Üle tüki aja jälle tööl

Küll olid täna kõik väsinud nägudega! Puhkuse moodi aeg algab ju tegelikult alles 2. jaanuarist. Enne seda on perenaistel käed- jalad koduseid tööd täis pluss lisaks lugematul hulgal tööasju. Tänavu aga nii napilt neid jaanuarikuu vabu päevi antigi. Täna hommikul oli juba 18 kraadi külma! Peaks see külm ometi homme hommikuks järele andma! Pakkisin auto kasuka alla, et ta ometi vaevuks hommikul käima minema. Sky Plus hommikutiim kirus täna, et Tallinn on mingi needuse alla pandud - ükskõik, mis suunda Tallinnast sõita, nii 100 km pärast on talve rohkem kui rubla eest. Tallinnas aga nii, nagu alati! Ja ongi hea! Alles see oli, kui sadas kole palju lund maha ja kohe olid kõik infrastruktuurid rivist väljas. Kellele seda jama vaja peaks olema! Pilt on tehtud kell neli täna pärastlõunal. Udusevõitu, kuna pildistatud läbi akna-külm ju, kes see õue kipuks minema!

Arvo vaatas täna mu läpaka üle. Ei aita - tuleb uuesti lahti võtta ja nüüd juba suurema hulga viinaga pesema hakata. Klaviatuuri alumine osa on korrast ära ja mingi klahv peab olema ikkagi pidevalt alla vajutatud (kuigi visuaalselt ei ole märgatav).

Mul ei ole meie kooli kõige raskema juhtumiga veerandi esimesel päeval tundi olnudki. Ainult jutu põhjal teadsin, mis mind ees võib oodata. No tõesti! Kohe oli näha, et laps oli olnud kaks nädalat sellises keskkonnas, kus tema on maailma naba ja mingid reeglid tema jaoks ei kehti. Ja see tegelane on järgmisel aastal minu klassis! Klassijuhtaja jutu põhjal pidi temale kõige paremini mõjuma täielik ignoreerimine. Ei ole ju mõtet provotseerida, kui mingit tolku ei ole ja keegi närvi ei lähegi. See tegelane tuleb väga kindla sõnaga paika panna, siis saavad teised õppida.

Veel üks müstiline üllatus

Lauaarvutis üritasin Mozilla kaudu klassi kodulehel asju muuta. Imagechef teadete taustad olid sellised kohutavalt karjuvat värvi. Ja mis selgus - Mozillas Imegechef täpitähti ei tunne. Hiljem Internet Exploreris üle kontrollides selgus, et täpitähed on täiesti olemas! Kuidas on selline asi võimalik? Mitu sõna kokku tuli? Mitte palju, kuid trükkimine või õigemini kustutamine võtab hirmsasti aega. Suvalisel ajal salvestab, iseenesest ilmuvad mingid koodid, suvalisel ajal märgistab teksti ning siis on kõik kustunud - ühesõnaga - masendav seis!!!!!!!

Pühvliaasta horoskoop?

KAALUD
Keerulisemaks kujuneb aasta sulle juhul, kui istud ülemusetoolil või oled üks imposantsetest tegelastest riigistruktuurides.(Ei seda ega teist) Nii sinust olenevatel kui mitteolenevatel asjaoludel võib see tool juba enne suure kevade saabumist kõvasti kõikuma lüüa, kuni sind maha pillab. Hoopis turvalisem elu ootab alluvatest Kaalusid. Kuigi töö võib sulle tunduda rutiinne ja igav, on trööstiks see, et kindlustatud on mitte üksi leivatükk, vaid ikka natuke midagi ka sellele määrimiseks (Seda kohe kindlasti). Ja kui suudad tavalisest rangemalt oma teravmeelset ja -keelset suupruukimist taltsutada (Vot selles ei tasu küll eriti kindel olla), võid aasta viimases kolmandikus kui mitte otse karjääriredelil (Karjääriredel koolis? Väikeses koolis? Kaheldav!), siis vähemalt ülemus(t)e erisoosingusse tõusta (mis ka rahaliselt tunda annab) (See on jutuks hea küll!). NB! - päris kopsakas rahasüst võib su pangaarvet kergitada ka mingi päranduse (Ei ole rikast Ameerika-onu), loteriivõidu (põhimõtteliselt hasartmänge eimängi) või kohtuniku haamrikolksatuse läbi.Kõige rahulikum ja üksiti värvikam armuelu ootab sind juhul, kui oled mitte üksi juba ammu paaris, vaid kui ka armastus on alles. Selle säilitamiseks võta kindlasti plaani puhkus kahekesi, soovitav võimalikult eksootilisse kanti. (Perele tahaks Kreeta saart tutvustada) Kui vastastikuse seksuaalse tõmbega on asi juba kaunis kahtlane, kujuneb eriti aasta esimene pool üsna tormiderohkeks. Sest ole sa nii nupukas kui tahes, oma salasidemeid vasakule ja paremale ei õnnestu sul varjata, ja siis pole laste- ja varajagamisest pääsu, pluss seda suurem skandaal, mida mainekam ja tuntum oled. Vabadele ja vallalistele Kaaludele kujuneb aasta elamuste mõttes üsna üksluiseks, ent viib seda kindlamalt oma ainsa ja õige leidmiseni, mida truumaks jääd igas olukorras Karlssoni retseptile - rahu, ainult rahu! Muide, pole sugugi välistatud, et leiad oma õnne väljaspool maarjamaa piire

Lõpp hea, kõik hea

Poisid on õnnelikult kodus. Ma muidugi ei tulnud selle pealegi, et nad ei ole ainsad, kes teavad, et Paunkülas on kena jää - tervelt 20 cm paksune. Jää oli mehi paksult täis olnud! Ahven näkkas ka hästi.
Arvutist: Nüüd on minu arvutisse ka Mozilla installitud. Raske on trükkida, igasugust jama juhtub vahepeal, aga siiski parem kui üldse mitte midagi.

Kooli peatse alguse kohta annab märku ka meie e-kooli admini palve oma kolmanda veerandi päevikud üle vaadata.

Võitluses pakasega panin auto soojale kapotile ja esiklaasile "kasuka" selga. Homme hommikul ei pea siis ehk meeleheitlkult jääd kraapima.

Tallinnas pidi olema hirmus tugev tuul ja mitte eriti külm. Meil külm ja tuulevaikne. Imelik!

No nii, katsetan siin praegu Exploreriga. Jumal tänatud, toimib! Lugesin just Koolielu vestlusringis seda sisehindamise teemat. Oleks minu teha, ma likvideeriksin selles vestlusringis anonüümse kommenteerimise ja teemaalgatuse ära. Oma nime all ehk ei oleks inimesed nii mürgised.Vahel ajab sealne jutt kohe koledal kombel vihale! Kuidas me ikka nii õelad saame olla? Mõne postituse tagant kumab ka mehelikku rahu ja loogikat, nemad siis panevad asju natuke paika, kuid neid kommentaare on vähe. Ainus inimene, kes alati selles "jututoas" oma nime all esineb, on ühe Harjumaa gümnaasiumi matemaatikaõpetaja. Aga teised? Oleme arad, eks ju?

Praegu selja taga seitsmesed uudised väidavad, et olevat lipupäev. Sorry! Ma ei tulnud selle pealegi, et lipp masti tõmmata.

Külm, külm, külm!

Palun, kas ei saaks kuidagi eelmist talve tagasi.... ma vihkan külma! Kui nüüd poisid ennast ka tõbiseks on külmetanud, siis on küll paha lugu. Helistasin neile, siis öeldi, et külm on küll, aga saavad hakkama.
Noorem poiss juba teataski, et ta läheb niikuinii alles teisipäeval kooli. Reedel ei olnud ühika komandanti ollagi ja ta tahab esmaspäeval helistada, kas ja kus ta oma jope nagisse võib riputada.

Olen täna lauaarvutis oma tööasju ajanud. Hakkan selle imeliku klaviatuuriga juba harjuma. Mõned asjad, nagu kaldjoon ja sulud üht ja teistpidi on sellel väga veidras kohas :( Tegemata on veel 5.-6. klassi loodusõpetus, sest nagu selgus, oli veerandi lõpus koolist ja klassist välja tormamisega nii kiire, et ma ei märganud õpikute teist osa kaasa haaratagi. Nüüd jääb see tööplaan nädala algusesse, mis muidugi ei ole just meeliülendav variant. Mõtlesingi siin, et kas üldse on mõtet direktorile neid plaane saata, äkki meil ongi õppealajuhataja esmaspäevast ametis. Siis läheb see kupatus täies mahus temale.

Tegin läpakale restardi. Katsetasin -nüüd minu materjalide kaust avanes kenasti. Interneti värki aga ei hakanud mitte torkimagi.
Nüüd on vist tagumine aeg tuli kaminasse teha, et poistel koju jõudes soe kiiremini naha vahele pääseks. No on segased! Sellise külmaga jää peal passida, isegi lõket ei saa üles teha!

Miskit on ikkagi veel korrast ära

Hommikul lisasin oma ajaveebi editis 100-le viimasele sissekandele märksõnu, et nii on ehk tulevikus lihtsam üles leida vajalikku materjali. Kõik toimis... Ka oma postkasti sain sisse... Nüüd aga tõrguvad kõik internetiga seotud asjad. No ei lase e-postkastigi sisse logida! Ja tundub, et ka oma Wordi dokumentide kaustaga on midagi imelikku lahti. Tuleb viimased kaks tööplaani vist ikkagi lauaarvutis ära teha, poisse ju ka pole, seega keegi ei kipu praegu arvutisse.

Eks õhtul näeme, kas poisil õnnestub see praegune jama likvideerida või läheb läpakas ikkagi remonti. Mis oleks aga suhteliselt paha variant ja sunniks mind hirmus kaua tööl olema. Aga kui nii võtta, siis tuleb hakata tahes-tahtmata ka neid arenguvestlusi tegema. See aga tähendab poole ööni majas viibimist :(

Talv missugune!

