Väike puhkusereis

Vähemalt korra suve jooksul tuleb aeg maha võtta ja kodust välja sõita. Nii meiegi. Eestimaa meil ju nii suur, õde-venda saavad ikka üsna harva kokku. Seekord otsustasime, et kokku saame Nele pool. Ega temagi Savernast just tihti onu poole satu. Tittedega veel eriti. Vanaema-vanaisa tulid jällegi oma kodust lapselapsi vaatama. Ühtlasi sai Nele talu omale uue nimesildi.

Kokku saamiseks oli tegelikult veel teinegi põhjus. Nimelt neljal pereliikmel on viimase 12 kuu jooksul nulliga lõppev vanusenumber ette löönud, lisaks tähistavad noored ka oma pulma-aastapäeva.

Nalja sai ka. Rääkisin Nelele, kuidas Magnus reageeris, kui ütlesin talle, et Nele sai kolmkümmend. "Kolmkümmend? Ikka kohe kolm-kümmend või???? ...... Ei saa olla! Kolmkümmend???.... Ta ei ole siis ju enam noor!" Nii et Nele - tere tulemast vanade hulka :)))

Arutlesime Mairega mõiste "elukaaslane" üle. Käibel on kaks sõna: abikaasa, juhul kui inimesed on registreeritud abielus ja elukaaslane, kui inimesed elavad koos registreerimata. Elukaaslane on ikka see inimene, kellega elatakse koos läbi elu. Koos rikkuses ja vaesuses; rõõmus ja kurbuses; tervises ja haiguses. Elukaaslased käivad läbi elu koos. Koos kaaslasega. Elu lõpuni.

Käisime Oraval vanatädi Evi talus. Heldur ja Hendrik tegelevad tädi talu lauda seinale talusildi paigaldamisega. Silt ise on selline.

Käisime Piusa liivakoobaste juures. Kaldapääsukeste kolooniat takseerivad Hendrik ja väike Kirsi- Mari.

Vaade Piusa liivaväljadele.

Tamula järves käisime ujumas. Oma kümme aastat pole ma seal käinud. Küll on vahepealsete aastate jooksul palju korrastatud järve kallast, seal on imeilus kaldapromenaad, istepingid, haljastus, riietuskabiinid jne, jne. Ilus! Hoolitsetud! Ja vesi oli soe!

Õhtuks jõudsime Maire ja Helduri poole Tarvastusse.

Järgmised pildid on suurte tüdrukute Talvikese ja Heleri kunstialastest katsetustest.

Kokku sõitsime maha veidi üle kuuesaja kilomeetri.

Vana teki uus elu lapilisena

Vana ja kulunud tekk + kaltsukotis sisalduv = lapitekk Pole juba palju aastaid lapitehnikat kätte võtnud, seepärast siis meeldetuletuseks selline lihtne 20x20 cm ruudustik.
Tekk oli juba peaaegu valmis, veel ainult viimane külg õmmelda ja siis - õmblusmasin otsustas vait jääda... Oli asi mootoris, oli asi pedaalis või tont teab veel milles, aga õhus oli väga suur oht masinast ilma jääda. Õnneks oskab meistrimees ka mitte millestki midagi teha, saati siis üks õmblusmasin taas elule puhuda pole. Natuke pusimist ja natuke kahtlemist, aga mu õmblusmasin nurrub jälle!

Nüüd julgen teise teki tarvis lappe lõikama asuda.

Olukorrast marjaaias

Meie kandis eile äikest ei olnud, kuid ilmselt mõjus õhutemperatuurile Paide kandis möllanud äike - õhtul õhk oli ikka tunduvalt jahedam kui eelmistel päevadel, kõigest mingi 23 kraadi. Niimoodi võib ju külm hakata! :)
Ja kella poole kaheteistkümne ajal õhtul oli juba üsna hämar! Õues tööd teha enam ei näinud. Ja niimoodi see läheb: päev-päevalt ikka pimedamaks ja pimedamaks.

Vaatasin üle marjapõõsaste seisu. Tikreid tänavu veidi nagu on, mõni üksik juba isegi natuke värvunud. Musta sõstart saame seekord vähe - tarjad on väga lühikesed. Marjade noppimiseni kulub vist oma paar nädalat - marjad on alles heledad ja samuti, nagu tikridki - mõni üksik on päris must. Ja marjad on kuivavõitu. Arvatavasti mahla nad vist eriti hästi välja ei anna. Mis aga mahla tegemisse puutub, siis jätkan eelmisel aastal alustatuga - mahl plastpudelitesse ja sügavkülma. Jube hea süsteem!

Õunad. Neid võib suure õunaaia peale leida vaid mõne üksiku ja needki on kõik ussitanud. Mõnel üks, mõnel kaks ussiauku...
Ja üldse on põõsastel lehed imelikud - mingid laigud või plekid on peal. Sellist asja pole ma meie aias varem näinud. Kas siin võib jälle näidata näpuga lumerohke talve peale, mil kõiksugu siplased ja muud pahad mõnusasti talvitusid paksu sooja lumevaiba all. Selle asemel, et talvel hävida.
Ilmselt tuleb ennast sääskedele annetada ning metsa marjule minna. Mustikamoos on ikka väegade hea moos!

Lämbe varahommik

Hommikul pool seitse on juba 20 kraadi sooja! Ilm oli veel kella viie ajal pilvs, kuid nüüd piilub päike aeg-ajalt pilve vahelt välja. Tuleb jälle üks palav päev! Kõik uksed ja aknad on ristseliti laht, kuid õhk ei liigu - kõikjal on ühtlane leiliruumi lõhn.

Ja puhkus on täie hoos - mul on ammu sassis, mitmes puhkusenädal käib. Raadio hommikuprogramm aitab meelde tuletada nädalapäeva ja arvuti desktop näitab kuupäeva.... Töö pole kohe üldse meelde tulnud, aga just niimoodi välja puhatud saabki.

Kasvuhoones ootas ees üllatus - esimene värvunud tomat! Lõpuks ometi! Tomatite valmimine tähendab aga seda, et varsti algab pitsahooaeg.

Sirvisin e-ajakirju Kodukiri ja Kodu ja Aed. Ohkama paneb...õhkama paneb.... Suvisel ajal vaatan juba aastaid meie pööningukorrust. Unistustes oleks seal mõlemas maja otsas katuseviilu all maast laeni aknad. Lisaks katuseaknad. Vähemalt idasuunal. Sellel nn kolmandal korrusel oleks vaid üks tuba - töötuba. Minu käsitöötuba, kuhu saaks koguda kõik lõngad, niidid, toorikud, kaltsukotid jne, jne. Unistustes oleks seal ka ema vanad kangasteljed. Isa kunagi tegi need teljed vanast pesuvaalimise asjandusest. Viimati olid telgede jupid kuuris laepennide peal, aga ma pole enam kindel, kas nad seal veel on. Nojah ja pole enam ka ema-isa, kes oskaks kangast käärida.... Mina seda kohe kindlasti ei oskaks. Minu oskused neil nelja tallalauaga kangastelgedel piirdusid vaid kahe tallalaua kasutamise ning labasekoelise kaltsuvaiba kudumisega. Ja needki oskused jäävad kuskile teismeliseaega. Kahju. Tegelikult olid eriti efektsed just need natuke tavatumast materjalist kootud vaibad. Väga vahva eseme saab kududa lambavillast. Seda annab ju värvida ning tulemus on vapustavalt pehme ning ilus. Kuna juurikad saarel, siis sai sealt koju toodud katkised kalavõrgud. Nendest sai vahva rüiuvaiba moodi "karvase" vaiba kududa.

