pühapäev, 12. juuli 2009
Imelised värvivarjundid
Ma nüüd täpselt ei tea, mis on selle lille nimi, aga õis meenutab kangesti floksiõit. Äkki on suvifloks? No olgu ta mis on, aga õied on küll ilusates toonides!
Juhtusin Internetis ajalehte lugedes vaatama ka veekogude temperatuure. Tule taevas appi! On see tõesti juuli keskpaik? Kakumäel ja Pirital 11 kraadi, Stroomi rannas kogunisti 10 kraadi. Mujal näpuotsaga peale. Masendav! Ma tahan Vahemere äärde! Perekond Petousise hotell Heraklionis ootab!
Titt on titt - olgu ta kahe- või neljajalgne
Madisel oli muidugi kohe esimene küsimus, et mitu loiku meil majja juba tekitatud on. Aga me oleme tublid, käime aeg-ajalt õue peal jalutamas ja ei loiguta midagi.
Trepist oskab ka üles-alla käia. Ainult teisele korrusele viiv trepp on natuke liiga järsk, eriti alla tulemisel.
Käisime koos maasikaid korjamas. Kutsikas ühel pool peenart, mina teisel pool. Küll oli nuttu, sest üle peenra kuidagi ei saa - maasikad ju kõrgemad, kui väike koerake.
Hakkasin terrassil maasikaid puhastama, koer toimetas ka terrassil. Järsku vaatan - kadunud. Tema, sindrinahk, oli juba sissesõidutee peal! Tite puhul oleks piiritletud aed igati asjakohasem. Koerale ohutum. pererahvale muretum.
Kutsake armastab süles magada. Arvutis trükkimine on seetõttu kaunikesti komplitseeritud. Mõni päev ikka läheb veel, siis peaks kutsikas uue koduga harjuma.
Keedan rabarberi-maasika segamoosi. Et rahus köögis toimetada saaksin, tuli kutsikat enne tükk aega õues jooksutada. Nüüd on titt väsinud ja põõnab.
Karvamüts diivani peal? Ja veel suvisel ajal? Ei, see on hoopis koer!
Eile roosipäevadel kohtusime mitme Arnega orhideematkal käinud inimesega. Nad tulid veel tagantjärele tänama ja kiitsid matkajuhi head giiditööd. No minu mees on hea jutumees küll, see ammu teada. Lora oskab ka ajada, kui vaja.
Ema mul ükskord küsis, kuidas ma aru saan, millal Arne tõsiselt räägib, millal lõõbib :)
Arne kirjutas matkast jutu külaseltsi kodulehele. Eile õhtul, kui vihm tuppa kupatas, sai valmis ka Omussaare "reisikirja" I osa ehk siis esimese päeva kokkuvõte.
Siinkohal tahan aga jälle nuriseda teemal, kas koduleht on külaseltsil või on see minu mehe isiklik koduleht? Kui sedasi porisen, ütleb ta ikka, et kolme väikese küla ajaveebi toimetab ju ka ainult üks inimene. No mis teha, ju see on siis rohkem selline missioonitunde küsimus.
laupäev, 11. juuli 2009
Meil on jälle koer!
Nii ongi meil nüüd titt majas!
Poisid jäid ööseks sõbra poole ja nad ei teagi veel uudist. Homme on neid väike must ja karvane üllatus ootamas.
Nime saab kutsikas alles perenõukogu koosoleku järel :) seni on ta lihtsalt Kutsa.
Pilte Roosiaia roosidest
Roosid nimesildita:
Roosipäev Kirivallas
Teist korda siis Roosiaia talus.
Kõige esimeseks pildiks panen sellise roosi. On ju natuke asalea moodi? Nimesilti tema juures ei olnud, seepärast ta siltidega rooside slaidiesitlusse ei lähe. Küsisin peremehelt selle sordi nime.