Juba teine harjumatult külm päev! Kella kümne ajal oli 15, 3 kraadi! Ja poisid, segased, sõitsid sõpradega Paunküla veehoidla peale kalale. Sõbrapoiss oli eelmisel kalaretkel 54 ahvenat saanud. Ju nad mingid kassikalad ikka olid! Meie poistel kalamehe jää-aluse püügi varustust ei ole, nad rohkem nii seltskonna pärast kaasas. Naljanumber, aga nad võtsid kaasa taburetid, noh,et oleks ikka mugav. Kui selgub, et sõbrapoistel pole veehoidla peal kuskil istuda, siis pidid ütlema: "You are not prepared!" Arne helistas töö juurest -Tallinnas pidi olema hädapärast 5 külmakraadi! No eks see 30 km on ikka hirmsuur vahemaa ka, et kliima jõuab muutuda. Ilm nii külm, et tegin tänase talvepildi aknast välja vaadates.

Mu läpakas on jälle töös!

Ma ei kannatanud vaadata, kuidas aparaadil soolikad laiali võetakse! Msn kaudu Arvo juhendas ja Magnus tegutses. Vaja läks peale kruvikeeraja veel tolmuimejat, fööni, vatitikke, pehmet lappi ja viina! Ülemine korrus oli niisugust jubedat alkoholi haisu täis, et hoia ja keela! Magnus arvas, et tema nende aurude tõttu ei tunne ennast ka väga kainena! Kell oli kolmveerand kaks öösel, kui Arvo kamandas: "Ja nüüd käivita arvuti!" Ma putkasin igaks juhuks alla tagasi - mitte ei tahtnud näha, et kõik töö oli asjatu. Madis ilkus ka, et pole midagi, hakkad aga otsast peale -üks pudel arvutile, teine endale. Õnneks kõik toimib! Ainult tabulaator on veidi kange ja tuleb trükkimisel väga tähelepanelik olla, aga see on väga väike viga selle vana ja hirmsasti rakkes peetud arvuti puhul.

Magnus oli ka ülimalt rahul, et sellise tööga ja veel esmakordselt tehes hakkama sai. Kõige rohkem oli talle muret teinud see, kuidas me oleks kahekesi tema arvutit jagama hakanud.

:(

Ma ei taha seda lauaarvutit! Undab kõrva ääres ja kõik on hoopis teistmoodi. Internet käib siin mingi Mozillaga, siinsamas ajaveebis on tausta värv hoopis teistsugune, šrift on teine, justkui polekski see minu oma.

See praegune prohmakas näitab vaid seda, et mul tuleb kogu oma töökrempel ikkagi veebikeskkonda panna. Osa asju on aga tööversioonid ja toorikud, mille jaoks tuleb leida selline koht, kus on settingutes selline sõna nagu "Hide".
Läpakal internet töötab, oma materjalidele pääsen ka ligi, aga kas pulga peale annab kaustu võtta, seda ma praegu ei oska öelda. Poisid käskisid läpakat praegu mitte torkida.

Siin lauaarvutis ärritab ka see, et praegu on osadel sõnadel punane sik-sak joon all, nagu oleks valesti kirjutatud. No tont võtaks, sõnu "seda" ja "kõik" ma loodetavasti ikka oskan õigesti kirjutada või ei oska?

Lootsin mingisugusegi lahenduse leida nii, et ühendaks läpakale eraldi klaviatuuri külge. No jah, tore küll - vanade arvutite kola on kõik kohad täis, aga mida vaja, seda pole - ühelgi vanal klaviatuuril ei ole seda USB või USP (vahet pole) liidest.

Ah, mis ma ikka turtsun! Olen praegu lihtsalt koledal kombel endast väljas ja ma ei tea, kas suudan tööplaanegi teha. Aga tuleb katsetada.

Nüüd küsis mees ka, et mis ma arvan, mida tähendab see, kui ülemus helistab õhtul peale kaheksat. Õige vastus: Homme hommikul jälle tööle! Tule taevas appi! Ta pole sellest pikast üleval olemisest väljagi puhanud.

Õnneks on Arvo elu ja tervise juures! Saatis pika juhise, kuidas läpakat tohterdama hakata. Kuna klaasis ei olnud ei vesi ega (hoidku taevas) ka mitte viin, siis tuleb korpus lahti võtta ja viinaga puhastama hakata. Ütlesingi nüüd Magnusele, et kui tahab oma arvutit tagasi saada, siis hakaku tegutsema. Mina teen seni suures arvutis neid tobedaid tööplaane.

Nüüd on küll jama lahti!

Siin ta nüüd on - minu vaene tõbine läpu :(

Vot see ei kõlba nüüd kohe kuskile, et kodus pikkade pühade lõpus tuleb tööd teha. Nüüd on õnnetus käes.
Tegin just eesti keele tööplaane, kui täiesti seletamatul moel ajasin ümber arvuti kõrval olnud klaasi. Hmm, vesi seal sees ei olnud, muidugi ka mitte midagi hirmus hullu, aga ikkagi on nüüd arvutiga midagi korrast ära.
Üritasin kähku kuivatada, nii paljukest kui see võimalik oli ja kamandasin arvutispetsid poisid appi. Vooluvõrgust sai läpakas kohe välja võetud, et lühist ei tekiks, aku sai ka maha võetud ja läpakas sai hea mitu tundi kuivada.
Nüüd pani poiss jublakad tagasi, aga - ....... too bad .... klaviatuur ei tööta ja Notepadis trükib arvuti ise omatahtsi mingeid x-tähti ja justkui vajutaks järjest enterit.
Mis mul nüüd üle jäi, kui saatsin Arvole SOS-kirja. Näis, mis ta selle peale vastab. Kas annab aeg arutust või lähebmu hea aparaat remonti :( Kui nii võtta, siis esimestest kooli läpakatest minu oma ongi ainus, mis seni veel remondis käinud ei ole.

Vanem poiss juba ohkas, et eks sa siis võta minu arvuti üle. Aga mis sellest kasu on, kui kõik mu materjalid on läpakas. Mul läheb süda pahaks, kui mõtlen, et äkki tuleb nüüd jälle see format ... mis iganes täht seal ka ei ole, aga see on see paha asi, mis arvuti tühjaks teeb.

Süda kohe aimas halba, sest kleepisin täna pbwikisse ka osa IV veerandi tööplaane, mis siis selles keskkonnas kohendamisele lähevad. Aga eesti keelest oli III veerandist IV klassi osa juba tehtud ja III klassi osa tegemisel. Pagan küll! Oli seda jama nüüd vaja!

MASENDAV!

Täna olen juba natuke tubli ka :D

Ole sa nii jonnakas või laisk, kui tahes, aga aeg tiksub halastamatult ning nii tuligi tööle hakata.
Mis siis lõunaks tehtud on?

a) Pooled tööplaanid on valmis.
b) Tuli meelde ka selline asi, et käes on aeg neljandikele loodusõpetuse suure töö juhend ja tähtaeg kätte anda. Panin juhendi üles klassi kodulehele ja 4. klassi loodusõpetuse ajaveebi. VIKO-s on see üleval juba eelmisest aastast.
c) Seoses eelmise tööga tuli meelde, et meil selline kevadprojekti põhi ka tehtud. Eelmisel kevadel jäime hea mõttega lihtsalt hilja peale. Tööle hakkame järgmisel kevadel.
d) Tegin oma õppematerjalidesse projektõppe lehe, kuhu panin üles kaks projektõppe teemat. Ja linkisin selle lehe ka e-portfolio külge.
e) Küpsetasin kaks suurt pitsat ja ülejäänud taigna ja juustuga tegin juusturulle, mis kadusid küpsetusplaadilt enne, kui plaat laudagi jõudis puudutada :D

Äärepits, mis ei meeldi

Mu emal oli ikka väga palju igasugust käsitöömaterjali! Nüüd saan mina neid varusid kasutada. Erinevates toonides heegelniite on koguseliselt vähe, seega linikut või sellist suuremat asja välja ei kärista. Nüüd heegeldangi äärepitse, kuhu aga saan. Eile õhtul jäi üks käterätik pooleli, just seesama, mis pildil. No ei meeldinud kohe üldse! Tahtsin üles harutada, aga niidiotsa olin jõudnud juba ära peita. Nii jäigi otsuse langetamine hommikule. Nüüd lasksin pitsi triikraua alt läbi ja mõtlesin, et OK, las jääb siis selline ka. Küsisin Arnelt ka, mis ta sellisest tumedast pitsist arvab, aga nagu arvata võiski, tema hinnang on alati ühesugune, oi kui ilus, oi, kui tore. Jäägu siis nii.

Külmavõitu hommik

Täna on "erakordselt" külm - tervelt 14 kraadi miinustes! Autoakende ja peeglite jääst puhtaks kraapimine võttis tükk aega, seisaks siis vähemalt püstigi, aga kus sa sellega - kiilasjääle on kaks-kolm helvest lund ka peale sadanud ja olemise veel libedamaks teinud. Kell oli pildi tegemise ajal 9.25 - päike hakkab metsa tagant tõusma.

Sama pilt, sama aeg, aga nüüd lähemale zuumitult.

Veel üks äärepits

Raskepärase tumerohelise niidiga heegeldades tuli pits ka kuidagi iseenesest selline raskepärane :( Nüüd on vaja paariline ka samasugune teha ja siis katsetaks midagi õhulisemat.

Ei tea, kas aasta esimesel päeval näputöö tegemine on märk sellest, et sel aastal olen jälle endine "mina" keset mustrilehti ja lõngakerasid? Ei tea... ei usu eriti.... aga kes teab... Eriti mõnus oleks jälle "suvetoas" kududa - lillepeenrad vaateväljas, päike lagipähe ei paista, aga õues olen ikkagi. Tegelikult tahaks loota, et vähemalt suvel võiksin mõelda kõigest muust peale töö/kooli. Tööle vähem tähelepanu pööramine oleks mu perele ka meelepärane. Ma ei saa isegi poisse noomida, kui nad liiga kaua arvutimänge mängivad. Neil on ju tegelikult õigus, kui ütlevad, et ma ise pole ka sugugi vähem aega arvuti taga. Ja alles paar aastat tagasi oli mul arvutit ikka suhteliselt vähe vaja ja seda sel lihtsal põhjusel, et puudus internetiühendus. Mõnes mõttes oli elu siis lihtsam, mõnes mõttes jälle hulga keerulisem. Mine sa võta nüüd kinni, mis hea,mis halb.

