Pontšo

Lugu sai alguse tol päeval, kui meil oli kursuse kokkutulek. Kuna läksin linna selle ainumase bussiga, mis meite külast läbi sõidab, siis oli kella kaheni ikka kole palju aega. Nii ma siis tuuseldasin ringi peamiselt turgudel. Hommikul oli olnud ilus ilm ja ma ei kannata, kui kaasas on üleliigseid asju, nagu vihmavari või mingi äkki-läheb-külmaks-hilp. Aga hakkas sadama. Ja kõvasti sadama. Nii tegin esimese "olude sunnil" ostu - ostsin turult vihmavarju.
Vihm tõi kaasa ka jaheduse. Mis sa hädaga teed - turul kaardiga maksta ei saanud. Ja ei öelda ilma asjata, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem... Ei olnud see just mingi eksklusiivkaltsukas, aga paarikümne krooni eest sain omale pontšo. Must värv sobib iga riidega ja mõtlesin, et ah, käib kah.

Ühel hetkel tekkis aga mõte, et tuuniks õige seda pontšot. No kuidas kootud asjandust tuunida? Eks ikka lõngaga ja mis sa muud ikka oskad välja mõelda - mõned lilleõiekesed-lehekesed peale ja jälle nagu uus asi.

Üks probleem on ka - praegu on tikand pontšo esiosas. Kas teha tikand ka teisele küljele? Vaja veel mõelda. Igal juhul lõngasid veel ära ei pane, küllap õhtuks on plaan valmis mõeldud.

Pilt on tehtud ereda päikese käes. Värvid on kõik valed.

Kesksuvi

Kui suve alguseks lugeda 1. juunit ja lõpuks 31. augustit (kui kool peale algab, pole enam mingit suve, rääkigu kalender, mida ta iganes räägib), siis praegu on veel tegelikult pool suve ees, paar päeva lisakski. Aga... miks siis on mõtted juba sügises? Mis sügises, mõnikord isegi sügise järel tulevas lõputu-lõputu pikas talves...

Lapsest saati pole mulle meeldinud põdrakanep. Kunagi keegi on öelnud, et kui põdrakanep lõpetab õitsemise, on sügis käes. Nii ma siis hoian sel taimel silma peal ja jälgin, kuidas õied avanevad üksteise järel - ikka sammukese võrra õisiku tipule lähemale... Ometi on see ju ilus lill! Ja hea meetaim. Mesilased armastavad seda lille. Erinevalt minust nad ei kurvasta iga puhkeva õie puhul. Vastupidi. Nad tantsivad meetantsu ja lendavad õndsa rahuloluga põdrakanepi ja taru vahet.
Ahjaa! Olen vist siia päevikusse jätnud kirja panemata, et üleeile panime tarule magasini peale - raps ju õitseb. Ja põld pole meist isegi mitte kilomeetri kaugusel. Asi see vahemaa usinatel mesilastel viluga visata!
Linnud on vait jäänud. Mõned kogunevad aegajalt isegi parvedena elektritraatidele. Ei tea, kas panevad sügisese äralennu marsruuti paika? Või kiidavad naabriperele kurna õnnestunud üleskasvatamist? Ei tea. Inimestel oma elu. Lindudel oma.

Aga taevas sõuavad sünged pilved. Juulikuus ei tohiks nad veel nii sünged olla. Minu arvates vähemasti. Aga nad on sünged. Ja tumedad. Ja alatihti sajab. Ka täna. Ja eile. Ja üleeile...

Aed näitab ka sügise poole sammumise märke. Juba paistavad õunad lehtede vahelt välja. Paistab, et saak tuleb tänavu hea. Mis maha pidi pudisema, see on juba pudisenud. Ülejäänutel on nüüd õnn suureks ja küpseks kasvada.

Kuidagi nukker tuli see viimane postitus. Suveinimese hirm suve peatse lõpu ees? Teda ju veel on. Ja jätkub tervelt poolteist kuud. Aga suvi on kuidagi selline.... noh, mitte suvelik. Täna näitas Raplas termomeeter 14 kraadi. Peaks olema vähamalt 10 kraadi rohkem!

Viinamäeteod ja toonekurg

Kiritigusid ma hästi ei salli, aga viinamäeteod on asjalikud. Arne kunagi tõi vist paar-kolm tigu Siniallikate juurest meie jõe kaldasse. Nüüd on nad siin ammu kohanenud ja neid on palju. Aeda nad ei trügi, püsivad viisakalt neile elamiseks antud territooriumil. Pilt on tigude Suurkogu käimasolevast koosolekust.
Ma nüüd ei tea, kas see kõige suurem ja heleda kojaga isend on Tigu Teodor isiklikult või on see mõni tema noorem sugulane. Isand Teodor oli esimeste asukate seast see kõige suurem. Tema sai siis ka nime.

Ja valge toonekurg patseerimas meie õue peal.

Suvine tikand sai valmis!

Yes! Valmis sain! Ja pean tunnistama, et olen rahul. Täiega.

Nagu ikka, jäi esialgne visand tõesti vaid visandiks, millest tegelik muster tuletatud sai.
Algul tegin need nn sarikalised ainult valgega - jäi lahjavõitu. Roosa lisab natuke varjundit juurde.
Need roosad, mis peaksid nagu käokanni meenutama, on nüüd küll sellised.... eee, noh ütleme siis nii, et - ülimalt stiliseeritud. Aga vahet pole.
Tegelikult kõige rohkem olen rahul hoopiski teistmoodi meelespeadega. Ma pole neid seni niimoodi tikkinudki. Aga minu meelest tulemus on täitsa OK.
Viimase hetkeni kavatsesin need meelespead jättagi nii - ainult õitena. Siis aga proovisin halli mulinee ühekordse niidiga natuke nagu varsi ka kujutada. Olen ka selle tulemusega rahul.
Nojah, see nüüd kena küll, aga asja point on ju selles, et lõpuks peaks valmima üks suvine kott. See aga nõuab õmblemist. Masin on valmis pandud, isegi valge niidi poolisin peale, aga .... ma ei ole suutnud veel välja mõelda, mismoodi need paelad kotisuus jooksma peaksid, et kott ka mingit moodi kinni hakkaks käima. Selle peale ma nüüd õhtul enam mõelda küll ei viitsi. Ja millest need paelad üldse teha? Tuleb keerutatud pael? Midagi muud?

Täienduseks minu looduse blogisse

Pilves ilm ja suhteliselt hiline õhtutund - pildid on tumedad ja kontrastsetes toonides.
Jõe kallas juuli keskel

Imelised värvivarjundid

Ilm läks jälle pilve ja sain mõned pildid teha.
Ma nüüd täpselt ei tea, mis on selle lille nimi, aga õis meenutab kangesti floksiõit. Äkki on suvifloks? No olgu ta mis on, aga õied on küll ilusates toonides!

Juhtusin Internetis ajalehte lugedes vaatama ka veekogude temperatuure. Tule taevas appi! On see tõesti juuli keskpaik? Kakumäel ja Pirital 11 kraadi, Stroomi rannas kogunisti 10 kraadi. Mujal näpuotsaga peale. Masendav! Ma tahan Vahemere äärde! Perekond Petousise hotell Heraklionis ootab!

Titt on titt - olgu ta kahe- või neljajalgne

Poisid on kutsikast väga vaimustuses!
Madisel oli muidugi kohe esimene küsimus, et mitu loiku meil majja juba tekitatud on. Aga me oleme tublid, käime aeg-ajalt õue peal jalutamas ja ei loiguta midagi.
Trepist oskab ka üles-alla käia. Ainult teisele korrusele viiv trepp on natuke liiga järsk, eriti alla tulemisel.

Käisime koos maasikaid korjamas. Kutsikas ühel pool peenart, mina teisel pool. Küll oli nuttu, sest üle peenra kuidagi ei saa - maasikad ju kõrgemad, kui väike koerake.
Hakkasin terrassil maasikaid puhastama, koer toimetas ka terrassil. Järsku vaatan - kadunud. Tema, sindrinahk, oli juba sissesõidutee peal! Tite puhul oleks piiritletud aed igati asjakohasem. Koerale ohutum. pererahvale muretum.

Kutsake armastab süles magada. Arvutis trükkimine on seetõttu kaunikesti komplitseeritud. Mõni päev ikka läheb veel, siis peaks kutsikas uue koduga harjuma.
Keedan rabarberi-maasika segamoosi. Et rahus köögis toimetada saaksin, tuli kutsikat enne tükk aega õues jooksutada. Nüüd on titt väsinud ja põõnab.

Karvamüts diivani peal? Ja veel suvisel ajal? Ei, see on hoopis koer!

Eile roosipäevadel kohtusime mitme Arnega orhideematkal käinud inimesega. Nad tulid veel tagantjärele tänama ja kiitsid matkajuhi head giiditööd. No minu mees on hea jutumees küll, see ammu teada. Lora oskab ka ajada, kui vaja.
Ema mul ükskord küsis, kuidas ma aru saan, millal Arne tõsiselt räägib, millal lõõbib :)
Arne kirjutas matkast jutu külaseltsi kodulehele. Eile õhtul, kui vihm tuppa kupatas, sai valmis ka Omussaare "reisikirja" I osa ehk siis esimese päeva kokkuvõte.
Siinkohal tahan aga jälle nuriseda teemal, kas koduleht on külaseltsil või on see minu mehe isiklik koduleht? Kui sedasi porisen, ütleb ta ikka, et kolme väikese küla ajaveebi toimetab ju ka ainult üks inimene. No mis teha, ju see on siis rohkem selline missioonitunde küsimus.

Meil on jälle koer!

Kadi ja Kaido ema helistas ja küsis, kas õpetaja on õhtul kodus. Kadi sõidab homme ära ja ei olnud nõus, et ilma temata kutsikas uude kodusse viiakse.
Nii ongi meil nüüd titt majas!
Poisid jäid ööseks sõbra poole ja nad ei teagi veel uudist. Homme on neid väike must ja karvane üllatus ootamas.
Nime saab kutsikas alles perenõukogu koosoleku järel :) seni on ta lihtsalt Kutsa.

Pilte Roosiaia roosidest

Roosid koos nimesildiga:

Visit www.moblyng.com to make your own!

Roosid nimesildita:

Visit www.moblyng.com to make your own!

Roosipäev Kirivallas

Armastan roose, kuid ise nende kasvatamises eriti tugev ei ole. Seepärast kasutan alati iga avanevat võimalust võõrastes rosaariumites seda ilu imetlemas käia.
Teist korda siis Roosiaia talus.

Kõige esimeseks pildiks panen sellise roosi. On ju natuke asalea moodi? Nimesilti tema juures ei olnud, seepärast ta siltidega rooside slaidiesitlusse ei lähe. Küsisin peremehelt selle sordi nime.

Lubage esitleda: EDGAR DEGART! Roosiaia talu pererahvas, Mart ja Mare Ojasalu, on oma koduaeda ja selle laiendatud osasse rajanud imeilusa roosiaia. Mulle väga meeldib aed, mis ei ole erinevate taimeliikidega üle kuhjatud. (Küll püüan selles osas oma aiaga ka midagi ette võtta, kuid seni suht tulutult.) Vanas aiaosas võisime imetleda mitmeid roosipuid.

Taluõu madala palkmaja ja iidsete puudega mõjub väga rahulikult. Tume maja on taustaks värvierksatele amplitele ja lillekastidele. Väga armas!

Minu lemmikud! Kusjuures neil kuuskedel on tegelikult väga jämedad tüved! On teised juba vanad puud.

Roosipäeval esines rahvatantsurühm "Kapak".......ning Kose kammerkoori vähendatud koosseis. (Nende seas neli kolleegi ja üks endine kolleeg.)
Videod ja slaidiesitlus roosidest koos nimesiltidega lisanduvad hiljem.

