Suvefiiling

Ilm hakkab vist tasapisi jälle soojemaks minema. Vähemasti tundub nii. Homse meretaguse reisi eel on kerge närv juba sees . Hommikul tuleb juba varakult liikuma hakata, et õigeks ajaks Dirhami sadamasse jõuda. Poisid on "instrueeritud", ämm on maha rahustatud ja magama kupatatud.
Nüüd on aega õues suveõhtut nautida.

Mets kasvab ju kaua. Meie vana park on aga kaheteistkümne aasta jooksul nii täis kasvanud, et nüüd juba vahel kirume, et oli siis vaja puid nii lähestikku istutada. Aga need polnud ju puud, need olid juurega vitsad. Aga nüüd on nad suured. Need eriti valge tüvega kased on saadud kingituseks kartulikasvataja Virve Rosenbergilt. 12 aastat tagasi oli meil, "külahulludel", piisavalt arulagedust, et korraldada oma talu õue peal laat. Aga rahvast tuli, müüjaid tuli. Laadakohvikus oli mu apelsinikoogil hea minek. Lahe oli! Vot siis Virve kinkiski meile need kased tänutäheks eduka müügipäeva eest. Kasevitsad olid kilerulli sees kasvatatud! Kolm kaske on istutatud kohe eriti lähestikku. See oli sellepärast nii, et need vitsad olid kohe iseäranis väikesed ja meil polnud nende kasvama minekusse erilist usku. Aga läksid.
Metsviinapuude pidulik põletamine (tuleloits).

Aga kurb on see, et viimase nädala jooksul on tulnud täheldada linnurahva järjeks vaiksemaks jäävat vidinat. Kesksuvi on käes. Nii kahju! Miks just see kõige ilusam aastaaeg peab kõige kiiremini otsa saama? Põhjamaine elu - karge, pimedapoolne, kannatlik, kuid jonnakalt elujõuline.

Rabarberi-kaerahelbekook

Põhi:

• 1 kuhjaga klaas kaerahelbeid


• 1 "lahja" klaas nisujahu


• 4 spl suhkrut


• 150 g margariini


• 1 spl vett

Kate:

• 0, 5 l tükeldatud rabarberit


• 1 spl kartulijahu


• 3 - 4 spl suhkrut

Sega jahu, suhkur ja kaerahelbed. Lisa pehme margariin. Segu näpi sõmeraks taignaks. vala juurde vesi. Sega ühtlaseks.

Madala ümmarguse koogivormi põhi ja servad kaetakse lahtirullitud taignaga. Küpsetada ca 10 min. Vahepeal saga kartulijahu ja suhkur omavahel, seejärel rabarberitükkidega.

Kate vala poolküpsenud koogipõhjale ja küpseta veel ca 20 min.

Seda kooki on tehtud nii umbes 20 aasta jooksul. Mida aeg edasi, seda enam koos muudatustega. Esiteks mitte ümmarguses küpsetusvormis, vaid suurel ahjuplaadil. Teiseks olen kolmandaks kihiks lisanud munavahu vähese nisujahuga. Nii ka tänane kook. Lõhn on küll väga hea. Maitsenud pole, sest kooki ootavad neli noort meest ja üks noh mitte just enam niiii noor mees.

Nostalgiat lapsepõlvest

Üks lahe lugu ilmselt kuuekümnendatest.


See Ats, kellele sõber rongiga külla sõitis, oli reaalne isik. OLI, sest millalgi kevadel lugesin Kõue valla lehest, et Ants on surnud. Ats - ja surnud? Aastaid elas ja töötas ta Paunkülas ja oli vist isegi aktiivne tegelane kohaliku külaelu edendamisel.

Naabripoiss Ats, oma lõputu huumorimeelega!
Mäletan ühte Atsi sünnipäeva. Ats teatas oma emale, et ei mingit kartulisalatit ja muid peenemaid roogi - tema ise keedab õue peal pajas suppi. Atsi ema oli sellest nii ära pahandatud, et ei tulnud aiapeo ligigi. Tänitas ainult akna peal, et tema noorim poeg ei oska külalisi väärikalt vastu võtta. Aga külalistel oli lõbus...