Ja kurb küll, aga ongi juba õhtu käes! Tänase päeva tulemused? Kohvi osas OK! Tassi kohvi jõin viimati eile hommikul ja pea veel ei valutagi! Ilmselt on omavahel kuidagimoodi seotud töö koolis, pinge, väsimus - ja kohv. Kuidas selle söömisega siis jäi? Ehhee! Ei õnnestunud! Kaks ahvatlevat lihapirukat nullisid täielikult minu kindlameelse võitlusvaimu. Tööd ka tegid, laiskvorst? Eiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!

Küll on külm!

Täna on terve päev olnud päikeseline, aga külm. Momendil ei ole mõtet termomeetri näidu vastu huvi tunda, sest päike paistab praegu anduri peale, näit ei ole seega adekvaatne. Sula ilmaga tekkinud rattarööbastes on puhas kiilasjää ja jõele on ka mingi jääkirmetise moodi ollus peale tekkinud. Sellest on natuke kahju, et meie jõgi ei taha eriti kergesti jäässe minna. Ju siin mängib oma osa vee voolamine maa-aluses sängis. Veetõusme allikate juures tuleb jõgi maapealsesse sängi, aga selle 2,5 km jooksul ei jõua vesi ilmselt nii palju jahtuda, et meie kohal jääd tekitama hakkaks. Need on olnud ikka sellised nädalased külmalained, kui jää nii tugevaks läheb, et inimest ka kannab. Mäletan, et kord oli selline lumetu talv, aga käredat külma oli pikalt. Poisid olid siis väikesed ja saime neile tookord näidata, kuidas lutsud jõe põhjas toimetasid. Nii tore oli kõhuli jää peal, nina peaaegu vastu jääd vaadata veealust elu justkui National Geographicu filmi.

Äärepits

Iseendaga ülemat nõu pidades jõudsin otsusele, et kuna täna on ikkagi püha, siis ei ole sünnis tööd teha :) Tegelikult on asi nii, et loll, kes vabandust ei leia. Nii võtsingi ette natuke näputööd teha. Jyskist ostsin kahtlaselt odavaid köögirätikuid (4.90 EEK). Nende kvaliteet tõenäoliselt kriitikat ei kannata, aga kööki mõneks ajaks kõlbavad küll. Mulle mitte ei meeldi sellised narmastega rätikud, sest pesumasinas sagedasti loksutades hakkavad need üsna pea veel hullemini narmendama.

Lõikasin narmad maha, palistasin serva ja heegeldasin ülilihtsa äärepitsi. Kui pits oli triikrauaga ka töödeldud, jäin tulemusega üsna rahule.

Ja ta tuligi!

Küll oli paugutamist! Mõned patareid olid ikka väga efektsed. Tallinna poolt kostus katkematut tumedat tüminat. Linna raketid ise jäid "maakera nuka taha". Isegi meie külas tuli peaaegu igast õuest mõni rakett taeva poole. Ilus oli! Head 2009.-ndat aastat!

Katkend presidendi kõnest uue aasta künnisel:

Mul on sel uusaastaööl riigipea ja kodanikuna igaühele meist kolm soovi.
Esiteks, ärgu majanduslikku laadi raskused kõigutagu meie ühist usku Eesti riigi alustesse – demokraatiasse, seaduste ülimuslikkusesse ja vabadusse. Kui see usk meis vankuma lööb, siis koidab oht ka meie iseseisvusele.
Mitte ükski raskus ei õigusta kõrvalteede otsimist ausale valitsemisele, ausale ärile ja kodanikuaususele. Hoopis õigem on vabaneda ülearusest edevusest, ahnusest, võimuihast, kadedusest ja muudest pahedest.
Meil tuleb vabade inimestena seista vastu agressiivse labasuse ja pseudovalikute tulvale. Vastastikuse mahatrampimise ja mürgise tigeduse asemel vajame me algaval aastal üle kõige mõistmist, mõtlemist ja jaluleaitamist (Viimasel ajal tundub, et inimlikkus, mõistmine ja hoolimine ei olegi veel täiesti kadunud nähtused. Õnneks).

Teiseks soovin koos kõigi teiega, et valitsus tunnetaks algaval aastal oma vastutust tegutseda otsustusvõimelise meeskonnana, kes ohverdab vajadusel oma erakondlikud huvid Eesti tuleviku nimel (Hr. president, rääkige seda juttu erakondlastele, kes üksteisele pidevalt toekaid kaikaid kodaratesse üritavad loopida). Vaid raskeid otsuseid põhjendades, rahvast usaldades ja ausa jutuga (Kui viisud viletsad, siis vähemasti jutt peab hea olema) saab loota, et rahvas neid valikuid hindab.

Täna ei ole enam üksteise maha tegemise või kunagistest lubadustest krampliku kinnihoidmise aeg. Täna tuleb igaühel meist oma plaane korrigeerida, unistusi ja lubadusi tulevikku lükata (Plaane saab korrigeeritud mõistuse piires. Unistusi ei tohi tulevikku lükata, sest ajapikku nende tähtsus kahvatub ja mingi eesmärk jääb täitmata. Lubadusi tuleb pidada kõigele vaatamata). Valitsus ja riik peavad samamoodi toimima. Parematel aegadel kogutud reservid lasevad Eestil seista majanduse pööristuultes kindlamalt kui neil, kes ainult kulutasid.

Ja kolmandaks: vaata enda ümber – ja näe oma peret, oma kaaslasi, sõpru; kõiki neid, kellega Sa praegu koos oled. Ja kinnitage koos minuga teineteisele, üksteisele: me saame hakkama, me tuleme toime. Täpselt nii, nagu oleme alati hakkama saanud (just nimelt - nii, nagu oleme alati hakkama saanud).

Jätkugu meil tugevat tervist, armastust oma lähedaste vastu ja täitugu uuel aastal kõigi suurimad südamesoovid. Siis saab ka keerulisest ajast kunagi vaid peatükk me ühise Eesti ajalooraamatus.

Head uut aastat sulle, kallis Eesti.

Aasta viimane päev

No nii - this is it - ongi see aasta peaaegu et läbi.
Tegelikult on sellised pühade päevad ebaõiglased perenaiste suhtes. Ma olen juba praegu väsinud, kõige parema meelega keeraks magama.
Hommikul tuli abikaasal pähe ketserlik mõte sõita linna. Panin siis kähku pärmitaigna kerkima ja prae ahju. Linnast tagasi tulles oli praad valmis, tainas küpsetamiseks ka valmis ja saingi kohe tegutsema hakata. Kohustusliku lihapirukate küpsetamiseta ei saa ei üle ega ümber. Mehed käisid muudkui luuramas, kas ja kui palju juba küpsetatud on.

Kuuldavasti pidi televisioon varsti igal pool digitaalseks minema ja nii saigi täna see digibox ära ostetud. Mehed nüüd seadistavad ja panevad teleka kanaleid otsima. Ma ei tea, mis sellest asjast nüüd saab, aga hädas olime isegi nende olemas olnud kolme kohaliku kanaliga - mida just parasjagu vaadata. Discovery Channel on küll see, mis mind huvitaks.

Jyskis olid väga vahvad asjakesed, mis sobiksid järgmiseks aastaks oma klassi lastele sünnipäevakingiks. Pean 1.-2. klassi õpetaja käest välja uurima tulevase kolmanda klassi õpilaste tähtkujud. Siis ostaks juba ära, praegu suured allahindlused ka. Ja praeguseks aastaks leidsin ka samast poest vajalikud tassid - kui sügisesed sünnipäevalapsed said tassid, tuleb sama joont hoida õppeaasta lõpuni. Kahjuks Kose pood ei ole täiendanud vajalike tasside varu. Nüüd tulebki osta sutsuke teistmoodi tassid ülejäänutele.

Uuel aastal veel üks kohustuslik asi ees - suitsuandur läheb kohustuslikuks. Tule taevas appi, mitu andurit me peaks oma majale siis ostma? Ega tuli ei lähe lahti ainult küttekoldest, elektrilühis on hoopis hullem ja ettearvamatum lugu. Kas tuleb osta siis tõesti vähemalt 8 neid andureid? See on igal juhul hea, kui köögi lakke selle paneme - siis saame ämmale öelda, et kui siibri liiga vara kinni paned, hakkab see asjandus kohe piiksuma - ja jubeda häälega - ja vait ka ei jää! Vot! Muidu räägi nagu seinale, et siibrit ei panda kinni siis, kui veel tuli pliidi all on. Mõnikord on selline tunne, et ela nagu suitsutares :( Selline piiksumisega ähvardav vidin peaks ehk paremini eesti keelest aru saama panema.

Nüüd torti tegema ja siis äkki on aega veidi ka telerit vaadata. Ikka põnev ka, mida siis üleüldse telemaastikul pakutakse.

Pudelist vaasiks

Tahan kolmandaks veerandiks klassi aknalauale panna oksa, millele kinnitame väikesed leevikesed. Aga koolis on vaasidega just nii, nagu ta on. Katsetasin siis, kuidas oleks, kui heegeldaksin vahuveini pudelile kesta ümber. Poiss vaatas, kui ma seda kesta pudelile "selga proovisin" ja oli väga imestunud: miks sa šampusepudelile sokki kood?

Mõisamesimusi

Ootamatult meepurgi võrra rikkamana tuli mõte teha meie mõisamängu firmakooki. Sellega on alati üksjagu tegemist. Minult on nii palju küsitud, et kuidas seda kooki ikka õige on teha, et nagu ei tule välja või nii... Ega mina ka ei tea, kuidas on õige. Aga katse-eksituse meetodil olen kõige optimaalsema tee leidnud. Kui nüüd keegi veel küsib, siis annan lihtsalt selle lingi ja vaadaku siis ise, kuidas välja tuleb.
Taigen: 3 spl mett, 2,5 dl suhkrut, 3 muna, 2 tl soodat, 3 dl jahu
Kreem. 1 kg hapukoort, 2 dl suhkrut
Valmistamine: Vahusta munad; kuumuta suhkur ja mesi; keema tõusmisel lisa segule munavaht; sega juurde sooda; tõsta tulelt; lisa jahu ja sega taignaks. Jahuta tainas.

