reede, 2. jaanuar 2009

:(

Ma ei taha seda lauaarvutit! Undab kõrva ääres ja kõik on hoopis teistmoodi. Internet käib siin mingi Mozillaga, siinsamas ajaveebis on tausta värv hoopis teistsugune, šrift on teine, justkui polekski see minu oma.

See praegune prohmakas näitab vaid seda, et mul tuleb kogu oma töökrempel ikkagi veebikeskkonda panna. Osa asju on aga tööversioonid ja toorikud, mille jaoks tuleb leida selline koht, kus on settingutes selline sõna nagu "Hide".
Läpakal internet töötab, oma materjalidele pääsen ka ligi, aga kas pulga peale annab kaustu võtta, seda ma praegu ei oska öelda. Poisid käskisid läpakat praegu mitte torkida.

Siin lauaarvutis ärritab ka see, et praegu on osadel sõnadel punane sik-sak joon all, nagu oleks valesti kirjutatud. No tont võtaks, sõnu "seda" ja "kõik" ma loodetavasti ikka oskan õigesti kirjutada või ei oska?

Lootsin mingisugusegi lahenduse leida nii, et ühendaks läpakale eraldi klaviatuuri külge. No jah, tore küll - vanade arvutite kola on kõik kohad täis, aga mida vaja, seda pole - ühelgi vanal klaviatuuril ei ole seda USB või USP (vahet pole) liidest.

Ah, mis ma ikka turtsun! Olen praegu lihtsalt koledal kombel endast väljas ja ma ei tea, kas suudan tööplaanegi teha. Aga tuleb katsetada.

Nüüd küsis mees ka, et mis ma arvan, mida tähendab see, kui ülemus helistab õhtul peale kaheksat. Õige vastus: Homme hommikul jälle tööle! Tule taevas appi! Ta pole sellest pikast üleval olemisest väljagi puhanud.

Õnneks on Arvo elu ja tervise juures! Saatis pika juhise, kuidas läpakat tohterdama hakata. Kuna klaasis ei olnud ei vesi ega (hoidku taevas) ka mitte viin, siis tuleb korpus lahti võtta ja viinaga puhastama hakata. Ütlesingi nüüd Magnusele, et kui tahab oma arvutit tagasi saada, siis hakaku tegutsema. Mina teen seni suures arvutis neid tobedaid tööplaane.

Kommentaare ei ole: