laupäev, 20. detsember 2008

Saime jälle kokku

Täna said täditütre kodus kokku sugulased, et tähistada täditütre ja tema abikaasa 50.-ndat pulma-aastapäeva. Mehed kaebasid oma rasket elu 100% - või 50%-liselt saarenaistega.
Minu mees ütleb peale iga saarlastest sugulastega kohtumist, et tal tuleb siis tahtmine kirikule lühter annetada tänuks selle eest, et tema naine kõigest 50% saarlane on. 100% -lise variandi puhul oleks tema vaeseke juba otsad andnud. See saare naiste kangus pidi ikka ületamatu olema. On jah ületamatu! Ja jumal tänatud, et on!

Iga kord, kui mu sõbrad täditütart näevad, imestavad nad, kuidas meil nii suur vanusevahe saab olla. Aga miks ei saa, kui minu isa oli 13-lapselisest perest noorim. Nii ongi minu vennas tädi- ja onulastest noorim. Vanusevahe on noorima ja vanima vahel aga kaugelt üle kolmekümne aasta.

Nii kahju, et Koidu meie hulgas olla ei saanud. Mina ei saanud oma vanemaid kuldpulma puhul meeles pidada muul moel kui küünaldega kalmistul. Täditütar käis abikaasaga koos aga kalmistul oma ainsa tütre haual. Loodetavasti on Koidu nüüd oma tütarde lastele kaitseingliks.

Peale Koidu õnnetut surma olen tihti mõelnud, et mul on vedanud ja tuleb tänulik olla iga päeva eest, mis meile elada on antud. Iga hetk võib olla viimane, eriti liikluses. Ma võin ju korralikult sõita ja kõiki reegleid täita, kuid siis kihutab vastu mingi hull ja ongi kõik. Koiduga just nii halvasti läkski. Ema-isa juures käies panen alati küünla ka Koidule, oma lapsepõlve mängukaaslasele...

Kommentaare ei ole: