Imelised värvivarjundid

Ilm läks jälle pilve ja sain mõned pildid teha.
Ma nüüd täpselt ei tea, mis on selle lille nimi, aga õis meenutab kangesti floksiõit. Äkki on suvifloks? No olgu ta mis on, aga õied on küll ilusates toonides!

Juhtusin Internetis ajalehte lugedes vaatama ka veekogude temperatuure. Tule taevas appi! On see tõesti juuli keskpaik? Kakumäel ja Pirital 11 kraadi, Stroomi rannas kogunisti 10 kraadi. Mujal näpuotsaga peale. Masendav! Ma tahan Vahemere äärde! Perekond Petousise hotell Heraklionis ootab!

Titt on titt - olgu ta kahe- või neljajalgne

Poisid on kutsikast väga vaimustuses!
Madisel oli muidugi kohe esimene küsimus, et mitu loiku meil majja juba tekitatud on. Aga me oleme tublid, käime aeg-ajalt õue peal jalutamas ja ei loiguta midagi.
Trepist oskab ka üles-alla käia. Ainult teisele korrusele viiv trepp on natuke liiga järsk, eriti alla tulemisel.

Käisime koos maasikaid korjamas. Kutsikas ühel pool peenart, mina teisel pool. Küll oli nuttu, sest üle peenra kuidagi ei saa - maasikad ju kõrgemad, kui väike koerake.
Hakkasin terrassil maasikaid puhastama, koer toimetas ka terrassil. Järsku vaatan - kadunud. Tema, sindrinahk, oli juba sissesõidutee peal! Tite puhul oleks piiritletud aed igati asjakohasem. Koerale ohutum. pererahvale muretum.

Kutsake armastab süles magada. Arvutis trükkimine on seetõttu kaunikesti komplitseeritud. Mõni päev ikka läheb veel, siis peaks kutsikas uue koduga harjuma.
Keedan rabarberi-maasika segamoosi. Et rahus köögis toimetada saaksin, tuli kutsikat enne tükk aega õues jooksutada. Nüüd on titt väsinud ja põõnab.

Karvamüts diivani peal? Ja veel suvisel ajal? Ei, see on hoopis koer!

Eile roosipäevadel kohtusime mitme Arnega orhideematkal käinud inimesega. Nad tulid veel tagantjärele tänama ja kiitsid matkajuhi head giiditööd. No minu mees on hea jutumees küll, see ammu teada. Lora oskab ka ajada, kui vaja.
Ema mul ükskord küsis, kuidas ma aru saan, millal Arne tõsiselt räägib, millal lõõbib :)
Arne kirjutas matkast jutu külaseltsi kodulehele. Eile õhtul, kui vihm tuppa kupatas, sai valmis ka Omussaare "reisikirja" I osa ehk siis esimese päeva kokkuvõte.
Siinkohal tahan aga jälle nuriseda teemal, kas koduleht on külaseltsil või on see minu mehe isiklik koduleht? Kui sedasi porisen, ütleb ta ikka, et kolme väikese küla ajaveebi toimetab ju ka ainult üks inimene. No mis teha, ju see on siis rohkem selline missioonitunde küsimus.

Meil on jälle koer!

Kadi ja Kaido ema helistas ja küsis, kas õpetaja on õhtul kodus. Kadi sõidab homme ära ja ei olnud nõus, et ilma temata kutsikas uude kodusse viiakse.
Nii ongi meil nüüd titt majas!
Poisid jäid ööseks sõbra poole ja nad ei teagi veel uudist. Homme on neid väike must ja karvane üllatus ootamas.
Nime saab kutsikas alles perenõukogu koosoleku järel :) seni on ta lihtsalt Kutsa.

Pilte Roosiaia roosidest

Roosid koos nimesildiga:

Visit www.moblyng.com to make your own!

Roosid nimesildita:

Visit www.moblyng.com to make your own!