Lubage esitleda: EDGAR DEGART! Roosiaia talu pererahvas, Mart ja Mare Ojasalu, on oma koduaeda ja selle laiendatud osasse rajanud imeilusa roosiaia. Mulle väga meeldib aed, mis ei ole erinevate taimeliikidega üle kuhjatud. (Küll püüan selles osas oma aiaga ka midagi ette võtta, kuid seni suht tulutult.) Vanas aiaosas võisime imetleda mitmeid roosipuid.
Videod ja slaidiesitlus roosidest koos nimesiltidega lisanduvad hiljem.
reede, 10. juuli 2009
Kas pole ilus?
Kes otsib, see leiab!
Aga ikkagi - mis lakk see peaks olema? Küünelakki mul on, aga too ilmselt ei sünni selleks otstarbeks :) Vaja veel maad kuulata.
Mõned lillepildid
neljapäev, 9. juuli 2009
Osmussaare lubjakiviastang
kolmapäev, 8. juuli 2009
Osmussaarel
Väikesel saarel on mitu-mitu madalaveelist järve. Ja avastasime, et ka koprad elutsevad siin. Kuidas nad saarele said? Ujusid üle mere? Tulid talvel üle jää? Igatahes pahandust oskavad nad teha ka sellel väikesel saarel.
Kunagi on meteoriit kukkunud merre Osmussaare ja mandri vahelises osas. Kraatri tekkimisel on tohutu kuumuse ja löögijõu koosmõjul tekkinud uus omalaadne kivim, mis kannab nimetust neugrund bresta. Selliseid musti kivitükke on saarel palju.
Osmussaarest veel minu looduseblogis: Mõningaid taimeleide Osmussaarelt
esmaspäev, 6. juuli 2009
Blogi kokkamisest ja muust ka
Ma ei saa soome keelega eriti hästi hakkama :( Kuulates veel kuidagi, aga loetava samaaegne tõlkimine läheb küll üle kivide ja kändude.
Bolgi ise on siin.
Leidsin, et blogger on lisanud oma "gadgetite" loetellu veel ühe vidina: otsingu märksõnade abil. Kontrollisin - täiesti toimib. Põhimõte sama, mis Google otsingul: sisestatud sõna on rasvases kirjas.
Suvefiiling
Nüüd on aega õues suveõhtut nautida.
Mets kasvab ju kaua. Meie vana park on aga kaheteistkümne aasta jooksul nii täis kasvanud, et nüüd juba vahel kirume, et oli siis vaja puid nii lähestikku istutada. Aga need polnud ju puud, need olid juurega vitsad. Aga nüüd on nad suured. Need eriti valge tüvega kased on saadud kingituseks kartulikasvataja Virve Rosenbergilt. 12 aastat tagasi oli meil, "külahulludel", piisavalt arulagedust, et korraldada oma talu õue peal laat. Aga rahvast tuli, müüjaid tuli. Laadakohvikus oli mu apelsinikoogil hea minek. Lahe oli! Vot siis Virve kinkiski meile need kased tänutäheks eduka müügipäeva eest. Kasevitsad olid kilerulli sees kasvatatud! Kolm kaske on istutatud kohe eriti lähestikku. See oli sellepärast nii, et need vitsad olid kohe iseäranis väikesed ja meil polnud nende kasvama minekusse erilist usku. Aga läksid.
Metsviinapuude pidulik põletamine (tuleloits).
Rabarberi-kaerahelbekook
- 1 kuhjaga klaas kaerahelbeid
- 1 "lahja" klaas nisujahu
- 4 spl suhkrut
- 150 g margariini
- 1 spl vett
Kate:
- 0, 5 l tükeldatud rabarberit
- 1 spl kartulijahu
- 3 - 4 spl suhkrut
Sega jahu, suhkur ja kaerahelbed. Lisa pehme margariin. Segu näpi sõmeraks taignaks. vala juurde vesi. Sega ühtlaseks.
Madala ümmarguse koogivormi põhi ja servad kaetakse lahtirullitud taignaga. Küpsetada ca 10 min. Vahepeal saga kartulijahu ja suhkur omavahel, seejärel rabarberitükkidega.
Kate vala poolküpsenud koogipõhjale ja küpseta veel ca 20 min.
