Rohelises kaubamajas

Teel Liiva kalmistule jääb ette Hansaplanti "Roheline Kaubamaja". seal võiks tunde veeta. Aiablogisid lugedes olen üksjagu targemaks saanud ja oskasin juba üht-teist spetsiaalselt otsida-vaadata. Nägin ära lihtõielise pojengi. See oli kohe eriti huvitav, et mitte öelda - imelik taim. Pojeng on ikka tavapäraselt sellise suure lopsaka õiega.

Ja hinnad on vahepeal jälle kerkinud. Hoiame põõsasmarana hindadel silma peal ja neile oli 10 krooni otsa pandud.

Vaadataes neid taimekesi pottides ja hinnasilte nende pottide peal, siis mõtled küll, et meil on aias ikka kole suur varandus ja küll on kallis lõbu ühe uue aia rajamine.

Tänase päeva töö

Suvepäev on küll pikk, aga tehtud nagu polegi õieti midagi erilist. Järelikult on täidetud kõige olulisem päevakava punkt: lebotamine.
Nüüd on mu tüdrukute jagu päkatseid ka kootud. Edasi tuleb käte - jalgade asukohad fikseerida ning seejärel algab tüütu pisidetailide lisamine.
Näis, kaua täna õhtul veel viitsimist on.

Sirelipadrik

Mul sai lõpuks villand, kui kohalikud sääsed kõik oma lähemad ja kaugemad sugulased kokku kutsusid, kuna arvasid heaks pidada mind mingiks vabaõhurestoraniks. Seda lõbu neile pikalt ei jätkunud!

Kolisin oma kudumistööga tuppa. Siin aga jäävad silma aknast sisse piiluvad sirelioksad.
Ma olen täitsa nõutu, mida peale hakata sirelipatsikuga elutoa akende all. Need on tegelikult imeilusad tumelillad hübriidsirelid. Aga..... nad on juba vanad põõsad ja istutatud majale liiga lähedale. Ja hullult hakkasid vaadet varjama ja muidugi valgus, valgus, valgus...
Nii saigi kahel eelmisel suvel põõsaid julmalt pügatud. Ülim lubatud kõrgus oli akna alumise servani. Nojah, tore küll, aga mida need sirelid mitte ei tee? Loomulikult nad ei õitse.
Pildil on näha, milline patsik akende all on.

Nüüd tekkis üks ketserlik mõte. Kui jätaks sel suvel põõsad pügamata? Huvitav, kas nad järgmisel kevadel õitseksid? Olgu see siis sellesuvine eksperiment.

Jaanipäev

Tuuline, päikeseline ja soe jaanipäev. Küll oli täna hommikul raske pool kuus üles ärgata! Aga kõigil ei ole pühad vabad ja nii tuligi üks väike sõit Tartu maantee äärde teha. Loodetavasti on mu mehel pühadeaegne vahetus kergete killast.

Paljud külad korraldavad ühise jaanitule, aga meie küla pered on kõik parajad individualistid - igal talul on ju oma lõkkeplats, kus jaanituld põletada. Tegelikult ega meil ju polekski sellist ühist küla peoplatsi. Naabrid naeravad, et meie suur kiigeplats ongi kõige rohkem sellise küla kiigela moodi.
Jaanilaupäeva öösel on õhk külas lõkkesuitsust hall, aga taevasse tõusevad vaid üksikud väikesed suitsujoad - enamik lõkkeid on sellised pisikesed. Samaaegselt jaanilõkke juures istumisega sai kasvuhoone ka kastetud, tuli vaid aegajalt vooliku asukohta muuta. See töö on siis tegelikult tänasesse plaanitutest maha tõmmatud.
Tegelikult mulle jaanipäev ei meeldi. Pole kunagi meeldinud. Põhjus lihtne - peale jaani hakkab päikeseketas ikka madalamalt ja madalamalt käima ja aina varem läheb pimedaks. See aga toob sügise aina lähemale.
Muidugi võiks ju kohe võrrelda meie suve Kreeta suvega - seal on kell üheksa õhtul selline pilkane pimedus, et anna olla. Elu aga just siis algab. Päeval sebivad ringi turistid, õhtul tulevad kodudest välja kohalikud.

