga: leidis üle tüki aja jälle väga ilusad sokusarved. Olid teised vedelenud kraavivees. Natuke tahavad saagimist, siis aluse külge ja seinale.

Päeva niruvõitu algus

Kui inimesel on igav, siis hakkab ta tegema asju, mida poleks vaja teha. Meespere kõik ära ja nii mõtlesingi, et hakkaks õige küüni koristama. See töö jäi aga sinnapaika, kuna oskasin omale paraja jämeda ja roostes naela jalga astuda. Ja vot kätte ka ei saa! Suht sügaval, valus ka ja käed läksid sellest jamast päris nõrgaks. Õnneks ma seda haava kohta ei näinud, kuna prussijupi ja jalatalla vahele jäi veel ka plätu. Lõpuks sain selle prussi jala küljest lahti. Tuppa liipamisel oli vererida järel... :(
Ega täna mingit suuremat sorti ringi trampimist välja ei mängi. Nii istungi nüüd terrassil laatsaretis ja koon. See lõng, mis eile harutatud sai, tuleb ju kohe kiiremas korras moondada millekski tarvilikuks ja millal seda veel parem teha oleks, kui praegu.

Tänase päeva toimetused

Täna sai viimane jupp voodrit seina löödud. Katuse serva löömine jäi pooleli peaakrobaadi väikese vigastuse tõttu. Rohkem sel suvel voodrilauda ei osta, sest Väikese Peetri leivakott on tühjaks söödud ja nüüd asub igaüks oma leivakoti kallale.

Värvida tuleb pintsliga. Kompressori asjus sai maad kuulatud, aga edutult.
Pontsu õpib iga päev mõne uue vallatuse selgeks ja nõuab kogu aeg, et temaga mängitaks.

Ja käes ongi flokside aeg! Minule floksid meeldivad. Mu ema ei sallinud neid silmaotsaki. Ema oli 9-aastane tüdruk, kui tema isa suri. Matustel septembri esimestel päevadel olid just floksid need peamised lilled olnud. Lapsele sööbis mällu: floks = surm. Sellest ka tema antipaatia selle lille suhtes.

Ja tänaste tegemiste loetelu pole just eriti pikk. Iga tegevus võttis oma aja ja nii see õhtu kätte jõudiski.

1. Tänava ääres vikatiga niidetud ala niitmine muruniidukiga. Jäi pooleli, kuna bensiin on momendil otsas.
2. Köögiviljamaa rohimine.
3. Sügavkülma seitse kandilist võitopsi hakitud tilli.
4. Sügavkülma 3 suuremat topsi hakitud sibulapealseid.
5. Vanade kudumite harutamine.

Õhtul poole kümne paiku oli ilm selline: udu ujus üle maa.

Tänasest päevast

Jõe poolt kostab jälle kõva kohinat. Eks see sagedaste vihmahoogude vesi peab ju lõpuks mõju avaldama ka. Ja kingalill hakkabki õitsema!

See on nii erksavärviline pilt, et tundub ebareaalsena. Aga sellised on praegu Imepeenras päevakübarate sektorid.Vihm läks aina hullemaks ja see sundis tellingutelt alla ronima. Sõitsime siis hoopis Kiili Maximasse. Mustsõstrad on varsti valmis ja vaja nad sisse teha, mistõttu suhkruvoori minek oli igati asjakohane. Ja kui juba sealkandis, siis loomulikult võtsime ette ka kontrollreidi Hansaplanti.

Appi, appi! Küll seal oli igasuguseid ahvatlusi! Hästi vahvad olid kahte sorti kellukad. Ma polnud selliseid varem näinudki. Nimed muidugi meelde ei jäänud. Aga imeilusad olid nad küll!

Ja seal olid astilbed!!!!!!!

Mulle need lilled meeldivad kohe väga, väga! Neid oli seal ka rikkalikus värvivalikus. Kõige rohkem meeldis siiski roosa astilbe. Aga ma ei suuda praegu küll välja mõelda, kas ja kus oleks meie aias see koht, kus astilbede efektne õieilu kõige paremini esile tuleks. Siinkohal meenub pilt ühest ajakirjast, kus heleda maja seina ääres oli pikk peenar, millel ilutsesid roosad astilbed. See pilt jättis vapustava mulje!

Muidugi oli ka meeletult roose, aga neid ma mitte ei vaadanudki. Mul ei õnnestu rooside kasvatamine.