Seda kooki on tehtud nii umbes 20 aasta jooksul. Mida aeg edasi, seda enam koos muudatustega. Esiteks mitte ümmarguses küpsetusvormis, vaid suurel ahjuplaadil. Teiseks olen kolmandaks kihiks lisanud munavahu vähese nisujahuga. Nii ka tänane kook. Lõhn on küll väga hea. Maitsenud pole, sest kooki ootavad neli noort meest ja üks noh mitte just enam niiii noor mees.
Nostalgiat lapsepõlvest
See Ats, kellele sõber rongiga külla sõitis, oli reaalne isik. OLI, sest millalgi kevadel lugesin Kõue valla lehest, et Ants on surnud. Ats - ja surnud? Aastaid elas ja töötas ta Paunkülas ja oli vist isegi aktiivne tegelane kohaliku külaelu edendamisel.
Naabripoiss Ats, oma lõputu huumorimeelega!
Mäletan ühte Atsi sünnipäeva. Ats teatas oma emale, et ei mingit kartulisalatit ja muid peenemaid roogi - tema ise keedab õue peal pajas suppi. Atsi ema oli sellest nii ära pahandatud, et ei tulnud aiapeo ligigi. Tänitas ainult akna peal, et tema noorim poeg ei oska külalisi väärikalt vastu võtta. Aga külalistel oli lõbus...
Tolle laulu kirjutasid bändipoisid eesotsas Atsi vanema venna Juhaniga.
pühapäev, 5. juuli 2009
Tänased lillepildid
Nende valgete kellukeste nime ma ei tea. Pole vist kunagi kuulnudki. Kellukesed ise on ilusad, aga kahjuks ääretult lühiajalise õitsemisega.
Aiablogisid lugedes olen natuke targemaks saanud. Need valged lillepuhmad ei ole mitte lihtsalt neitsikummelid, vaid lumi - neitsikummelid. Ja mul on väga hea meel, et paar täidisõielist taime ka alles on. Need lilled hakkasid mulle sel suvel uuesti meeldima. Kasvuhoone taga pimedas peenras on nad väga välja veninud ning õitsevad vähe. Kasvuhoone ees on nad aga tihedalt õisi täis pikitud põõsakesed. Ilusad. Dekoratiivsed.
Võib-olla peaks ühe Imepeenra sektori hoopis nende lilledega täitma?
Imeilus laulupidu!
Tänane kontsert oli tõeline "üheshingamine". Meeletu, meeletu rahvahulk!!!!
Laulud olid imeilusad! Poisid olid väga ärritatud ja ähvardasid mitu korda teleri kinni panna, kui ema nutmist ei lõpeta. Kes see nuttis? Pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid, sest nii ilus ja südamlik õhkkond oli laululaval ja mäenõlval.
Ma siis ütlesin neile, et minu jaoks on laulupidu oluline 69.-st aastast alates. Selle peale natuke mõeldi - ilmselt arvutati. Siis järgnes imestunud konstateering: "Aga sa olid siis ju mingi pätakas alles."
Just nimelt - pätakas.
Teadlikuks olümpiavõistluste jälgijaks sain märksa hiljem - alles 1976. aasta Innsbruckist alates.
Õnneks pidas ilm ka täna kenasti vastu. Paar sahmakat kedagi ei heidutanud ja pidu oli super-super - super!!!!!!!
Aitäh laulvale Eestimaale!!!!!!!!
Jälle külm mis hirmus!
Täna kütan aga jälle kaminat ja tegelen tikkimisega. Küll on mõnus tegevus üle mitme-setme aja!
Homseks meeldetuletus:
- Tööle!
- Koselt vaja tuua Osmussaare reisiks pudelivett ja miskit süüa (kahele inimesele kaheks päevaks)
- Poisid kaheks päevaks toidukraamiga varustada.
- Fotoka mälukaart tühjendada. NB! Fotokas laadima!!!!!!!