Tolle laulu kirjutasid bändipoisid eesotsas Atsi vanema venna Juhaniga.

Tänased lillepildid

Lilled on valged, kuid mitte teadlikult valitult, vaid praegu ongi kas valge või lillakasroosa (roosakaslilla).
Nende valgete kellukeste nime ma ei tea. Pole vist kunagi kuulnudki. Kellukesed ise on ilusad, aga kahjuks ääretult lühiajalise õitsemisega.
Aiablogisid lugedes olen natuke targemaks saanud. Need valged lillepuhmad ei ole mitte lihtsalt neitsikummelid, vaid lumi - neitsikummelid. Ja mul on väga hea meel, et paar täidisõielist taime ka alles on. Need lilled hakkasid mulle sel suvel uuesti meeldima. Kasvuhoone taga pimedas peenras on nad väga välja veninud ning õitsevad vähe. Kasvuhoone ees on nad aga tihedalt õisi täis pikitud põõsakesed. Ilusad. Dekoratiivsed.
Võib-olla peaks ühe Imepeenra sektori hoopis nende lilledega täitma?

Ahjaa! Eile kaevasin küüni majapoolse seina äärde peenra. Kui üleeile küüni jõepoolse seina äärde siirdusin sõjaka plaaniga seal rohima ja kaevama hakata, siis avastasin, et sinna on külvatud lupiine. Ühte pusa talinelke olin juba varem märganud. Oi, kuidas mulle meeldiks, kui kehtiks ütlemine: "Talk to people": Kui ma nüüd poleks tsinniaid kooli viinud? Kuhu need siis panna oleks tulnud? OK. Tsinniaid pole, on aga lupiinid ja talinelk.

Kuna lupiinitaimi oli tihedalt nagu lauskülviga neid ikka kipub tärkama, siis oli mul ruumi vaja.

Ja sellepärast siis tuligi suunduda küüni vastaskülge. Seal on nüüd 22 tuustakut talinelke maha istutatud.

Kuna täna aga selline kõle ilm, siis võtsin jummalast rahus "time out" ja tegemata see jõepoolne külg jäigi. No tohhoo tonti! Ei pea ju ometi puhkuse ajal nii meeleheitlikult rabelema ja ajaga võidu jooksma! Relax!!!

Juhinduks nüüd natukeseks ajaks loosungist "Ega töö pole jänes, et eest ära jookseb".

Sellega seoses tuli meelde veel üks loosung. Keskkoolis üks klassivend oli paras kirstunael kõigile õpetajatele. No ei tema viitsinud ennast õppimisega vaevata! Õpetajad hädas ja lapsevanemad mures. Nõukaaeg - ja igasugused hüüdlaused olid inimest kommunismi ehitamisel olulisteks suunavateks ning innustavaks abivahendiks. Nii maalis klassivend oma toa seinale ka asjakohase loosungi: "HOMME HAKKAN ÕPPIMA!" Ilma kuupäevata. Ettenägelikult. Hmm, mis on tollest klassivennast nüüdseks saanud? On ühe Tallinna põhikooli direktor. Vot sedamoodi.

Imeilus laulupidu!

Nii palju ei ole vist varem sini-must-valgeid lippe lauluväljakul lehvinud. Vähemasti mitte laulupidudel Hea meel on tõdeda, et isamaalisus ei kuhugi kadunud. Pigem on see taas tugevamaks muutunud. Ilmselt seovad rasked ajad inimesi tugevamalt kokku.
Tänane kontsert oli tõeline "üheshingamine". Meeletu, meeletu rahvahulk!!!!

Laulud olid imeilusad! Poisid olid väga ärritatud ja ähvardasid mitu korda teleri kinni panna, kui ema nutmist ei lõpeta. Kes see nuttis? Pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid, sest nii ilus ja südamlik õhkkond oli laululaval ja mäenõlval.
Ma siis ütlesin neile, et minu jaoks on laulupidu oluline 69.-st aastast alates. Selle peale natuke mõeldi - ilmselt arvutati. Siis järgnes imestunud konstateering: "Aga sa olid siis ju mingi pätakas alles."
Just nimelt - pätakas.
Teadlikuks olümpiavõistluste jälgijaks sain märksa hiljem - alles 1976. aasta Innsbruckist alates.

Õnneks pidas ilm ka täna kenasti vastu. Paar sahmakat kedagi ei heidutanud ja pidu oli super-super - super!!!!!!!
Aitäh laulvale Eestimaale!!!!!!!!

Jälle külm mis hirmus!

Pool üksteist näitas termomeeter tubli kaksteist kraadi! Prrr! Kus mu jope on?
Täna kütan aga jälle kaminat ja tegelen tikkimisega. Küll on mõnus tegevus üle mitme-setme aja!

Homseks meeldetuletus:

• Tööle!


• Koselt vaja tuua Osmussaare reisiks pudelivett ja miskit süüa (kahele inimesele kaheks päevaks)


• Poisid kaheks päevaks toidukraamiga varustada.


• Fotoka mälukaart tühjendada. NB! Fotokas laadima!!!!!!!

Naat, vana vaenlane, õitseb. Tarvis katsetada, kas seda nuhtlust sünniks ka kuidagi kasulikult pruukida. Tegin katseks kimbu raskepärastest pojengiõitest koos naadi õhuliste õisikutega. Tulemus on näha fotol. Minu meelest naat natuke pehmendab üldmuljet. Olen sellise vaasikooslusega rahul!

Tänased tegevused tuleb sättida niimoodi, et laulupeo ülekande ajal vaba olla. Loodetavasti täna ikka õnnestub laulupeo fiiling kätte saada!

Kurb

Pidi see ilm siis nii hullusti ära pöörama! Kahju on esinejatest ja kahju on publikust.
Olin kunagi väga agar laulupidude külastaja, kui mitte mõlemal kontserdil, siis ühel kindlasti. Ja kui ikka hoolega meenutada, siis lapsepõlves olime perega ikka mõlemal kontserdil, sest mäletan nii tule süütamise ülevaid kui ka tule kustumise kurbi hetki lauluväljakul.

Nüüd on mul tänast ETV ülekannet vaadates tekkinud mõned mõtted...
Miks nüüd tahetakse laulupeo uutmisega tegeleda, sellest ma aru ei saa. Kas laupäevane kontsert oli mõeldud öölaulupeona? Miks? Mäletan, kuidas rahvas varasematel aastatel lahkus laulupeolt Kadrioru poole trammi lõpp-peatusesse... rahvas laulis jalutades ja mis peamine - päike paistis siis veel! Miks ometi nüüd nii hilja?
Teine mõte tekkis repertuaarile mõeldes. Mitmed etteasted ooperitest, sh isegi selline klassik nagu Wagner.... No OK, ma saan aru küll, et laulupeo repertuaar ei saa jääda igavesti ühesuguseks. Aga. Ometi õpivad ju koorid ikka ja jälle neid vanu häid laule. Kasvõi "Ta lendab mesipuu poole" ja oi, neid ilusaid koorilaule on veel palju... Kus neid siis tänapäeval lauldakse?

Koolis juhtusin klassis oma tööd tehes kõrvalt kuulama lastekoori lauluproovi, mis minu klassi taganurgas klaveri ümber toimus. Vaesed lapsed ja vaesed õpetajad! Kas peab ka laste repertuaar nii meeletult keeruline olema? Mida sellega tõestada soovitakse?

Kardan, et publiku massiline lahkumine keset laulupeo kontserti ei olnud pelgalt vihma süü. Eestimaa ilm ongi ju selline, nagu ta meil on ja vihma vastu oleme sellise suursündmuse puhul ikka varustatud olnud. Asi oli ikka milleski muus.