Ilus oli, aga kahjuks satub mõnikord ka tõrvatilk meepotti :((((

Üks teadja inimene arvas, et ju meie kooli neli klassi ikka jääb. Kuhu siis ülejäänud lähevad? Ardusse? Julgen selles kahelda. Ja üldsegi mitte paha pärast, vaid siinsed liikumisvood lihtsalt kulgevad teistpidi. Kas oleme siis rahul, kui piirkonna lapsed lähevad võõrasse valda? Kes sellest võidaks?

Pakuti isegi välja rehkendus, et neli klassi mahuvad teise majja ära küll. Minu küsimuse peale, et mis tema meelest vanast majast peaks saama, ei tulnud mingit vastust.

Hiljem Oru poes küsisti minult samuti, kas ma tean, mis meie koolist saab. Küsijateks olid ammused vilistlased. Nemad hoolivad. Ja usuvad. Usuvad tervesse mõistusesse, mis ei luba hävitada haridusasutust.

Ja ikka veel olen selle mõne meelest hukule määratud asutuse hingekirjas... Kas 12-aastane tsükkel pole piisav, et teha see ostustav liigutus ja rebida need siduvad köidikud puruks????

Kui veel mõelda poiste sõnade peale, et õpetaja töö on oma närvesöövuse poolest võrreldav demineerija tööga....

Ja kui siis veel mõelda ka poiste sõnade peale, et kui palga kallale minnakse, siis mine parem kuskile s...a viskama - ei kuluta närve, ei ole vaja südamesse võtta, ei ole vaja tööd koju kaasa võtta, ei ole vaja koolitustel käia. Oh jah, raske on elada kaaludena...

Glogster

Kas pole ilus?

Osmussaarel on soodes orhideesid nii palju, et tõsiselt tuleb vaadata, kuhu üldse astuda on võimalik.

Kes otsib, see leiab!

Küll on ikka hüva asi see Internet! Tuhlasin natuke "Isetegija" foorumis ja sain tänavusuviste trendijalatsite tegemise õpetuse kätte. Loodetavasti on seda pilti võimalik suuremaks zuumida ka! Eesti Naise artikli autoriks on Eve Burmeister. Olen ühel klassiõpetajate koolitusel kuulanud tema esinemist. Ja see käsitööst nüüd küll ei olnud! Pigem oli tegemist ühe vahva pildivihikuga matemaatika harjutamiseks.

Aga ikkagi - mis lakk see peaks olema? Küünelakki mul on, aga too ilmselt ei sünni selleks otstarbeks :) Vaja veel maad kuulata.

PS! No ma ikka oskan! Mis ma selle foorumist saadud pildiga tegin, ei oska öelda, aga nüüd on see mu läpaka desktopi pildiks !?!? Selle peale küsivad poisid tavaliselt: "Mida sa siin jälle kokku keerasid?"

Mõned lillepildid

Piisab sellest, kui olen paar päevagi kodust eemal, kohe on tunne, et olen õige pikalt-pikalt ära olnud. Kole süümekas on aia ja tema asukate ees - olid nad ju omapäi jäetud.

Tegin pildi täies õitsemisehoos valgest kellukesest.
Hilissuve kuulutaja - saialill.

Üle mitme suve taas mõned lilleherned. Aga tänavu nad sellised madalakesed.

Osmussaare lubjakiviastang

Saare põhjakallas on kõrge - kuni 6 m kõrgune lubjakiviastang on väga ilus.

Lubjakivid on astangul sellised ümarate servadega- Tormid-tuuled on neid aegade jooksul vorminud.Edelas asendub astang selliste killustikuvallidega.

Üle mere paistab Eestimaa mandriosa kallas. Mandripoolses küljes on saare rand selline klibune.

