Probleemne Imepeenar

Kunagi sai ühele kruusahunniku põhjale rajatud selline veidravõitu peenar või õigemini peenarde pere. Seal kasvasid erinevad suvikud. Aga siis hakkasid probleemid: läbi kruusa hakkasid kasvama paiselehed, osjad, ohakad, orasheinad. Masendav! Eelmisel aastal polnud seal peale mitmeaastaseks osutunud päevakübarate ja umbrohu mitte midagi.
Sel kevadel istutasin mõnesse osasse püsikuid. Selle tööga on vaja veel pikkamisi jätkata.
Edasi on pildid kolmest Imepeenra osast. Kolmes kasvavad päevakübarad, kolm on tühjad ja ühes vist ka üks-kaks päevakübarat. Ei julge midagi lubada, kuid äkki ikka saan sel suvel isegi Imepeenra jälle selliseks, nagu ta oma algusaastatel oli.

Mõned vaated taimedele

Vaatasin üle, kuidas on kasvanud mõni aeg tagasi istutatud suvelilled.
Hiina aster on väga lopsakas ja naudib kasvamist.
Imepisikeste õitega tagetes on ka kenasti võrsuma hakanud.

Ühe peenra taganurgas on veel natuke seda jumikat, mis sel kevadel julmalt välja sai roogitud. Õitseb küll kaunite õitega, kuid ta on väga agressiivne dominant, kes lämmatab kõik, kes tema läheduses kasvavad. Praegugi on ta läbi tõnnikese puhma kasvanud. Kui ära õitseb, saab temaga ka 1:0 tehtud.

Istutustööd

Kasvuhoones ootasid ja ootasid oma järge suvelilled, mis olid mõeldud kuurirõdu lillekastidesse võõrasemade asemele. Aga sel aastal õitsevad võõrasemad vist küll sügiseni, vähemalt praegu on nad seda nägu.
Ei jäänudki siis üle muud, kui tuli otsida neile ülekasvanud taimedele uus plats.

Ühel suvel oli terrassi serva rajatud suvikutele peenrake selle mõttega, et muruniidukiga müüri äärest peensusteni niita ju ei saa. Olgu siis lilled. Eelmisel suvel aga tegemata see peenrake jäigi..
Ega siis muud - labidas kätte ja jälle kaevama. Nüüd on terrassi servas sellised lilled. (Nime ei mäleta, kuna seemnepakk on ammu kadunud.)
Paja puhul on omadus vett pidada ülimalt tervitatav nähe juhul, kui ta peab esinema veeanuma rollis. Meil aga on ta kutsutud ja seatud lillepotti mängima. No ja mis siis juhtus? Nagu pildilt näha, on võõrasemad vastupidiselt rõdukasti sugulastele sellised ütlemata nirud. Põhjus selline proosaline: nad on uppunud. Vihma muudkui kallab ja kallab, mina ka kallan pajast liigset vett ära, aga ju ma seda ikka vähe olen teha jõudnud...
Ei siis muud, kui nirud taimed välja, lirtsuv - märg muld sama teed. Paja põhja ladusin paraja kihi paetükke. Noh, et filtriks või nii.

Peale kompostmulda ja taimed kasvama. Vot nii!

Vahepeal tegin pildi ka sellistest väikestest lilledest, mille nimi samuti koos seemnepaki kadumisega ära kaduma läks. Võrsuvad kenasti ja loodetavasti pakuvad nad suve keskel kena vaatepilti.

Tartu-reis

Laupäeval oli vennapojal tähtis päev - ta lõpetas Trefneri gümnaasiumi. Suure kooli lõpuaktus toimus mitte koolimajas, vaid "Vanemuise" kontserdimajas. Sisse lubati ainult lähimad sugulased ja kutsetega.
Suurem jagu külalisi saabusid kodusele peole.