Minu siiras imetlus ja lugupidamine kuulub neile suurepärastele lauljatele, kes on teinud suurt ja rasket tööd. Enamik nendest pole ju kutselised lauljad. Ikka oma töö ja igapäevase pereelu kõrvalt laulmisega tegelejad.
Loodan väga, et kõik lauljad on homse kontserdi ajaks oma riided ära jõudnud kuivatada ning et nende hääl ikka endiselt heliseda jaksaks. Kõige rohkem loodan, et ilmataat homme meie peale halastab ja oma vihmavee ämbrid kuskil mujal ümber kallab.

Aga ikkagi - ma olen natuke pettunud. Ja jube kahju on lauljatest. Jube kahju on meie imeilusatest rahvariietest ning muudest kooride kostüümidest. Need ei saanudki laulukaare all särada. Liiga pime oli.

Orhideesid otsimas

Salumetsa kasvutüüp soosaarel

Kell pool kolm tuli meelde, et peaks Kose Pargi poodi helistama ja uue portsu voodrilaudu ära tellima. Aga telefonile ei vastatud. Siis tuli meelde, et täna ju laupäev. Kui vara see pood siis laupäeval kinni pannakse???
Ega jää muud üle, kui tellimine tuleb ära teha esmaspäeval.

Võtsime hoopis ette jalgrattamatka orhideede kasvukohtadesse. Arnel on esmaspäeval läbi viia meie külaseltsi loodusmatk. Käisime nö eeltööd tegemas. Minul ei ole esmaspäeval võimalik sel matkal osaleda, sest tuleb tööle minna ja dir. kt-na esineda.
Pildid meie matkast on looduse blogis.
Olustikupilte matkast, kus otsisime orhideesid
Jalgratastega orhideede kodus

Tagasi jõudsime just laulupeo rongkäigu lõpuks.

Uhhh! Laudadest jätkus!

Järjekordne töövõit saavutatud! Järjest kahanevat lauavirna vaadates kaldusime arvama, et veranda otsaseina ikka katuseharjani löödud ei saa. Aga asjale loominguliselt ja vääääga kokkuhoidlikult lähenedes tehtud ta sai! See on kõik väga kena, aga.... Nüüd ei saa seda maja külge pooleli jätta ja töö peab jätkuma. Mis aga tähendab seda, et rahakotis saab toime pandud koletu mõrv. Appi-appi, millal tuleb järgmine palgapäev? Mnjaa .... sinna on veel ilmatu palju aega. Seda muidugi palgale mõeldes, aga kui kuupäevale teise nurga alt läheneda, siis - oo õudust - siis on juba kool peale hakanud.

Tihaste kodud

Rasvatihase kodu on juba aastaid selles vanas elektrikilbis. Kilp sai paigaldatud millalgi 37 aastat tagsi, kui maja maani maha põles ja vundamendile uut hakati ehitama. Nüüdseks seda juba ammu vaja pole, aga maha võtta ei saa - seal elatakse. Pildile ei jäänud näha, aga kilbi katusel on selline ümmargune "korsten" - ilmselt kaablite sisseviimiseks. Sealt lind siis sisse-välja lendab. Mõistatuseks mulle jääbki, mil viisil teeb emalind oma poegadele selgeks, et sellest kitsukesest torust seal üleval pesalaes tulebki välja lennata. Aga välja on nad saanud. Alati. Sel suvel elab maja uksest viie sammu kaugusel kasvavas vanas vahtras salutihane (varem kandis vist nime sootihane). tal praegugi veel pojad pesas. ei ta karda meie liikumist ega midagi - ootab, nokk putukaid-satikaid täis, kuni me sammukese eemale läheme ning vupsab oma koju poegade juurde. Pildil näha, et vasakpoolne haru on ilma kooreta. See tolle ammuse tulekahju tekitatud. Hää, et puu koos majaga maha ei põlenud!

Suvine tikand

Varahommikusel tunnil nii poolärkvel või sedasi - aga tekkis üks mõte. Mõte selline, et kuna praegu selline rahvuslik aeg - laulupidu ja tantsupidu ja igasugused müügid-laadad rahvuslikel teemadel, siis võiks ju ise ka midagi taolist teha. Midagi lihtsat ja samas praktilist. Mul sellist suvekotti nagu polegi. Killerkott ka selline sobimatu - tobedate reklaamidega ja üldse....