Roosipäev Kirivallas

Armastan roose, kuid ise nende kasvatamises eriti tugev ei ole. Seepärast kasutan alati iga avanevat võimalust võõrastes rosaariumites seda ilu imetlemas käia.
Teist korda siis Roosiaia talus.

Kõige esimeseks pildiks panen sellise roosi. On ju natuke asalea moodi? Nimesilti tema juures ei olnud, seepärast ta siltidega rooside slaidiesitlusse ei lähe. Küsisin peremehelt selle sordi nime.

Lubage esitleda: EDGAR DEGART! Roosiaia talu pererahvas, Mart ja Mare Ojasalu, on oma koduaeda ja selle laiendatud osasse rajanud imeilusa roosiaia. Mulle väga meeldib aed, mis ei ole erinevate taimeliikidega üle kuhjatud. (Küll püüan selles osas oma aiaga ka midagi ette võtta, kuid seni suht tulutult.) Vanas aiaosas võisime imetleda mitmeid roosipuid.

Taluõu madala palkmaja ja iidsete puudega mõjub väga rahulikult. Tume maja on taustaks värvierksatele amplitele ja lillekastidele. Väga armas!

Minu lemmikud! Kusjuures neil kuuskedel on tegelikult väga jämedad tüved! On teised juba vanad puud.

Roosipäeval esines rahvatantsurühm "Kapak".......ning Kose kammerkoori vähendatud koosseis. (Nende seas neli kolleegi ja üks endine kolleeg.)
Videod ja slaidiesitlus roosidest koos nimesiltidega lisanduvad hiljem.

Ilus oli, aga kahjuks satub mõnikord ka tõrvatilk meepotti :((((

Üks teadja inimene arvas, et ju meie kooli neli klassi ikka jääb. Kuhu siis ülejäänud lähevad? Ardusse? Julgen selles kahelda. Ja üldsegi mitte paha pärast, vaid siinsed liikumisvood lihtsalt kulgevad teistpidi. Kas oleme siis rahul, kui piirkonna lapsed lähevad võõrasse valda? Kes sellest võidaks?

Pakuti isegi välja rehkendus, et neli klassi mahuvad teise majja ära küll. Minu küsimuse peale, et mis tema meelest vanast majast peaks saama, ei tulnud mingit vastust.

Hiljem Oru poes küsisti minult samuti, kas ma tean, mis meie koolist saab. Küsijateks olid ammused vilistlased. Nemad hoolivad. Ja usuvad. Usuvad tervesse mõistusesse, mis ei luba hävitada haridusasutust.

Ja ikka veel olen selle mõne meelest hukule määratud asutuse hingekirjas... Kas 12-aastane tsükkel pole piisav, et teha see ostustav liigutus ja rebida need siduvad köidikud puruks????

Kui veel mõelda poiste sõnade peale, et õpetaja töö on oma närvesöövuse poolest võrreldav demineerija tööga....

Ja kui siis veel mõelda ka poiste sõnade peale, et kui palga kallale minnakse, siis mine parem kuskile s...a viskama - ei kuluta närve, ei ole vaja südamesse võtta, ei ole vaja tööd koju kaasa võtta, ei ole vaja koolitustel käia. Oh jah, raske on elada kaaludena...

Glogster

Kas pole ilus?

Osmussaarel on soodes orhideesid nii palju, et tõsiselt tuleb vaadata, kuhu üldse astuda on võimalik.

Kes otsib, see leiab!

Küll on ikka hüva asi see Internet! Tuhlasin natuke "Isetegija" foorumis ja sain tänavusuviste trendijalatsite tegemise õpetuse kätte. Loodetavasti on seda pilti võimalik suuremaks zuumida ka! Eesti Naise artikli autoriks on Eve Burmeister. Olen ühel klassiõpetajate koolitusel kuulanud tema esinemist. Ja see käsitööst nüüd küll ei olnud! Pigem oli tegemist ühe vahva pildivihikuga matemaatika harjutamiseks.