Hommikul kodus vaatasime, et ongi hea sõitu minemise päev, sest sajab ning aias ja maja seina kallal toimetada nii või teisiti ei saa. Lõunast algasid aga suured paduvihmahood. Esimese paduvee saime kaela Kose tanklas. Samas enne Ardut oli asfalt täiesti kuiv. Nii edasi ikka paduvihma hoog teise järel. Sellist kerget tibamist me vihmaks ei pidanudki.
Esimene pilt täiendab tegelikult seda laupäevast pilvepiltide jada. Tehtud pärast sajuala läbimist kuskil peale Tallinn-Tartu - Põltsamaa-Jõgeva ristmikku. (Pidavat olema Puhu ristmik - iiimelik nimi.)
Emajõe magasin muidugi suurelt jaolt maha. Aga niipaljukest nägin, et luha peal on ikka vett küll. Mitte nii palju, kui tõelise üleujutuse ajal, aga siiski.
Ühe pildi siis kähku ikka tegin ka - mingi puhkekoht vist jõe ääres.

Inglise keelt tuli palju rääkida.

Üks sugulane oli tulnud Torontost, tema poeg ja minia aga hoopis Bangkokist. Kokku ei saadud mitte ümberistumise lennujaamas Vantaas, vaid viimases punktis - Tallinnas.

Ja nii see eestlus välismaal hääbubki... Ants räägib küll eesti keelt, aga tugeva aktsendiga ning kui vähegi võimalik, siis vuristab ikka inglise keeles. Kirk ja Julie ei räägi üldse eesti keelt (no ja milleks peaksidki). Ants on Eestis üle 35 aasta. Ma natuke mäletan ka tema eelmisest reisist. Olin siis alles alustanud inglise keele õppimist ning Jo-Anniga rääkimine piirdus tol ajal vaid nime ja vanuse ütlemisega noh ja "no" ja "yes" olid ka jõukohased.

Kirk ja Julie on õpetajad. Julie õpetab bioloogiat ja keemiat, Kirk aga filosoofiat, eetikat ja usundiõpetust. Nad on praegu puhkusel. Eestist lähevad nad kõik kolmekesi koju Torontosse. Koos hulga ümberistumiste ja ootamistega kestab reis 24 tundi marsruudil: Tallinn- Helsingi - London - Toronto.

Mul oli ülimalt hea meel kuulda, et mu poistel on inglise keel suus. Ja nii kurb, kui see ka pole - sellist vabalt vuristamise taset ei saavutata usina õppimisega klassis, vaid suhtlemisega reaalse inimesega. Poiste puhul siis on-line mängudes, kus neil tuttavaid Jaapanist Leeduni. See on see koht, kus minu nurisemine arvutimängurluse üle põrkub vastu kindlat müüri - "aga tänu sellele me valdame keelt täiesti vabalt".

Tegin ühe pildi, kus 1/3 aknast (või seinast) pildile ei mahtunudki. Selle klaasi taga on köök. Minu lemmikkoht selles majas!

Tagasi jõudsime juba pühapäeva sees. Küll on ikka ilus see jaanieelne aeg - pimedaks ei lähe kohe üldse!

Hooti hoovihma hoogusid

Kõigepealt selgus, et üks eilne link tuli ära parandada. Aga tühja sest, kõrvalveerus on see mul nii või teisiti alati käepärast. Apsakaid ju ikka kipub juhtuma :)

Aga väga lahedaid pilvepilte võib mõnikord objektiivi ette jääda. Selline taevas oli hommikul Kiilis.
Ja selline taevas Nabalast läbi sõitmise ajal.

"Rohelises kaubamajas" leidsime, et põõsasmaranate hind on 65 krooni pealt 39 -le kroonile langenud. See paneb nüüd küll natuke mõtlema ja kalkulatsioone tegema.