Kiilis on ka lemmikloomapood. Sealt saime lõpuks paar vahvat palli meie Pontsule. Vaatasime ka jalutustrakse. No küll need on imelikuks disainitud! Isegi müüja ei saanud aru, mismoodi koer sellise asjanduse sisse tuleks toppida. Naersime koos müüjaga, et nüüd oleks küll hädasti vaja toote kasutusjuhendit.

No need traksid me veel ära ostame, aga hiljem. Ehk sügise poole, kui kutsa natuke suuremaks on kasvanud.

Tegin mõned pildid ka lillhernestest:

Aga mis kõige olulisem: täna on jaagupipäev. Jaagup aga lööb raudnaela heinakõrde ja viskab külma kivi vette. Veel jaagupipäevast loe siit.

Võõrasemad

Hansaplantsist ostsin täna kaks pakki võõrasemasid. Pärast vihmasadu külvasin seemned maha.
Helelillade õitega Fancy Silberblau.
Koukisin pakendit lahti ja üllatus-üllatus: pakis oli tervelt kümme seemet. Kusjuures ühe suutsin veel ära ka kaotada.
Lillade kriimudega valgeõieline Swiss Giants Silverbride.
Valge võõrasema seemneid oli ikka natuke rohkem, aga ka siiski liiga vähe.
Hinnast me ei räägi, aga ma oleks küll tahtnud näha vähemalt poole väiksemat hinda. No küll nöörivad!

Kui nad nüüd idanema peaksid, siis tulemus on mitte just selline, nagu ma soovinud oleksin. Lillat on vähem, valget rohkem.

Küll kõmiseb!

Oh, ei ole sellel "rõõmul" otsa ega äärt: meil jälle selline ilm :((( Aga midagi päris rõõmustavat on ikka ka. Tänasest peale on kuluartiklite loetelust jälle mõni asi maha tõmmatud: kapsas, mugulsibul ja lõpuks ometi ka kasvuhoonekurk. Avamaakurk ei "idane ega mädane". Kui, siis pigem mädaneb... Ja esimesed paprikad hakkavad jumet võtma.

Tänane lõunasöök kapsa-hakklihautis söödi ära nii, et pane või pesemata pott kappi - poisid ütlesid, et nad korjasid viimasegi molekuli kokku. Vot mis hea on vahetult peenralt potti pandud köögivili! Hautise hulka sai seekord ka tomatit hakitud. See meeldib meesperele kohe eriti.
Ja tikrid, mustsõstrad on just seda nägu, et kangesti tahaks kisselli keeta. Kissell vahukoorega ... mmm.... kui hea!

Ja vahtralehes on juba kergelt punakat tooni märgata. Nagu see alati juuli lõpus olnud on.

Lillepada

Yesssss! Teine istutusvoor pajas on läinud õigesti! Need kivid paja põhjas õigustavad end filtrina väga hästi.
Pada on täies õieehtes. Mu meelest on eriti tore, et osa taimi on niimoodi natuke allapoole ka kooldunud.
Olen rahul! Täiega!

Tikandid

Ämma ettepanekul tegin pildid tikitud seinapiltidest.
Need on juba pea kakskümmend aastat vanad tikandid ja kui nüüd pilte tegin, siis avastasin, et koi on ka nende vastu huvi tundnud.
No ei ma saanud korralikke pilte, aga midagi siiski. Et kui kunagi vaja, saan piltide pealt maha joonistada. Neid mustreid paberil juba ammu pole.

Esimesed kaks A3 formaadis pilti moodustavad paari: ühesugune taust, ühesugune raam.

Järgmised kaks suurt pilti moodustavad ka paari. Need kuuluvad meie helesinisesse verandasse. Tegelikult oli kolmas muster ka, aga taustariiet ei jätkunud kolmanda pildi jaoks. Tikitud on nad ammu enne veranda "tekitamist". Seal leidsid nad lõpuks oma õige koha.

Järgmised kolm kuuluvad ka kokku. Nii umbes A4 formaadis pildid.

Varahommikune pildiseeria

Täna selline jahedavõitu, kuid päikeseline hommik.
Esimese hommikuse käiguna tegin tiiru kartulimaale. Küll mulle meeldib õitsev kartulipõld! Tegelikult on kartulil ikka imeilus õis. Tahtsin sellest valgest õiemerest ühe ilusa pildi teha, aga ei õnnestunud. Oleksin tahtnud teha pildi piki kartulivagusid, aga siis oleksin pidanud pildistama otse vastu päikest või teisel juhul oleks minu vari pildil domineerima jäänud. Tegemata jäi.