Praegu on päeva parim osa. Mulle tohutult meeldivad hommikud: selline suur vaikus on ümberringi, ainult linnud laulavad. Ja teadmine, et pikk suvepäev on ees, muudab need hetked hommikukohviga eriti mõnusaks.

Eks täna üks üleüldine lebotamise päev tuleb, aga ju selliseidki vaja on. Tühja sest, et suurel peenramaal veel natuke rohida-kaevata on! Tühja sest, et Imepeenras tööd ka pooleli!

Aediiris

Sain eelmisel suvel jupikese iirisepuhmast. Ei olnud mul õieti kohtagi, kuhu seda pista ja nii paningi ta täiesti suvalisele kohale, et taim oleks vähemasti juuripidi mullas. Tänavu kevadel istutasin ta Imepeenrasse. Täna jaanitule ja köögi vahet seerides oli üllatus suur, kui leidsin, et vaatamata korduvatele vintsutustele demonstreerib ta siiski oma õit. Jaanipühadeks!

Kursuse kokkutulek

Vaatasin sõnumit ja mõtlesin - mis kokkutulek? No muidugi! 2009 - 1984 = 25
Tule taevas appi! Kas Peda lõpetamisest on tõesti juba 25 aastat möödas??? Lihtne matemaatiline tehe aga just sellist arvu näitab.
Laupäeval siis Velda juures väike pidu :D

Tort

Jaanipäkapikkudega on nüüd küll kehvasti - no mitte ei olnud aega neid "tähtajaks" valmis teha.
Aga jaanitort on täitsa olemas, õigupoolest küll kaks torti, sest kui mu pere suureneb õhtul veel kahe "poja" võrra, siis ühest nüüd küll ei jätkuks.

Tordipõhjaks on tavaline biskviittainas.
Kreemiks maitsestamata jogurt, vahukoor, vaniljesuhkur. Kuna selgus, et želatiini ikkagi ei ole, siis tuli seekord "peenemalt" läbi ajada.
Oma aia maasikad ei ole mitte seda moodigi, et mõni neist selle suve jooksul kavatseks punaseks minna. Nii tuli seegi kord kompotimammudega läbi ajada.

Pildireportaaž mesilaste kuningriigist

Vahelduseks tulime kõrgustest maa peale tagasi. Kui algul tundus, et jumal tänatud, ei pea seal ebakindlal pinnal värisema, siis tegelikult läks asi hoopis hullemaks.

Nimelt on ikka nii, et madala kvalifikatsiooniga või hoopis ebakompetentseid tegelasi kasutatakse kõikvõimalikel abitöödel. Nii minagi pidin mesitaru juures neid abitöid tegema. Õudne! Need elajad muudkui pinisesid ja loomulikult ümber minu, mitte ümber minu mehe, kes ju ometi otseselt mesilaste valdustesse tungis... Kus see õigluse ots?

Mees ütles, et "ei karda hunti pioneer, saati siis mingit väikest mesilast". Mis mul üle jäi - see hüüdlause küll julgustavalt ei kõlanud, aga vaielda polnud ka aega. Surmapõlgavalt (ilma maskita) asusime teele...

Ettevalmistused rünnakuks on alanud. Tossulõõts ei taha kuidagi vedu võtta.
Mesilased ei oska veel aimatagi, et peatselt on kodus "tuli lahti" .

Katus on maha tõstetud ja ülevaatus algab.

Peres on noor ema ja ta on väga tublisti munenud - hauet on palju ja kõikidel raamidel.

Et oleks ikka kohta, kuhu mett varuda, tuli lisada kolm uut kunstkärge.

No ja nagu juba öeldud, õiglust siin ilmas ikka ei ole. Ei tea, kes nõelata sai? Igal juhul mitte see, kes oleks võinud ja pidanud saama. Ikka mina, kes ma ju ometi ainult tagasihoidliku tentsiku rollis olin. Ja siis itsitatakse veel ka, et mesilasenõel pidavat ainult terviseks olema. No võib-olla üks jah, aga kaks on juba kindlasti liig mis liig :)

Jaanieelsed toimetused

Ega ükski töö tegemata või jääda. Muudkui aiamaale! Kapsataimekesed on väga kenasti kasvama hakanud. Olid teised sellised igerikud, aga nüüd pole nagu väga vigagi. Täna tegin sellist imelikku asja - muldasin kapsast, mis maakeeli tähendab seda, et rohides ja kobestades sai varre ümber mulda kuhjatud. Nüüd on taimed kenasti püsti. Tore, kui sellest tegevusest neile ka mingit kasu tõuseb.