Tänane päev saab huvitav olema, aga sellest hiljem :)

Loodusemees muljetab

Täna sai ära tehtud see, mis tükk aega tegemist on oodanud. Suvi on aeg, kus üks tegelane on pea kogu oma ametlikust tööst vaba aja soos ja rabas. Vahel on tal meeles isegi oma fotokas kaasa võtta ja pilte teha.
Kuna täna oli Oru koolis lõpuaktus, siis on poisid sõbral külas... järelikult Internet on kogu täiega meie käsutuses.

Küll oli naljakas, kuidas "saksakeelne" inimene oli hädas ingliskeelse blogiga!
Aga hakkama sai! Looduse muljed hakkavad kajastuma siin.

Huvitav aed

Juba kevadisel jalgrattamatkal jäi see aed mulle silma, kuid pilti siis teha ei jõudnud.
Siin on ära kasutatud omaaegsed niistutssüsteemi rattad. Olen neid imevigureid vist isegi kunagi põllul liikumas näinud. Nutikas aiadisain Võivere külas.

Põhjakaare peenar

Pidin ju suurele peenramaale minema, aga tormituul on nii tugev, et oleks lageda peal aiatööriistad käest ära viinud. Otsi neid siis võsa vahelt :(

Kui viinamarjad ühe puu küljes hapud on, tuleb vaadata, äkki teise küljes nii hapud polegi. Tükk aega ootas oma järge kasvuhoone tagaseinas see niru peenar. 100+1 korda on plaanitud sellega 1:0 teha, aga ikka jääb peenar peale, sest ma lihtsalt jään alati hiljaks. Nüüd suvel tundub taimede välja juurimine sellise mõrtsukatööna, et mitte kohe ei suutnud seda teha. Nii ta siis seisab. Kuna sinna paistab ainult varahommikune päike, (kui sedagi, sest vahtravõra ei lase suurt midagi läbi), siis sellest peenrast saame õisi septembrikuuks. Neitsikummel hakkab muidugi varem õitsema, aga floksid jäävad küll väga hilja peale. Kahjuks on tokkroosid välja läinud. Mul pole muidugi aimugi, äkki nad ongi sellised lühiealised lilled.

Lõpuks ometi valmis!

Täna juhtus olema selline imelik hommik, et sundäratust ei olnudki. Suisa imelik! Aga eks seetõttu sai töödega ka suht hilja peale hakatud.
Aga valmis see väike peenramaa nüüd on. Kurkidelt katteloori maha võttes oli pilt küll masendav - palju on välja läinud taimi ja need, mis alles on, ei taha kohe mitte kasvada. Ei tea, kas ühekordsest katteloorist on vähe? Paneks teise kihi veel?

Öeldagu veel mõni paha sõna eelmise aasta suve kohta. Igal juhul jopet siis küll vaja ei läinud. Tänavu aga ilma ei saagi. Või on meil siin selline kohaliku tähtsusega Põhjanaba, seda ei tea.
Väike kohvipaus kuluks nüüd küll ära ja siis suurele peenramaale.

Pilte võitlustandrilt

Hommikul oli päikesepaistet, oli vaikset tuulekest. Nüüd jälle pilves ja tuul puhuks või sea püsti, juhul muidugi, kui mõni siga parajasti käepärast oleks. Ja jälle tuletas ilm meelde, et uuemal ajal ei ole T-särk teps mitte suvine riietusese :(

Hoolsa aiapidajana (ma ju ometi lubasin) tugevat tuult trotsides võtsin ette väikese peenramaa rohimise. Küll tuli otsida, mis nurga all pilt teha, et rohimata ala näha ei jääks. Aga noh, mul tuleb siiski tõele näkku vaadata ja tõdeda, et võitlusväed ühel ja teisel pool rindejoont ei ole võrdsed - pildi paremas nurgas on näha, milliste vesiheinahordidega tegemist tuleb teha. Ma hakkan juba kahtlema, kas täna seda kõike valmis saangi. Ometi plaanisin homse päeva veeta suurel peenramaal koos ohakatega, ja seda ikka selleks, et välja selgitada, kes keda...
Kuna pidin tuule meelevallas olnud aiamööblit terrassile tagasi vedima, siis ühtlasi võtsin ette ka lillepeenarde takseerimise reidi.
Lipumasti ringpeenar on momendil oma parimas konditsioonis. Üks minu lemmikaegu suvel on just siis, kui see peenar õieehtes on.

Lupiinipeenar annab ka praegu endast parima. Tumesinine vana lupiin on tänavu hoopis teistsugune - tal on ülimalt palju suhteliselt väikseid õisikuid. Tavaliselt on tal õisikuid olnud ikka tunduvalt vähem ja nad on siis olnud ka sellises tavapärases suuruses.

Aed pärast "mussoonvihmade" lõppemist

Hmm... selle kohta ei oskagi öelda muud, kui ÕUDUS RUUDUS...
Peenarde ja kartulivagude vahed läigivad ja on sellised plinkkõvad - järelikult oli vesi vagude vahel.
Kartul on üles tulnud, aga koos sellega on üles tulnud ka piimohakas, tavaline ohakas ja veel miski jubedik, mis suurest peast riiete külge haakub.
Üleüldse on kõige paremini edenenud igasugused umbrohud. Need kasvavad nii, et kasvamise mühinat on lausa kuulda.

Ema kunagi ütles, et me teeme igasuguseid puhkenurki ja muidu istumise kohti oma mõõtmatult suurde aeda, aga tema väga kahtles, kas meil seal istumiseks ka kunagi aega jääb. Ega enamasti ei jäägi. Lihtsalt ilus vaadata... Nii nüüdki. Sai lihtsalt kõik paigad läbi jalutatud, noh, nii "inspekteerimise" mõttes või sedamoodi, aga suve nautimist selle otseses mõttes nüüd küll ei ole.


Nii! Nüüd arvuti puhkerežiimile ja marss tagasi umbrohuga võitlema!

Ilm on hukas

Sajab, sajab ja lõppu sel ei paista tulevat. Õhutemperatuur on tervelt 11 kraadi! Jões on vesi veidi tõusnud, juba loksub üle "indikaatorkivi". Nõiakaevult ei viitsinud töölt koju sõites läbi minna ja nüüd veel ekstra seda sõitu ette võtta pole ka mingit tahtmist. Hoopis maja kütmine on momendil üks aktuaalne tegevus. MASENDAV suve algus!

Niru ilm pärsib igasugust töötahet. Arvutis oleks hädapärast vaja üht-teist teha, tuleks kasvõi eelmise õppeaasta pildid plaadile saada, aga no ei edene... Lisaks on mitmed huvitavad keskkonnad, mida tahaks katsetada, aga isegi see tegevus ei saa hoogu sisse. Ester tuli hommikul õpetajate tuppa ja esimene asi, mis ta ütles: "Nojah, ise oled terve nädala puhanud, aga puhanud inimese moodi välja küll ei näe". Ega ei ole tüesti puhanud inimese enesetunnet. Miks meid Eestimaal sellise külma suvega karistatakse???

Kanuutamas

Õhtul võtsime ette väikese kanuumatka.

Sain lähema võttega natuke parema pildi kollasest võhumõõgast. Ta alles alustab õitsemist. Täies õieehtes on ta tavaliselt jaanipäeva paiku. Kuna tuul oli väga tugev ja külm, otsustasime seekord jõe pealt pöörata hoopis harukraavile. Veetase on kõrge ja saime üsna kaugele sõita. Lõpuks oli kanuu harukraavi põhjas kinni ja seal meie seiklusrikas "merereis" toppama jäi. Kraav oli nii kitsas ka, et kanuu ümber pööramine ei tulnud kõne alla. Nii tuligi üsna tükk maad tagurpidi sõuda.

Mis elukad need siis on? Konnad? "Päris konnal neli jalga, sellel ainult saba on"... nagu üks laulusalm ütleb. Ja neid sabaga täppe oli ikka väga palju!

Mõtlesin tükk aega, et miski vahva lugu oli täna veel, aga no ei tulnud meelde. Lõpuks ikka sain mõttel sabast kinni. Sõitsime Nõiakaevult tagasi koju ja järsku näeme ühte väikest loomakest tee peal. Ma ei pööranud talle esialgu eriti tähelepanu. Kuna sealsamas oli Ave maja, siis arvasin, et ju see on tema noor kass. Aga siis selgus, et see on üks ütlemata rumal loomalaps, nimelt hallis titekarvas rebasekutsikas. Pidime auto peaaegu seisma pidurdama, enne kui ta metsa silgata otsustas. Selle uudistamise juures ununes muidugi fotokas sootuks.

Soode inventuuri tehes oli Arne tänane saak üks väga vana (üks külg valgeks pleekinud) põdrasarv. Niru ta küll on, aga teinekord on mõnele uksele just sellist käepidet tarvis. Mina poleks seda küll märganud. Olen suuremastki sarvest rahumeeli mööda kõndinud. Kui ikka ei oska vaadata, siis ei näe ka.

Homme tuleb kahjuks tööle minna. Käskkirjaga katkestati mu korraline puhkus kaheks päevaks: homme inglise keele eksam ja ülehomme õppenõukogu.

Suvine suurvesi vol.2

Tundub, et midagi ekstreemset jões siiski juhtuma ei hakka, kui mitte arvestada asjaolu, et selle pildi tegemiseks järsust jõekaldast alla turnides leidsin end äkki külmast veest. Oks, millest igaks juhuks kinni hoidsin, suvatses olla pooleldi kuivanud ja kui siis paeklibu jalge all varisema hakkas, siis juhtuski see, mis mitte juhtuma ei pidanud ... Tervitused talisuplejatele, aga nende hobi ei ole minu jaoks! Vähemalt fotokas jäi kuivaks, Arne ei jõudnud ära naerda, kuidas üks segane üle jõe kohina kiljus, aga fotokas oli nagu lipp barrikaade ründava revolutsionääri käes...

Aga pildi tegin ikkagi ära, vot nii!
Lisaboonusena enne suplust veel pilt kellegi kodust.

Nõiakaev ei kee ega ilmselt hakkagi keema

Käisime vaatamas, kuidas on Nõiakaev suurele padusajule reageerinud.
Sulu talu peremees on karmid kirjad üles pannud.

6. juunil Oru koolis toimunud pidulike sündmuste käigus rikastati kohalikku maastikupilti mitmete uute üllitistega. No on see Tuhala kool ikka paljudes kohtades olnud! Ma seni teadsin, et ta ikka seal Kata külas asus. Ole siis nüüd lahke, tuleb välja, et Sulu talus on see siis ka olnud.

Pilt on veel tegemata koolimaja juurde pandud päikesekellast ja poiste sõnul pidavat Nõrava külla viiva tee ääres ka mingi kooli - kivi olema.

Antsul ilmselt puudub usk nõidade saunateo plaani - isegi kaevukaant pole ta veel ära viinud.

Aga ma ikkagi tahtsin näha, kui kõrgele vesi tõusnud on. Oh heldeke! Sellist vihma peaks vist veel terve nädal sadama, et kaev keema hakkaks. Ju see eelnenud pikk põud alandas põhjavee taset nii palju, et suure vihma saadetud veega täiendatakse nüüd eelkõige maa-aluseid veevarusid.

Tänane õiesaak aiast

Üks üksildane keisrikroon on teistest tunduvalt varem õitsema hakanud. Mu mees ütleks sellise imeliku ja erandliku käitumise kohta: "Ju see üks marutõbine isend on". Väljaspool igasugust peenart on üks valge kurekell.

..... ja tänane saak jõe kaldast.

Šokiteraapia

...või hoopis see lugu, et rege tuleb rautada suvel ja vankrit soovitatakse parandada talvel.

Õues on niiiii külm! Proovisin siit ja proovisin sealt, tulemus null, kui mitte arvestada seda, et käed hakkasid külmetama ja kummikute sisse oleksid villased sokid täiesti asjakohased olnud. Nii ei jäänudki muud üle, kui tuppa tagasi. Kuna ma õhtuse hargipitsi katsetusega rahul ei ole, siis võtsingi päkapikkude kudumise ette. Üle ilmatu pika aja tuleb tüdrukute ülekaaluga klass. kahele uue neljanda tüdrukule lisandub kuus tüdrukut uude kolmandasse. Nii tegingi kõigepealt ühe tüdruk-päkapiku. Ta on küll sellise kulm-kortsus-näoga, aga ju see on meeleolu peegeldus - sellise juunikuu puhul ei saagi teisiti.

Suvine suurvesi vol.1

Miks vol.1? Aga sellepärast, et eilsed paduvihmaveed alles imbuvad pinnasesse ja veetase tõuseb kohe kindlasti veelgi. Vesi jões on selline poripruun, mis on ilmne viide sellele, et tegemist on üleujutuse veega. Muidu allika- ja rabaveetoitelises jões on vesi selline tume, aga siiski selge. Praegu aga nagu mingi Aafrika mudajõgi.
Kohin on selline väikese joa kohina sarnane.
Videoklipp meie "kose" kohinast lähivaates.

Aga tänased plaanid aias töötada tuleb ilmselt maha kanda. Ega porimärja peenra rohimine pole ka just eriti lõbus tegevus. Mõttekas tõenäoliselt ka mitte. Tee siis veel mingeid plaane!

Natuke näputööd

Vahelduse mõttes nüüd siis sellised padjakatted (kaks tk).

TV uudistest: Tartus on selline meeletu vihm maha sadanud, et vesi tänavatel ulatub autode mootoritesse.

Kas tõesti kordub suvi 2008???

Las kallab!

Visit www.moblyng.com to make your own!

Jälle vihm!

Sain ennast just rohimise lainele, kui hakkas tibutama. Mehed jõudsid puud ära saagida, nüüd need varju all tuuletõmbuse käes. Tegin siis hoopis mõned pildid.

"Vihmatäpid" jõel
Keldrimäel on kasvuhoo sisse saanud mingi dekoratiivne maasikas (pärit harmi mõisapargist). Õied on see dekoratiivsus, marju pole ma veel näinud.

Looduslikud värvid: rohuroheline

... ja salatiroheline

...aga mürkrohelist ei leidnud :D

Küll meil ikka sajab! Ja küll kõmiseb!!! Oh sa poiss!

Ringkäik aias

Niipaljukest siis seda sooja meile antigi. Täna jälle külm ja pahur ilm. Vaatasin, et vaja ikka midagi kasulikku teha ka. Katteloor kurgipeenarde peal on kuidagi kahtlaselt kõrgele kerkinud. Nii sinisilmne ma nüüd ka ei ole, et uskuda kurgitaimedele äkitselt peale tulnud kasvamise tuhinasse. Ju see üks kole umbrohupahmakas seal on. Ma igaks juhuks ei julgenud veel vaadata...

Tegin hoopis mõned pildid.
Meil pole veel kunagi nii ilusaid aedkannikese taimi olnud. Igas lillekastis on neli taime ja need on võimsateks põõsasteks kasvanud, terve kast on neid täis. Ja õitsevad ka kaua!
Kasvuhoones ootavad oma järge suve teiseks pooleks lillekastidesse mõeldud lilletaimed. Pean need vist kuskile varukastidesse istutama, muidu nad arvavad, et neil polegi kohustust võrsuma hakata ning õitsemise vastu valmistuda. Aedliivatee on juba rohkem õitsele läinud. Pilt tuli küll selline udusevõitu, aga tühja sest.