Aga ikkagi - mis lakk see peaks olema? Küünelakki mul on, aga too ilmselt ei sünni selleks otstarbeks :) Vaja veel maad kuulata.

PS! No ma ikka oskan! Mis ma selle foorumist saadud pildiga tegin, ei oska öelda, aga nüüd on see mu läpaka desktopi pildiks !?!? Selle peale küsivad poisid tavaliselt: "Mida sa siin jälle kokku keerasid?"

Mõned lillepildid

Piisab sellest, kui olen paar päevagi kodust eemal, kohe on tunne, et olen õige pikalt-pikalt ära olnud. Kole süümekas on aia ja tema asukate ees - olid nad ju omapäi jäetud.

Tegin pildi täies õitsemisehoos valgest kellukesest.
Hilissuve kuulutaja - saialill.

Üle mitme suve taas mõned lilleherned. Aga tänavu nad sellised madalakesed.

Osmussaare lubjakiviastang

Saare põhjakallas on kõrge - kuni 6 m kõrgune lubjakiviastang on väga ilus.

Lubjakivid on astangul sellised ümarate servadega- Tormid-tuuled on neid aegade jooksul vorminud.Edelas asendub astang selliste killustikuvallidega.

Üle mere paistab Eestimaa mandriosa kallas. Mandripoolses küljes on saare rand selline klibune.

Osmussaarel

Osmussaare kaart (pilt on pärit http://www.saared.ee/)

7. juuli hommikul kogunesid Eesti Orhideeklubi liikmed ja muud kiibitsejad (noid oli ka üsna palju) Dirhami sadamasse. Üks taimeekspeditsiooni liige oli isegi USA-st.

Kell 10 väljus esimene reis. Meie sõitsime sellise laevukesega, nagu näha pildil. (Kapten, 12 reisijat ja koer). Huvitav on see, et reisijaid ei tohi olla üle 12, aga koer ei lähe arvesse. Arutasime siis, et kui nüüd igal reisijal oleks kaasas üks raskekaaluline bernhardiin või kaukaasia lambakoer... Kas siis vähendatakse reisijate arvu? No ei tea. Kohale me igal juhul jõudsime. Reis kestis terve tunni. Osmussaare sadama juurde jäime laagrisse. Järgmine reis väljus Dirhamist kell 12. Vahepeal tuli aga kiirkaater seitsme inimesega.

Meil, kes me esimese reisiga saarele jõudsime, oli palju aega sadama lähiümbruses ringi vaadata.

Kirjade järgi ainus joogiks kõlbliku veega kaev asuski just sadama juures.

Kemmerg oli uhke ja puhas. Isegi lillebukett oli põrandal vaasis ja pääsupesa oli lae all.

Prügiga on saarel jama lugu. Ühtegi konteinerit seal pole. Tassi siis oma plastpudeleid ja kilepakendeid kaasas! Tagasi minnes tuli jäätmed Dirhamis konteinerisse panna. Keegi on Valget Laeva oodates omale paeplaatidest istme valmistanud. Minu suurimateks lemmikuteks said ussikeeled. Neid on seal väga palju ja nad on vapustavalt lopsakad. Huvitav on see, et mida kehvemad kasvutingimused (ainult killustik), seda võimsamad puhmad kasvasid.

Sellised imeilusad ussikeeled siis Osmussaarel!Vahepeal jõudis juba sadama hakata. Siis saabus teine reis ja võisime oma träni traktorile laadida. Muideks, saarel elab üks perekond - pensioniealine vanapaar. Kunagi ammu-ammu juhtusin telerist vaatama saadet, kus räägitigi nende inimeste elust üksikul saarel.

Killavoor on asunud teele saare kaugeimas tipus asuva baaslaagri juurde. (4, 5 km)

Osmussaare majakas saare "ulgumere" poolses tipus.

Väike osa suurest lambakarjast. Vaatasin, et nad on natuke teist nägu loomad, kui me neid muidu Eestimaa taludes nägema oleme harjunud. Hiljem kodus Interneti tuhlates avastasingi, et näe, puhta väljamaalased. Need lambad on saarele toodud Taanist. Sellest siis ka need "võõrapärased näojooned".
Väikesel saarel on mitu-mitu madalaveelist järve. Ja avastasime, et ka koprad elutsevad siin. Kuidas nad saarele said? Ujusid üle mere? Tulid talvel üle jää? Igatahes pahandust oskavad nad teha ka sellel väikesel saarel.
Kunagi on meteoriit kukkunud merre Osmussaare ja mandri vahelises osas. Kraatri tekkimisel on tohutu kuumuse ja löögijõu koosmõjul tekkinud uus omalaadne kivim, mis kannab nimetust neugrund bresta. Selliseid musti kivitükke on saarel palju.

Osmussaarest veel minu looduseblogis: Mõningaid taimeleide Osmussaarelt

Blogi kokkamisest ja muust ka

Soomes elava eestlanna blogi, kuhu ta aga järjest harvem eesti keeles kirjutab.
Ma ei saa soome keelega eriti hästi hakkama :( Kuulates veel kuidagi, aga loetava samaaegne tõlkimine läheb küll üle kivide ja kändude.
Bolgi ise on siin.

Leidsin, et blogger on lisanud oma "gadgetite" loetellu veel ühe vidina: otsingu märksõnade abil. Kontrollisin - täiesti toimib. Põhimõte sama, mis Google otsingul: sisestatud sõna on rasvases kirjas.

Suvefiiling

Ilm hakkab vist tasapisi jälle soojemaks minema. Vähemasti tundub nii. Homse meretaguse reisi eel on kerge närv juba sees . Hommikul tuleb juba varakult liikuma hakata, et õigeks ajaks Dirhami sadamasse jõuda. Poisid on "instrueeritud", ämm on maha rahustatud ja magama kupatatud.
Nüüd on aega õues suveõhtut nautida.

Mets kasvab ju kaua. Meie vana park on aga kaheteistkümne aasta jooksul nii täis kasvanud, et nüüd juba vahel kirume, et oli siis vaja puid nii lähestikku istutada. Aga need polnud ju puud, need olid juurega vitsad. Aga nüüd on nad suured. Need eriti valge tüvega kased on saadud kingituseks kartulikasvataja Virve Rosenbergilt. 12 aastat tagasi oli meil, "külahulludel", piisavalt arulagedust, et korraldada oma talu õue peal laat. Aga rahvast tuli, müüjaid tuli. Laadakohvikus oli mu apelsinikoogil hea minek. Lahe oli! Vot siis Virve kinkiski meile need kased tänutäheks eduka müügipäeva eest. Kasevitsad olid kilerulli sees kasvatatud! Kolm kaske on istutatud kohe eriti lähestikku. See oli sellepärast nii, et need vitsad olid kohe iseäranis väikesed ja meil polnud nende kasvama minekusse erilist usku. Aga läksid.
Metsviinapuude pidulik põletamine (tuleloits).

Aga kurb on see, et viimase nädala jooksul on tulnud täheldada linnurahva järjeks vaiksemaks jäävat vidinat. Kesksuvi on käes. Nii kahju! Miks just see kõige ilusam aastaaeg peab kõige kiiremini otsa saama? Põhjamaine elu - karge, pimedapoolne, kannatlik, kuid jonnakalt elujõuline.