Noorem poiss lõhub kuuris puid ja vanem poiss annab jõekaldale "kaubanduslikku välimust". Järsku jõekallast on üsna nadi niita, aga üldpilt jääb selle töö tulemusel ikka ilus küll. Ma näen isegi toas arvuti taga istudes vee peegeldust!
See eelmine kiire nädal andis kohe ka kasvuhoones tunda. Küll oli tomatitel palju külgvõrseid kasvanud. Need on nüüd ka likvideeritud.
Üks natuke kurb lugu on ka: osa paprikataimi on kõikse aeg sellised kollakad olnud. Nüüd on nad otsustanud päriselt välja minna. Kahju!

Tänasida toimetusi ära viska...

....viskan aga küll!

Kartulimaa sai hommikul kõblatud selle riistapuuga, mis millalgi oli kõblas, nüüd aga ..... eeee... ei oskagi öelda, mis asi. Nojah, aga tehtud see töö on.

Hakkasin selle kunagi-kõblas-olnud asjaga maasikapeenarde vahesid kõplama, aga vot see üritus läks nüüd küll vett vedama. Muld peenravahedes on selline betooni sarnaselt kõva ja kõplamine oli rohkem osa selline noh, tagumise moodi. Katki see üritus jäigi.

Sidejaoskonnad kaovad maakohtadest üksteise järel. Nii andis otsad ka Oru sidejaoskond. Posti tuuakse suure postiautoga. Ilmselt Koselt, kui kohaliku tähtsusega cityst. Kuulsin, et auto peatus. Maja eest läbi minnes - no ole sa lahke, vernanda trepil pisike must kassipoeg! Seda metslast olen korra tuulekasti serva alt isegi näinud. See on Hallu poeg. Sain ta trepinurgast kätte. Oh sa püha müristus! Metslane on metslane! Küll ta pures mind! Lõpuks õnnestus see elukas liikumatult fikseerida. Läksin postkasti juurde, postiauto ikka veel seal ja sohver rääkis telefoniga. Tore jutukas onu oli! Uudistas temagi seda musta jeekimist ja muidugi sai ka kõvasti rappida :) Tuppa jõudsin lisaks verd tilkuvale sõrmele ka verise ümbrikuga - vaat siis, millist hirmsat lahingut tuleb lüüa, et oma ajakirja kätte saada! :D

Puhkus on täiega peale hakanud. Ma ei suuda isegi oma mobiili kuskilt leida! Kõik jutud saavad räägitud skaibis ja nii see mobiil tähelepanuta ongi jäänud. Kui poisid oidu võtavad, siis helistamisega saame ehk välja peilida. Siis saan oma mehele helistada ja kohutavat ülekohut kaevata.

Osta tuleb paar uut välkkõblast ja kassipoeg tuleb naaberkülasse kassitädile sokutada.

Parema käe nimetissõrm on ikka hullusti ära rapitud, isegi trükkimisel pole temast kasu ja hiireklahvi vajutamine ka hästi välja ei kuku.

Ilmselt tuleb täna "time out", sest kui ma midagi kardan, siis on see teetanus ja katkise näpuga ma mulla sisse surkima nüüd küll ei lähe, isegi kinni seotud näpuga mitte.

Panen siia hoopis ühe puslepildi ja mõtlen järele, mida siis täna õigupoolest teha.

Pilte jõekaldast

Pärast vihmasadu on taevas jälle säravsinine ja uuesti läks soojaks ka. Tänase tööpäeva lõpetasime kanuuga jõel loksudes. Küll on palju kollaseid võhumõõkasid mõlemas kaldas! Ilus!

Ei ole see pilt tagurpidi! Hoopis puu peegeldus vees.

Palderjan õitseb.

Laulsid võsa-ritsiklind, vainurästas, metsvint, ööbik, tikutaja ja metskurvits.

Probleemne Imepeenar

Kunagi sai ühele kruusahunniku põhjale rajatud selline veidravõitu peenar või õigemini peenarde pere. Seal kasvasid erinevad suvikud. Aga siis hakkasid probleemid: läbi kruusa hakkasid kasvama paiselehed, osjad, ohakad, orasheinad. Masendav! Eelmisel aastal polnud seal peale mitmeaastaseks osutunud päevakübarate ja umbrohu mitte midagi.
Sel kevadel istutasin mõnesse osasse püsikuid. Selle tööga on vaja veel pikkamisi jätkata.
Edasi on pildid kolmest Imepeenra osast. Kolmes kasvavad päevakübarad, kolm on tühjad ja ühes vist ka üks-kaks päevakübarat. Ei julge midagi lubada, kuid äkki ikka saan sel suvel isegi Imepeenra jälle selliseks, nagu ta oma algusaastatel oli.

Mõned vaated taimedele

Vaatasin üle, kuidas on kasvanud mõni aeg tagasi istutatud suvelilled.
Hiina aster on väga lopsakas ja naudib kasvamist.
Imepisikeste õitega tagetes on ka kenasti võrsuma hakanud.

Ühe peenra taganurgas on veel natuke seda jumikat, mis sel kevadel julmalt välja sai roogitud. Õitseb küll kaunite õitega, kuid ta on väga agressiivne dominant, kes lämmatab kõik, kes tema läheduses kasvavad. Praegugi on ta läbi tõnnikese puhma kasvanud. Kui ära õitseb, saab temaga ka 1:0 tehtud.

Istutustööd

Kasvuhoones ootasid ja ootasid oma järge suvelilled, mis olid mõeldud kuurirõdu lillekastidesse võõrasemade asemele. Aga sel aastal õitsevad võõrasemad vist küll sügiseni, vähemalt praegu on nad seda nägu.
Ei jäänudki siis üle muud, kui tuli otsida neile ülekasvanud taimedele uus plats.

Ühel suvel oli terrassi serva rajatud suvikutele peenrake selle mõttega, et muruniidukiga müüri äärest peensusteni niita ju ei saa. Olgu siis lilled. Eelmisel suvel aga tegemata see peenrake jäigi..
Ega siis muud - labidas kätte ja jälle kaevama. Nüüd on terrassi servas sellised lilled. (Nime ei mäleta, kuna seemnepakk on ammu kadunud.)
Paja puhul on omadus vett pidada ülimalt tervitatav nähe juhul, kui ta peab esinema veeanuma rollis. Meil aga on ta kutsutud ja seatud lillepotti mängima. No ja mis siis juhtus? Nagu pildilt näha, on võõrasemad vastupidiselt rõdukasti sugulastele sellised ütlemata nirud. Põhjus selline proosaline: nad on uppunud. Vihma muudkui kallab ja kallab, mina ka kallan pajast liigset vett ära, aga ju ma seda ikka vähe olen teha jõudnud...
Ei siis muud, kui nirud taimed välja, lirtsuv - märg muld sama teed. Paja põhja ladusin paraja kihi paetükke. Noh, et filtriks või nii.

Peale kompostmulda ja taimed kasvama. Vot nii!

Vahepeal tegin pildi ka sellistest väikestest lilledest, mille nimi samuti koos seemnepaki kadumisega ära kaduma läks. Võrsuvad kenasti ja loodetavasti pakuvad nad suve keskel kena vaatepilti.

Tartu-reis

Laupäeval oli vennapojal tähtis päev - ta lõpetas Trefneri gümnaasiumi. Suure kooli lõpuaktus toimus mitte koolimajas, vaid "Vanemuise" kontserdimajas. Sisse lubati ainult lähimad sugulased ja kutsetega.
Suurem jagu külalisi saabusid kodusele peole.