Nu jah. Aga mul on ju ema varudest olemas mõningaid pastelsetes toonides mulineesid, on ka üks hele suveseelik, mida ma pole eelmised viis aastat kandnud ega kavatse ka järgmised viis aastat kanda. Tikkimisnõel on ja oskused on muideks ka... Hommikukohvi kõrval oli just paras hetk üks muster seilme ette visandada ja asi vaja käima lükata. Nii lihtne see ongi :D

Visand ise selline.
Kotile tuleks siis mingid sarikalised, käokann (ehheee - tõrvalill), meelespead ja raskuspunktiks mõned karikakrad. Kogu lugu. Raskepärast mooniõit ei lisa, sest ei taha tugevaid toone selles tikandis kasutada. Vot nii!
Ja kus see point siis on? Aga selles, et saan niiviisi omale ühe suvise üleõlakoti, mida sedasi paeltega kokku saab tõmmata.

Mõistus ei ole enda teha ehk kuidas sündis üks jabur idee

Kõikse paremad mõtted tulevad pähe maad kaevates. Nii seegi kord....
Mind ärritavad juba nii umbes 18 aastat kolm truubitoru ja kaks paneeli. Täiesti kohatult on nood suuremad torud tükkis paneelidega meie eesaias.


Väike truubitoru
Suured truubitorud ja paneelid

Ja siis küpses sõjakas plaan....

Tegin selle kohta isegi "projekti", mis näha allpool :)

Kõige selle mõte on selles, et sellest aastaid-aastaid seisnud staffist saaks kujundada midagi ekslusiiv-originaalset aiakujunduse seisukohast vaadatuna.

Nojah, selle "projekti" selgituseks siis nii palju, et neisse truubitorudesse võiks mingid taimed kasvama panna ja nende vahel oleks paneelidele kujundatud istumiskohad.... No kas pole põnev idee?

Vahepeal tuli ka mu kalamees koju. Tutvustasin ome "geniaalset" projekti ja uskumatu, kuid tõsi - ta ei toonudki välja n + 1 vastuargumenti, vaid ütles hoopis, et tarvis sobiv koht otsida.

Võib-olla hakkab see idee millalgi isegi jumet võtma..... :D

Projekt ise on siin:

Heinassoos

Arne läks kanuuga jõe peale ahvenajahile ja mina ka parasjagu ei viitsinud küüni seina ääres mässata. Võtsin hoopis ette väikese õppekäik-matka Heinassoosse. Läksin läbi meie suure pargi. Esimene üllatus: Kurekatlad on õitsema hakanud! Need on nii armsad kellukesed, et ma kohe mitte ei raatsi neid nende kodukohast ära viia ning ajutisse elukohta - vaasi panna. Arne on parki niites kurekatelde pesakonnad kenasti kasvama jätnud. Teine üllatus oli veel: Kõndisin, nina taeva poole ja imetlesin suureks kasvanud mände. Äkki kuulen, kuskilt kostab väikese mootori popsumist... Siilipoiss! Puudutasin teda esiti fotokaga - ei hüpanudki. Vot see siili hüppamine, okkad turris, ongi just see põhjus, miks ma teda nagu hästi katsuda ei julge. Aga - ma ületasin täna iseennast! Kuna see siilipoiss ei olnudki eriti pahur ja ei hüpanud minu fotoka peale, siis - üllatus, üllatus - ma tegin siilile pai! Elus esimest korda!!!!!

Heinassoos... Õigemini selles osas, mis jääb vahetult meie piirikraavi taha. Küll seal oli palju jäljeradu! Metskitsed? Vaevalt. Metssead? Juba tõenäolisem. Koprad? Kõige tõenäolisem. Need tegelased käivad suvel heinamaadel rohtu krõmpsutamas. Muideks, angervaks maitseb neile kohe iseäranis hästi.

Leidsin esimese orhidee - kahkjaspunane sõrmkäpp.

Selliseid orhideesid kasvas seal ka: vööthuul sõrmkäpp.