Nojah, see selleks. Aga tegelikult see pööningukorrus jääb ka ainult unistuseks, sest paraku on meil sooja aega vaid heal juhul kolm ja pool kuud, ei rohkem. Aga unistada ju ikka võib...

Kuumalaine on alles tulemas!

Kopeeritud artikkel Postimehest:

Järgmise nädala keskpaigaks lubab Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut (EMHI) kuni 32-kraadist suvesooja, kuid see on alles kuumalaine algus.
«Kuumalaine alles tuleb, järgmise kahe nädala jooksul pole selle lõppu näha,» ütles EMHI ilmaprognooside osakonna juhataja Merike Merilain.
Tema sõnul võib õhutemperatuur järgmisel nädalal isegi 35 soojakraadini ehk Eestis mõõdetud absoluutse maksimumi lähedale küündida.
Pühapäeval või esmaspäeval, mil kuumalaine üksikasjad kindlad on, avaldab ilmajaam ka ametliku hoiatuse, et inimesed palavusega oma tervisele rohkem tähelepanu pööraksid.
«Ilmselt tuleb terves Euroopas jälle midagi 2003. aasta taolist,» arvas sünoptik rekordkuumale suvele viidates, mis nõudis enam kui 30 000 eurooplase elu.
«Nädalavahetusel veel ei ole nii hirmus palav, aga kellel vähegi võimalus on, peaks linnast ära minema,» soovitas Merilain. «Linn on kuumaga see kõige hukutavam koht.»
Sünoptiku sõnul kannatasid 2003. aastal Euroopa vallutanud kuumalaines kõige enam väikelapsed ja vanurid.
Palavaimat ilma on Merilaini sõnul ilmselt oodata Võrus, kust pärineb Eesti soojarekord, milleks on 35,6 plusskraadi (mõõdetud 1992. aasta 11. augustil).
Mis puutub EMHI nädalaprognoosi, siis homme on mandril oodata hoovihma ja äikese tõenäosus on suur. Päeval on sooja 21-27 kraadi.
Reedel ja laupäeval püsib kuiv ilm, päevasooja tuleb 22-28 kraadi. Kuuma ja kuiva ilma lubatakse ka pühapäevaks ja esmaspäevaks, mil sooja on 24-30 kraadi.
Järgmise nädala teisipäeval ja kolmapäeval püsib väga palav ja kuiv ilm, päevane õhutemperatuur jääb 27-32 soojakraadi piiresse.

Oh sa jeerum! See võib ju tervise peale pahasti mõjuma hakata! Ja mis saab kõikidest nendest suurematest ja väiksematest plaanidest, mis tegemist ootavad? Saame näha, kui hulluks meite kandis see kuumus läheb. Küllap saab palju jões ligunetud.

Pärast öist vihmasadu

Öösel sadas päris tugev sahmakas vihma, kuid hommikul vaatasime, et puude all on maa endiselt kuiv. Ju siis polnud ikka piisavalt tugev sadu.
Praegu on endiselt soe, kuid seejuures niiske ja soe. Justkui saunalaval. karta on, et õues toimetamine on endiselt suur vaev.

Hommikul:

• Kaevasin välja linnupiima sibulad. Need vaesed lillesibulad olid elanud ikka väga suures ruumipuuduses! Need sibulad lähevad nüüd uuele peenrale ümber kivi ja ilmselt ka servadesse - sibulaid on ikka väga palju.
• Tassisin uuele peenrale mulda, mille mutt öö jooksul maapinnale toimetanud.
• Kaevasin suure kivi juures maad uue peenra jaoks. Järsku kuulsin mingit kahtlast suminat... kaevasin edasi.... ei midagi..... märkisin labidaga maha tulevase peenra oletatavat piiri... ühest kohast haukasin mätta lahti ja siis................ oli seal korraga väga palju seninägematuid maaherilasi või -mesilasi. Ega ma ähmiga saanud (ja ei julgenud ka) neid pikemalt takseerima jääda, aga nad tundusid olema sellised ümarad(nii pikk kui lai), heledad, ütleks, et lausa valkjad putukad. Ja kus nad kukkusid tiirutama ja sumisema! Ma muidugi ei laskunud nendega pikemasse diskussiooni ja pistsin plagama... Nii palju siis vagast soovist veidi tööd teha.

Meie kõigil peenardel on nimed. Aga vot selle eile valminud peenra nimega olema natuke hädas. Ilmselt tuleb lasta ajal kulgeda ning vaadata, kuidas me seda peenart nimetama hakkama. Mitmed asjad kujunevad kuidagi iseenesest. Tegelikult enamus asjadest.

Leidsin väikese üllatuse: alles äsja terrassi serva istutatud sinladvad sätivad end õitsema!

Blogger jupsib - eile õhtul ja täna hommikulgi veel. Kommentaarium ei taha hästi töötada. Ei salvesta kommentaare, ei näita kommentaare. Seal, kus on kirjas 1 kommentaar, on tegelikult neli. Lugesin, et teistel on sama jama. Järelikult ei ole minu arvuti kuumaga lolliks läinud. Probleem on keskkonnasisene.

Vahva üritus

Ma ei saa isegi päris hästi aru, kuidas see nüüd niimoodi juhtus, et üks Krõõtade üritus toimus meite kandis.
Ega ma uskunud, et eriti palju inimesi tuleb - suvi ju ning igaühel omad tegemised. Aga enne kella viit oli meie külateel kahtlaselt palju autosid sõitmas. Ja kohale jõuti! Ju siis tee kirjeldus oli arusaadav.
Ja küll oli palju rahvast! Lausa uskumatu!

Kui hommikupoolikul ja veel keskpäevalgi oli ilm ikka väga kuum ja päikeseline, siis pealelõunaks oli kohal äike. Meie vihma ei saanud, kuid välku lõi ja müristas. Kuulasime pilve mühinat. See oli justkui madalahäälne lennukimürin. Kõhe hakkas! Loodus on ikka võimas küll! Arne pakkus välja, et see pilv möllab kuskil Vaida kandis. Ja nii oligi olnud.