Peaks nagu suvi olema, aga kaminas praksub tuli ja õues ei taha kohe üldse olla :(

Päevaplaan täidetud...vist

Kui nüüd ikka kinni pidada oma uue aasta lubadusest hakata jälle korralikuks aiapidajaks, siis jah - ma olen seni oma lubadust püüdnud täita.

Rohisin sibula- ja hernepeenart. No ma ei tea, kas herned tuleb tõesti maha panna nii, et neil millimeetritki vahet ei jääks? Igatahes idanemise protsent on allpool igasugust arvestust :(

Olgu sellega, kuidas on, aga ma otsustasin, et iga kord, kui rohimise ette võtan, kaevan ühtlasi läbi ka peenarde vahed. Kas saan lahti sellest piimohakast või ei saa??? Nojah ja valmis ma selle tööga täna ei saanudki.
Siis vaatasin, et see püsilillepeenar kuuri ees - see nuhtluste nuhtlus, tema vaja läbi kaevata. Ja kes see oli, kes taimed nii lähestikku isutanud on? Nüüd ei pääse kuidagi mullale ligi. Ja loota, et tihedalt lillepuhmastega kaetud peenral umbrohtu ei kasva - no see on ja jääb vaid lootuseks. Kasvavad ja oi, kuidas kasvavad!
Noh, aga läbi ma selle peenra kaevasin!

Õitsema hakkab üks minu lemmikutest - sinine väikeseõieline iiris.
No mida ma selle püsikupeenraga küll peale pean hakkama, mitte ei oska välja mõelda, aga rahul ma temaga ei ole. Praegu jah, kui õitsevad lupiinid, siis on enam-vähem OK, aga hiljem pakuvad õieilu ainult kingalilled. Aga need lilled mulle ei meeldi sel proosalisel põhjusel, et kui hakkab õitsema kingalill, siis pole sügis ka enam kaugel.

Nende kingalilledega saab muideks väga huvitava heki kujundada. Kui tema varsi kärpida poole lühemaks (ilmtingimata enne jaanipäeva), siis moodustub selline tihe põõsas, millel on hulgaliselt õisikuid, kuigi need on nüüd muidugi tunduvalt väiksemad kui pikal ja omatahtsi kasvada saanud taimel oleksid olnud.

Figaro siin, Figaro seal

Tänase päeva "aruandeks": a) rohitud sai - vähe küll, aga selga peab funktsioneerimisega ikka pikkamööda harjutama
b) Kuuris puude ladumine, tegelikult küll kõrgustes turnimine - nagu mingi makaak kohe. See puude ladumine oli vajalik selleks, et siis ma olin nagu vanasti mõisates eestööline. No ja mõjus: poisid ei vahetanudki iga viie minuti järel. No ei saa siis kahekesi korraga puid lõhkuda! Aga ei - kirve nimetust pidi kandma ainult Fiskarsi kirves. Ei tea, mis asjad need teised kirved siis on?

Panin siia pildi ka hirmuäratavalt kõrgetsest puuriitadest. Idaküljes on neljas riit lõpetamata, põhjaküljes on valmis kolm riita. Me oleme vist ainult ühel korral oma 80 ruumise kuuri silmini täis saanud. Praegu see küll ei õnnestu. Aga mulle meeldib, kui varu on kaheks talveks - iial ei või ette teada, mis juhtuda võib.
Pildil on ka päikeselaik! Mõelda vaid, meil paistis päike tänase päeva jooksul umbes pool tundi - poole seitsmest seitsmeni. Isegi jope kannatas seljast visata - tervelt 15 kraadi oli sooja. (Ma tahan Kreetale!!!!)

Eelika on naljatilk! Ta leidis, et nüüd, kui uus direktor valitud, algab meie kooli õpetajatel võõrutusperiood eelmisest direktorist. Ja see pidi olema väga õrn aeg ning võõrutatavad vajavad erilist hoolt ja tähelepanu :)

Hilisõhtul hakkab Heinassoo poolt tõusma paks piimjas udu. Kased lõhnavad, kägu kukub, ööbikud laksutavad, musträstas laulab otse maja ees vahtra otsas..... ja sääsed, sääsed, sääsed...

Minu hostad

Küll see maailm on ikka imelik. Olen sel kevadel sattunud mitmete vahvate aia-inimeste blogide peale. Neid blogisid lugedes on autorid justkui tuttavateks inimesteks saanud - imetlen nende peenraid ning mõtteis kiidan toredate inimeste südikust.

Väga palju on juttu olnud hostadest ja nende erinevatest sordinimedest. Mul ainult ühte sorti hostasid, aga need ka varieeruvad eri peenardel lehemustrite osas.

Kasvuhoonet ja maasikamaad eraldaval pikal peenral sellised tagasihoidlikud puhmad.
Kuuri suunduva raja kõrval on nad aga hoopis "vöödilisema" lehega. Mulle nii väga meeldivad lehtedel vihmapiisakestest kujundatud "pärlikesed".

Üritan täna natuke rohida. No küll see vesihein on ikka üks nuhtluste nuhtlus! Kanad muidugi arvavad temast risti vastupidi, aga mina ei ole paraku kana ja mulle ei meeldi need rammusad vesiheinad minu töö ja vaevaga rajatud peenardel.

Järgmine pilt on tehtud vaatega itta. Seal kogub tuure järjekordne vihmapilv. Nojah, eks ta ole! Juba tervelt kümmekond tundi pole sadanud, kus selle ime ots ja äär!

Ma juba ette naudin reedest vaba päeva linnas! Polegi ammu päälinnas käinud. Mees läheb sohu taimeseireid tegema, mina olen siis ühe päeva linnaproua, vot nii!

Ja kui reede hommikul aega jääb, tahaks Tartu maantee Abakhanist läbi lipata. Äkki seal on sobivas värvitoonis ja suuruses dressidele mõeldud võrkvoodri kangast. Sellest saab väga hea sääsetõrjekardin veranda ukse ette.

Kes otsib, see leiab

Nojah, kui nüüd ikka kristalselt aus olla, siis tegelikult olin otsimise - leidmise osas lootuse kaotanud. Aga täna asusin kasvuhoones riiuleid korrastama ja vanade poolmädanenud pikeerkastide tagant tuli välja - üllatus, üllatus - see kadunud rull peenraäärist. Panin ta siis paika kasvuhoone keskmise peenra sellesse külge, kust kastmisvesi kõige sinna juurde kuuluva mullaga teerajale kipub valguma.
Kui mees õppuselt tagasi jõuab, ühendab ehk jälle vooliku pumba külge ja saan kasvuhoone kastmise juurde asuda.

Kõige hilisemad tulbid

Eilsest pilditegemise retkest jäi millegipärast tulpide pilt üles panemata. Ju vist sellepärast, et tulpide aeg on ümber saanud. Need valged tulbid on ühed vähestest, kes mul kunagi sünnipäevaks saadud kataloogisibulatest alles on jäänud. Teistega said ühele poole kas talvekülmad või vesirotid.

Nüüd on ka plaanid natuke muutunud. Selgus, et viimane öökülm tegi kooli aias palju pahandust. Viin tsinniad hoopis sinna. Jätan seekord selle küüni seina äärde kaevamise ära. Ma pole päris kindel, kas ma momendil kaevamisega üldse hakkama saaksingi, ei julge mitte proovidagi.

Pisike näputöö

Suviste näputöödega sai algust tehtud.
Eelmisel suvel heegeldasin kesta ümber kahele 1l-iitrisele purgile. Selgus aga, et klassis on hädasti vaja ka pisikest vaasi. Nii heegeldasin seekord kesta ümber väikesele mädarõikapurgile :)
Selline see pisike vaas siis saigi.