Palavusest roidunud

Me oleme selle palavuse käes täpselt sellised nagu meie Hugobert - astu või peale, no ei viitsi kassiroikam ennast liigutada.
Nii kasutut päeva pole ammu olnud, kohe mitte ükski töö ei edene. Eile õhtul ladusin kuuris poiste lõhutud puid. Kell üksteist tuli mees konstateerima, et selline poolpimedas koperdamine olevat ilmselge patoloogiline näitaja ning lubas mulle homseks st tänaseks tubase režiimi kehtestada. Ehhee - kehtestagu endale, kui tahab! Päikesele vastupidises suunas aiatooli nihutada on õues palju mugavam kui toas.
Tegin tiiru peenarde juurde. Keisrikroonid on hetkel oma parimas seisus.

Esimesi õiekesi avab ka imepisikeste õitega tagetes. Kui ta üleni õide on läinud, siis teen uue pildi - ta on siis väike kena kollane pallike.

Roosad liiliad on oma esimesed õied avanud.

Ja Imepeenras on avanemas esimene päevakübar.

Kunagisel kartulipõllul õitseb nüüd kukehari. Põllumajandus meitel seesugune!

Selleks, et südametunnistus laseks õhtul magama jääda, tuli natuke ikka tööd ka teha.

Sõnajalad keldri seina ääres on sel aastal kohe eriti lopsakad. Ainult siin eespool ei taha nad millegipärast edeneda. Kitkusin välja need üksikud ohakad ja põdrakanepid, kellel oli olnud jultumust sõnajalamüürist läbi tungida.

Tegelikult on keldritagune ka juba suht talutavaks kujunenud. Kunagi sõna otseses mõttes paekivi sisse istutatud kuused kiratsesid ikka tõsiselt kaua, aga nüüd on nad mitmel viimasel aastal päris kenasti kasvanud. Niitsin need kaks-kolm kõrt ka maha, mis muru aseainel ennast püsti olid ajanud.

Ma kohe ei tea, mida peale hakata selle keldrivalliga. Kunagi vundamendiaugust välja kaevatud rähk sai valli lükatud, kerge mullakiht peale ja me siis arvasime, et kohe selline tore peenar meil olemas. Algusaastatel olid seal isegi väga uhked araabise padjandid ja veel mingid tundmatud padjantaimed... Nüüd aga ainult karikakrad. Ja iga aastaga aina hullemaks läheb... Ja kunagisel kartulipõllul ootab kuiv loog heinalisi :D

Tegelikult on asi nii, et orashein muudkui kasvas mühinal. Ühel hetkel sai sellest küll ja trimmer tegi sellele kasvamisele lõpu. Nüüd oleks vaja "loog" kokku riisuda ning kivikoristus teha. Siis jälle üks plats juures, millel murutraktoriga rallitada.
Tegelikult on veel üks plaan.

See meie sissesõidutee on peamine põhjus, miks minust talvevihkaja on saanud. Tuisuse ilma järel ei või mitte teada, kas auto murrab hangedest läbi või ei. Aga 25 km taha tööle jalgsi ikka ei lähe küll. Vot ja siis lugesin kevadel kuskilt x-ajakirjast, et kõige odavama heki pidi saama magesõstrast. See kannatavat kenasti pügamist ning on kiire kasvuga. Ei tea, äkki teemegi tembu ära - tõmbame nööri sirgu ja istutame magesõstrad hekihakatuseks maha. Samas aga, eh, millal neist ükskord lumetõke saab?

Esimesed maasikad

Täna läksid esimesed maasikatopsid sügavkülma. Ma ei ole saagiga kohe üldse mitte rahul. kevadel õitsesid väga, väga rikkalikult, nüüd aga marju nagu polegi. Ometi said nad ka väetist. Maasikaväetist. Kõige paremad on maasikad just sellel platsil, mis jäi praktiliselt üldse hooldamata. Selle maa tahame sügisel ära kaevata. Taimed on seal kidurad, kuna kogu mullarammu võtavad endale vahtra juured.

Pildil on esinduslikud marjad. Enamus maasikaid ei ole nende sarnased, mitte sinna poolegi.

Nüüd vist on liisk langenud...

et mis siis sellest imelikust ja sealjuures ka imelikku värvi lõngast teha. Õigupoolest see veel päris selge pole, mida teha. Selge on vaid see, kuidas teha. Igasugused udupeened mustrid, hargid ja muu taoline staff jäävad ikkagi kõrvale.

Eile õhtul seda helebeeži salli kududes küpseski plaan - kuda oleks, kui teeks need motiivid lihtsalt ahelsilmustega heegeldades. Mis siis ikka, vardad nurka ja proovilappi tegema.
Ja selline ta siis tuleb - geniaalselt lihtlabane :D
Põrandavaasi harakputke otsides sattusin aianurga räpsikusse, kuhu üldiselt väga harva asja on ja leidsin ühe roosi kaugelt sugulase.

Tamm

Suurvesi on ammu möödanik ja veetase aina langeb. Juba on vesi nii madal, et vaja oli hakata tammi peal pisikesi taastamistöid tegema. Kuna kivid on seal lahtiselt, siis käib alaline võitlus kivid vs vesi. Veel on aga teadupärast meeletu jõud...
Tamm enne kohendamist ja pärast kerget kohendamist.

Olin keset jõge ja veekohinat ega kuulnud, et õue sõitis auto. Varsti tuli Arne hõikama, et minu juurde olla tuldud. Huvitav, huvitav!

Tulijad olid jummalast võõrad inimesed! Nemad on mööda Eestimaad ringreisil ja kuna on ise maainimesed, siis tunnevad muuhulgas huvi ka maakodu aedade vastu. Palusid luba aias ringi vaadata.

Kiiresti käis mõttes silme eest läbi, mis seis meil siin on :) Nojah, Kivikõrb on niitmata - ei raatsi, sest valge ristik õitseb ja see on kubinal mesilasi täis. Imepeenar on ikka veel selline nagu ta on... Aga noh, üldiselt nitševoo. Nii me siis jalutasime aias ja pargis ja jõe ääres ja Rootsi Teel ja no, igal pool.

Ise need meie külalised elavad kuskil Järvamaa ja Lääne-Virumaa piiril. Pidid nüüd keerama keila suunas ja siis Türi kaudu tagasi. Selline ring neil.

Uued avanenud õied.

Esimene alpi aster on täna õie avanud. Asendustaimed pajas hakkavad õitsema.

Hosta õied mulle ei meeldi. Meie aias on nad lehtede pärast.

Kasvuhoone seisuga 01.07.

Lõpuks ometi hakkab meite Põhjanabal esimene tomat jumet võtma! Alles eile olid kasvuhoonekurgid püsti. Mõte küll juba käis peast läbi, et tarvis neid üles siduma hakata. Mõne tunniga on nad aga kõik jõudnud ennast külili visata ning ka esimesed õied avada.

Ja viinamarjakobarad kosuvad.

Väike heegeldis

Ei tea kust külamammi kuulnud oli, aga ühel hetkel oli ta õue peal ja teatas, et temal on hirmus ruttu-ruttu vaja sellist heegeldatud kasukaga vaasi. Lõngad olid kaasas, klaaspurk oli kaasas ja andku ma aga minna.
Ise veetis aega meie vanaemaga külauudiseid vahetades. Vahepeal käis aga mind kontrollimas, kas töö on juba valmis. (Vot siis oli küll tahtmine natuke sisiseda). Mammil oli nii hirmus kiire, et mul ei jäänud isegi pildi tegemise aega. Niisugune tuline kiire oli. Aga too heegeldus tuli tegelikult täitsa sürr välja. Ma pole nii mitmevärvilist vaasiks varem teinudki.
Aga no kui juba üks tehtud, siis võib ju ka teise teha. Üks tühi kohvipulbri purk ootas just oma järge. Ja selline see siis sai. Roosa puuvillane lõng on nüüd sootuks otsas. Heegeldamise ajal hakkas lõpuks ilmet võtma ka mõte, kuidas ikka seda suvist motiividest salli teha. Idee ise absurdselt lihtlabane, aga need mõned motiivid, mis kokku on heegeldatud, annavad lootust, et see võiks isegi sobida. Eks homme saab jätkatud.

