Tere hommikust, päikeseline talvehommik!

Kunagi Pedas olime sunnitud õppima tsiviilkaitse med-õdedeks... siis ühe tõve nimi jäi ikka hästi meelde küll - too on unitõbi. Õppejõud hoiatas, et pidi olema letaalse lõpuga. Meie, tudengid, leidsime siis kohe, et meil on kallal just tolle tõve kergem vorm - unised olime kogu aeg, aga elus oleme siiani. Vot nüüd on kuri kahtlus, kas mitte selle tõve raskem vorm ei ole mind tabanud... Kui mitte arvestada lühiajalist ärkvelolekut + autosõitu vahemikus 5.30 - 6.00, siis tegelikult algas tänane päev alles kell kümme.
Poisid alles magavad, sest kuulsin, kui nad üles magama tulid ja vaatasin siis ka kella - ei tahtnud oma silmi küll uskuda, aga kell oli 3. 40!
Nojah ja siis varahommikul särasid taevas tähed ja termomeeter näitas k o l e d a t p a k a s t tervelt - 7,4 kraadi :D Ja nagu hoiatas ilmateade - teedel on tõesti kiilasjää - eriti just asfaldil. Päikesekiired Heinassoos

Naabertalu metsa ladvad ka juba päikest tervitamas.

Tolle Peda meditsiiniõpinguga seoses kisub alati suu muigele, kui teleris räägib Kuno Kutsar. Tema luges meile bakterioloogiat. Kutsusime teda Kepikeseks. Ta on oma kutsumusele truuks jäänud ja manitseb teleri kaudu inimesi praegugi igasuguste ohtlike bakterite ja muude selliste kahtlaste tegelaste eest.

Ja vennas oli tige, kui minu sõjaväepiletis koos kõrgkooli diplomi saamisega tõsteti ka aukraadi - kõik meie tüdrukud olid korraga NA seersandid! Tule taevas appi! Aga vennas jäi kahele kroonuaastale vaatamata jefreitoriks. Ta siis torises, et maailm pidi olema ebaõiglane - nüüd tema peab õele "kulpi viskama". No ja ega ma ei unustanud talle seda ka kunagi meelde tuletamata! :D

Ohhoo! Selle kirjutamise ajal on päikeseketas kõrgemale kerkinud - juba võib kuuselatvade vahel oletada, et sealt ta tulebki! Ilus: päikesepaiste, härmas puud ja mõõdukas külm - talv?