Hommikul kodus vaatasime, et ongi hea sõitu minemise päev, sest sajab ning aias ja maja seina kallal toimetada nii või teisiti ei saa. Lõunast algasid aga suured paduvihmahood. Esimese paduvee saime kaela Kose tanklas. Samas enne Ardut oli asfalt täiesti kuiv. Nii edasi ikka paduvihma hoog teise järel. Sellist kerget tibamist me vihmaks ei pidanudki.
Esimene pilt täiendab tegelikult seda laupäevast pilvepiltide jada. Tehtud pärast sajuala läbimist kuskil peale Tallinn-Tartu - Põltsamaa-Jõgeva ristmikku. (Pidavat olema Puhu ristmik - iiimelik nimi.)
Emajõe magasin muidugi suurelt jaolt maha. Aga niipaljukest nägin, et luha peal on ikka vett küll. Mitte nii palju, kui tõelise üleujutuse ajal, aga siiski.
Ühe pildi siis kähku ikka tegin ka - mingi puhkekoht vist jõe ääres.

Inglise keelt tuli palju rääkida.

Üks sugulane oli tulnud Torontost, tema poeg ja minia aga hoopis Bangkokist. Kokku ei saadud mitte ümberistumise lennujaamas Vantaas, vaid viimases punktis - Tallinnas.

Ja nii see eestlus välismaal hääbubki... Ants räägib küll eesti keelt, aga tugeva aktsendiga ning kui vähegi võimalik, siis vuristab ikka inglise keeles. Kirk ja Julie ei räägi üldse eesti keelt (no ja milleks peaksidki). Ants on Eestis üle 35 aasta. Ma natuke mäletan ka tema eelmisest reisist. Olin siis alles alustanud inglise keele õppimist ning Jo-Anniga rääkimine piirdus tol ajal vaid nime ja vanuse ütlemisega noh ja "no" ja "yes" olid ka jõukohased.

Kirk ja Julie on õpetajad. Julie õpetab bioloogiat ja keemiat, Kirk aga filosoofiat, eetikat ja usundiõpetust. Nad on praegu puhkusel. Eestist lähevad nad kõik kolmekesi koju Torontosse. Koos hulga ümberistumiste ja ootamistega kestab reis 24 tundi marsruudil: Tallinn- Helsingi - London - Toronto.

Mul oli ülimalt hea meel kuulda, et mu poistel on inglise keel suus. Ja nii kurb, kui see ka pole - sellist vabalt vuristamise taset ei saavutata usina õppimisega klassis, vaid suhtlemisega reaalse inimesega. Poiste puhul siis on-line mängudes, kus neil tuttavaid Jaapanist Leeduni. See on see koht, kus minu nurisemine arvutimängurluse üle põrkub vastu kindlat müüri - "aga tänu sellele me valdame keelt täiesti vabalt".

Tegin ühe pildi, kus 1/3 aknast (või seinast) pildile ei mahtunudki. Selle klaasi taga on köök. Minu lemmikkoht selles majas!

Tagasi jõudsime juba pühapäeva sees. Küll on ikka ilus see jaanieelne aeg - pimedaks ei lähe kohe üldse!

Hooti hoovihma hoogusid

Kõigepealt selgus, et üks eilne link tuli ära parandada. Aga tühja sest, kõrvalveerus on see mul nii või teisiti alati käepärast. Apsakaid ju ikka kipub juhtuma :)

Aga väga lahedaid pilvepilte võib mõnikord objektiivi ette jääda. Selline taevas oli hommikul Kiilis.
Ja selline taevas Nabalast läbi sõitmise ajal.

"Rohelises kaubamajas" leidsime, et põõsasmaranate hind on 65 krooni pealt 39 -le kroonile langenud. See paneb nüüd küll natuke mõtlema ja kalkulatsioone tegema.

Tänane päev saab huvitav olema, aga sellest hiljem :)

Loodusemees muljetab

Täna sai ära tehtud see, mis tükk aega tegemist on oodanud. Suvi on aeg, kus üks tegelane on pea kogu oma ametlikust tööst vaba aja soos ja rabas. Vahel on tal meeles isegi oma fotokas kaasa võtta ja pilte teha.
Kuna täna oli Oru koolis lõpuaktus, siis on poisid sõbral külas... järelikult Internet on kogu täiega meie käsutuses.

Küll oli naljakas, kuidas "saksakeelne" inimene oli hädas ingliskeelse blogiga!
Aga hakkama sai! Looduse muljed hakkavad kajastuma siin.

Huvitav aed

Juba kevadisel jalgrattamatkal jäi see aed mulle silma, kuid pilti siis teha ei jõudnud.
Siin on ära kasutatud omaaegsed niistutssüsteemi rattad. Olen neid imevigureid vist isegi kunagi põllul liikumas näinud. Nutikas aiadisain Võivere külas.