Rabarberi-kaerahelbekook

Põhi:

• 1 kuhjaga klaas kaerahelbeid


• 1 "lahja" klaas nisujahu


• 4 spl suhkrut


• 150 g margariini


• 1 spl vett

Kate:

• 0, 5 l tükeldatud rabarberit


• 1 spl kartulijahu


• 3 - 4 spl suhkrut

Sega jahu, suhkur ja kaerahelbed. Lisa pehme margariin. Segu näpi sõmeraks taignaks. vala juurde vesi. Sega ühtlaseks.

Madala ümmarguse koogivormi põhi ja servad kaetakse lahtirullitud taignaga. Küpsetada ca 10 min. Vahepeal saga kartulijahu ja suhkur omavahel, seejärel rabarberitükkidega.

Kate vala poolküpsenud koogipõhjale ja küpseta veel ca 20 min.

Seda kooki on tehtud nii umbes 20 aasta jooksul. Mida aeg edasi, seda enam koos muudatustega. Esiteks mitte ümmarguses küpsetusvormis, vaid suurel ahjuplaadil. Teiseks olen kolmandaks kihiks lisanud munavahu vähese nisujahuga. Nii ka tänane kook. Lõhn on küll väga hea. Maitsenud pole, sest kooki ootavad neli noort meest ja üks noh mitte just enam niiii noor mees.

Nostalgiat lapsepõlvest

Üks lahe lugu ilmselt kuuekümnendatest.


See Ats, kellele sõber rongiga külla sõitis, oli reaalne isik. OLI, sest millalgi kevadel lugesin Kõue valla lehest, et Ants on surnud. Ats - ja surnud? Aastaid elas ja töötas ta Paunkülas ja oli vist isegi aktiivne tegelane kohaliku külaelu edendamisel.

Naabripoiss Ats, oma lõputu huumorimeelega!
Mäletan ühte Atsi sünnipäeva. Ats teatas oma emale, et ei mingit kartulisalatit ja muid peenemaid roogi - tema ise keedab õue peal pajas suppi. Atsi ema oli sellest nii ära pahandatud, et ei tulnud aiapeo ligigi. Tänitas ainult akna peal, et tema noorim poeg ei oska külalisi väärikalt vastu võtta. Aga külalistel oli lõbus...

Tolle laulu kirjutasid bändipoisid eesotsas Atsi vanema venna Juhaniga.

Tänased lillepildid

Lilled on valged, kuid mitte teadlikult valitult, vaid praegu ongi kas valge või lillakasroosa (roosakaslilla).
Nende valgete kellukeste nime ma ei tea. Pole vist kunagi kuulnudki. Kellukesed ise on ilusad, aga kahjuks ääretult lühiajalise õitsemisega.
Aiablogisid lugedes olen natuke targemaks saanud. Need valged lillepuhmad ei ole mitte lihtsalt neitsikummelid, vaid lumi - neitsikummelid. Ja mul on väga hea meel, et paar täidisõielist taime ka alles on. Need lilled hakkasid mulle sel suvel uuesti meeldima. Kasvuhoone taga pimedas peenras on nad väga välja veninud ning õitsevad vähe. Kasvuhoone ees on nad aga tihedalt õisi täis pikitud põõsakesed. Ilusad. Dekoratiivsed.
Võib-olla peaks ühe Imepeenra sektori hoopis nende lilledega täitma?

Ahjaa! Eile kaevasin küüni majapoolse seina äärde peenra. Kui üleeile küüni jõepoolse seina äärde siirdusin sõjaka plaaniga seal rohima ja kaevama hakata, siis avastasin, et sinna on külvatud lupiine. Ühte pusa talinelke olin juba varem märganud. Oi, kuidas mulle meeldiks, kui kehtiks ütlemine: "Talk to people": Kui ma nüüd poleks tsinniaid kooli viinud? Kuhu need siis panna oleks tulnud? OK. Tsinniaid pole, on aga lupiinid ja talinelk.

Kuna lupiinitaimi oli tihedalt nagu lauskülviga neid ikka kipub tärkama, siis oli mul ruumi vaja.