Selle asemel tegin pilte järjekordsetest sügise saabumise märkidest. Jeerum, ma nüüd ei teagi, kuidas käänatakse: kas aster - astra või aster - astri :( !!!!
No igal juhul on need lilled õitsemisega sellises staadiumis:

valge:
lilla:

roosa:

Aga seda ma ei tea, kes on sellel pildil. Kutsika tunnen küll ära :) , aga vot see lill. Pildi tegemiseks oli küll sobilikult varjuline, aga ikkagi on õied sellised udused. Tegelikult on see sinine ikka tunduvalt inensiivsem. Näen oma blogi külastuste aadressidelt, et paljud on tulnud aiablogide kaudu. Kas keegi aiaspetsidest teab selle lille nime? Loodan kommentaariumi abil targemaks saada!

Päev jälle õhtus

Ja jälle sajab. Kohati on akna taga kohe tihe veekardin.
Täna ei olnud eriti "tootlik" päev. Korrastasin kasvuhoone taga hostade ümbrust, kuue suure puhma ümbrus on nüüd korras. Niivõrd kuivõrd... sest "korras" ei ole see ala teps mitte. Nimelt ootavad seal maasikad välja kaevamist. See on see koera saba, millest suve hakatusel jäi üle hüppamata.

Kutsikas magas pikalt ja on nüüd täiesti pöörane.
Kuna õues enam midagi teha ei saanud, siis sättisin end põrandale näputööd tegema. Oh seda Pontsu rõõmu, kui lagedale ilmus lõngakerade kast! Ta kaevus lõngakerade vahele ja ei teadnud, millist hammustada, milline salamahti minema vedida. Ta sai isegi sellise tembuga hakkama, et tõmbas mul lõnga nõela tagant ära. No on üks väike röövel!

Aga enne näputöö kallale asumist toimetasin natuke ka arvutis. Tegin Pbworks keskkonnas Arne kirjatükile "Ja hõbedat... ja kulda" pesa. Nüüd on see töö arvuti ettearvamatute trikkide eest päästetud.

Meil on nüüd lõplik otsus tehtud, et me homme Jänedale ei sõida. Jätame talupäevade külastamise seekord vahele. Võib-olla ongi parem. Siis hea järgmisel suvel vaadata, mis nad seal jälle uut on teinud. Eelmisel suvel ei jõudnud ära ahhetada, kui ilusaks on park tehtud. Seal tööd vist mitmele aednikule. Kahju on ainult sellest, et tegemata jääb uus foto vesiroosidest järve äärde viiva tee kõrval kraavis. Mu eelmise aasta pildid on kõik Format C tõttu olematusse kadunud.

Homme tuleb hoopis Kose cityt külastada. Ja kui ilm suvatseb vihmavaba olla, siis saame seinaga jätkata.

Külalised ja nendest ajendatud mõtted

Kammisin parasjagu terrassi peal kutsikat, kui meile keerasid õue neli jalgratturit. Kenasti kiivrid peas ja ratturikindad käes. Nemad olla külavaheteedel matkamas, ise Tallinna inimesed. Meile keerasid nad sisse meie talusildi tõttu. Et pidavat olema täiesti teistsugune. Nüüd taheti teada, mis meil siin veel sellist "teistsugust" on. No mul polnud kiita midagi, et meitel oo kõikse rohkem kadakaid ja kõikse rohkem kiviaedu.

Külalised küsisid luba, kas nad võivad kiikuda. No andku minna!
Vaimustuses oldi kiige "katusel" olevast päikeserattast ja sauna puhkenurga tugipostidest. Ütlesin siis, et need puud on 1967. aasta 1. augusti suure tormi kahjustuste tagajärjel tekkinud/kasvanud.

Kui rattamatkajad olid oma teed jätkanud, istusin terrassil ja mõtlesin. Kohe tükk aega mõtlesin.
Ahjaa, Oru poes juhtusin kuulma, kuidas üks poetädi riidles koledal kombel, et jälle on üks kuulutus üles pandud ja et poe uks on klambritest auklik nagu kuulipildujast sõelaks lastud...
Mõtlesin siis seal leti ees, et aga kas on kuskil sellist kohta, kuhu teateid ja kuulutusi üles panna? Ei ole ju! Samas ise oleme tigedad, kui info ei liigu...

No vot ja ma siis lebotasin ja mõtlesin... Küll mulle meeldiks, kui meil oleks iga tee otsas viidapostid, kus iga viit näitab iga üksiku talu suunas. Siis muudkui sõidad ja vaatad: näe, Kuusiku, Lepiku ja Männiku talud jäävad sinna suunda... Sõidad edasi ja juba näed: Kuusiku talusilt tervitab möödujat. Edasi sõites keerab tee nii paremale kui vasakule. Ühele poole näitab viit: Lepiku, teisele poole: Männiku .... jne, jne. Eksimise võimalust nagu polegi...
Veel mõtlesin, et küll oleks tore, kui külas oleksid oma teadetetahvlid. Mitte üks, vaid ikka mitu. Talud meie kandis väga suurel alal laiali valgunud. Naabrist näed ju heal juhul katuseharja, ülejäänu jääb maakera nuka taha... Väga kena oleks, kui bussipeatuses oleks busside sõidugraafik. Ma ükspäev juhtusin kalmistul olles nägema ühte imelikul kellaajal sõitvat bussi. Kust see tuli, kuhu läks? Pole aimugi. Ma ükskord tegin tembu ja printisin Radixi busside graafiku välja, panin kilekaante vahele ja kleepisin bussipeatuses ooteputka seinale. Ehh, varsti oli selle peal katsetatud, kas ikka võtab tuld külge või ei võta. Võttis...

Vot sellised mõtted. Natuke kurvad. Ja sellepärast kurvad, et nad ei vii kuhugi. Kuigi tahaks, et viiks.

Ainus, kes peale mu oma mehe neist mõtetest hooliks, on naabrimees Aivar. Aga temal on niigi sada muret oma jalgpalliga ja lähiümbrusest kinnisvaraarendajate peletamisega.

.....

Totaalse muutumise algusaegadest

Natuke šokeerivaid pilte ka. See siin polegi veel kõige hullem: kaugel paistab Heinassoo, mis maaparanduse järgselt nii laga, nii lage... Imelik kohe. Me saime sellest maaparandusest nii palju kasu, et mõnda aega kasvatasime uuel põllul kartuleid. Hiljem oli seal maasikapõld. Aga .... kes see jõuab. Meie küll ei jõudnud... Nüüd on seal tehtud kõik selleks ,et uus mets kasvama saaks.
Ja praeguse vana pargi puud on veel nii tillukesed. Sauna juures oli nii lage, et rajasime sinna isegi lillepeenra. See on nüüdseks hävinud, kuna jäi pargipuude all pimeda kätte.

Ja teine see pilt allpool on selline, mida vaadates on alati tunne, et hakka või nutma. Nii masendav oli see meie kodu tema algusaastatel. Ja kui mõelda selle peale, milline ta oli siis ja milline on ta praegu, siis pole ju miskit imestada, kui nii veidrate muutuste tõttu hakati meid "külahulludeks" nimetama. Mõelda vaid, tegelevad mõttetustega. Talupidaja peab loomi, kasvatab põllul söödapeeti, kirub elu jne, jne. Meie aga hakkasime tegema seda, mis mitte midagi sisse ei toonud. Tõi tegelikult küll, aga see polnud rahasse ümber pandav, see oli hingerahu. Meil on siiamaani jäänud aeg-ajalt kasutatavaks killuks mulle noomituse korras öeldud külamammi sõnad: "Maal on olemas ainult kahte liiki rohumaad. Üks on heinamaa, mis niidetaks paljaks. Teine on karjamaa, mis süüakse paljaks. Ja ärgu ma siin eputagu midagi mingi linnavurle mõttetu muruga ja veel mõttetuma ostuga - muruniidukiga.

Nojah, sellel jubedal pildil on värskelt maha lõhutud laut - ait, mis oli nii kipakil, et loomade jaokski ohtlik, rääkimata sellest, et oli väikeste laste mängumaal.
See suur lubjakivihunnik on pärit maaparanduse ajast. Töödejuhataja kauples, et kopp saaks jõe põhjast välja rammitava kivi meie territooriumile laiali ajada. Selgitas, et sellest lohust kooritakse pinnas, mis pärast kivide peale jälle tagasi pannakse. Midagi ei kooritud! Pinnase tasandamisest üle jäänud kivid lükati meie õue kuhja. Ei noh, tore, eks! Tegelikult pikapeale me kasutasime suurema jao nendest kividest ära ka. Üks seik oli isegi veidi naljakas: kaev õues, millest võtsime loomade joogivett. Aga maaparanduse tagajärjel jäi see kaev kuivaks. Mõtlesime siis, et teeme talle ilusad rakked ümber ja jääb selliseks dekoratiivelemendiks õues. Järgmisel päeval vedasime kaevu kive täis! Nimelt oli tulnud uus mõte - teeme sinna lipumasti koha. See on praeguseni olemas - lipumast ja ringpeenar. Hakkasime maja juurde terrassi rajama. See sai ka sama kivihunniku materjaliga täidetud. Lõpuks jäi kuhja põhi - tihedalt kokku surutud klibu, mille lahti kangutamiseks oleks vaja läinud sutsuke dünamiiti. Siis tuli mõte, mis reaaluses kannab praegu nime Imepeenar.
Sellele vanale vundamendile sai ehitatud puukuur koos oma "kuulsa" kuurirõduga. Juba see näitab, et hullud on hullud - kes see enne on näinud, et ühel ausal puukuuril on rõdu??? Aga külahulludel, näe on.

Ahjaa! Kui seda jubedat pilti vaadata, siis on näha, et kivide peal on erinevat värvi pinnast. Muld sai tekitatud.... millest? .... küttepuude saagimisel tekkinud saepurust.
Sellest perioodist on pärit meie kohaliku tähtsusega "kohanimed":
Imepeenar - ükski normaalne inimene ei tee lillepeenart kivihunniku põhjale. Sai tehtud. Ja kuna ta on selline ebatraditsioonilise kujuga ja kuna seal olude kiuste lilled tõesti kasvama hakkasid, siis sellest selline nimi.
Kivikõrb - kaldaala, mis on vähemalt poole meetri paksuselt kaetud paekividega. Mulda on minimaalselt. reageerib koheselt igasugusele vähegi põuasemale ajale. Kõrb mis kõrb...
Kuurirõdu/suvetuba - rõdu, mis on ehitatud puukuuri ette.
Vana park - esimene puude istutusala .
Uus park - sõidutee ääres endisele karjamaale rajatud puistu. Eesmärk oli "kinni kasvatada" pikalt avatud vaade otse meie õuele + tuuletõke + lumetõke.

Need tohutud muutused tõid kunagi aastate eest üsna mitmel korral tunnustust kohaliku tähtsusega "Kodu kauniks" konkursil. Kusjuures ega me ise ennast nominendiks ei seadnud. Luure olevat tegutsenud, nagu siis öeldi.

Mõned vanad pildid

Pireti veebipäevikust oli nii armas vaadata vanu pilte. Olen mitmel õhtul vaadanud meie vanu albumeid ja lasin nüüd mõned fotod skännerist läbi.

Loigu metsas kilpjalgade all. Praeguseks ajaks on selles kohas kohalik pidupanemise koht. (Olen isegi korra sinna palkmajja sisse pääsenud, kui Kõue valla asutuste töötajate jõulupidu seal peeti.)
Salutagusel Kohila LPK- aegsel kolleegil külas.

Üks toredamaid pilte. Ema-isa ja venna pere meil külas. Need arbuusisuud on nii naljakad!

Ja see on pilt 22. augustist 1997. Minu praegused kolleegid said kolleegideks just sellest õhtust alates. Lisaks sünnipäeva tähistamisele oli see tegelikult ka minu tööle kauplemise viimane "läbirääkimiste voor". Tollane direktor ütles, et ega ta enne ära ei lähe, kui ma olen kirjutanud avalduse teemal "Palun võtta mind tööle....."

Päeva kokkuvõte - seekord rahulolev :D

Täna hommikul oli äratus kole vara - väike kutsa hakkas poole viie ajal kõva häälega nõudma, et temaga mängitaks. Käisin temaga õues ja siis kolisime alla elutuppa, et ülejäänud pere magada saaks. Suure müdistamise peale jäi see tegelane lõpuks jälle magama ja selle tralli peale sai ise ka hilise hommikutunnini põõnatud.

Hommikul oli ilm selline jahe. No mitte ei ahvatlenud õue minema! Istusin siis arvuti taha ja tegin natuke midagi kasulikku ka ära. Nimelt natuke eesti keele materjale kolmanda klassi jaoks.

Aiablogijad isekeskis arutavad, et nad oma blogide postitustega mingil määral mõjutavad üksteist. Nad mõjutavad ka mind, võõrast lugejat. Olen saanud selle kevad-suve jooksul natuke targemaks ning loomulikult mitmeid uusi ideesid.
Põnevaim nendest on AiaKirjaniku keraamiliste plaatidega kaetud köögilaud. Raplas ehitusmaterjalide poes on juba eelluure tehtud. Kui elu-olu tubasemaks kisub, siis teeme omale ka uue köögilaua. Seda ma luban!

Meie Pontsu on üks ütlemata tragi kutsikas! Täna ta parajasti magas kamina ees, kui ma välja hiilisin. Elutoa suur aken (või uks - ma ei saagi õieti aru, kumb ta siis on) oli poikvel. Läksin maasikamaale. Natukese aja pärast tuli kutsikas mulle järgi, ise kilkas suurest rõõmust nii et mets kajas. Ta võttis siis jälje üles!!!

Hallide kassidega saab kutsikas täitsa hakkama - ärgitab neid küll mängima, saades aga vastuseks pahura kõhina, jätab nad rahule. Aga meie must Hugobert! Tema vaeseke ei pääse enam üldse tuppa. Ta kooleb meil niiviisi varsti nälga! Niipea, kui ta kuskilt nähtavale ilmub, nii sööstab Pontsu tema poole. Küll siis on lidumist: kass ees, kutsikas järel! Pontsu vend on ka selline üleni must ja siledakarvaline. Kas Pontsu peab äkki musta kassi oma vennaks? Vähe usutav, aga imelikud on need suhted neil loomadel.

No pidin ju oma päevast kokkuvõtte tegema :)
Rahul olen selle tänase päevaga, jumala eest! Ja iseendaga ka :) Harva juhtub sellist päeva, kus kõik plaanitu saab ka tehtud. Täna siis selline edukas päev. Käisin veel pimeda eel uut peenart imetlemas ja ei oska aru saada, kuidas ma varem sellise lahenduse peale ei ole tulnud. Ideesid hakkab nappima või mis värk???

Homme tuleb telefon käepärast hoida. Ei mina usu, et poisid Järlepa järve ääres rabasaarel kuigi pikalt vastu peavad. Tuleb millaski nende varustusele järgi minna.

Väike aiakujunduslik projekt

Aiablogijad muudkui kirjutavad oma imeilusatest hostadest. Meie aias ka neid terve armee. Ja just need võimsad puhmad, mis kasvavad kuurirõdule suunduva kõnnitee ääres, vot nendest ei saa enam kuidagi mööda - nii suured on nad.

Ma pole veel kunagi söandanud taimi keset vegetatsiooniperioodi ümber istutada. Ikka kas selle alguses või lõpus. Aga tuleb välja, et kannatavad küll keset suve istutamist. No teen siis kah katset.

Vot nüüd seoses majale uue undruku selga sättimisega tuli tahtmine veel maja ümbrust ka muuta. Kaunimaks või nii.
Ja siit siis tekkiski mõte teha väike hostade peenar köögi akna alla ja tuulekoja seina äärde. See on selline pime koht, kuhu vaatamata edela suunale päikest suurt ei paista. Kaks vana vahtrapuud esinevad meil siin vankumatute päikesepüüdjatena.

Esimesel pildil käivad kaevetööd. Muru siit niikuinii eriti hea niita pole. Ja oleks siis ka muru - vesihein, va vaenlane, peamiselt vohamas.

Nu jah, sain arvutis oma tööd valmis ja nüüd paras aeg jälle aeda väisata.
Mulle tundub, et olen taaskord selle kitse olukorras, kes ei suutnud otsustada, kummast heinakuhjast sööma hakata. Mul see jama lugu, et ei tea, kas juurida välja need lopsakad puhmad kuurirõdu juurest (hullusti kõnnitee peal) ....
....või haugata nende hostade küljest, mida siin kasvuhoone taga jae ja hulgi kasvab.
Egas midagi, tarvis iseendaga ülemat nõu pidada ning üks peenemat sorti "SWOT" analüüs teha.

Niipaljukest jõudsin ikka otsusele, et ju sel suvel see verandaterrassi projekt käiku ei lähe. See osa majast, mis uue voodri saab, see tuleb ju ka ära värvida. Ja mu mehel see puhkusekribal ka juba läbi ning pea see minu puhkuski otsa ei lõpe (Et susi teda sööks! Seda kiiresti lendavat aega, noh, ma mõtlen.)
Seega tuleb tolle tulevase terrassi alla jäävale alale ikkagi hostad istutada. Küll siis, kui aeg küps, nad jälle ümber saavad istutatud. Ükski aed ei saa ju kunagi päriselt valmis.

No nii, mu tänane töö on nüüd valmis! Tegin pildid ära ja ole siis lahke - blogger ütles - unavailable. Nii tükk aega. Õnneks nüüd jälle OK.

Trepi servas.....

Köögi akna all....Teise ukse ees..... Siin nüüd küll veel ka tellingud püsti, aga nendel mu mees sooritab oma akrobaatilisi etüüde veel mõnda aega.

Ja ikkagi haukasin nende hostade küljest, mis kasvuhoone taga kasvavad. Vaesed puhmad näevad nüüd sellised õnnetud ja katkutud välja :(

Ja küll oli tegu nende hostade juurimisega! No ei lähe labidaleht juurepuhma sisse! meeletult võimas juurekava!