Mees saabus tänaselt marš prašokilt ka elusana tagasi. Kõigepealt oli tund aega testi täitmise jaoks (et aga ilm veel palavamaks jõuaks minna).Siis maastikule. Seejärel elustamise test. Jälle maastikule. Siis automaat lahti - kokku. Jälle maastikule. Ja seda kõike täisvarustuses.
Nüüd jääb veel testi tulemused ära oodata. Mingi paber pidi ka antama.

Vaat, mis leidsin!

Need detailid on heegeldatud juba ülemöödunud talvel. Millegipärast said need nurka (kapipõhja) visatud. Mis vihastamise põhjustas, ei mäleta. Ilmselt oli põhjuseks osade värvitoonide lõppemine ja kartus, et detaile lihtsalt ei jätku.
Nüüd on nad piisavalt kaua "laagerdunud", vaja vaadata, mis nüüd saab ja kui kuidagi midagi ei saa, siis võivad nad ju järgmised paar aastat veel kapinurgas järele mõelda. Aga kui siit ikkagi midagi peaks sündima, siis võin oma puhkuse täie ette läinuks lugeda.

Oad, herned õitsevad

Oad, herned õitsevad,
ahvipojad tantsivad.
Oad, herned valmis saavad,
ahvipojad ära söövad.

Vaesed ahvipojad! Isegi ubadest-hernestest tuleb kauges kaares mööda käia, muidu pistetakse pintslisse. Päike lõõskab. Mitte küll seniidis, aga no peaaegu :)

Üks kolleeg teab põldoast valmistatava pasteedi retsepti. Täitsa ära petab, nagu polekski oad.

Suvi ja puhkus - mida veel tahta!

Küll on mõnus see soe suvi! Ja mis kõige imelikum - täna avastasin, et ma polegi enam mitu päeva kooli peale mõelnud. Siia alla muidugi ei käi minu arvutitöö, sest seda teen kodus. Kui tahan - teen, kui ei taha - ei tee. Linnud laulavad (isegi kägu kukub veel), jasmiin lõhnab, kass tukub teisel toolil.
No mida üks hing veel tahta võiks?
Suveinimene on lõpuks ometi omas elemendis :D

Vana vaip

Vaipu võib kududa lõngast ja kaltsuribadest ja ilmselt veel paljustki muust. See seinavaip on kootud aga värvitud lambavillast. Just. Ei heidest, ei lõngast, vaid villast. See on mitukümmend aastat olnud minu lemmik. Minu meelest ei ole ta isegi eriti palju pleekinud. Või mulle ainult tundub nii?
Selle vaiba kudus mu ema 44 aastat tagasi. Keilas oli tegutsenud selline kangastelgedel kudujate ring. isa tegi mingist ürgsest pesurullist kangasteljed. Olen ka kunagi oma suvevaheaegadel triibulisi kaltsuvaipu kudunud.
Minu toa seinal oli see kollane villavaip ja põrandale kudusin päris ise sellise eht-plikaliku kaltsuvaiba: roosa - kollase - valgetriibulise. Ilus oli!

Anu kook

1 l piima
2 muna
150 g suhkrut
vaniljet
Nendest ainetest keeta keedukreem. Kas siin jahu ei ununenud, seda ei oska öelda. Tarvis katestada.

Tordipõhi lõigata 3-ks kihiks

Apelsinimahl + sidruniliköör tordipõhja immutamiseks

mustikaid !!!!!!! (võib ka maasikaid kasutada, aga siis pole niiiiiii hea)

Suurde kaussi kõigepealt kreem, siis 1 kiht tordipõhjast. Tordipõhi niisutada, seejärel mustikad, siis jälle kreem, tordipõhi jne.Pealmine kiht on keedukreem ja riivitud sokolaad.

See kook viib keele alla!

Ja kui selle koogi juures mõelda, et meie Anu ei ole siiamaani kaotanud oma saarlase intonatsiooni, siis seda lahedam on!