Osmussaarel

Osmussaare kaart (pilt on pärit http://www.saared.ee/)

7. juuli hommikul kogunesid Eesti Orhideeklubi liikmed ja muud kiibitsejad (noid oli ka üsna palju) Dirhami sadamasse. Üks taimeekspeditsiooni liige oli isegi USA-st.

Kell 10 väljus esimene reis. Meie sõitsime sellise laevukesega, nagu näha pildil. (Kapten, 12 reisijat ja koer). Huvitav on see, et reisijaid ei tohi olla üle 12, aga koer ei lähe arvesse. Arutasime siis, et kui nüüd igal reisijal oleks kaasas üks raskekaaluline bernhardiin või kaukaasia lambakoer... Kas siis vähendatakse reisijate arvu? No ei tea. Kohale me igal juhul jõudsime. Reis kestis terve tunni. Osmussaare sadama juurde jäime laagrisse. Järgmine reis väljus Dirhamist kell 12. Vahepeal tuli aga kiirkaater seitsme inimesega.

Meil, kes me esimese reisiga saarele jõudsime, oli palju aega sadama lähiümbruses ringi vaadata.

Kirjade järgi ainus joogiks kõlbliku veega kaev asuski just sadama juures.

Kemmerg oli uhke ja puhas. Isegi lillebukett oli põrandal vaasis ja pääsupesa oli lae all.

Prügiga on saarel jama lugu. Ühtegi konteinerit seal pole. Tassi siis oma plastpudeleid ja kilepakendeid kaasas! Tagasi minnes tuli jäätmed Dirhamis konteinerisse panna. Keegi on Valget Laeva oodates omale paeplaatidest istme valmistanud. Minu suurimateks lemmikuteks said ussikeeled. Neid on seal väga palju ja nad on vapustavalt lopsakad. Huvitav on see, et mida kehvemad kasvutingimused (ainult killustik), seda võimsamad puhmad kasvasid.

Sellised imeilusad ussikeeled siis Osmussaarel!Vahepeal jõudis juba sadama hakata. Siis saabus teine reis ja võisime oma träni traktorile laadida. Muideks, saarel elab üks perekond - pensioniealine vanapaar. Kunagi ammu-ammu juhtusin telerist vaatama saadet, kus räägitigi nende inimeste elust üksikul saarel.

Killavoor on asunud teele saare kaugeimas tipus asuva baaslaagri juurde. (4, 5 km)

Osmussaare majakas saare "ulgumere" poolses tipus.

Väike osa suurest lambakarjast. Vaatasin, et nad on natuke teist nägu loomad, kui me neid muidu Eestimaa taludes nägema oleme harjunud. Hiljem kodus Interneti tuhlates avastasingi, et näe, puhta väljamaalased. Need lambad on saarele toodud Taanist. Sellest siis ka need "võõrapärased näojooned".
Väikesel saarel on mitu-mitu madalaveelist järve. Ja avastasime, et ka koprad elutsevad siin. Kuidas nad saarele said? Ujusid üle mere? Tulid talvel üle jää? Igatahes pahandust oskavad nad teha ka sellel väikesel saarel.
Kunagi on meteoriit kukkunud merre Osmussaare ja mandri vahelises osas. Kraatri tekkimisel on tohutu kuumuse ja löögijõu koosmõjul tekkinud uus omalaadne kivim, mis kannab nimetust neugrund bresta. Selliseid musti kivitükke on saarel palju.

Osmussaarest veel minu looduseblogis: Mõningaid taimeleide Osmussaarelt

Blogi kokkamisest ja muust ka

Soomes elava eestlanna blogi, kuhu ta aga järjest harvem eesti keeles kirjutab.
Ma ei saa soome keelega eriti hästi hakkama :( Kuulates veel kuidagi, aga loetava samaaegne tõlkimine läheb küll üle kivide ja kändude.
Bolgi ise on siin.

Leidsin, et blogger on lisanud oma "gadgetite" loetellu veel ühe vidina: otsingu märksõnade abil. Kontrollisin - täiesti toimib. Põhimõte sama, mis Google otsingul: sisestatud sõna on rasvases kirjas.