Tegin 2 portsu. Mett panin nii, nagu retsept ette näeb; suhkrut märksa vähem; muna ja sooda retsepti järgi; jahu nii, et oleks hästi paksu pannkoogitaigna moodi (jahtudes läheb paksemaks)
Selle taigna rullimine on "õuduste labürint" - küll on proovitud rullida läbi kahe küpsetuspaberi; küll on küpsetuspaberid isegi õliseks tehtud. Viimasel ajal olen rullimisest hoopis loobunud ja surun taigna jahuste näppudega hästi õhukeseks (hästi-hästi õhukeseks). Tingimata on vaja noaga teha taignasse täkked, muidu võib küpsetusahju ust avades vastu vaadata suure leivapätsi sarnane asjandus. Tainas jääb heledam, kui sulatada enne mesi ja siis suhkur. Tumedam ja karamellisema maitsega jääb taigen siis, kui kõigepealt sulatada suhkur ja siis lisada mesi. Eelistasin täna seda heledamat varianti.
Küpsedes muutub kook selliseks pruuniks.
Ma ei ole mitte ühegi küpsetuskorra ajal aru saanud, kuhu panna see 1 kg hapukoort. Täna oleks retsepti järgi kulunud 2 kg. Mul kulus üks 500 g pakk ja sutsuke teisest pakist ka. Suhkrut hapukoore sisse ka nii palju ei pane, nagu retsept ette näeb.

Kass, kus kombed?

Sohvi tunneb ennast ülihästi :)

Veel üks üllatus!!!

Jõe kaldal jalutamast tagasi jõudes oli välisukse ees suur meepurk!!!! Kaane peal väike kaardike salmiga: Vesi suuri laevu kannab, m(v)esi palju jõudu annab! v-täht oli maha tõmmatud ja m-täht asemele kirjutatud. Allkirja polnud!!! Müstika! Nii kena on sellise üllatuse osaliseks saada, kuid samas on ka piinlik, et ei tea, keda selle kingituse eest tänada. On siis sellist salapära tarvis? Nüüd vaeva pead, kes see olla võis..... Kuulsime küll, et kuskil auto sõitis ja peatus, aga olime piisavalt kaugel, ja ei osanud arvatagi, et see auto meie õues oli. No on lugu! Suur-suur tänu salapärasele külalisele!

Kadunud parve jälil

Kõndisime jõe kallast mööda mõisapargi poole. Tahtsime näha, kuhu möödunud suurvesi meie parve viis. Mina parki üksi minna ei julge - see on nüüd nagu erapark või nii. Ja pererahvale ei meeldi, kui nende "aias" käiakse. Kuigi seal on Ludvig August von Mellini (Eestimaa tuntuim kartograaf) mälestuskivi. Seda ju tahaksid huvilised vaatamas käia? Pealegi on 4m veepiirist nn kallasrada, mida tohivad kõik kasutada. Samal põhjusel ei tohi meiegi piuksatada, kui kalamehed suisa meie õues lanti loobivad.

Visit www.moblyng.com to make your own!

Pärlitest ehe

Mul käis täna päkapikk! Vot see on näputöö liik, mida ma ei ole veel kunagi katsetanud. Mul pole aimugi, kust selliseid väikseid pärlikesi saada võiks. Tiimarist vist? Vot see on üks asi, mida tahaks katsetada puhkuse ajal. Ma mitte ei üritagi kunstliku valguse käes seda peenikest tööd teha. Ja see pole ka veel päris kindel, kas mul sellise peene töö jaoks ka piisavalt kannatust jätkub. Aga proovida tasub. Nüüd on vaja mõelda, kuidas seda asjakest kasutada. Kas riputan mingi paelaga kaela või kinnitan sobivas toonis džempri külge. Vaja proovida. Aga Urvele suur aitäh, see oli tõeline üllatus!

Metsategu meie moodi

Lund on praegu hästi vähe ja paras aeg natuke küttematerjali teha.

Visit www.moblyng.com to make your own!

Neljas sokipaar

Võttis aega, mis ta võttis, aga lõpuks sain ka selle viimase paari valmis. Sokkide kõrval on lõngajäägid - just niipaljukest sellest kampsuni viiest värvitoonist alles jäi. Tuleb aga jälle tõdeda, et ma ei oska lõngakulu arvestada. Tahtsin pruuni lõnga rohkem ära kasutada, seega julgelt oleks võinud neljanda beeži triibu ära jätta, aga noh, tahtsin üht, läks aga nii, nagu tavaliselt :)
Sokisäär aga selline kirju just sellepärast, et maksimaalselt väikesed lõngajäägid ära kasutada.
Vähemasti sokkide kudumise osas saan lõppeva aasta sisse veel linnukese kirja panna :)

Soojad saunaõhtu sokid

"Puruvana" poes olid sellised nunnud karvase servaga sokid. Kuidagi iseenesest sattusid need ostukorvi. Kange tahtmine oli proovida, kuidas oleks, kui neile sokkidele natuke midagi peale tikiks. Väike kahtlus küll oli, kuidas see materjal tikkimisnõela suhtub, aga oli täiesti toimetatav. Väikesed lilleõied tikkisin valge ühekordse lõngaga ja lehed ei peagi ju alati just rohelised olema. Seekord siis sellised helesinised.

Lihtne ja efektne

Täna ei ole sokkide kudumine kuidagi edenenud - ikka nii kolme-nelja rea kaupa ja jälle tekkis tahtmine miskit muud teha. Ja nii tuligi mõte veidi tuunida ühte vana kudumit. Kuna koemustris kenasti õhksilmuste augud olemas, oli väga lihtne heegeldada. Vähese ajaga sai suht efektne tulemus.Kui pühapäeval Madist kogu tema arvutikolaga Saaremaa bussi peale läheme viima, tahan natuke ka Rimi lõngariiuleid "revideerida". Mul on üks mõte, aga kas see mõte ka reaalsuseks saab, seda ei oska veel öelda.

Hädas nimega

Täna oli postkastis kaks võõrast ümbrikku. Üks nime poolest meie perele, teine nime järgi vaadates mulle. Aga - ega ikka ei ole küll - aadressid veidi erinevad. Meil oli niikuinii Kosele plaanis minna ja nii astusingi meie sidesse sisse.
Ja siis algas tsirkus.
Panin kaks ümbrikku letile ja ütlesin, et need on kogemata valesse postkasti sattunud. Ei tahetud vastu võtta. Tädi vahtis üle leti mind nagu mingit imelooma või siis napakat, kes oma nime on ära unustanud.
Tädi küsimuse peale, et minu nimi on ju see ja see, vastasin, et on jah - see mu nimi. Tädi oli võidukas - ja teil on kaks suurt poissi - jälle õigus, on küll. Tädi oli veel hästi informeeritud ja lisas: Te töötate koolis? No mis sa ütled - jälle õige! Mulle kippus juba naer peale, tädi läks aga järjest pahuramaks. Minu mees hakkas ka kannatust kaotama, aga müksasin teda, et olgu praegu vait.
Natuke mõelnud, käskis tädi mul oma kirjadega jalga lasta. Mina ei olnud jalga laskmisega nõus enne, kui tädi on üle vaadanud peale nime ka sellise lihtlabase asja nagu aadressi. Vot nüüd tädi alles vihastas - ilmselt sellepärast, et tuli alla anda ja tunnistada oma töötaja väikest apsakat. :)
Nähvas siis, et tal postiljonid juba ringil ja viskas need kirjad kõrvallauale.
Ütlesime siis, et me oleme juba sõidus ja võime kirjad ise kohale viia. Nii saigi nimekaimust kolleegi kiri tema postkasti ja Koselt tagasi tulles tegime väikese kõrvalepõike (tunne oma kodukanti) ja leidsime üleskõpitsetud talu, kus uued asukad sees ja juhtumisi sama perekonnanimega, mis meil. Nemad said kätte oma kirja, mis nagu selgus, polnud üldse uusaastakaart, vaid hoopis üks tähtis paber. Nii saime omale hoopis uued tuttavad ja kohvi juues selgus, et ka neil on siinkandis elades oma perekonnanimega probleeme olnud. Mõlemale perele oli üllatuseks aga see, et on koguni kolm sama perekonnanimega peret. Kui veel lisasin, et mul on veel üks probleem, sest kahes peres perenaistel ka sama eesnimi - no siis oli meil kohe eriti lõbus.
Igatahes tundub, et mõni firma peaks rohkem panustama oma töötajatele suhtlemiskoolituste korraldamisse.

Kosel sain ka tööasju ajada - ehitusmaterjalide poes oli koguni kaks lapsevanemat. Koolis nad eriti näole ei anna - ju see on nüüd see lugu, et kui Muhhamed ei tule mäe juurde, siis läheb mägi Muhhamedi juurde. (Ma küll ei saa pihta, mis sellel Muhhamedil mäega jagada on, aga olgu sellega, kuidas on).

Tundub, et eestlastel on aastas kolm tähtpäeva, millal meeletult süüakse - need on jõulud, aastavahetus ja jaanilaupäev. See ülesöömine küll ei lõpe jälgi jätmata. Ilmselt tuleb uue aasta esimestel päevadel teha mõni vee-päev, vastasel juhul võib seelikuluku kinni tõmbamisega probleeme tekkida :D

I. Mang aastast 2009

Unustasin muidugi Maalehe ostmata. Internetist sain Mangi ennustuse 2009. aastaks kätte.
Õudne! Mul peaks kuskil "kindlas kohas", mille asukohta aga ei mäleta, olema kahe viimase aasta ennustused samalt autorilt. Kas mulle tundub või ongi see nii, et iga järgnev aasta ennustab tulla hullem kui eelmine???
Kas see ennustatav orkaan on tõeliselt tulemas? See ju meid ei ohusta! Ükski orkaan ei pääse Taani väinadest läbi! Või pääseb, kui on piisavalt tugev?
Kuidas saab maakera telg nihkuda? See on juba sinna utoopia kanti nagu reklaamitav film, kus poolused kohad vahetavad....
Ja kui kapitalism kokku variseb? Mis tuleb pärast kapitalismi, kui sotsialism ennast ka ei õigustanud? Mida Nostradamus selle asja kohta on öelnud? Mõni päev tagasi öeldi isegi raadios, et järgmisel aastal võib Eestit tabada samahästi kui kollaps.
Noh, head uut siis! Loodetavasti elu nii hulluks ei lähe, kui ennustatakse.