Ajalugu ju seegi

Maja põhjakaare seinas laiutas metsviinapuu. Oli maja ühekorruseline - viinapuu katusel. Nüüd maja kahekorruseline - ikka viinapuu katusel. Ja ühe poisi toa akent tuli üsna tihedalt pusast välja lõigata. Küll me oleme pidanud plaani ja siis sellest jälle loobunud. Aga - ämm on ikka see kõikse tähtsam: tema ütles täna, et mis tast hoida, mädandab niisama maja puitseina. Võtke maha. Sein ilma viinapuuta. Nüüd on hea lihtne voodrilauda lüüa ja hiljem värvida.

Ja biomassi kuhi muru peal...

Loomevaevad

Eile katsetasin ikka ühte mustrit ja teist, aga miski ei kõlvanud. Nüüd vist jään ühe juurde pidama.
Nimelt üks peenikese ja pehme lõnga kera häiris mind juba tükk aega ja see tuleb kohe kiiremas korras mingiks kudumiks moondada.

Kui seadus ei sätesta teisiti, siis peaks mingil ajal valmima selline pikk-pikk ja kitsas sall. Ja mitte külma vastu, vaid lihtsalt tööl aksessuaarina kandmiseks. Helebeež värv selline neutraalne ka, et peaks erinevate rivaste juurde sobima.

Proovilapp siis selline.

Kirju muru

Rohumaa, mis laiub paaril hektaril ümber meie maja ja mida me suureliselt muruks nimetame, on momendil üsna mitmevärviline. Oh ei, võilill on võtnud time out, aga on teisigi tooniandjaid.
Näiteks valge ristik esindab valget värvi, roomav tulikas annab murule särtsu kollase tooniga

ning käbilill lükib sekka lillakaid varjundeid.

Kui nüüd olla üks akuraat aiapidaja ja kõik kultuurmurusse kõlbmatud taimed välja nokkida, siis oleks must maa... Olgu siis pigem sota-pota muru, kui üldse mitte midagi. Maakodu värk - õigeid piire pole, õigeid puhaskultuure pole, aga see-eest on kõigil mõnus ja hea ennast vabalt tunda ning rohelust ja sinna kuuluvaid loodushääli koos nende häälte tekitajatega kuulata - vaadata.

Käokann vs tõrvalill

Minu abikaasa ontliku loodusemehena ei või mitte kannatada, kui mina taimi valede nimedega nimetan. Üks probleemsematest taimedest on tõrvalill. Mina ja muideks ka paljud teised inimesed nimetavad tõrvalilleks ka taime, mis tegelikult kannab käokanni nimetust. Täna ekspertiisiretkelt naastes tõi ta siis kaasa päris tõrvalilli, et kõik ikka akutaat ja selge oleks. Ma tean küll juba lapsepõlvest, et tõrvalillel varred kleepisid. No aga meil ju säästuaeg ja puha - ju siis tõrvaga kitsas käes, et see teine taim nii väga ei kleebi... Aga täna sai totule must-valgel selgeks tehtud, kes on kes. Sellekohane postitus on ka looduse blogis.

Uued õied meie aias

Esimesed õisikud on avanenud tõnnikesel. Kasvuhoone ees on avanenud ka esimesed valge neitsikummeli õied.

Lõpuks ometi hakkavad ka meie aias pojengid õitsema.

Isa

Täna saab viis aastat isa surmast.

Selle päeva hommikul läkin haiglasse isa külastama. Isa oma palatis ei olnud. Oli viidud tagasi intensiivi. Läksin sinna. Intensiivpalatis oli õde. Küsisin, kas arstiga ka rääkida saaks. Kadus õde ja tükk aega ei ilmunud ühtegi arsti.

Nii palju Peda-aegsetest meditsiiniõpingutest ikka kasu oli, et nende aparaatide näitusid lugeda oskasin ja need näitasid, et asi on halb. Väga halb.

Lõpuks tuli raviarst. Küsisin otse, et kas isa tuleb veel sellest välja. Arst oli ka otsekohene ja ei hakanud keerutama. Ütles, et kui õhtuni vastu peab, on juba hästi... ja palus mul lahkuda. Pidavat mulle kergem olema... Õhtul heliseski kodus telefon...

Isa oli tõeline töönarkomaan. Kuldsete kätega töömees. Karm, kuid õiglane isa mulle ja vennale.

Hea abikaasa meie emale.

Siilipoiss meie õunaaias

Kursuse kokkutulek

Ma ei teadnudki, et Koplis on ka eramajade piirkond. Ühes sellises aias vanade õunapuude all me kokku saimegi.
Kõik tahtsid kõikide elukäigust kuulda, aga enne ei saanud "ülekuulamistega" alustada, kui Silvia on ka kohale seigelnud.

Kõigil, kes me ühel psühholoogia eksamil juhtusime osalised natuke piinlikus situatsioonis, on see lugu siiani meeles kui üks markantsemaid lugusid meie tudengipäevilt.

Ega spikerdamine pole uuema aja leiutis. Me olime ikka ka "puksidega" varustatud. Ja kui muidu loengutes käisime teksadega, siis eksamil oli lennikrõivaks soovitavalt volditud seelik. Pukide pakk oli kahe kummiga ümber reie. Kõige peal "juhtpuks", siis edasi kõik ülejäänud korralikult nummerdatuna.
Tol õnnetul päeval eksamipäeval oli aga Sigrit kinnitanud puksid ainult ühe kummiga. Äpardused algasid juba Sakala tänava õppehoonesse minnes. Nimelt Pärnu maantee ühikast kooli poole minnes lendasid spikrilehed laiali keset Liivalaia tänava ülekäigurada. Fooris põles ammu punane tuli, aga tüdrukud korjasid ikka kokku laiali lennanud lehti. Autod ka seisid ja autojuhid andsid žestidega märku, et nad naudivad pakutavat tsirkuseetendust.
Järgmine äpardus oli juba eksamiruumis.
Sigrit oli oma viie matriklisse kirja saanud, tõusis püsti ja siis see juhtus - seeliksaba alt lendasid põrandale tema spikrid... Meie psühholoogia õppejõud Voldemar Kolga oli tol ajal ju ka noor mees. Täpselt küll ei tea, aga ega ta üle 10 aasta meist vanem pole, kui sedagi. Mõlemad olid näost punased nagu vähid.... Sigritile jäi tema viis siiski alles.
Järgmisena pidin vastama minema mina. Mäletan siiani, kui kõhe oli see eksamilauani minek.... Õnneks läks....

Meie hulgas on juba kolm vanaema! Kõik lapselapsed on poisid vanuses 2 - 9 kuud. Need on meie tollaste "ühikatittede" lapsed.

Muidugi käis kõige suurem ilkumine meie "kõrge ea" teemal. Meie pesamuna sai mitu korda kuulda "Ela ise nii vanaks, küll siis alles näed" või "Kui sina oled 100- aastane, siis ... on juba 104-ne." ja ikka selles stiilis.

Kokku said: Maire, Marika, teine Marika, Tiina, Anne, Milve, Eve, Liivi, Silvia, Anu, Merike, Külli, Aime, võõrustaja Velda ja mina.

Eve oli ainus, keda ma ära ei tundnud, aga teda pole ka tõesti 25 aastat näinud.

Maakas linnas ehk on`s see tõesti Tallinn

"Lähme linna" tähendab tegelikult seda, et sõidu sihtpunkt on Ülemiste keskus. Mis all-linnas toimub, sellest ei tea suurt midagi. Täna võtsin omale vaba päeva ja vaatasin omatahtsi linna peal ringi. Keskturul lasksin müüjatel usinasti oma kaupa reklaamida, jalutasin parkides ja tegin mõned pildid. Kuna kõndisin ringi, fotokas käes, siis peeti Raekoja platsi vabaõhukohvikutes mind turistiks ning püüti meelitada oma kohvikusse. Seda muidugi inglise keeles. Ega ma polnud ka kade, kui turist, siis turist, sai siis öeldud, et "Tänan ei, võib-olla hiljem".

Sügisel oli Karla Katedraali kohale ehitatav hoone alles väga pooleli seisus, nüüd näeb see vlja selline.
Vabaduserist

Vaade Harjumäelt Vabaduse platsile. See on alles täiesti pooleli.

Äärepits

Tänase päeva töö - äärepits suveseeliku satsi serva. Tegelikult ei ole ei muster aga äärepits valged. See puha petuvärk. Mul on hoopistükkis hea meel selle üle, et õnnestus hankida täpselt mustri tooni heegelniiti. No kohe väga rahul olen! Ja no valge pole see teps mitte!


Ahjaa, meelde tuli! Kogu päev terrassil ikka ei möödunud. Natuke sai ka aiamaal toimetatud. Juba mitu päeva (enne tänaseid padukahooge) polnud sadanud ja suure peenramaa muld on oma tavapärases suvises konditsioonis - noh, selline betoonisarnane. "Rohisin" viimaseid peenrajupikesi, mis tähendab, et tegelikult katkusin ära umbrohtude maapealse osa, juur jäi rõõmsasti betooni sisse kinni. Ega väga palju ei saanud ikka maas sonkida ka, sest homme linnapäev ja aiamaniküür ja -pediküür ei sobi linnaasfaldile.

Uurisin natuke põhjalikumalt Oru küla kodulehte. See tundub küll mitte ühe küla kodulehena, vaid Oru lähiümbruse külasid tutvustava kodukana. Leidsin, et seal on kirjutatud ka ühest tuttavast inimesest. Kohalik prominent selline:)

Jasmiin

Täna on avanenud esimesed õied meie jasmiinipõõsal.

Tegin tormi möödumise järel uue pildi, see sai palju parem :)

Kui tavaliselt on vaikus enne tormi, siis meil on vaikus pärast tormi. Ja kohe nii vaikne on - isegi linnud on ehmatusest vait. Ainult tuisku ja maru näinud tihane laulab uhkes üksinduses.

Ilm on äikese nägu

Mees helistas ja tundis huvi, kas meil on kah hirmus äike. Tema pidavat üle Tallinna nägema, et ida pool on kõrge äikesepilv üleval. ??? Meil lõõskas päike nii, et ajud kippusid keema minema.
Aga siis... kuulsin sellist kahtlast häält, mis mitte möödasõitva auto poolt tekitatud ei saanud olla. Läksin siis tee äärde vaatama, kõige kõrgema koha pealt ikka kõige parem ülevaade.
No ja siin ta siis on - pildil ju näha. Praegu pean siin arvutis kiirustama, sest juba on pilves ja tuulepuhangud on hirmuäratavad. kahtlaselt pimedaks on ka läinud... ei tea, kas äike tuleb peale või läheb ikka mööda. Äkiline kipub ta täna olema.
Just lendas miski asi aknast mööda, aga lind see polnud. Oli hoopis aiatool. Nüüd päästeaktsioonile, ilm kipub "kontrolli alt välja minema" :)

Päkapikud on valmis!

Kell oli juba veerand üksteist, kui viimase päkapikutüdruku patside kinnitamise lõpetasin. Fotosessioon õues on ka tehtud, aga fotokas tegi hullu häält ja keeldus enne tegutsemast, kui tal kõht on täis söödetud. Nii ta siis laadis natuke aega.

Aga siin nad nüüd on - kolmteist päkapikku järgmise aasta õpilastele.

Ja kus see öeldud on, et päkapikud ainult jõulukuul piilumas käivad? Nad piiluvad ikka kogu aeg. Momendil on nad meie pargis päkapikkude suvepäevadel.

Me elame Põhjanabal!

... Ja vastupidist väita pole mõtet, loodus näitab seda ise ilmekalt.
Lugesin aiablogisid ja imetlesin pilte kaunitest pojengiõitest. Võõraid pilte ma oma blogisse ei pane, aga õied olid tõesti avanenud!!!
Meie aias on pojengid aga sellised :)
Vanematekodu aias, mis ometi mitukümmend kilomeetrit külmale merele lähemal, on alpiaster täies õieehtes.
Meie aias aga selline :)

On see siis normaalne? Kui erinev võib olla kliima pisikeses Eestis? Aga pildimaterjal räägib enda eest...

Kodu, mis nukralt tühi...

.... ja oma lapsi tagasi ootab. perenaist - peremeest ju enam oodata ei ole.

Aga.... meil kõigil on oma elu ja kahjuks on need elud sisse seatud lapsepõlvekodust eemal.

Iga kord, kui kodus käin, on pärast kaua aega selline suur ängistus kallal... Kuid see ei ole enam minu kodu ja teine pere püüab anda endast parima, seerides Tartu ja Tallinna vahet. Aga praegu oli pilt küll õnnetu.