Peaaegu meie piirikraavi kaldas leidsin sellise orhideede pesakonna! See meenutab juba natuke Saaremaal Odalätsi (loodetavasti kirjutasin selle nime ikka õigesti) allikatel nähtut.

Tagasi meie pargis. Ja ole sa lahke, keda ma jälle nägin! Seesama siilipoiss ei olnud viitsinud vahepeal eriti pikalt edasi kõndida.

Heinassoost tõin kaasa kimbukese suvelõhna: pehme madar.

Tõnnike

See püsilill on üks minu lemmikutest ja seda üsna mitmel põhjuse.

• tõnnikesel on meeldivat tooni õisikud
• õie kuju on huvitav
• tumerohelised, veidi sakilise servaga lehed on dekoratiivsed - taim on ilus ka enne ja pärast õitsemist
• õitseb suht kaua
• talub ebastabiilseid niiskusolusid Kõik need loetletud punktid viitavad sellele, et ta on üks igati sobiv püsik laisa aiapidaja peenrasse. Küll ma juba tean, mida räägin.... :)

natuke lisatarkust Internetiavarustest:

Suureõieline tõnnike: http://www.calmia.ee/Taimed/Pysilill/tonnike.htm

Rahvapärased taimenimetused: http://herba.folklore.ee/?menu=taime&tid=1985

Aia-tõnnikese looduslik sugulane: http://www.maamajandus.ee/index.php?page=21899&grupp=targutalita&artikkel=2373

Kasvuhoones

Küll on tänavu meie kasvuhoonekurgid pikaldase kasvamisega! Alles nüüd, juuli alguses, on nad nii suured, et kannatavad üles siduda. Aga paprikatega on tänavu väga kehv seis. Normaalsel taimel on ikka parajad viljad küljes, aga...

Mõnel pealtnäha tervel taimel kukuvad suured viljad maha. Neil mingi mädanik kallal :(

Asi läheb veelgi hullemaks. Taim hakkab ära kuivama :((

Kuni lõpuks on ta selline :(((

Ei aita midagi - tarvis taimed välja kitkuda ja ära põletada. Ei noh, tore lugu ikka küll!!! :((((

Kummaline elamus

Hetk tagasi juhtusin nägema väga kummalist situatsiooni.
Vaatasin just arvutis oma meile, kui Sohvi-kass hüppas laua peale. Ta vahel armastab aknalaual pikutada. Nii seadiski ta seegi kord sammud üle laua akna poole. Siis aga järsku kass võpatas, tõmbus tagasi ja justkui kangestus. Vaatasin, et mis teda siis nii ehmatas - see ei saanud olla miski muu, kui mu vihmavari, mis oli laua peale jäänud ning osaliselt nagu aknalaua alla varjus. Kas on tõesti võimalik, et kodukassi on kodeeritud hirm madude suhtes? Kui nüüd natuke fantaseerida, siis see beežides-pruunides toonides vihmavari võib kokkupanduna ju mingit džungli vorsti meenutada küll.
Tõstsin Sohvi aknalauale natuke lähemale. Selle peale rebis kass end minu käest lahti, kalpsas üle arvuti ning sööstis avatud uksest välja terrassile. Ja ta näis ikka tõeliselt hirmununa!
Kummaline!!!!

Pildireportaaž Imepeenrast

Kole küll, aga täna on juba 3. juuli ja mina sain Imepeenra alles nüüd korda. Kaks kuud hiljem,kui vaja - no hea küll, poolteist kuud hiljem.
See tühi osa jääb kollaste osade vahele. Siia võiks panna värvide vahele hostad oma dekoratiivse rohelusega.
Vasakult paistab natuke tulevast hostade ala. Alumine poolkaar on suht pikk. Kui paneks siia helelillade õitega tõnnikese? Jagamist ootavaid tõnnikese puhmaid on palju.

Pildi all vasakus nurgas viimane jupike tõnnikeste alast. Kõige kõrgem ring, kuhu paneks heleroosad floksid. Muidugi juhul, kui mul õnnestub need sauna tagusest kunagi-olnud-peenrast välja kaevata. Ja selle Heinassoo poolse kaare täidaks uute lupiinitaimedega?