Ja sellepärast siis tuligi suunduda küüni vastaskülge. Seal on nüüd 22 tuustakut talinelke maha istutatud.

Kuna täna aga selline kõle ilm, siis võtsin jummalast rahus "time out" ja tegemata see jõepoolne külg jäigi. No tohhoo tonti! Ei pea ju ometi puhkuse ajal nii meeleheitlikult rabelema ja ajaga võidu jooksma! Relax!!!

Juhinduks nüüd natukeseks ajaks loosungist "Ega töö pole jänes, et eest ära jookseb".

Sellega seoses tuli meelde veel üks loosung. Keskkoolis üks klassivend oli paras kirstunael kõigile õpetajatele. No ei tema viitsinud ennast õppimisega vaevata! Õpetajad hädas ja lapsevanemad mures. Nõukaaeg - ja igasugused hüüdlaused olid inimest kommunismi ehitamisel olulisteks suunavateks ning innustavaks abivahendiks. Nii maalis klassivend oma toa seinale ka asjakohase loosungi: "HOMME HAKKAN ÕPPIMA!" Ilma kuupäevata. Ettenägelikult. Hmm, mis on tollest klassivennast nüüdseks saanud? On ühe Tallinna põhikooli direktor. Vot sedamoodi.

Imeilus laulupidu!

Nii palju ei ole vist varem sini-must-valgeid lippe lauluväljakul lehvinud. Vähemasti mitte laulupidudel Hea meel on tõdeda, et isamaalisus ei kuhugi kadunud. Pigem on see taas tugevamaks muutunud. Ilmselt seovad rasked ajad inimesi tugevamalt kokku.
Tänane kontsert oli tõeline "üheshingamine". Meeletu, meeletu rahvahulk!!!!

Laulud olid imeilusad! Poisid olid väga ärritatud ja ähvardasid mitu korda teleri kinni panna, kui ema nutmist ei lõpeta. Kes see nuttis? Pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid, sest nii ilus ja südamlik õhkkond oli laululaval ja mäenõlval.
Ma siis ütlesin neile, et minu jaoks on laulupidu oluline 69.-st aastast alates. Selle peale natuke mõeldi - ilmselt arvutati. Siis järgnes imestunud konstateering: "Aga sa olid siis ju mingi pätakas alles."
Just nimelt - pätakas.
Teadlikuks olümpiavõistluste jälgijaks sain märksa hiljem - alles 1976. aasta Innsbruckist alates.

Õnneks pidas ilm ka täna kenasti vastu. Paar sahmakat kedagi ei heidutanud ja pidu oli super-super - super!!!!!!!
Aitäh laulvale Eestimaale!!!!!!!!

Jälle külm mis hirmus!

Pool üksteist näitas termomeeter tubli kaksteist kraadi! Prrr! Kus mu jope on?
Täna kütan aga jälle kaminat ja tegelen tikkimisega. Küll on mõnus tegevus üle mitme-setme aja!

Homseks meeldetuletus:

• Tööle!


• Koselt vaja tuua Osmussaare reisiks pudelivett ja miskit süüa (kahele inimesele kaheks päevaks)


• Poisid kaheks päevaks toidukraamiga varustada.


• Fotoka mälukaart tühjendada. NB! Fotokas laadima!!!!!!!

Naat, vana vaenlane, õitseb. Tarvis katsetada, kas seda nuhtlust sünniks ka kuidagi kasulikult pruukida. Tegin katseks kimbu raskepärastest pojengiõitest koos naadi õhuliste õisikutega. Tulemus on näha fotol. Minu meelest naat natuke pehmendab üldmuljet. Olen sellise vaasikooslusega rahul!

Tänased tegevused tuleb sättida niimoodi, et laulupeo ülekande ajal vaba olla. Loodetavasti täna ikka õnnestub laulupeo fiiling kätte saada!