No nii! Kui rahvas kohal, kohustuslikud kummikud jalas, pakkisime endid kahe auto peale. Kadri autosse mahtus rahvast kohe õige palju. Meie õue peal olles tulid üksikud vihmapiisad... paari kilomeetri pärast oli sadu tugev.... viie kilomeetri pärast väga tugev....

Jõudsime matka alguspunkti. Matkajuht oli väga seda meelt, et ei aita miskit, keerame tagasi ja läheme koju. Piisas autoukse paotamisest, kui juba olidki märg. Prrr!
Läksin teise auto rahva käest küsima, mis nad arvavad. Arvati, et rahvatantsijad on harjunud iga ilmaga, harjunud kannatama. Kinnitamaks oma valmisolekut kannatamiseks, kobisid kõik autost välja..... ja olid hetkega märjad :D

Me ei jõudnud ära imestada, et kõike näinud ja kõike kogenud eluaegne looduseinimene nii kangesti tahtis matka ära jätta. Selgus põhjus - matkajuht tundis, et vastutab matkaliste elu ja tervise eest. Selline ekstreemne ilm tekitas temas natuke muret. Aga me suutsime ta oma vihma trotsiva sõjakusega meelt muutma panna.

Matkal nägime mitmeid orhideeliike, koldjat selaginelli, soojumikat, siledat tondipead, soovõhka.
Nägime, et soos võib olla allikaoja, mis oma loogelises sängis peidab paljusid graniitkive. Oja kaldal oli väga uhke metssigade spa.
Metsast välja jõudes olime juba peaaegu kuivad.

Ahjaa! Üks autotäis inimesi jäid hiljaks ja nad olid ka ainsad, kes ära eksida oskasid. Ma ei saanudki lõpuks aru, kus nad valesti keerasid. Nemad jäid meile koju. Nende meelt lahutas meie vanaema.
Ja mis kõige huvitavam, meil ei sadanud. Oli hoopis ilus ilm! Soost tagasi sõites nägimegi tee peal, kus vihm oli justkui noaga lõigatud.

Õues jalutasime ringi, siis sättisime terrassile piknikulaua.
Vahva oli see, et vaatamata märjaks saamisele jäädi matkaga vägagi rahule.
Väga tore õhtu oli!

Ja veel. Vihm oli ikka nii hullult tugev, jätsin enne matka algust autosse käekella, mobiili ja fotoka. Me olime ikka tõesi lä-bi- mär-jad!

Ringpeenra projekt menetluses

Hommikul kell 6 on Tallinnas 22 kraadi sooja!!!
Ilm on täna siiski veidi teisem- justkui mingi pilvevina on taevas. Õhk on mesikalõhnast paks.

Täna saab põnev päev olema! Üle mitme-setme aasta lähme kivihunnikuid revideerima. Tundub, et vähemalt Kivikõrbe ringpeenra projekt saab õige pea teoks. Kivide kohale vedimine on selle peenra valmimise jaoks kõige olulisem punkt.

Kivide otsimisel selgus mitu tõsiasja:

• Esiteks, kartsin, et kivikoristuse käigus on põllult korjatud ainult paekivilahmakauid, kuid õnneks oli hulgas ka üsna palju graniitkive.


• Teiseks, õiges suuruses graniitkivi leidmine ei olegi niisama lihtne. Kivid on natuke liiga väikesed.


• Kolmandaks - suure kivi projekt, mis kuumalaine tõttu soiku on jäänud, sai tänase kivihunnikus tuhlamise ajal uut hoogu juurde. Ma juba tean, kuidas saan peenra serva kindlustamisel ära kasutada ka neid suht väiksemaid graniitkive. Kuskil aiablogis oli pilt, kus peenra serv oli kaldu ning nii on võimalik ka väikesed kivid ära kasutada. Mõtlesin ka välja, kuidas vältida kaldserva kivide vahele pahalaste ilmumist. Selle asja ma veel puhkuse ajal ära teen!

Kui kiviring valmis, katsin peenra põhja ajalehtede kihiga. Järgnebs mullavedu.

Ja valmis ta ongi!!!

Mullavedu oli tegelikult hirmus. Mitmel korral oli selline tunne, et kohe-kohe kaob pilt eest ära. Samas, kes selles süüdi peaks olema? Ikka ise! On ju jõgi harkjala peenrast vaid ehk kümne sammu kaugusel. Kui on palav, siis karsumm vette ja enam pole palav. On suvi..., on väga-väga palav....

Teeks tööd, aga see palavus...

Ega pidu ei parane, kui rahvas ei vähene. Sama lugu on töödega: ega need tehtud ei saa, kui tegijat pole.

Nii saigi Kivikõrbe harkjala ringpeenraga hakatust tehtud. Töö on veel pooleli - keskelt on mättad eraldamata ja see ring pole veel mingi ring, alles ringi hakatus. Ning tõenäoliselt tuleb see ring ka suuremaks teha, et servakivid saaks Kivikõrbele nime andnud kivipinna peale toetada. Sellel kohal on oma lugu, nagu suuremal jaol meie rajatud aia osadel. See kiviväli (Kivikõrb) ei olnud ju teps mitte tasane. Vot ja ühe koha peal keset suurt ala oligi selline kivimuhk - tee mis tahad. Maaparandus oli meie lauda taha lükanud suure kivihunniku (enamus kividest suured kui maja). Sealt sai veeretatud üks kivi sellele üldisest tasapinnast üle turritavale kivimuhule. Nii see kivi seal seisis. Kohe mitu aastat seisis. Ühel päeval tõi mu metsamees koju huvitava kujuga tuulemurru kuusekuivaka. Mis sellega teha? Vaatasime ikka ühe külje pealt ja siis teise külje pealt, tõstsime püsti..... ja oligi selge - see harkjalg saab meie aias püsti seisma. Aga kus? Vaatasime ringi siin ja vaatasime ringi seal- lõpuks leidsime, et see suht väike kivi üksinda keset suurt Kivikõrbe on kuidagi üksildane. Nii saigi selline "kompositsioon" kivi ja puiduga. Ja meile meeldib!

Miks siis nüüd järsku oli vaja see kompositsioon ära lõhkuda? Sellel on mitu põhjust. Esiteks ei saa sealt vahelt muru niita ja nii tuleb käsitsi lõigata. Teiseks oleks vaja keset suurt rohumaad üht värvilaiku. Noh ja mõni arvab, et keegi tahab omale rohitavat maad juurde.

Mutiga kahasse õnnestus nüüd lõpuks kõik Imepeenra sektorid peene ja puhta mullaga katta. Uuest töövõidust hõiskamise peale teatati: "Selge, siis võin muti maha lüüa!" No tere, tore! Kas siis nii julmalt koheldakse vaest looma, kes palehigis ja küüniseid murdes on tööd rüganud? Las loomake ikka elab ja tõngub edasi - see Imepeenar on üks lõputu mullaõgard. Pealegi tahab uus, too harkjala peenar ka mulda.

Väike heegeldustöö

Selles kuumuses ei aita muu, kui tuleb aias otsida see kõige jahedam ja tuulisem koht ning veidike näputööd teha. (Ning aiaga seotud uusi projekte üht- ja teistpidi vaagida.)

Kuna mu uues klassiruumis on rohelised seinad, siis tegin ühele lahustuva kohvi purgile sellise kesta ümber.

Tolle purgiga oli selline lugu, et kohe, kui Konsumis seda müügil nägin, teadsin, et ühel päeval ma selle ära ostan. Lahustuva kohvi elame ka üle, peaasi, kui niisuguse huvitava kujuga purgi kätte saan.

Peale aiaprojektide peale mõtlemise jõudsin vist (just "vist") selgusele, mida oma klassi jaoks meisterdada. Ma pole ju nii suurtega harjunud. Pole harjunud mitte aineõpetajana, vaid klassijuhatajana. Igasugune väikestele passiv ninnu-nännu on nüüd läbi.
Oleks üliväga hea, kui saaksin tolle klassiga seotud mõtte realiseerida juba suvel, (nagu eelmisel aastalgi), siis jääb jõulude eel rohkem aega muude asjadega tegelemiseks.
Aga see mõte vajab veel veidi laagerdumise aega... ja pealegi tuleb materjalidega läbirääkimisi pidada, et kas üldse mängib välja või mitte. Kõigest sellest täpsemalt kunagi hiljem.

Leitsak jätkub

Hommik on seda nägu, et taas tuleb üks palav suvepäev.
Huvitaval kombel on meie suvedel kaks äärmust: kas kümnekraadine sant suusailm või kuumus, mis laseb olla vaid kaelast saadik vees. Vees on muidugi need, kes vanniveest jahedamat vett kannatavad. Kes ei kannata, need .... oh, eks igaüks teab, kuidas end palavuse eest kaitsta. Sellist tavalist, kõigile inimestele ühtviisi hästi talutavat 20-22 kraadist ilma juhtub suht harva ette. Eks see on näha, kas täna ületab eilsed temperatuurid või jääb temperatuur samale tasemele.

Käisime jõel kanuuga sõitmas. Potsu keeldus vabatahtlikult kanuusse tulemast. küll aga oli ta väga endast ära, et pererahvas läheb kuskile ja teda kaasa ei võeta. Jooksis kaldal kuni piirikraavini, seal istus tötsti maha ning jäi meile järgi vaatama.
Vesi on jões soe. Isegi minu meelest on soe. Eelmisel suvel sellist vett polnud kordagi kogu suve jooksul. Tegin paar pilti ka.

Ussililled:

Konnaosjad:
Lugesin veebi Harju Elust artiklit, kus O.V. räägib negatiivse eelarve koostamise vajadusest.
Ma olen vist tudengipõlves majandusökonoomia loengutes (kui seal üldse paha kapitalismi hädadest räägiti) kõrvaliste asjadega tegelenud, aga mitte ei saa aru, kuidas saab üks eelarve negatiivne (miinustes) olla. Kohe üldse ei saa aru!

Kui suureks kuluartikliks oli talvel lume lükkamine (mida ju tõesti tuli palju teha) ja seda kulu kavatsetakse järgmisel talvel vähendada, siis....... lumerohke talve puhul saab küll jama olema.
Samas mäletan, et kiitsin oma teise valla (kahe "küla" koer, nagu ma olen) lumelükkamise korraldust möödunud talvel ikka korduvalt ja korduvalt. Kui hommikul tööle sõites tuli ühel teataval 13 km lõigul osal teest sõita vaid lootuses, et ehk on keegi enne mind sõitnud ja jäljeraja ette lükanud, siis pärast valla piiri ületamist sai juba lahket laadasõitu tehtud. Ja tihti mõtlesin, et need teed on isegi natuke liiga hästi lahti aetud. Suurepärased sahamehed tegid tööd!
Kas siis tõesti tuleb hakata tuleval talvel sõitmiseks kasutama suurt magistraali. Ehk ikka ei tule liiga lumerohket talve.
Ja see saneerimine. Kui seda tehakse vaid üheks eelarveaastaks, siis mis kasu sellest tõusta saaks? Ebarentaablitele ettevõtmistele kriips peale? Väikesed asutused?....... Millalgi lugesin, kuidas on vähenenud valla tööl käivete inimeste arv, siis ....... mis on kasulikum, kas töötav vallakodanik või töötu vallakodanik? Praeguses kontekstis loodetavasti ei kehti see "parim indiaanlane on surnud indiaanlane".

Aga suvi kestab, olgu see majanduselu positiivne või negatiivne. Isegi kägu kukub veel!

Kell 16. 30 on varjus + 28 kraadi!!! VARJUS! Kui palju siis päikese käes veel on?

Kalender väidab, et on laupäev - ju siis ongi

Tõeline puhkus! Väga suuri raskusi on kuupäevade ja nädalapäevadega - no ja paljukest neid ühele puhkajale siis vaja peaks olemagi.

Kunagi kuskilt lugesin une kohta. Nimelt ette magada pole võimalik, samas tagantjärele magamine on täiesti arvestatav võimalus. Kontrollitud. See tagantjärele magamine. Tervelt kaks nädalat sai põhiliselt magatud. Nüüd pole mingi probleem ärgata hommikul poole kuue või kuue ajal. Valget aega ei raatsigi eriti heal meelel lihtsalt maha magada.

Täna on hommiku edenedes õige kiiresti palavaks läinud. Juba üheksa ajal oli nii palav, et anna aga olla. Ja need parmud! Üks vaga ja ontlik herilane on õela parmu kõrval ikka väga süütu putukas. Tuleb, vajadusel paneb oma sutsaka kirja ja läheb oma asju ajama. Aga need parmud! Need on jultunud, täiesti ilma viisakate kommeteta ülbikud. Jubedad elukad!

Tehtud:

• Keldri taga noortel kuuskedel ladvad maha ja võra veidi kujundatud - kipuvad talusildi ette kasvama. Kiratsesid, mis nad kiratsesid seal kruusakünka otsas, aga nüüd on nad kasvamise hoo sisse saanud ja pikkust hakanud viskama.
• Loomulikult põhitegevus - niitmine. Seekord tänava äär. Ega traktori peale saa lootma jääda. Meite auulis kõik igaühe enda teha.

TIME OUT!

Väljas on +25 kraadi varjus, päike lõõskab taevas. Selline tunne on, et kahekümne viie kraadi asemel on vähemalt kolmkümmend viis. Täiesti talumatu! Aga EHMI ilmakaart ei näita mingit sellist kraadi. Tea, kus me täna asume?