Aga - kui hull see vaenlane ikka tegelikult on, seda näeme siis, kui vaenlasega silmitsi seisame. Aga eestlane on kange, jonnakas, töökas ja ellujääja - elame ehk selle uuegi aasta üle ja siis tuleb taas uus ja veel hullem või hakkab maailm mõistusele tulema?

Kass korvis

Sohvi otsis meelepärast kohta, kus pikutada - küll kamina ees tumbal, küll diivani seljatoel, küll laual. Lõpuks leidis, et parim koht on ikkagi lõngakerade korv. Ja kui üritasin mõne kera tema külje alt kätte saada, siis käis käpake sops-sops, aga västrad olid õnneks peidus. Nüüd pikutab ja lööb kõva häälega nurru, tähistab vist oma võitu.

Kass teab, kus peesitada

Hallu ei alandu kunagi kõval pinnal magama. Varsti saab ta omale kolmanda sokipaari istumise alla :)

Tere hommikust, päikeseline talvehommik!

Kunagi Pedas olime sunnitud õppima tsiviilkaitse med-õdedeks... siis ühe tõve nimi jäi ikka hästi meelde küll - too on unitõbi. Õppejõud hoiatas, et pidi olema letaalse lõpuga. Meie, tudengid, leidsime siis kohe, et meil on kallal just tolle tõve kergem vorm - unised olime kogu aeg, aga elus oleme siiani. Vot nüüd on kuri kahtlus, kas mitte selle tõve raskem vorm ei ole mind tabanud... Kui mitte arvestada lühiajalist ärkvelolekut + autosõitu vahemikus 5.30 - 6.00, siis tegelikult algas tänane päev alles kell kümme.
Poisid alles magavad, sest kuulsin, kui nad üles magama tulid ja vaatasin siis ka kella - ei tahtnud oma silmi küll uskuda, aga kell oli 3. 40!
Nojah ja siis varahommikul särasid taevas tähed ja termomeeter näitas k o l e d a t p a k a s t tervelt - 7,4 kraadi :D Ja nagu hoiatas ilmateade - teedel on tõesti kiilasjää - eriti just asfaldil. Päikesekiired Heinassoos

Naabertalu metsa ladvad ka juba päikest tervitamas.

Tolle Peda meditsiiniõpinguga seoses kisub alati suu muigele, kui teleris räägib Kuno Kutsar. Tema luges meile bakterioloogiat. Kutsusime teda Kepikeseks. Ta on oma kutsumusele truuks jäänud ja manitseb teleri kaudu inimesi praegugi igasuguste ohtlike bakterite ja muude selliste kahtlaste tegelaste eest.

Ja vennas oli tige, kui minu sõjaväepiletis koos kõrgkooli diplomi saamisega tõsteti ka aukraadi - kõik meie tüdrukud olid korraga NA seersandid! Tule taevas appi! Aga vennas jäi kahele kroonuaastale vaatamata jefreitoriks. Ta siis torises, et maailm pidi olema ebaõiglane - nüüd tema peab õele "kulpi viskama". No ja ega ma ei unustanud talle seda ka kunagi meelde tuletamata! :D

Ohhoo! Selle kirjutamise ajal on päikeseketas kõrgemale kerkinud - juba võib kuuselatvade vahel oletada, et sealt ta tulebki! Ilus: päikesepaiste, härmas puud ja mõõdukas külm - talv?

Tänase päeva töö

Teine sokipaar valmis. Kui mõelda nende inimeste peale, kes käivad linnamüüri ääres sokke müümas ja sellega elatist teenivad, siis need peavad küll imeinimesed olema. Minu päevatöö on üks paar. Kui see on villasest lõngast kootud, siis maksab paar sada krooni? Rohkem? Vähem? Noh, vahet pole, igal juhul mina oma kudumise tempo juures läheksin kõige kiiremas korras pankrotti :D Nüüd teen vahelduseks ühe paari endale ka ja seda lihtsalt sel proosalisel põhjusel, et tolle kampsuni üks lõngadest on selline kahvaturoosa. Kardan, et ükski minu meesperest ei oleks nõus roosasid sokke jalga panema, vastupidiselt minule. Katsetasin ja proovisin üht ja teistmoodi, aga kuna lõng on selline suht jäme, siis mingi koemustriga jantima ei hakka - proovilappide varal selgus, et ega suuremat efekti pole. Piirdun seekord parempidise keerdsilmusega. See jääb selle lõnga juures päris kena.

Aasta 2008

Juhtusin vaatama Hannes Võrno saadet "Ilus ja valus 2008". Mõtlesin siis, missugune oli see aasta minule. Üsna raske on anda hinnangut kalendriaastale, kuna kogu minu elu-olu on väga tugevasti seotud õppeaastaga, mis läbib aga kahte aastaarvu.
Aga siiski.

1. Vanem poeg lõpetas gümnaasiumi
2. Leidsin endas selle julguse, et esitasin paberid atesteerimiskomisjonile - ja õigesti tegin!
3. Mees loobus koos poja kooli lõpetamisega selles koolis töötamisest - bensiinikulu oli ikka üle igasuguse taluvuse piiri.
4. Mees sai meelepärase uue töökoha, kus ei ole vaja tööd koju kaasa võtta.

Tööl:
1. Organiseerisin IKT-põhise ürituse 6KK raames
2. Käisin Pühajärve koolis järel Harjumaa Kaunis Kool 2007 preemial.
3. Lasksin džinni pudelist lahti ja viisime oma kooli pargis läbi ürituse "Kõue laste simman 2008"

Miinuspoole pealt:
Ma pole veel kunagi nii hoolimatu olnud oma aia ja peenramaa vastu. Nüüd tagantjärele on sellele paha mõeldagi. Kevadel ja suvel tundsin, et nii nagu sportlastel kaob motivatsioon, kui pole, kellega konkureerida, nii ka minul puudus motivatsioon. Seni ikka jagasime taimi emaga, vaatasime, kuidas kellegi aias asjad edenevad... Nüüd on ema aed tühi. Venna pere ei jõua kahe kodu vahet sõeludes Tallinna kodul silma nii põhjalikult peal hoida. Ja minul puudub nii moraalne õigus kui ka kohustust seal midagi teha.
Kui varem oli ema sünnipäev tärminiks, millal tuli tomati- ja paprikaseemned külvata, siis nüüd ei olnud kuu aega hiljem veel seemned ostetudki.
Ja aiamaal polnud mitte ühtegi juurvilja...

Uue aasta kevadel tuleb end tõsiselt käsile võtta ja selline allakäik kindla käega lõpetada. Igatahes vaim on selleks valmis, juba see on esimene edusamm.

Rohkem vist polegi midagi olulist toimunud. Vist. Vaja veel selle asja üle mõelda.

Sukavarrast veeretamas

Sokikudumisel kuulub "seljavõit" mulle! Triibunduses ei ole mitte kõige vähimatki mustrijoont ega süsteemi silmas peetud - tuli nagu tuli. Kummikute sisse ja mööda raba trampimiseks ei ole ka mingit peenemat lõnga vaja, kõlbab second hand kampsiku harutatud lõng kah ja hästi kõlbab. Kogemused näitavad, et nii on saadud hästi soojad ja väga vastupidavad sokid. Mulle ei meeldi nõelutud sokid, kohe üldse mitte -jah, siinkohal on säästlikkus jälle sootuks kõrvale jäetud :) Nüüd uued silmused üles luua ja siis näis, millised sokid järgmiseks välja tulevad. Mehed vaatavad "Die Hard 3", siis paras ninapidi kudumises olla, vägivald ja tapmine ei lähe just eriti hästi peale.

Vahelduseks natuke näputööd ka

Täna sai natuke jälle näputööd tehtud - noh nii vahelduse mõttes või nii. Narr ka niisama teleri ees istuda, miskit kasulikku tuleks samal ajal ikka teha ka. Kuna mul on enamasti mitu asja korraga tegemisel ehk teisisõnu - pooleli, siis valisin kõigepealt sellise asja, mis ruttu valmis saab. Sinise-valgega pajalapp oligi just pooleli. Hoog sai aga nii suur, et leidsin lõngakotist ka sellise kahtlase struktuuriga vanaroosa lõnga. Sellest sai teine lapipaar valmis. Nüüd üritan sokkidega ühele poole saada. Endale on mõnus kududa ja seda lihtsalt sellepärast, et on lootust, et sokk saab kunagi ikka valmis ka. Aga kui tuleb sokke kududa hirmsuure sokinumbriga jalgadele - siis tundub, et sokikudumine on peaaegu võrdne vesti kudumisega. Igatahes plaan on selline, et täna küll enam kooli/töö peale ei mõtle. Mees muidugi ainult muigas minu sellise avalduse peale :) Pajalapid on kahekordsed ja heegeldatud hästi jämedast lõngast.

Jõulud = hoolimine, inimlikkus.

Olen "Võsareporterit" pidanud ikka selliseks lobasaateks, aga täna sattusin vaatama selle saate jõulu-eri. Arvamus Võsa-Petsist muutus selle saatega märksa paremaks. Saatest selgus, et kogu aeg ja kõigile ei olegi parim maispala teine eestlane. Inimlikkust ja heasoovlikkust ikka jätkub ja selle üle on nii hea meel.
Sellest Ruslanist ja tema murest olin juba ka ajalehest lugenud, aga tolle vanamemme lugu oli küll jube. Kuidas on võimalik, et inimesed elavad sellistes tingimustes? Uskumatu! Ja see vene poiss, kes kaubikus elas! Ime, et keegi teda kõige selle kaubikuga minema ei olnud peletanud, et eramaa või mis kõik veel. Ja keegi ärimees vaevus ka vaest poissi teeotsale suunama. Kross või Gross, sellest jutu põhjal aru ei saanud, aga kui mees ütles, et tegeleb toiduainetega, siis ju ta Oleg Gross oli. Au ja kiitus inimlikkuse eest! Loodetavasti ei kasuta see noormees saadud abi kurjasti ära, vaid oskab kätte näidatud suunda pidada ja saab oma elu peagi joone peale. Sellistest asjadest kuuleme ikka enamasti jõulude ajal.
Nagu ka see Tartu noormeeste ettevõtmine koguda raha metsas kiletelgis elava mehe elutingimuste parandamiseks. Aga kui kõik tundub juba hästi olevat, ilmub ikka kuskilt välja keegi "heasoovija", kes võtab vaevaks välja kaevata mingid vanad patud, tehtud või tegemata asjad. On see kadedusest? Ei tea. Keegi meist ei lenda ringi, inglitiivad seljas. Kes tahab, leiab alati midagi, millest kinni hakata ja siis võimalikult suureks puhuda, et aga uhkem ja sensatsioonilisem oleks. Paraku.