Põhjakaare peenar

Pidin ju suurele peenramaale minema, aga tormituul on nii tugev, et oleks lageda peal aiatööriistad käest ära viinud. Otsi neid siis võsa vahelt :(

Kui viinamarjad ühe puu küljes hapud on, tuleb vaadata, äkki teise küljes nii hapud polegi. Tükk aega ootas oma järge kasvuhoone tagaseinas see niru peenar. 100+1 korda on plaanitud sellega 1:0 teha, aga ikka jääb peenar peale, sest ma lihtsalt jään alati hiljaks. Nüüd suvel tundub taimede välja juurimine sellise mõrtsukatööna, et mitte kohe ei suutnud seda teha. Nii ta siis seisab. Kuna sinna paistab ainult varahommikune päike, (kui sedagi, sest vahtravõra ei lase suurt midagi läbi), siis sellest peenrast saame õisi septembrikuuks. Neitsikummel hakkab muidugi varem õitsema, aga floksid jäävad küll väga hilja peale. Kahjuks on tokkroosid välja läinud. Mul pole muidugi aimugi, äkki nad ongi sellised lühiealised lilled.

Lõpuks ometi valmis!

Täna juhtus olema selline imelik hommik, et sundäratust ei olnudki. Suisa imelik! Aga eks seetõttu sai töödega ka suht hilja peale hakatud.
Aga valmis see väike peenramaa nüüd on. Kurkidelt katteloori maha võttes oli pilt küll masendav - palju on välja läinud taimi ja need, mis alles on, ei taha kohe mitte kasvada. Ei tea, kas ühekordsest katteloorist on vähe? Paneks teise kihi veel?

Öeldagu veel mõni paha sõna eelmise aasta suve kohta. Igal juhul jopet siis küll vaja ei läinud. Tänavu aga ilma ei saagi. Või on meil siin selline kohaliku tähtsusega Põhjanaba, seda ei tea.
Väike kohvipaus kuluks nüüd küll ära ja siis suurele peenramaale.

Pilte võitlustandrilt

Hommikul oli päikesepaistet, oli vaikset tuulekest. Nüüd jälle pilves ja tuul puhuks või sea püsti, juhul muidugi, kui mõni siga parajasti käepärast oleks. Ja jälle tuletas ilm meelde, et uuemal ajal ei ole T-särk teps mitte suvine riietusese :(

Hoolsa aiapidajana (ma ju ometi lubasin) tugevat tuult trotsides võtsin ette väikese peenramaa rohimise. Küll tuli otsida, mis nurga all pilt teha, et rohimata ala näha ei jääks. Aga noh, mul tuleb siiski tõele näkku vaadata ja tõdeda, et võitlusväed ühel ja teisel pool rindejoont ei ole võrdsed - pildi paremas nurgas on näha, milliste vesiheinahordidega tegemist tuleb teha. Ma hakkan juba kahtlema, kas täna seda kõike valmis saangi. Ometi plaanisin homse päeva veeta suurel peenramaal koos ohakatega, ja seda ikka selleks, et välja selgitada, kes keda...
Kuna pidin tuule meelevallas olnud aiamööblit terrassile tagasi vedima, siis ühtlasi võtsin ette ka lillepeenarde takseerimise reidi.
Lipumasti ringpeenar on momendil oma parimas konditsioonis. Üks minu lemmikaegu suvel on just siis, kui see peenar õieehtes on.

Lupiinipeenar annab ka praegu endast parima. Tumesinine vana lupiin on tänavu hoopis teistsugune - tal on ülimalt palju suhteliselt väikseid õisikuid. Tavaliselt on tal õisikuid olnud ikka tunduvalt vähem ja nad on siis olnud ka sellises tavapärases suuruses.

Aed pärast "mussoonvihmade" lõppemist

Hmm... selle kohta ei oskagi öelda muud, kui ÕUDUS RUUDUS...
Peenarde ja kartulivagude vahed läigivad ja on sellised plinkkõvad - järelikult oli vesi vagude vahel.
Kartul on üles tulnud, aga koos sellega on üles tulnud ka piimohakas, tavaline ohakas ja veel miski jubedik, mis suurest peast riiete külge haakub.
Üleüldse on kõige paremini edenenud igasugused umbrohud. Need kasvavad nii, et kasvamise mühinat on lausa kuulda.