Kurb

Pidi see ilm siis nii hullusti ära pöörama! Kahju on esinejatest ja kahju on publikust.
Olin kunagi väga agar laulupidude külastaja, kui mitte mõlemal kontserdil, siis ühel kindlasti. Ja kui ikka hoolega meenutada, siis lapsepõlves olime perega ikka mõlemal kontserdil, sest mäletan nii tule süütamise ülevaid kui ka tule kustumise kurbi hetki lauluväljakul.

Nüüd on mul tänast ETV ülekannet vaadates tekkinud mõned mõtted...
Miks nüüd tahetakse laulupeo uutmisega tegeleda, sellest ma aru ei saa. Kas laupäevane kontsert oli mõeldud öölaulupeona? Miks? Mäletan, kuidas rahvas varasematel aastatel lahkus laulupeolt Kadrioru poole trammi lõpp-peatusesse... rahvas laulis jalutades ja mis peamine - päike paistis siis veel! Miks ometi nüüd nii hilja?
Teine mõte tekkis repertuaarile mõeldes. Mitmed etteasted ooperitest, sh isegi selline klassik nagu Wagner.... No OK, ma saan aru küll, et laulupeo repertuaar ei saa jääda igavesti ühesuguseks. Aga. Ometi õpivad ju koorid ikka ja jälle neid vanu häid laule. Kasvõi "Ta lendab mesipuu poole" ja oi, neid ilusaid koorilaule on veel palju... Kus neid siis tänapäeval lauldakse?

Koolis juhtusin klassis oma tööd tehes kõrvalt kuulama lastekoori lauluproovi, mis minu klassi taganurgas klaveri ümber toimus. Vaesed lapsed ja vaesed õpetajad! Kas peab ka laste repertuaar nii meeletult keeruline olema? Mida sellega tõestada soovitakse?

Kardan, et publiku massiline lahkumine keset laulupeo kontserti ei olnud pelgalt vihma süü. Eestimaa ilm ongi ju selline, nagu ta meil on ja vihma vastu oleme sellise suursündmuse puhul ikka varustatud olnud. Asi oli ikka milleski muus.

Minu siiras imetlus ja lugupidamine kuulub neile suurepärastele lauljatele, kes on teinud suurt ja rasket tööd. Enamik nendest pole ju kutselised lauljad. Ikka oma töö ja igapäevase pereelu kõrvalt laulmisega tegelejad.
Loodan väga, et kõik lauljad on homse kontserdi ajaks oma riided ära jõudnud kuivatada ning et nende hääl ikka endiselt heliseda jaksaks. Kõige rohkem loodan, et ilmataat homme meie peale halastab ja oma vihmavee ämbrid kuskil mujal ümber kallab.

Aga ikkagi - ma olen natuke pettunud. Ja jube kahju on lauljatest. Jube kahju on meie imeilusatest rahvariietest ning muudest kooride kostüümidest. Need ei saanudki laulukaare all särada. Liiga pime oli.

Orhideesid otsimas

Salumetsa kasvutüüp soosaarel

Kell pool kolm tuli meelde, et peaks Kose Pargi poodi helistama ja uue portsu voodrilaudu ära tellima. Aga telefonile ei vastatud. Siis tuli meelde, et täna ju laupäev. Kui vara see pood siis laupäeval kinni pannakse???
Ega jää muud üle, kui tellimine tuleb ära teha esmaspäeval.

Võtsime hoopis ette jalgrattamatka orhideede kasvukohtadesse. Arnel on esmaspäeval läbi viia meie külaseltsi loodusmatk. Käisime nö eeltööd tegemas. Minul ei ole esmaspäeval võimalik sel matkal osaleda, sest tuleb tööle minna ja dir. kt-na esineda.
Pildid meie matkast on looduse blogis.
Olustikupilte matkast, kus otsisime orhideesid
Jalgratastega orhideede kodus

Tagasi jõudsime just laulupeo rongkäigu lõpuks.