Palju kära ei millestki

Postimehes väga informatiivne artikkel, milles nördinud ajakirjanik pahandab selle peale, et Tallinnas kasutatakse VANU tänavakaunistusi. No tule taevas appi! Kas tõesti peab need igal aastal taas ja taas uued ostma? Mõttetu laristamine!
Lugesin ka artikli kommentaaare ja leidsin väga hea killu: Cosmopolitan on eesti keelde tõlgituna -Kos Mo Palitu Om? Väga hea pealkiri! Pole küll õrna aimugi, mida see Cosmopolitan sisaldab, aga kahtlaselt ameerikalik tundub see olevat küll.
Milline Tallinn jõulude ajal välja näeb, seda tean täpselt sama vähe, kui sugulased Vastseliinas. No ei ole asja sinna all-linna. Ühtegi koolitust pole ka viimasel ajal olnud - seega - maakal suht ükskõik, kuidas päälinn särab või säramata jätab.

Hommik on õhtust targem - vähemalt väidetavalt

Ja nii ta läkski... Hommikul ütles Issuu keskkond, et sorry, aga tuu ep läe teps mette. Nüüd siis laeb Zamzaris see lühendatud variant. Näis, mis sellega saab. Vahelduseks tippisin Google otsingusse mõned näputööga seotud märksõnad ja leidsin palju vahvaid pilte. Sellist pilti, kus inimene ise demonstreerib valminud näputööd enda seljas - no seda ma nüüd küll kasutada ei saa, aga puhtalt näidiseid varusin küll.
Kõige suurem üllatus oli see, et need pildid on enamasti käsitööhuviliste naiste blogidest. Paljudel on see osa "Minust" kenasti täidetud ja üllatus-üllatus - nende näputööde autorid on väga noored - kas alla kolmekümne või veidi üle. Uskumatu! ja mina arvasin, et meie Sirje on ainus alla neljakümnene, kes näputööd teeb! Aga ei ole ilm veel lootusetult hukas! Õnneks! See süda tuleks proovida järgi teha. Sõbrapäev tulemas. Nojah, kui selle sõbrapäeva peale mõelda, siis tuleb küll selline kole mõte, et eh, vanaks hakkan jääma.... poeg saab juba kakskümmend. Jube lugu! Kui mina kakskümmend sin, olin tõsiselt masendunud - mul juba 2 ette tiksunus, aga vennas selline "titt" alles.

need liblikad on huvitavad. kevadeks , kui ma talve-letargiast üles ärkan, tahaks paar sellist pluusi peale teha.

Seda roosat mustrit ma pole vist kunagi katsetanudki. Ema seda tegi, seda ma mäletan.

Peaks suurema poisi käest küsima, kas ta sellise mütsi paneks pähe .... olen aru saanud, et ta kannab selliseid, noh... teistmoodi asju.

Jõululaupäev ja 1. püha hakatus

Sellist jõululaupäeva pole olnudki. Poisid ütlesid kohe hommikul, et ema, ära hakka täna üldse vaeva nägema, ootame isa ka koju, siis tähistame jõule. Ja nii tegimegi.
Poistele oli ikka üht-koma-teist varutud, neil ikka oli natuke pühade moodi see asi.
Mina jõin kohvi nii, et Magnus tundis juba huvi, kas kofeiini-laks liiga ei tee. Vot ei tee! Olen püüdnud kohvitamist vähendada, aga seda tuleb tõesti teha vaheaja sees, mitte töö ajal, sest need "võõrutusnähud" ilmnevad meeletu peavalu näol. Isegi lapsed klassis saavad aru, et õpsil on miskit viga - küsivad siis kaastundlikult, et "Kas sul pea valutab? Kas valutab palju?" :D

Pole ammust ajast enam nii palju telekat vaadanud, kui eile - üks film teise otsa. No vahelduseks on seegi hea, muidu ainult kuulen, mis telekas räägitaks, sest omal ikka tavaliselt mõni muu töö pooleli.

Lugesin Koolielu portaali vestlusringis jõulutoetuste teemat ja mõne kommentaari puhul tekkis küll tahtmine ka sõna sekka öelda - juba klõpsasin lingile "lisa arvamus", aga loobusin. No ma ei saa aru, mida on koolielust eemal olevatel inimestel öelda õpetajate töö või palga või preemiate kohta. Küll teeb viha! Eks me oleme jah ühed rumalad, laisad, lastevihkajad, - ikka see kõikse hullem kontingent siis maamuna peal!!!!! Miks on õpetajate palganumber kogu ühiskonnal hammaste vahel? Kas see oleks lapsevanematele sobiv, kui meie tööd väärtustataks miinimumpalgaga? Sellisel juhul ei jää üle muud, kui tuleb oma võsukestele võtta guvernant, sest koolid jäävad tühjaks - esialgu õpetajatest, siis juba ka õpilastest.
Meie koolis on õnneks kõik kohad täidetud. "Mure" on vaid meie noorukese loodusainete õpetajaga, kes korduvalt on "ähvardanud" jääda koju ja hakata lapsi kasvatama. Eks see aeg ju tulebki õige pea ja vot siis oleme küll püstihädas: kes hakkab andma füüsikat, keemiat, bioloogiat, geograafiat ja 7. klassi loodusõpetust?

Eile sai ka natuke tööd tehtud. Trükkisin ümber jõulumuusikali stsenaariumi ja lisasin sinna, kuhu vaja. Klassi jõulupeo materjalid on ka korras. Nüüd tuleb veel laste saadetud kaastööd kokku koguda ja meie ajalehe number valmis teha. ..... ja tööplaanid .... uuh, ma vihkan neid!

Praegu on praad ahjus, salatimaterjal on hakitud ja mandariinitordid valmis.

Eile poes ei käinud, täna ka ei lähe ja loodan, et ei pea ka homme minema.

Saabuv 2009. aasta on ühes mõttes hea aasta - ära lõpeb Hansapanga või mis ta nüüd iganes ka ei ole - orjamine - laenukoormis langeb kaelast ära. Samas, kui väga kriitilise pilguga ümber auto käia ja mõelda, et vanust sel ka juba 11 aastat, siis .... vot enam ei taha kasutatud autot. Kui, siis uus, aga see tähendab 5-aastast liisingukoormist jälle ... Kohe ei saa elatud ilma, et pangale võlgu ei oleks.

Küünlad on süüdatud

Käisime täna kalmistutel ära. Tuhala kalmistuga pole probleemi, aga Liivale ma küll pimedal ajal "turvameheta" minna ei julge. Jõulureedel ka juba palju küünlaid puude all kumamas. Ilus oli küll!

Jõululund sajab!

Niimoodi jäi pildile hästi tihe lumesadu.

Kuigi ma talve eriti ei salli, siiski on ilus vaadata, kuidas lumeräitsakaid sajab ja sajab. Ja ma sain endale lõpuks saba peale ka astutud - juba on natuke sellist tööd tehtud, millega võiks ehk isegi rahule jääda. Nimelt panin oma selle õppeaasta tööde nimistusse ka jõuluõhtu kava. Linkisin luuletused ka juurde. Nüüd vaja veel näidenditega sama teha, aga nendega läheb aega - neid mul arvutis lihtsalt pole - järelikult pole midagi ka linkida. Kui asi valmis, siis võiks selle looga päris rahule kohe jääda!

Kassidel ka püha

Sohvil ja Hallul ka pühad. Muudkui vitsutavad krõbuskeid ja põõnavad. Ja ma pidin köögis peaaegu et hiirele peale astuma!

Pühade-eelne möll kaubanduskeskuses

Arvasime, et oleme kohe hirmus kavalad ja läheme varakult linna šopingule, noh et linnarahvas alles põõnab ja parkla siis tühi. Aga ole sa lahke! Ülemiste keskuse ilmatu suur parkla oli juba kell kümme nii pilgeni masinaid täis, et ei teagi kohe, kuhu parkida. Lõpuks saime kõige tagumisse ritta vahetult ühe välja tagurdava auto kohale. Ja kus olid sabad! Räägitagu veel mingist majanduskriisist või mis see pidi olema. Aga tegelikult oleksime kõik vajaliku saanud kätte ka Koselt, aga vot nende mälupulkade hankimisega on Kosel nüüd küll natuke keeruline, sellepärast siis see linnasõit.

Paar viimast päeva olen muudkui meie "firmakat" banaanirulli teinud ja siis olen - ihhiii - pidanud retsepti ka kaasa andma. Nüüd mõtlesime, et teen hoopis vahukoore-mandariinitorti. Mandariinid oleks nagu kohustuslik element jõulude juures.

Ja seekord on meil jõulud sellised ameerikalikud - jõululõuna tuleb esimesel pühal, mitte jõululaupäeval. Siis on kogu pere kodus. Homme ajame peenemalt läbi - poisid saavad midagi head-paremat. Omale aitab mandariinidest ja kohvist küll.
Mees on homme tööl ja keegi ei pretendeeri minu läpakale. Saan rahulikult tööd teha. Tuleb välja, et see eilne personalikoosolek ajas mind ikka päris närvi. Isegi unes mõtlesin selle paganama klassi e-portfolio peale - ikka mis tegemata ja nii ja naa. Kõrvale hiilida ja nägu teha, et mina ei tea sellest asjast mitte midagi - vot seda ka enam ei saa. Ja tähtaeg on vist 7. jaanuar. Ma ei ole tahtnud Koolielu kodulehele mitte vaadatagi!
Õnneks on tegemist konkursiga, kus asja vaatavad üle Koolielu aineeksperdid või kuidagi niimoodi.