Päeva kokkuvõte

Päeva teine pool oli taas pilvitu ja väga palav. Mis siis tehtud sai? Mehed olid väga hõivatud:

• Suure ja väikese pargi niitmine.
• Tammi kindlustamine.
• Umbrohu mürgitamine (suur aiamaa, ehitustanner kuuri otsas, tulevane roosade pojengide ala Rootsi Tee ääres, keldrivall ja imede ime: teega paralleelne põld (Aitab labidaga kaevamisest! Kartul-kapsas tuleb panna maale, mida on võimalik harida traktoriga) Seni pole meie aias kasutatud mitte mingisuguseid taime- ega putukamürke.
• "Kaldapromenaadil" mände ja kaski varjutavad lepad maha võetud-
• Suur okste põletamine.

• Vaatasin, et kõnniteed on kuidagi kitsaks jäänud. Ühel pool laiutavad lillelehed, teisel pool kipub muru tee peale. Alustasin teeservade korrastamisega.
• Kasvuhoones tomatitele lisatoestused.
• Istutasin peenrasse täna ostetud lilled. Tõin Imepeenrast ära sidrunkollase päevaliilia (oli aediiristele mõeldud sektoris),

No mitte ei raatsi enne pimedat tuppa tulla. Soe suvi õues on parimast parim!

PS! Mingil imelikul põhjusel kaotas Brasiilia veerandfinaalis Hollandile 2:1 !!!!!

Minustki võib saada...

...tõeline (ilu)aiapidaja.

Käisime Hansaplanti taimevalikut revideerimas. Muuhulgas vaatasime vesiroose. Paneks omale jõkke? Ei tea....., mõtleme ikka veel......
Poetreti peaeesmärk oli muretseda aiaprits ja kihvti ka. See on ilmselge märk meie suurprojekti "Puhkenurk-rosaarium" eeltööde algusest.

Sa pühade vahe! Kus oli imeline valik aed-päevaliiliaid! Sellised värvid, mida ei oskaks ette kujutadagi. Sissejuhatuseks võtsin ühe sooduspakkumisel olnud sordi - aed-päevaliilia Crimson Pirate.

Ja pilk jäi pidama veel sellel valgel õiemütsakal- aed-kukekannus "White" C3...... Ostukorvi!

Täiesti metsik, mida kõike sealt osta tahaks, aga..... äkki ikka juhatab Hea Võimalus mind kellegi lahke inimese aeda, kes raatsib oma taimepuhma küljest tükikese haugata.

Ja need iirised..... Kitsalehelised (ma olen aru saanud, et need on need "siberlased" olid müügil väikese puhmana. Aga aed-iirised - tule jumal appi - olid müügil vaid ühe leherosetina. Ja need hinnad.... Neil hindadel oli nutumaik man..... Värvid olid muidugi enneolematult vapustavad!

2. juuli on heinamaarjapäev

Heinamaarjapäevast on lugeda siin ja siin
BERTA-st kopeerisin töökeelud tänaseks päevaks:

Töökeelud
Heinamaarjapäev oli üks piksega seotud pühadest, mistõttu äikese kartusel oli heinatöö keelatud. Üldiselt algas suurem heinategu selle püha järel. (Loodetavasti tavaline rohumaa niitmine pargis ei käi selle keelu alla).

Kalapüügikeeld, kuid kalasaagi heaks tuli vette ohverdada. (Seda tuleb meie kalamehele meelde tuletada)

Naistetööd, sh nõelatööd, on keelatud – mõjuvad halvasti lammastele. (Mida mõeldakse siin nende naistetööde all? Loodetavasti mitte õuetoimetusi)

Tänane ilm on natukene teistmoodi. Väga vara hommikul oli täiesti pilves, nüüd juba aeg-ajalt võib näha päikest pilve tagant välja piilumas. Aga soe on endiselt. Soe, mitte palav. Mõned pilved on eriti uhked: Pean natuke pahandama muti peale. Kui vaja pole, siis tema, sinder, muudkui kaevab ja kaevab. Nüüd, kui mul kindel plaan muti odavat tööjõudu ära kasutada, vot siis ei miskit. Aga nojah, ilm ka selline palav olnud - ju mutilgi kambris lagi kuumab ja võtab vaese looma võhmale.
Aga ikkagi - mul veel kaks Imepeenra sektorit vaja peene umbrohuseemnetest vaba mullaga katta.

Kuskilt aiablogist lugesin, et kiratsevate taimede kasvule ja muidu edenemisele mõjub väga hästi vallandamisega ähvardamine. Katsetasin sellist radikaalset meetodit ka oma kurgitaimede peal. (Need avamaakurgid on sellised äbarikud kuidagi.) Kui nüüd väga hoolega vaadata, siis teatav edenemine on toimunud. Kes see ikka raskel ajal tööd tahab kaotada (kompostihunnikusse sattuda). Aga ka asenduskurgid on ennast selle soojaga mullast välja ajanud. Näis, kuidas vanemad olijad noortesse suhtuma hakkavad, kas teevad koostööd või saab toimuma jõhker ja salakaval lämmatamine.

Tegelikult ei taha täna üksi töö edeneda. Ilmselt on asi selles, et eilse päeva väsimus on veel sees ning lisaks olen väga häiritud eile õhtul kuuldud uudisest: va sõraline on ühe mu hea sõbra sees kurja hakanud tegema.

Valgustuskuur õunaaias

Õunapuud on vanad ja suured ning majale väga lähedal. Kaks idapoolset tuba alumisel korrusel olid ikka kole pimedad. Juba tükk aega pidasin plaani, et moosiks mehi puid veidi korrale kutsuma. Igal asjal on oma aeg. Nii nüüdki.
Kui ikka kiirabibrigaad täies koosseisus ei saanud hakkama vanaemale kanüüli paigaldamisega, siis sai minul mõõt täis. Kus on saag? Maha pimedus!

Prooviks sai maha võetud üks haru. Vanaema oli oma toa aknal ja kommenteeris, kui palju tuba valgemaks läks. Ei miskit!
Puu on maha võetud.

Lõpuks võtsime maha ka ühe haru aia kõige vanema õunapuu küljest. Tekkis valgustunnel. Ühtlasi saab valgust meie aia üks parematest õunapuudest (sort teadmata).

Homme seisab ees suuremat sorti lõkketegu.

1. juuli - kuum suvi jätkub

Juba hommikul poole kuue ajal näitab termomeeter 15 kraadi sooja.
Tänased tegemised:

• Mullu loobusin terrassi ääres kitsukeses peenras suvikute kasvatamisest. Noh, et las niidavad muruks. Tutkit! Keegi ei hakka manööverdama sellise nurga all. Seega: kaevan selle maatüki uuesti üles ja teen seekord ka natuke laiemaks. Seda selleks, et peenral kasvavate lillede ja muruserva vahele jääks ka veidi õhku ja niitmise käigus ei hakitaks ära ka pooli lillelehtedest. Tegelikult on sel kaevamisel ka üks konkreetne põhjus. Nimelt olen sinilatvade kõrguse osas äraootaval seisukohal. No mulle mitte ei meeldiks, kui keset õue pikas peenras kukuksid vohama 1,5m kõrgused lilled. Need, sindrid, varjaksid ju ära vaate jõekaldale! Seega ma ikkagi istutaksin need siniladvad terrassi äärde. Las nad siis seal kasvavad kasvõi kahemeetriseks.


• Kevadel transportisin kasvuhoone tagant taimed küll Naadipeenrasse, küll Imepeenrasse. Nüüd see ala on ..... noh jah, ta ootab oma aega, oma missiooni... Tegemist on üsna varjualaga. Olen aiablogidest lugenud nn varjupeenardest. Hei, aiaspetsid! Mis taimi sobiks kasvatada peenras, millele otsene päike paistab varahommikul ning lühikest aega ka keset päeva?


• Juba mitu päeva on roosad lilled ukse kõrval amplis tundunud imelikena. Pistsin näpu mulda - jeerum! See oli ligemärg! Nojah, mäletan küll, kui seda amplit Hansaplantis ostma hakkasin, et vaatasin ja imestasin, miks korvis selline paks kile on. Kusjuures kiles auke polnud. Instruktsiooni ju ka kaasas polnud, kus kirjas, et tee aga augud ise selle kile sisse. Mõtlesin, et ju on mingi spetskile, kes jõuab kõigi nende tänapäeva ilmaimedega end kursis hoida - hullemaid ja imelikumaidki asju nähtud. Nojah, ega`s muud - kogu kupatus kompostihunnikusse, uus muld korvi ja varuks olnud lobeeliad asemele. Noh ja augud tegin selle kile sisse ikka ka :) Ehk nüüd sai parem.

Väljas on palav. Normaalsed inimesed peesitavad rannas või unelevad võrkkiiges, kuulates mesilaste suminat ja parmude põrinat. Mõni mitte nii väga normaalne kaevab maad...

Vanasti, kiviajal või millaski sinnakanti pandi inimestele hauda kaasa küll ehteid, küll tarbeesemeid. No näiteks võis seal teispoolsuses ka mõõka vaja minna. Mine sa tea. Nojah, aga mulle tundub, et mõnele pandaks kaasa labidas. Sest kus sa hull hukas - kes see siis ilma vajaliku tööriistata kuskile läheb...

• Kasvuhoone taga vana ja mahajäetud peenar korda tehtud. Ühtlasi sai korda ka talvel elektriposti vahetamise käigus tekitatud hmmm.... noh, segadus või nii. Andisn tollele uuele varju- (poolvarju-)peenrale ka uue kuju. Nüüd jääb see ala uusi asukaid ootama. Loodus tühja kohta ei salli - küllap peagi on seal midagi ilusat.
• Istutasin siniladva taimed terrassi äärde hommikul kaevatud peenrasse. Hmm... tassi nagu kass poegi ikka ühest kohast teise ja teisest kolmandasse.

• Valgustuskuur õunaaias. Sellest tuleb eraldi lugu.

Kiviprojekt

Need kaks kivi seisavad seal juba ammu-ammu. Nii umbes 15 aastat. Seisavad ja ootavad, et keegi neid märkaks. Ammu olen märganud. Kivid mulle meeldivad. Neid ei saa märkamata jätta. Ammu olen ümber nende kivide kõndinud ja mõelnud. Aga välja pole mõelnud.

Kuid.... Juba mõnda aega on väike mõtteidu aeg-ajalt pead hakanud tõstma. See väike mõtteidu on julgust juurde saanud tänu sellele, et olen viimasel ajal väegade rahul meie püsikupeenardega. Kohe väga rahul. Seega..... Võiks nagu laiendada või kuidas?

Ja kuna nõgestesse mattunud vanad paneelid on seoses rosaariumi "eskiisprojekti" avalikustamisega juba nö "mehele pandud", siis tuleks midagi ette võtta ka nende nimetatud kividega.

Sellised nad siis meil on. Seisavad ehitamata jäänud lauda vundamendilohu veeres.
Kuidas nende kivide ümbruse niitmine on kujunenud, seda näitab järgmine pilt. See tumedam rohumaa on muust osast veidi kõrgem (miks, ei mäleta). Ja seda erikujulise rohumaaga seoses hakkas peas ilmet võtma uus projekt.... Et projekti eeltöödega on vaikselt peale hakatud, sellele viitab suurema kivi taga seisev labidas ja mättaid täis laotud käru.

Edasi juba siis, kui kaevetööd on veidi rohkem edenenud :D

Juunikuu viimane päev kasvuhoones

Kui hommikul kurgitaimede juures toimetasin, ei pannud ma mingit õiehakatist tähele. Võtsin tillitaimed valguse eest ära ja justkui tänutäheks on avanenud esimene õieke. Mullu samal ajal olid esimesed tomatid juba roosaka jumega. Aastad ei ole vennad. Kahjuks.

Esimesed paprikad. Ka selles osas oli eelmine suvi kiirem. Näis, kas tänavu kordub paprikatega sama jama, mis mullu.

Ma arvasin, et eelmisel aastal oli viinapuul palju kobaraid küljes. Tänavu on ta päris segaseks läinud!

Ja lõpuks minu "kurgitaim". Õigemini aiandushuvilise tihase päevalill. Tea, kas pean ta varsti katuseluugist väljs suunama?

Palav suvi jätkub

Täna on 2010. aasta I poolaasta viimane päev. Pool aastat seda 2010. -ndat aastat olnud. Juba! Nii palju? Küll aeg lendab ikka kiiresti!

• Hommikujaheduses kasvuhoone rohimine ( Mulda sain kobestada vaid kurkide ja paprikate alal. Tomatijuured kippusid kobestades välja tulema.)

Rohides tekkis üks mõte : Valla volikogu keskkonnakomisjon kuulutab välja konkursi "Kaunis kodu". Huvitav, kas sellesse komisjoni kuuluv inimene võib või ei või sellel konkursil osaleda. Kas tekib nn huvide ....(mis iganes peen väljend see on). Tahaks küll sellest konkursist osa võtta. Nii umbes paari aasta pärast. Juba praegu olen meie aiast vaimustuses :D

• Kasvuhoonest tillitaimed välja võetud . ( Kasvuhoonekurgid vajavad nüüd juba rohkem valgust ja ruumi.) Sain 4 võitopsi hakitud tilli (1 + 4 = 5 koos eilsega ) . Igaks kuuks läheb vaja üks karp. Seega septembrist maini läheb vaja 9 karpi. Puuduvad neli karpi tulevad peenramaalt.

Lisan siltide nimistusse ühe uue - Talvevarud 2010. Siis on hea end järje peal hoida, et mida ja kui palju juba tehtud on.