Päeva aruanne

Aruanne on kesine :(
Õues ei saanud kohe mitte midagi teha, sest pea kogu aeg sadas. Käisin mitu tretti pilte tegemas ja iga kord peletas vihm tuppa tagasi.
Siis oli üks kahtlaselt pikk vahe vihmas. Isegi päike tuli välja. Võtsin käru, et eilne kaevamise "saak" komposti viia. Käru raske mis kole! Selgus, et see oli vett täis! Kompostihunnikusse kallasin kärust solinal vett, mille sees ka mõni umbrohutuustakas hulpis.
Enne järgmist vihmasahmakat sain käruga tee äärde. Plaanisin eile niidetud heina ära vedada, et siis muruniidukiga maa üle sõita. Aga sinnapaika see plaan jäigi. Tuli peaaegu et padukas.

Istusin arvuti taga ja silmanurgast nägin, et keegi jookseb õue peal. Mingi loom. Siil jooksis pika sammuga üle õue küüni suunas. Keset päeva! See on ilmselt see meie kodusiil!

Lõpuks andsin alla ja loobusin vihmaga võitlemisest. Võtsin kätte ja tegin selle põlle valmis. Kuna riiet netu, siis tuli isegi põlle värvel heegeldada. Paelad on keerutatud. Noh, jälle teistmoodi asi.

Tänased täiendused looduse blogis

Õisi söödimaalt

Üks kollane taim on küll selline huvitav. Tea, kas ta kannataks kasvada ka peenras? Pean silmas Imepeenart.

Juuli: puhkuse- ja heinakuu :(((

Sellised kaunid sünkhallid pilved meil tänases juulikuu taevas. Ilm kah selline .... ee .... novembri pärastlõunase valgusega. Ja kingalilled (jumal teab, mis nende pärisnimi on) hakkavad varsti õitsema. Põrandavaasis imeilusad, aga kannavad endas sügise kurba kuulutust.

Ja termomeeter näitab ka selliseid suvele sobimatuid kraade. Ära kamina kõrval külmeta - kamin kütte ja kogu lugu :(

Arne käis välitöödel. Hea, et ta soostus ikka oma kummiülikonda selga panema! Tuli ja imestas, et meil siin kah sadu või miskit. Kus Paunküla kaitsealal oli kupatanud.

Ta, sinder, lootis head kaupa ka teha:) Tuli ja küsis, kas puugid ja punased sipelgad ei läheks kaubaks. Tal hulgi käes, seepärast pidi soodsalt müüma: 1. 20 tükk.

Ei läinud kaubaks...

Hull projekt (täiendatud lugeja soovil)

No mis sa hing ikka oskad sellise seenekailmaga peale hakata! Istusin siis trepil ja vaatasin albumites vanu pilte. Ja leidsin aastatetaguse hullu "projekti". Kui seda vaadata ja meenutada, siis ei imesta üldse, et elupõlised külainimesed- loomapidajad hakkasid meid omal ajal "külahulludeks" nimetama. Eriti mind, kelle puhul nimetuse "külahull" juurde kuulus ilmtingimata kulmukortsutus :D No tuleb siia mingi kõrgelt haritud (ja mis eriti jube - pedagoog) linnadaame ja hakkab ainuõiget maaelu ümber korraldama. Ja mis kõige hullem - on ära rikkunud ka oma mehe...

Nojah. Kunagi ärkamisaegse Eesti suure talupidamise vaimustuse juures sai meil ka see 40 tonni mahutavusega kelder ehitatud. Vundamendi, põranda valu ja tagumise ruumi paneelseinad tegi Lauristini sovhoos (olid mingid paberid mingi rahalise väärtusega, ilmselt nende eest, ei mäleta). Selle ilusa maakividest seina ladus Arne ise. Punasest kivist vahetükid on seina kindlustamiseks. Minu meelest üks ilusamaid asju, mis siin talus tehtud on.

Siis aga sai talupidamine järsku otsa ning läksime ära riigitööle. Nii tekkiski ketserlik mõte, et paneks külaelu edendamise käima. No ja see kelder oligi siis mõeldud selliseks külarahva kokkusaamise kohaks. Et tähistaks ühiselt rahvakalendri tähtpäevi, kasvõi kord kuus selle kuu sünnipäevi. Naised teeks koos näputööd - oskab ju igaüks midagi sellist, mida teistele õpetada. isegi Internetipunkti moodi asja mõte oli. Ja kuna vanu raamatuid on nii palju, et koli või ise majast välja, siis oli selline raamatute laenutamise mõte. ja Arnel oma loodus- ja arheoloogiahariduslikud eksponaadid muuseumi- näitusena välja panna. Ah, neid plaane oli palju...