Õppematerjale mulle ei meeldi sinna Koolielusse saata. Uskumatu, kui terava keelega ja õelad on üksteise vastu meie pedagoogid. See tööde hindamine ja kommenteerimine on kohati üsna jõhker. Ma arvan, et kui mulle üks või teine töö ei meeldi ja ma ei saa seda kasutada, siis ma olen vait, mitte ei halvusta. Ja tegelikult on ju õpetajate tehtud töölehed ka ühe ja sama teema kohta suhteliselt erinevad. See ei sõltu ainult õpetaja isiksusest või kompetentsusest, vaid suurel määral siiski ka õpilaste kontingendist. Kummaline, kuid aastad ei ole ka siin vennad. Olen sageli tähele pannud, et valmis töölehti ei ole võimalik alati järjestikustel aastatel kasutada: kord oleme õppinud rohkem, kord oleme tähelepanu pööranud hoopis millelegi muule teemaga seonduvale jne.

Väike heegeldus

Vaatan küll pilte, aga lõpuks pusin miskit ikka ise valmis. Üks variant selline.

Pagana jõulujutlus

Minu mees on teada-tuntud jutumees. Ja kuna tal jõululaupäeval just valve, siis jagati kõigi kallil jõuluõhtal tööpostil olijate vahel ülesanded ära ja tema peab esinema "jutlusega".

Üks osa tema "jutlusest" on vägagi huvitav:
... See kõik on vähemalt meie laiuskraadil üks suur vale ja pettus. Mitte hõiskama ei pea meie praegu, vaid murest ja hirmust murtuna vaikses omaette olemises sündmuste käiku jälgima. Juhtumas on midagi kohutavat, korvamatut. Päike on suremas.
Korrates L. Meri sõnu raamatust "Hõbevalgem": "Suveharjal oli päike oma võimu tipul ja see oli rõõmupidu. Taliharjal oli päike suremas ja jõulud olid hirmupäevadeks. Saarlased kindlustasid end häda vastu sellega, et joonistasid akna- ja uksepiitadele päikesekodaradd, päikese kiired ja alles nädalapäevad hiljem, kui päike kukesammul jõudu hakkas koguma, tõmbas kodaraile taas sündiva päikese ringi ümber. Jõulude ajal ei tohtinud majas tuli kustuda. Õled toodi tuppa ja kogu pere oli koos, et vaheldumisi tuletera valvata ja kaitsta."

Niisiis oli pööripäeva õhtusöök muistsete eestlaste jaoks kõike muud kui rõõmus. See võis jääda viimaseks. Päevapööramise ööga ei olnud ohud veel möödas. Valitses habras tasakaal, mida öine tule valvamine pidi valguse võidu poole kallutama. Järjekindlalt käis peremees lumme torgatud teivast jälgimas. Alles siis, kui teiba vari kaugeimast märgist vaksa võrra teiba poole oli nihkunud, võis rõõmule voli anda. Päike oli päästetud. Eluandja aujärjele aidatud. Nüüd võis süüa-juua, mida süda ihkas, sest oli tekkinud lootus uuele saagile.

Selline rituaal kordus aastast aastasse. Päike oli seni küll alati halvast olukorrast edukalt välja tulnud, kuid....ei võinud iial teada.

Maausulistel on kombeks kohtumisel soovida üksteisele - Päikest! see komme pole mitte tuulest võetud, vaid kindla pärimusliku tagapõhjaga.

Niisiis soovin kõigile siinviibijatele uueks aastaks Päikest!

Kuidasmoodi ta selle jutluse rituaali ise läbi viib, kui vorm ei võimalda maausulise talismane ja muid vidinaid kanda, vot seda ma küll ette ei kujuta, aga ära ta selle teeb ja sealjuures hästi ja mõjusalt - see on kindel.


Ema mul mõnikord küsis päris murelikult, kuidas ma aru saan, millal see lõuapoolik tõsist juttu räägib.... Ajapikku see oskus tuleb ja kui aru ei saa, siis teen lihtsalt näo, et pole kuulnudki.

Siiamaani lapsed räägivad tema legendaarsetest ajalootundidest. Isegi kõige suuremad kaagid olid mõnikord ennast kuulama unustanud (täiesti tahtmatult ja kaagi reputatsiooni haavavalt).

Pontšo

Mulle niiii meeldivad pontšod! Mul on ka üks heegeldatud detailidest pontšo olemas, aga see on ruudukujuline, seega on tal neli tippu. Nüüd tahaksin sellist teha, millel oleks tipp ainult ees ja taga.
Neid kahte pontšot vaadates nagu saan aru, aga samas nagu ei saa ka... ma hakkaksin peale tipust, aga heegelmustri järgi vaatan, et on ikka kaelusest alustatud. Kui peaksin aega leidma, siis tahan igatahes proovida. Ajaga kipub aga juba ette teades olema nii nagu ta just parasjagu on - teda lihtsalt ei ole. Kogu aeg keegi tahab midagi: mul oleks siin nagu sajajalgsed - pidevalt on jama sokkidega - no ei ole neid. Ometi on sokid kõige sagedamini ja suuremas koguses ostetav kaup. Ma pean olema nagu mingi nuhk Albert, kes kõik kadunud asjad ei tea kust üles peab otsima. Nad lihtsalt lasevad end lõdvaks, sest kui olin üheksa päeva Kreetal, said kõik hakkama. Kuigi jah - tagasi tulles töötas pesumasin kaks päeva ühtejutti... No see selleks, ikkagi tahan pontšot!

Näputööd vaheajaks

Otsisin lumehelveste mustreid. paberist on neid lõigutud küll, aga kortsu ja katki lähevad need ajapikku ikka. heegeldatud asjakesed oleksid püsivamad.

No need on kenad küll, aga klassis ma neid kasutada ei saa. Kuidas ma saan lastele öelda, et limehelves on alati 6-haruline, kui ise olen üles riputanud 8-harulised. Ilmselt tuleb siis lisada klassikalised sõnad: "Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi".

Järsus kurvis pole mõistlik kihutada

Siin nüüd pildid meie laastatud kuusehekist:

Visit www.moblyng.com to make your own!

Jõulumeeleolu otsimas

Tuba on nii suur, et kuusk kaob ühte toanurka päris ära. Panin täna kamina kõrvale hoopis ühe raagus oksa. Selle külge sain rippuma panna meie vanad jõuluehted. Jälle natukenegi teistmoodi.

Juba mitmeid aastaid arutame siin isekeskis, et kuhu on kadunud see jõulutunne... Arvan, et:
a)lapsed on suureks kasvanud
b) teleris hakkavad jõulureklaamid vaata et "kohe peale jaani"
c) poodides on ainult üks suur osta-osta-osta (Võidab ju see, kellel on surres rohkem asju !?!?)
d) ilm on rohkem selline niru rannailma moodi (eh, eks vanasti oligi olnud taevas sinisem, lumi valgem ja mis kõik veel)
e) ja nii umbes 15 aasta tagusest ajast mäletan küll, et lund sadas akna taga, raadiost tulid jõululaulud ja köök oli küpsetamise lõhna täis (noh aga siis olid oma lapsed ju ka veel lasteaiaeas, ju sellega ikka saab kõik siduda)

Kuusk sel aastal üsna kobe.

Eile Koselt tulles sõidan meie kuusehekist mööda ja silmanurgast nagu näen, et midagi on valesti. Pidasin auto kinni ja ole sa lahke - keegi ei ole osanud järsku kurvi välja võtta ja oli pannud pambusesse ehk eesti keeli meie kuusehekki. Ja päris kenasti teist rappinud. Ilmselt auto kätte saamiseks oli vaja ka saagida. No millal seda küll teha jõuti, mitte ei tea. Vot mis tähendab, kui koera pole - mitte midagi ei kuule ega näe, mis oma valdustes juhtub.

Lähen vist välja ja teen sellest järjekordsest heki lõhkumisest pilti ka. No on tegelased, meie istutame, kastame ja ootame, millal puud sirguvad, et tee pealt meie õue-alale vaadet varjata ja nüüd sõidavad maha.

Ütlesin täna poistele, et lähen Sirjele lilli ostma. Poisid imestavad - eile alles ostsid ju Sirjele??? No homseks on lilli meie direktorile vaja.

Saime jälle kokku

Täna said täditütre kodus kokku sugulased, et tähistada täditütre ja tema abikaasa 50.-ndat pulma-aastapäeva. Mehed kaebasid oma rasket elu 100% - või 50%-liselt saarenaistega.
Minu mees ütleb peale iga saarlastest sugulastega kohtumist, et tal tuleb siis tahtmine kirikule lühter annetada tänuks selle eest, et tema naine kõigest 50% saarlane on. 100% -lise variandi puhul oleks tema vaeseke juba otsad andnud. See saare naiste kangus pidi ikka ületamatu olema. On jah ületamatu! Ja jumal tänatud, et on!

Iga kord, kui mu sõbrad täditütart näevad, imestavad nad, kuidas meil nii suur vanusevahe saab olla. Aga miks ei saa, kui minu isa oli 13-lapselisest perest noorim. Nii ongi minu vennas tädi- ja onulastest noorim. Vanusevahe on noorima ja vanima vahel aga kaugelt üle kolmekümne aasta.

Nii kahju, et Koidu meie hulgas olla ei saanud. Mina ei saanud oma vanemaid kuldpulma puhul meeles pidada muul moel kui küünaldega kalmistul. Täditütar käis abikaasaga koos aga kalmistul oma ainsa tütre haual. Loodetavasti on Koidu nüüd oma tütarde lastele kaitseingliks.

Peale Koidu õnnetut surma olen tihti mõelnud, et mul on vedanud ja tuleb tänulik olla iga päeva eest, mis meile elada on antud. Iga hetk võib olla viimane, eriti liikluses. Ma võin ju korralikult sõita ja kõiki reegleid täita, kuid siis kihutab vastu mingi hull ja ongi kõik. Koiduga just nii halvasti läkski. Ema-isa juures käies panen alati küünla ka Koidule, oma lapsepõlve mängukaaslasele...

Pingelangus

Küll on hea tunne, kui möödas on veerand, peo organiseerimine, huvijuhti mängides suure peo organiseerimine! Viimane prohmakas oli, et eile hommikul teatas jõuluvana, et ta VIST ei saa ikka tulla! Nagu ämbritäis külma vett kallati kaela! Esialgne varuvariant oli kohe oma mees, aga õnneks meie jõulukas sai omad asjad ikka ära korraldada ja oli õhtul kõpsti kohal.