Ema kunagi ütles, et me teeme igasuguseid puhkenurki ja muidu istumise kohti oma mõõtmatult suurde aeda, aga tema väga kahtles, kas meil seal istumiseks ka kunagi aega jääb. Ega enamasti ei jäägi. Lihtsalt ilus vaadata... Nii nüüdki. Sai lihtsalt kõik paigad läbi jalutatud, noh, nii "inspekteerimise" mõttes või sedamoodi, aga suve nautimist selle otseses mõttes nüüd küll ei ole.


Nii! Nüüd arvuti puhkerežiimile ja marss tagasi umbrohuga võitlema!

Ilm on hukas

Sajab, sajab ja lõppu sel ei paista tulevat. Õhutemperatuur on tervelt 11 kraadi! Jões on vesi veidi tõusnud, juba loksub üle "indikaatorkivi". Nõiakaevult ei viitsinud töölt koju sõites läbi minna ja nüüd veel ekstra seda sõitu ette võtta pole ka mingit tahtmist. Hoopis maja kütmine on momendil üks aktuaalne tegevus. MASENDAV suve algus!

Niru ilm pärsib igasugust töötahet. Arvutis oleks hädapärast vaja üht-teist teha, tuleks kasvõi eelmise õppeaasta pildid plaadile saada, aga no ei edene... Lisaks on mitmed huvitavad keskkonnad, mida tahaks katsetada, aga isegi see tegevus ei saa hoogu sisse. Ester tuli hommikul õpetajate tuppa ja esimene asi, mis ta ütles: "Nojah, ise oled terve nädala puhanud, aga puhanud inimese moodi välja küll ei näe". Ega ei ole tüesti puhanud inimese enesetunnet. Miks meid Eestimaal sellise külma suvega karistatakse???

Kanuutamas

Õhtul võtsime ette väikese kanuumatka.

Sain lähema võttega natuke parema pildi kollasest võhumõõgast. Ta alles alustab õitsemist. Täies õieehtes on ta tavaliselt jaanipäeva paiku. Kuna tuul oli väga tugev ja külm, otsustasime seekord jõe pealt pöörata hoopis harukraavile. Veetase on kõrge ja saime üsna kaugele sõita. Lõpuks oli kanuu harukraavi põhjas kinni ja seal meie seiklusrikas "merereis" toppama jäi. Kraav oli nii kitsas ka, et kanuu ümber pööramine ei tulnud kõne alla. Nii tuligi üsna tükk maad tagurpidi sõuda.

Mis elukad need siis on? Konnad? "Päris konnal neli jalga, sellel ainult saba on"... nagu üks laulusalm ütleb. Ja neid sabaga täppe oli ikka väga palju!

Mõtlesin tükk aega, et miski vahva lugu oli täna veel, aga no ei tulnud meelde. Lõpuks ikka sain mõttel sabast kinni. Sõitsime Nõiakaevult tagasi koju ja järsku näeme ühte väikest loomakest tee peal. Ma ei pööranud talle esialgu eriti tähelepanu. Kuna sealsamas oli Ave maja, siis arvasin, et ju see on tema noor kass. Aga siis selgus, et see on üks ütlemata rumal loomalaps, nimelt hallis titekarvas rebasekutsikas. Pidime auto peaaegu seisma pidurdama, enne kui ta metsa silgata otsustas. Selle uudistamise juures ununes muidugi fotokas sootuks.

Soode inventuuri tehes oli Arne tänane saak üks väga vana (üks külg valgeks pleekinud) põdrasarv. Niru ta küll on, aga teinekord on mõnele uksele just sellist käepidet tarvis. Mina poleks seda küll märganud. Olen suuremastki sarvest rahumeeli mööda kõndinud. Kui ikka ei oska vaadata, siis ei näe ka.

Homme tuleb kahjuks tööle minna. Käskkirjaga katkestati mu korraline puhkus kaheks päevaks: homme inglise keele eksam ja ülehomme õppenõukogu.