• Majaesised hostapeenrad rohitud.
• Hulgaliselt mulda Imepeenrasse veetud (tänud muttidele).
• Jõe kaldal "kivide kompositsioon" naatidest välja prepareeritud.
• Mehed trimmerdasid.
• Mehed paikasid tammi.
• Alustasin uue projektiga. Sellest kirjutan hiljem eraldi.
• Kartulivaod kõblatud. (Vot see oli nüüd küll viimane tilk selles tänases kannatuste karikas. Kannatuste karikas = palavus + sääsed + parmud

Mõned pildid kurekelladest:

Peenras:

Maja taga:Keldrivallis (!?):Hakkisin alpi astra juppideks ning istutasin nad Imepeenra ühte sektorisse. Vaatamata puhma lõhkumisele näitavad nad ikkagi oma ilusaid õisi :)Saialilled küüni seina ääres. Seal on väga palav paik, seepärast need suht sügisepoolsed lilled juba praegu õitsemas.No tere, tore! Kes siin siis elavad?

Palav suvepäev

Täna oli väga soe ilm. Peamiselt selge, vaid vahetevahel varjas päikeselõõska mõni valge rünkpilve tutsakas.

• varahommikul kasvuhoone kastmine
• esimene "proovikarp" hakitud tilli sügavkülma
• mutimullahunnikute pehme muld Imepeenra floksisektorisse
• küünile ring peale tehtud ja sealsed kitsukesed peenrad rohitud ja kastetud
• pikk peenar rohitud ja kastetud
• kännu lammutamisest tekkinud sodi põletatud (kaks tormituulega päeva olid pehkinud notid piisavalt ära kuivatanud)

Tegelikult oli tööjõudlus väike. Kõige kuumemal keskpäeval ei tahtnud kohe kuidagi õues olla.

Ümberringi on südasuve hääled ja lõhnad: ülejõe naaber niitis jõeäärset heinamaatükki - sealtpoolt tuli värske niidetud rohu lõhna; teisel pool teed niideti mesikat - mesikalõhna on isegi tubades; jõgi lõhnab mõnusalt; hallrästad praalivad ning ajavad omi rästaasju vahtravõras; metsmesilased sumisevad lupiinides; jasmiin lõhnab jne, jne.... on suvi.

Uus nädal, uued tegemised

Hommik on üsna jahe ja peenraid korrastada kannatab vaid päikese käes.
Küll on mõnus see suvine aeg - ei mingi sundust ega kalendris näpuga järje ajamist, et kas ehk mõni tähtaeg jälle kukkuma ei hakka. Megamõnus - teen, mida tahan ja millal tahan!

Just täna hommikul vaatasime üle tee laiuvat mesikapõldu ning uurisime, kui kaugel on mesika õitseaeg. Aga - siis äkki oli kohal traktor. Esiti imestasin, et kas sa näe - isegi meie külas niidetakse teeservades rohi maha! Kuid siis ilmus traktor välja sootuks valest suunast... Läksin seda asja kaema. Nojah - mesikas niidetakse täna maha! Ju on kuskil veel mõni laut, kus loomad sees, milleks muidu seda silo vaja läheks.

Nii! Nüüd on siis lõplikult suvepuhkus käes. Tegin ära paar viimast sissekannet WUCES kodulehele. Aruanne on juba ammu ära saadetud. Sellega on nüüd asi ühel pool.

Päeva edenedes on läinud nii palavaks, et ei saagi lauspäikese käes töötada. Aeg-ajalt tuleb tuppa varjuda. Ka terrassil mõnulemine ei tule hullult tuulise ilma tõttu kõne allagi - nii võib vaid päevavarju ära lõhkuda. Väljas on nii vali kohin (vahtrate lehed tuule käes), et kuuldav olemiseks tuleb rääkida väga kõva häälega.

Kasutasin hetke, mil pilv teravat päikesevalgust varjutas ning tegin paar pilti uutest õitsejatest meie aias.

Minu vaieldamatu lemmik: tõnnike.Naadipeenar on rohketes õites. Olen lõpuks ometi selle peenraga rahul - ei ühtki suvikut. Ainult suhteliselt kõrgekasvulised püsikud ning vaba mullapinda naatide kasvatamiseks on vähe-vähe järele jäänud.

Teine peenar, millega tänavu suvel tõsiselt rahul saan olla, on muidugi Imepeenar. Ka seal pole ühtki suvikut. Viimasena korrastatud sektorisse istutatud tõnnikesed küll veidi põevad, aga küll nad kosuvad.

Keskpäevases päikeselõõsas on küüni seina ääres avanud esimese õie saialill. Saialillepeenrast möödudes meenutan ikka Kristi sõnu, et saialille teematerjaliks kuivatades tuleb õiest eraldada kroonlehed. Ainult need on tee valmistamiseks sobilikud.

Sinise laudlina sinine pits

Sinise veranda sinine laudlina oli mingi kollase kandiga. Lõikasin kandi ära, palistasin lina servad ja heegeldasin pitsi serva. Käsitööajakirja Diana Creative sirvides on olnud just mitme eri värvi niidiga heegeldatud pitsid need kõige pilkupüüdvamad. Heegeldasin siis ka prooviks mitme värviga. Muster kujunes selline, kuna tahtsin suuresakilist serva linale.

Olgu see hoiatuseks!

Vanematel inimestel kipub tervis käest ära minema. Mis avitaks? Eks ikka ravimid. Ja mida rohkem, seda paremini pidavat aitama :S Vot seda nüüd kohe kindlasti ei ole! Tuleb väga silma peal hoida, et vanainimene rohtusid liiga isukalt manustama ei hakkaks. Sellest tõuseb vaid väga tõsist jama.

Eksperiment ja mis veel tehtud sai

Avamaakurgid on kangesti seda nägu, et kavatsevad sel suvel ikalduda. Ega`s midagi - tegin sellise tembu, et külvasin jaanipäeval maha uued kurgiseemned. Sordiks "Regina". Kui see sort vajab tolmlemiseks teise sordi abi, siis ehk selleks on ikalduvatest taimedest kasu. Eks see ole suve arenedes näha, kas ja kui palju see eksperiment end õigustas.

Jõe kaldal ulatub üks suht suur kivi maakera seest välja. Niitmisel tehakse tema ümber ring ning kõrged kõrred turritavad keset muru - ega see ilus ei ole. Lisaks on kivi kaetud mingi mättaga, milles pesitsevad punased sipelgad. Prepareerisin selle kivi mätta seest välja, pesin kivil "silmnäo" puhtaks ja selline ta siis nüüd on. Kasvuhoone on põhjalikult kastetud.

Ja ega muud eriti ei teinudki. Lebotamise päev see jaanipäev.

Mis lill see on?

Olen teisest aiast saadud taimega koos saanud veel ühe tundmatu isendi. Leidsin ta teise taime varjust. Koukisin välja ja istutasin pottidesse kosuma. Ehk saab temast veel asja.