Võrreldes eilsega on täna südapäeval isegi valge (niivõrd kuivõrd)

White Christmas? Eile hilisõhtuse lumesaju järgi oleks tahtnud küll paksemat lumekihti näha, aga kõigest selline see lumi meil on. Sugulased Võrumaal on aga suure lumega püsti-hädas. No on ikka suur riik see Eesti meil! Laias laastus 300 km ühest servast teise, aga kliima on totaalselt erinev.

Täna varahommikul Aruvalla viaduktist natuke maad meie poole nägin auto tuledevihus metskitse üle tee minemas. Kartes, et kui on üks, siis võib neid ka rohkem olla, püüdsin pidurdada, aga tee oli libe mis kole - no ei jää seisma! Ja tuligi teine kits! Mõtlesin, et nüüd käib küll kõks ära, aga auto jäi juba peaaegu seisma ja kits ka vist suutis kas peatuda või suunda muuta, igatahes pääsesime mõlemad. Jõudin juba mõelda, kui palju võiks üks selline loom autot lõhkuda (esituli kindlasti, kui mitte mõlk külje sees). Ja mida peale hakata vigastatud loomaga? Surma ta vaevalt nii väikese hoo juures oleks saanud, aga .... Siinkohal meenub lugu sellest, kuidas mees helistab politseisse ja teatab, et ajas põdra alla. Mida nüüd teha? Politsei annab nõu, et ega muud pole teha, kui tuleb veri välja lasta.... jne...

Nüüd on see siis tehtud!

Meie jõulupidu on peetud. Väga ilusasti tuli välja! Paaris kohas läks tekst sassi, aga lapsed oskavad väga hästi improviseerida.
Meie õpilaste arvu vähenemist peegeldab ka meie jõulupeo publiku arvukus. No ei ole enam aula puupüsti rahvast täis! Kõik näevad lavale ja seina ääres püsti seisvaid inimesi oli ikka suhteliselt vähe.
Piltide üles laadimine Moblyngis praegu käib. Lapsed kepslesid minu ümber ja kauplesid, et ma juba täna pildid kodulehele üles paneksin. Ütlesin küll, et õpetajad istuvad veel kohvilauda ja saan hilja koju, aga lapsed lubasid kasvõi kell kaksteist öösel vaadata, kas pildid on juba üleval. Noh, eks näe, kaheteistkümneks on kindlasti olemas.

Jõulupeopäev

Küll sai täna hommikul magatud! Ja pere tellis hommikuks pannkooke - justkui oleks nädalavahetus! Leelo oli helistanud kui ma veel magasin. Arne ütles, et mul pidavat olema teise klassi inglise keele hinded välja panemata. No muidugi! Nii oligi!
Käisime Ardus lasteaia ehitustandril arheoloogilist ülevaatust tegemas. Ütlesin mehele, et vaata nii, et seal ei oleks midagi arheoloogilist, mis peataks ehitustegevuse. Las teevad selle lasteaia valmis, siis saame vallast raha ehk ka oma kooli fassaadi tegemiseks. Õnneks jääbki see ehitusplats muinasasula alast välja.

Käisime ka Raplas mööblipoode kammimas. No ei ole normaalseid toole või kui on, siis hind ei ole normaalne. No mitte ei kipu ostma kööki pooleteisetuhandelisi toole!

Sõitsime just kui järsku Leelo helistas, et tema jõuluvana ei saa tulla (1.-2. klassi jõuluüritus poole tunni pärast algamas). Kauples Arnet jõuluvanaks. Aga meil muud plaanid ja kodust ning koolist hoopis kaugel. Mul jäi süda valutama, sest sama jõuluvana pidi tulema ju õhtul ka meie peole. Nüüd sai üle helistatud ja õhtul on jõulukas ikka kohal.

Kell on nii hullult palju juba, et nüüd tuleb klõpsata nupule "Publish" ja hakata kooli minekuks sättima. Ja mul pole mitte ühtegi salmi peas! :(

Ahjaa! Koolis tuleb vaadata, kuhu mu hiir jäi - mulle ei meeldi see touch pad mitte üks raas! Juba saan kiiresti hakkama, aga ikkagi eelistan hiirt! Eks see hiireniru eilse võtme-jama ajal meelest läks!
Aitab! Nüüd peole/tööle! Kauplesin Gendra enda asemel pilte tegema. Mina pean saalis "vägesid juhtima", Kaie on lava taga ametis. Vene keeles on ütlemine: "Nje puha nje pera" või midagi sellelaadset ja mida iganes see ka ei tähenda :) aga nii vähemasti öeldakse!

Kellukesed

Muudkui kerisin arvutiekraanil oma ajaveebi ja vaatasin seda kellukeste pilti.Tegin ka paar hakatust,aga villase lõngaga ilus ei jäänud. Juba matsin plaani maha,et materjali pole ja tegemata jääbki. Siis aga hoopis midagi muud kapist otsides veeres välja üks kahtlase materjali pool-selline niidi ja peenikese nööri vahepealne sünteetiline materjal. Ma isegi ei tea,kust ma selle sain. Ilmselt oma emme varudest. No ja hakkasingi katsetama. Teine jama paelaga.See on ainult hädapärane,lihtsalt, et oleks...

Sellised väikesed kellukesed siis...
Praegu just lõpeb "Eestimaa uhkuse" gala.Hakkan nüüd lõpuks ( 24.-ndal tunnil homseks hädapäraseid asju üle vaatama).

Ahjaa! Võtsin julguse kokku ja läksin välja vaatama,et kas see kuu on ikka veel selline ebanormaalselt suur ja tahtsin pilti teha. Korraga kuulsin üsna lähedal õõvastavat röögatust /karjatust/ mingit jubedat häält.
Nagu välk olin toas! Toas aknal kuulates sain aru küll, kellega tegemist:üks rebane üritas teisele liigikaaslasele populaarsel viisil selgeks teha,kellele antud territoorium kuulub. Aga pilkases pimeduses oli ikkagi jube!Liiati, kui selline röögatus kostub ootamatult ja ohtlikult lähedalt.

Kaamos

Käisin õues. Riideid eriti ei viitsi selga toppida,veel vähem mingeid saapaid.Pistsin plätud sokkide otsa ja jalutasin veidike ringi, et äkki leian mõne pildistamist vääriva koha. Johhaidii! Jee sa leiad,kui väljas on masendav hilissügis?... varatalv?.... midagi vahepealset? Hää seegi,et täna keskpäevaks pool päikesekettast on kuuskede latvade tagant näha.Varjud on nii pikad,et lõppu ei paistagi. Puud sünged ja vettinud,maa koltunud,ei ühtki looduse häält...(peale vee kohina muidugi).

See on nüüd üle vaadatud, et suurvesi on selleks korraks jälle möödas. Ahhaa! Arutasime Arnega ükspäev,et Kuivjõgi on viimastel aegadel kuidagi kahtlaselt sageli vett täis ja kohe nii täis,et kipub voolusängist väljuma. Samas aga Nõiakaev ei taha kuidagi keema hakata...Kui nüüd paneks need kaks fakti kokku? Tekib mingi seos? Tekib! Seal maa-alustes karstiala-asjades on toimunud mingid Tuhala kandile ebasoodsad muutused: ilmelgelt läheb viimasel ajal suur osa Tuhala jõe veest "vasakule".

Tihased on naljakad! Kui neile toidulauale süüa panen, passib üks partulli saadetud lind ohutust kõrgusest minu toimetamist.Kui hakkan toa poole astuma,lendab patrullinud tihane maja otsa juurde vahtra otsa ja hõikab sealt metsa poole: iit,iit (tõlge: "eat,eat", mis teadupärast tähendab "sööma"). Rohevint käib ka vahetevahel. No on alles bossy lind! -Kui tema ikka kohal on, lendavad tihased kus see ja teine ning suur saks laiutab üksi toidulaual.

Keegi pidi nagu kohvi tegema? Huvitav, miks siis kohvi ikka veel pole? See asi tuleb ära korraldada enne,kui jälle miski uus mõte pähe tuleb.

Internetis tuhlamisest ja sellega tekkinud mõtetest

Noh, otsisin õppematerjaliks vajalikku pilti Googlest. No ja mis ma näen - väga huvitavad näputööd üles riputatud. Aga vot siis sai hing täis, kui pilti näen ja asjale saan pihta ka, et tegemist käsitööhuvilise inimese ajaveebiga, aga annab vaid selle konkreetse postituse aadressi, mitte aga ajaveebi enda aadressi. Vot ja siis tippisingi otsingusse - käsitööblogid. Sain ka mõnele jälile. Vahvaid asju tehakse! Neid vaja homme tõsisemalt uurida. vanasti sai ikka palju näputööd tehtud. Eriti kasulik aeg oli tudengipõlves ema töö juures olnud käsitööring. Seda ringi juhendas tädi Ester, kes oli kogu oma teadliku elu näputööd teinud. Olen temale juhendamise eest ääretult tänulik. Aga millal kõiki neid vahvaid asju teha?

Võib-olla sel suvel?
Vot oli meil õpetajatetoa stendil kiri, kus oli vaja teha ettepanekuid järgmise suve mängule "Unustatud mõisad". Samuti tuli kirja panna, kes soovib minna koosolekule (kuskil Pärnu või Viljandi kandis, ei mäleta täpselt - igal juhul kuskil kaugel). Noh ja keegi midagi sinna lehele ei kirjutanud... ja koosolekule ka ei läinud... Sellest Sirje järeldas, et meie kool järgmisel suvel ei osale. Ka selle peale ei kostnud keegi ei musta ega valget...
Kui nüüd kristalselt aus olla, siis see mõisamäng on tore asi ju küll... aga... juba kaks suve pole puhkust nagu olnudki - kas oled mõisas või valmistad ette järgmist üritust või lihtsalt mõtled, et seda ja seda ja seda ka on vaja teha järgmiseks mõisamängu päevaks. Ja nii ongi, et meie õpetajad on tülpinud ja väsinud j´uba esimesest septembrist alates...
See on kurnav!

Nüüd marss magama, hommikul äratus kell viis :(