Naat, vana vaenlane, õitseb. Tarvis katsetada, kas seda nuhtlust sünniks ka kuidagi kasulikult pruukida. Tegin katseks kimbu raskepärastest pojengiõitest koos naadi õhuliste õisikutega. Tulemus on näha fotol. Minu meelest naat natuke pehmendab üldmuljet. Olen sellise vaasikooslusega rahul!
Tänased tegevused tuleb sättida niimoodi, et laulupeo ülekande ajal vaba olla. Loodetavasti täna ikka õnnestub laulupeo fiiling kätte saada!laupäev, 4. juuli 2009
Kurb
Olin kunagi väga agar laulupidude külastaja, kui mitte mõlemal kontserdil, siis ühel kindlasti. Ja kui ikka hoolega meenutada, siis lapsepõlves olime perega ikka mõlemal kontserdil, sest mäletan nii tule süütamise ülevaid kui ka tule kustumise kurbi hetki lauluväljakul.
Nüüd on mul tänast ETV ülekannet vaadates tekkinud mõned mõtted...
Miks nüüd tahetakse laulupeo uutmisega tegeleda, sellest ma aru ei saa. Kas laupäevane kontsert oli mõeldud öölaulupeona? Miks? Mäletan, kuidas rahvas varasematel aastatel lahkus laulupeolt Kadrioru poole trammi lõpp-peatusesse... rahvas laulis jalutades ja mis peamine - päike paistis siis veel! Miks ometi nüüd nii hilja?
Teine mõte tekkis repertuaarile mõeldes. Mitmed etteasted ooperitest, sh isegi selline klassik nagu Wagner.... No OK, ma saan aru küll, et laulupeo repertuaar ei saa jääda igavesti ühesuguseks. Aga. Ometi õpivad ju koorid ikka ja jälle neid vanu häid laule. Kasvõi "Ta lendab mesipuu poole" ja oi, neid ilusaid koorilaule on veel palju... Kus neid siis tänapäeval lauldakse?
Koolis juhtusin klassis oma tööd tehes kõrvalt kuulama lastekoori lauluproovi, mis minu klassi taganurgas klaveri ümber toimus. Vaesed lapsed ja vaesed õpetajad! Kas peab ka laste repertuaar nii meeletult keeruline olema? Mida sellega tõestada soovitakse?
Kardan, et publiku massiline lahkumine keset laulupeo kontserti ei olnud pelgalt vihma süü. Eestimaa ilm ongi ju selline, nagu ta meil on ja vihma vastu oleme sellise suursündmuse puhul ikka varustatud olnud. Asi oli ikka milleski muus.
Minu siiras imetlus ja lugupidamine kuulub neile suurepärastele lauljatele, kes on teinud suurt ja rasket tööd. Enamik nendest pole ju kutselised lauljad. Ikka oma töö ja igapäevase pereelu kõrvalt laulmisega tegelejad.
Loodan väga, et kõik lauljad on homse kontserdi ajaks oma riided ära jõudnud kuivatada ning et nende hääl ikka endiselt heliseda jaksaks. Kõige rohkem loodan, et ilmataat homme meie peale halastab ja oma vihmavee ämbrid kuskil mujal ümber kallab.
Aga ikkagi - ma olen natuke pettunud. Ja jube kahju on lauljatest. Jube kahju on meie imeilusatest rahvariietest ning muudest kooride kostüümidest. Need ei saanudki laulukaare all särada. Liiga pime oli.
Orhideesid otsimas
Ega jää muud üle, kui tellimine tuleb ära teha esmaspäeval.
Võtsime hoopis ette jalgrattamatka orhideede kasvukohtadesse. Arnel on esmaspäeval läbi viia meie külaseltsi loodusmatk. Käisime nö eeltööd tegemas. Minul ei ole esmaspäeval võimalik sel matkal osaleda, sest tuleb tööle minna ja dir. kt-na esineda.
Pildid meie matkast on looduse blogis.
Olustikupilte matkast, kus otsisime orhideesid
Jalgratastega orhideede kodus
Tagasi jõudsime just laulupeo rongkäigu lõpuks.