Nüüd see projekt... Eh, eks ole ajaratas ka omajagu edasi veerenud ja mu pliiatsiga joonistatud projekt on hakanud koltuma ja tuhmuma. Egas midagi - kasutame siis kaasaegseid meetodeid ja vahendeid ning talletame tolleaegse üllitise uuendatud variandi.
Kuna ilm selline nutune, siis pildid tulid kenasti teravad.
Proovisin fotot Painti lehele kleepida - tutkit, jee ta laskis!
Siis proovisin Notebookis. Seal õnnestus. Siinkohal boonusena selge, et Notebooki tunnimaterjalidesse saan vajadusel lisada ka fotosid (näiteks metsataimed 6. kl lotas).

Projekt on siin :DDD
Kuna Notebook fail ei avane arvutis, kus pole seda programmi, siis lisan samad pildid Wordi failina siin. Seda lugeja soovil :)

Kõik on kena, aga paraku see projektiks jääbki. Karm värk. Masu ja muud mured. Arne juba kirjutas alla paberile, et on nõus 8%-lise palgakärpega. Tema muidugi lisas omapoolse märkuse allkirja juurde: "Ei ole nõus, aga lepin olukorraga".
Karta on, et meil seisab ka ees töölepingu uuendamine (meie kahjuks muidugi).
Ehita või tee siis midagi.

Jah ja kui lugeda Kõue valla külade ja külaseltside blogisid, siis vähemasti hea on teada, et on veel "hulle", me Arnega polegi ainsad. Vahe on ainult selles, et seal on tugevad külad. Küla teevad tugevaks aga teotahtelised inimesed. Ja muidugi projektirahad. Eraisikule keegi raha ei anna... Meil ei saada isegi talusilte tehtud, kuigi igasugustel nn koosolekutel sellest juttu on olnud. Ja siis juhata võõraid, et kus üks või teine talu asub (kiirabi näiteks).

Kahju, et meite kandis see asi käima ei lähe! Nüüd polegi teha muud, kui lugeda teiste blogisid ja mõelda: inimesed + raha = elamisväärne maaelu. On ju nii?

Vihmase päeva kokkuvõte

Ma ei saa aru, miks meile sel aastal seda tõelist suve nii jaopärast antakse. Ühel päeval on kena leitsak, järgmisel veab vaevu 15 kraadi välja.

Tänane tööpäev tuleb korstnasse kirjutada - no muudkui sajab! Püüdsin ikka hostade ümbrust kaevata, aga labidaleht oli lõpuks nagu mudapall - niimoodi kleepus see märg muld külge. Masendav :(

Niipaljukest sai ikka kasulikku tehtud, et tegelesin jäätmete tootmisega. Just nimelt tootmisega, st spetsiaalselt tegemisega. No miskit tuleb ju sinna sundkorras kaela määritud prügikonteinerisse toppida! Meil küll see ettekirjutustes lubatud väikseim konteiner, aga sellegi täitmisega on tükk tegu. No ei teki meil neid jäätmeid, no kohe jama sellega. Mine või kuskilt juurde kauplema!

Nalja sai ka.
Olin parajasti üleval korrusel, kui Magnus koju tuli. Midagi nad Arnega seal rääkisid ja naersid. Siis hõikas Arne, et olgu ma nüüd valmis vaatama, mis võib ühe noormehega juhtuda, kui tema mitte oma hinge eest hoolt ei taha kanda... Poiss oli lasknud oma pea täiesti paljaks ajada!
Ja oi seda pettumust, kui nähti, et emme ei hakkagi hüsteeritsema :) Poiss ütles ainult, et küll see koolis töötamine on emale ikka paksu naha selga kasvatanud.

Tuul on aias natuke pahandust ka teinud. Poolest tillipeenrast on nagu teerulliga üle sõidetud. millal see küll juhtuda võis, seda ei oska arvatagi.

Tegelikult üks palve tuleb ka veel täita. Eesti elu karm pool on jõudnud nüüd ka meie kanti. Suurpere mõlemad vanemad jäid tööst ilma, lastetoetusi on vist ka vähendatud (ei tea, omal sellega enam asja pole), koolitoetust kah enam ei saa....
Nii tuldigi minult paluma, et ma vaataksin üle oma riidekapid, et kas oleks midagi, mida ise ei kanna ja mille võiks neile ära anda. Pereema on ise õmbleja inimene, ju ta midagi ikka ümber saab teha. Kahju kohe inimestest.