Eelmisel pildil nähtud peenraosa lähemalt ja veidi teise nurga alt.

Sellesse väikesesse ossa tahaks saada iiriseid. Mingi hakatus seal juba on. Lisaks on selles peenraosas kõige taga üks eelmisel suvel saadud päevaliilia.

Siin on kevadel ümber istutatud lilled. Nad on uue kasvukoha omaks tunnistanud ja naudivad uut elu.

Eelmisel pildil paremale jäänud päevakümbarad on siin nüüd vasakul. Kõige ees on kaunis kukehari - samuti sel kevadel jagatud ja ümber istutatud lill. Kukeharja taha jääb see hostade osa.

Ja lõpuks Imepeenar nüüd natuke üldisemas plaanis.

Imepeenar toob kolmnurka tarbeaed-Kivikõrb - väike park värvikirevust hilissuvel. Sellel pildil meie esimene uudishimulik päevakübar.

Aega võttis, aga asja sai! ma olen endaga rahul!

Imepeenar

Õhtuks on ilm mõnusasti pilvealuseks pööranud. Lausas lust on õues toimetada! Kui nüüd muidugi ära unustada nõgeste poolt ära kõrvetatud käed, mis kipitavad ja on justkui miljoneid nõelu täis.
Aga sellele vaatamata võtsin kätte ja alustasin Imepeenra korrastamisega. Kärutäis umbrohtu kompostihunnikusse, kärutäis mulda Imepeenrasse. Kastmine käis ka mitu tundi. Karta on, et täna seda imet valmis ei saa, seega pilt lisandub selle postituse juurde homme.

Palavusest roidunud

Me oleme selle palavuse käes täpselt sellised nagu meie Hugobert - astu või peale, no ei viitsi kassiroikam ennast liigutada.
Nii kasutut päeva pole ammu olnud, kohe mitte ükski töö ei edene. Eile õhtul ladusin kuuris poiste lõhutud puid. Kell üksteist tuli mees konstateerima, et selline poolpimedas koperdamine olevat ilmselge patoloogiline näitaja ning lubas mulle homseks st tänaseks tubase režiimi kehtestada. Ehhee - kehtestagu endale, kui tahab! Päikesele vastupidises suunas aiatooli nihutada on õues palju mugavam kui toas.
Tegin tiiru peenarde juurde. Keisrikroonid on hetkel oma parimas seisus.

Esimesi õiekesi avab ka imepisikeste õitega tagetes. Kui ta üleni õide on läinud, siis teen uue pildi - ta on siis väike kena kollane pallike.

Roosad liiliad on oma esimesed õied avanud.

Ja Imepeenras on avanemas esimene päevakübar.

Kunagisel kartulipõllul õitseb nüüd kukehari. Põllumajandus meitel seesugune!

Selleks, et südametunnistus laseks õhtul magama jääda, tuli natuke ikka tööd ka teha.

Sõnajalad keldri seina ääres on sel aastal kohe eriti lopsakad. Ainult siin eespool ei taha nad millegipärast edeneda. Kitkusin välja need üksikud ohakad ja põdrakanepid, kellel oli olnud jultumust sõnajalamüürist läbi tungida.

Tegelikult on keldritagune ka juba suht talutavaks kujunenud. Kunagi sõna otseses mõttes paekivi sisse istutatud kuused kiratsesid ikka tõsiselt kaua, aga nüüd on nad mitmel viimasel aastal päris kenasti kasvanud. Niitsin need kaks-kolm kõrt ka maha, mis muru aseainel ennast püsti olid ajanud.

Ma kohe ei tea, mida peale hakata selle keldrivalliga. Kunagi vundamendiaugust välja kaevatud rähk sai valli lükatud, kerge mullakiht peale ja me siis arvasime, et kohe selline tore peenar meil olemas. Algusaastatel olid seal isegi väga uhked araabise padjandid ja veel mingid tundmatud padjantaimed... Nüüd aga ainult karikakrad. Ja iga aastaga aina hullemaks läheb... Ja kunagisel kartulipõllul ootab kuiv loog heinalisi :D

Tegelikult on asi nii, et orashein muudkui kasvas mühinal. Ühel hetkel sai sellest küll ja trimmer tegi sellele kasvamisele lõpu. Nüüd oleks vaja "loog" kokku riisuda ning kivikoristus teha. Siis jälle üks plats juures, millel murutraktoriga rallitada.
Tegelikult on veel üks plaan.

See meie sissesõidutee on peamine põhjus, miks minust talvevihkaja on saanud. Tuisuse ilma järel ei või mitte teada, kas auto murrab hangedest läbi või ei. Aga 25 km taha tööle jalgsi ikka ei lähe küll. Vot ja siis lugesin kevadel kuskilt x-ajakirjast, et kõige odavama heki pidi saama magesõstrast. See kannatavat kenasti pügamist ning on kiire kasvuga. Ei tea, äkki teemegi tembu ära - tõmbame nööri sirgu ja istutame magesõstrad hekihakatuseks maha. Samas aga, eh, millal neist ükskord lumetõke saab?

Esimesed maasikad

Täna läksid esimesed maasikatopsid sügavkülma. Ma ei ole saagiga kohe üldse mitte rahul. kevadel õitsesid väga, väga rikkalikult, nüüd aga marju nagu polegi. Ometi said nad ka väetist. Maasikaväetist. Kõige paremad on maasikad just sellel platsil, mis jäi praktiliselt üldse hooldamata. Selle maa tahame sügisel ära kaevata. Taimed on seal kidurad, kuna kogu mullarammu võtavad endale vahtra juured.

Pildil on esinduslikud marjad. Enamus maasikaid ei ole nende sarnased, mitte sinna poolegi.

Nüüd vist on liisk langenud...

et mis siis sellest imelikust ja sealjuures ka imelikku värvi lõngast teha. Õigupoolest see veel päris selge pole, mida teha. Selge on vaid see, kuidas teha. Igasugused udupeened mustrid, hargid ja muu taoline staff jäävad ikkagi kõrvale.

Eile õhtul seda helebeeži salli kududes küpseski plaan - kuda oleks, kui teeks need motiivid lihtsalt ahelsilmustega heegeldades. Mis siis ikka, vardad nurka ja proovilappi tegema.
Ja selline ta siis tuleb - geniaalselt lihtlabane :D
Põrandavaasi harakputke otsides sattusin aianurga räpsikusse, kuhu üldiselt väga harva asja on ja leidsin ühe roosi kaugelt sugulase.

Tamm

Suurvesi on ammu möödanik ja veetase aina langeb. Juba on vesi nii madal, et vaja oli hakata tammi peal pisikesi taastamistöid tegema. Kuna kivid on seal lahtiselt, siis käib alaline võitlus kivid vs vesi. Veel on aga teadupärast meeletu jõud...
Tamm enne kohendamist ja pärast kerget kohendamist.

Olin keset jõge ja veekohinat ega kuulnud, et õue sõitis auto. Varsti tuli Arne hõikama, et minu juurde olla tuldud. Huvitav, huvitav!

Tulijad olid jummalast võõrad inimesed! Nemad on mööda Eestimaad ringreisil ja kuna on ise maainimesed, siis tunnevad muuhulgas huvi ka maakodu aedade vastu. Palusid luba aias ringi vaadata.

Kiiresti käis mõttes silme eest läbi, mis seis meil siin on :) Nojah, Kivikõrb on niitmata - ei raatsi, sest valge ristik õitseb ja see on kubinal mesilasi täis. Imepeenar on ikka veel selline nagu ta on... Aga noh, üldiselt nitševoo. Nii me siis jalutasime aias ja pargis ja jõe ääres ja Rootsi Teel ja no, igal pool.

Ise need meie külalised elavad kuskil Järvamaa ja Lääne-Virumaa piiril. Pidid nüüd keerama keila suunas ja siis Türi kaudu tagasi. Selline ring neil.