Taim on väga pisike, väga madal. Tundub, et tema võrsed tahavad laiuda mööda maad, mitte kõrgustesse tõusta. Õied meenutavad õige veidi kannikese õit. Ka värv on selline roosakas. Esimesel pildil on õied küll pigem valged, aga kuna leidsin ta teise puhma lehtede alt hämarusest- ehk sellepärast. Taim on nii pisike, et istutamiseks oleks paras olnud kasutada pintsette.

Aga kes ta on? Ja kus talle kasvada meeldiks?

Jaanipäev

Tegelikult mulle ei meeldi jaanipäev. Pole kunagi meeldinud. Jaanieelne reklaamikampaania mind nii hullusti ei häiri, nagu seda teeb jõulureklaam (mis varsti peale jaani juba algabki). Asi on hoopis milleski muus. Ja selle muu ütles eile välja noorem poeg: "Nüüd on siis suvi läbi!" Kuigi südames arvan sama, püüdsin ikkagi väidet pareerida tõsiasjaga, et too suvi jõudis just eelmisel päeval alata, kus ta siis läbi on. Vanem poeg täiendas: "Miks ta siis läbi pole, kui paari päeva pärast algab allakäik."
Tegelikult ongi nende kahe lausega ära öeldud, miks ma jaanipäeva ei salli - iga päevaga hakkab päev lühemaks minema. Pisikese kukesammu võrra, kuid siiski. Ja enne, kui me arugi saame, on käes sügis. Seejärel talv... (Juba juuli keskel on vahtravõrades märgata punakasrohelisi laike. Juba nii vara!)

Aga nojah, tegelikult tahtsin rõõmustada tänavusuviste lobeeliate ilu üle. Kevadel panin seemned ilmselt suht õigel ajal idanema. Eriti just amplilobeeliad on päris hästi võrreldavad Hansaplantis müüdavate analoogidega. Ja hind missugune!
Lobeeliataimi sai nii palju, et jätkus ka trepi ette lillekastikestesse.

Istusime õhtul jõe kaldal lõkke ääres. Vaatasime oma aeda. Ilus on! (Meil on selle kohta tegelikult väljend: "Nii ilus, et nutt tuleb peale!") Eriti just siis, kui need tohutud maa-alad värskelt niidetud on. Ja need suured puud! Minu selle talu "ajaarvamise" vältel on nad ikka meeletult palju kasvanud! Kohtades, kuhu me alguses peenrad rajasime, poleks see enam mõeldav. Ja vaata, millise nurga alt tahes, majast paistab alati vaid mingi nurk või laik - kõik on rohelusse uppunud. I-lus on!

Jälle omas elemendis :) ....

....ehk teisisõnu: hulle plaane hakkab tulema justkui Vändrast saelaudu. Täna sai väegade vastumeelselt end suurele aiamaale sibulapeenra veerde aetud. Et rohida või sedasi.....
Aga vot sel pea alaspidi peenras ukerdamisel on omad tagajärjed, sest kui niisuguses asendis pikemat aega viibida, valgub veri pähe... Mis selle tagajärjel juhtuda võib, see on juba indiviiditi erinev. Minu puhul on see jama, et hullud plaanid hakkavad peas ringi tiirutama. Ja nii jäigi peenra rohimine jälle pooleli. Hoopis Painti programmis oli vaja üks plaan visandada.
Vahepeal üks pilt ka. Istutasin need lilled mullu augustis uuele kohale (Naadipeenrasse). Mulle tundub, et tänavu on õied kuidagi kirkamad, õie südamikus on veidi enam punast tooni. Nojah, see rosaariumi ja puhkekoha plaan.... Selline ta siis tuli. Idee järgi sellele platsile, mis seni kandis nimetust "suur aiamaa". Nüüd tuleb see ala mürgitada kas Roundupi või miski uuema ja tõhusama ollusega ning siis.....
Väga tahaks, et roosipeenrad oleksid veidi kõrgemad - kõrgus võiks olla üles ehitatud maakividest müüritisena (analoog lipuvarda ringpeenraga). Peenarde vahed - jalgrajad oleks muidugi väga efektne, kui sillutatud, aga meie puhul jäävad ilmselt muru alla (muruniidukiga hea neid korras hoida).

Sibulapeenraid rohides vaatasin hostasid. Sai nende küljest tükke haugatud eelmise suve lõpus ja eriti suured tükid sai võetud sel kevadel - ikka on nad tohutult suured. Tuleb mõelda, kus ja kuidas neid kõige parem oleks eksponeerida. Võib-olla kombineeriks roose just rahulik-roheliste hostadega?

Nii! 50 sammu sibulapeenraid on rohitud! Selline märkimisväärne töövõit ning võimalus 10.-s punkt tööde nimekirjast maha tõmmata! Millegipärast meenus tööd lõpetades NL skulptori Muhhina taies "Tööline ja kolhoositar" ning see, kuidas ma lapsena toda pronksi (?) valatud tädi kartsin... Oli teine selline jõuline, lihaseline ning mis peamine - minu arust kole kurja näoga...

Plaanisin vaarikaid rohida, aga ei õnnestunud. Ilm on vilets ja mesilastel tuju paha. Nii saingi kaks nõela ning mulle sellest aitas...

Imepeenra rohimine. Kui oled hoolas aiapidaja (või vähemasti üritad olla), siis polegi see rohimine nii hirmus. Muld on niiske ja pehme - rohimine edeneb päris kenasti. Aga kindel on see, et vesihein ei ole mitte kõigevägevama poolt loodud. Tema on ilmselgelt saatanast - tee mis tahad, lahti temast ei saa.

Krõõdad on ka puhta vakka jäänud. Ilmselt teevad heina. Või saunavihtasid.
Pidi ju suvel iga kuu kuskil aedasid kaemas käidama. Kange tahtmine oleks veidike aiandusspionaažiga tegeleda ja ideesid näpata.

......

Ehh! Ei lähe see asi mitte nii kiiresti, nagu ma sooviksin. Imepeenrast on korras kuus sektorit. Kahele neist vedasin juurde mulda. Selleks kasutasin muti aetud kuhilaid. Hää must, siidine ja juurikavaba muld! Nüüd hakka või paluma, et mutt veel natuke Rootsi Tee ümbruses tõnguks - saaks veel mullale lisa. Vahepeal sadas pea pilvitust taevast ka tiba vihmakest. Vihm ajas sääsed õelaks. Nende lakkamatu pinin ja õelus mu viimaks tuppa ajasidki.

Suvi missugune - terve päev õues jopega. Sama jope seljas, sai talvel lund kühveldatud. Aga ilma olla ei kannatanud. Külm. Ja homme on jaanilaupäev. Ei usugi enam eriti, et sel suvel üldse enam soojaks läheb. Hakka või uskuma skeptikute arvamust, et selle suve kõige soojemad päevad olidki need poolteist nädalat maikuus.