Tänasida toimetusi ära viska...

....viskan aga küll!

Kartulimaa sai hommikul kõblatud selle riistapuuga, mis millalgi oli kõblas, nüüd aga ..... eeee... ei oskagi öelda, mis asi. Nojah, aga tehtud see töö on.

Hakkasin selle kunagi-kõblas-olnud asjaga maasikapeenarde vahesid kõplama, aga vot see üritus läks nüüd küll vett vedama. Muld peenravahedes on selline betooni sarnaselt kõva ja kõplamine oli rohkem osa selline noh, tagumise moodi. Katki see üritus jäigi.

Sidejaoskonnad kaovad maakohtadest üksteise järel. Nii andis otsad ka Oru sidejaoskond. Posti tuuakse suure postiautoga. Ilmselt Koselt, kui kohaliku tähtsusega cityst. Kuulsin, et auto peatus. Maja eest läbi minnes - no ole sa lahke, vernanda trepil pisike must kassipoeg! Seda metslast olen korra tuulekasti serva alt isegi näinud. See on Hallu poeg. Sain ta trepinurgast kätte. Oh sa püha müristus! Metslane on metslane! Küll ta pures mind! Lõpuks õnnestus see elukas liikumatult fikseerida. Läksin postkasti juurde, postiauto ikka veel seal ja sohver rääkis telefoniga. Tore jutukas onu oli! Uudistas temagi seda musta jeekimist ja muidugi sai ka kõvasti rappida :) Tuppa jõudsin lisaks verd tilkuvale sõrmele ka verise ümbrikuga - vaat siis, millist hirmsat lahingut tuleb lüüa, et oma ajakirja kätte saada! :D

Puhkus on täiega peale hakanud. Ma ei suuda isegi oma mobiili kuskilt leida! Kõik jutud saavad räägitud skaibis ja nii see mobiil tähelepanuta ongi jäänud. Kui poisid oidu võtavad, siis helistamisega saame ehk välja peilida. Siis saan oma mehele helistada ja kohutavat ülekohut kaevata.

Osta tuleb paar uut välkkõblast ja kassipoeg tuleb naaberkülasse kassitädile sokutada.

Parema käe nimetissõrm on ikka hullusti ära rapitud, isegi trükkimisel pole temast kasu ja hiireklahvi vajutamine ka hästi välja ei kuku.

Ilmselt tuleb täna "time out", sest kui ma midagi kardan, siis on see teetanus ja katkise näpuga ma mulla sisse surkima nüüd küll ei lähe, isegi kinni seotud näpuga mitte.

Panen siia hoopis ühe puslepildi ja mõtlen järele, mida siis täna õigupoolest teha.

Pilte jõekaldast

Pärast vihmasadu on taevas jälle säravsinine ja uuesti läks soojaks ka. Tänase tööpäeva lõpetasime kanuuga jõel loksudes. Küll on palju kollaseid võhumõõkasid mõlemas kaldas! Ilus!

Ei ole see pilt tagurpidi! Hoopis puu peegeldus vees.

Palderjan õitseb.

Laulsid võsa-ritsiklind, vainurästas, metsvint, ööbik, tikutaja ja metskurvits.

Probleemne Imepeenar

Kunagi sai ühele kruusahunniku põhjale rajatud selline veidravõitu peenar või õigemini peenarde pere. Seal kasvasid erinevad suvikud. Aga siis hakkasid probleemid: läbi kruusa hakkasid kasvama paiselehed, osjad, ohakad, orasheinad. Masendav! Eelmisel aastal polnud seal peale mitmeaastaseks osutunud päevakübarate ja umbrohu mitte midagi.
Sel kevadel istutasin mõnesse osasse püsikuid. Selle tööga on vaja veel pikkamisi jätkata.
Edasi on pildid kolmest Imepeenra osast. Kolmes kasvavad päevakübarad, kolm on tühjad ja ühes vist ka üks-kaks päevakübarat. Ei julge midagi lubada, kuid äkki ikka saan sel suvel isegi Imepeenra jälle selliseks, nagu ta oma algusaastatel oli.

Mõned vaated taimedele

Vaatasin üle, kuidas on kasvanud mõni aeg tagasi istutatud suvelilled.
Hiina aster on väga lopsakas ja naudib kasvamist.
Imepisikeste õitega tagetes on ka kenasti võrsuma hakanud.

Ühe peenra taganurgas on veel natuke seda jumikat, mis sel kevadel julmalt välja sai roogitud. Õitseb küll kaunite õitega, kuid ta on väga agressiivne dominant, kes lämmatab kõik, kes tema läheduses kasvavad. Praegugi on ta läbi tõnnikese puhma kasvanud. Kui ära õitseb, saab temaga ka 1:0 tehtud.

Istutustööd

Kasvuhoones ootasid ja ootasid oma järge suvelilled, mis olid mõeldud kuurirõdu lillekastidesse võõrasemade asemele. Aga sel aastal õitsevad võõrasemad vist küll sügiseni, vähemalt praegu on nad seda nägu.
Ei jäänudki siis üle muud, kui tuli otsida neile ülekasvanud taimedele uus plats.

Ühel suvel oli terrassi serva rajatud suvikutele peenrake selle mõttega, et muruniidukiga müüri äärest peensusteni niita ju ei saa. Olgu siis lilled. Eelmisel suvel aga tegemata see peenrake jäigi..
Ega siis muud - labidas kätte ja jälle kaevama. Nüüd on terrassi servas sellised lilled. (Nime ei mäleta, kuna seemnepakk on ammu kadunud.)
Paja puhul on omadus vett pidada ülimalt tervitatav nähe juhul, kui ta peab esinema veeanuma rollis. Meil aga on ta kutsutud ja seatud lillepotti mängima. No ja mis siis juhtus? Nagu pildilt näha, on võõrasemad vastupidiselt rõdukasti sugulastele sellised ütlemata nirud. Põhjus selline proosaline: nad on uppunud. Vihma muudkui kallab ja kallab, mina ka kallan pajast liigset vett ära, aga ju ma seda ikka vähe olen teha jõudnud...
Ei siis muud, kui nirud taimed välja, lirtsuv - märg muld sama teed. Paja põhja ladusin paraja kihi paetükke. Noh, et filtriks või nii.

Peale kompostmulda ja taimed kasvama. Vot nii!

Vahepeal tegin pildi ka sellistest väikestest lilledest, mille nimi samuti koos seemnepaki kadumisega ära kaduma läks. Võrsuvad kenasti ja loodetavasti pakuvad nad suve keskel kena vaatepilti.

Tartu-reis

Laupäeval oli vennapojal tähtis päev - ta lõpetas Trefneri gümnaasiumi. Suure kooli lõpuaktus toimus mitte koolimajas, vaid "Vanemuise" kontserdimajas. Sisse lubati ainult lähimad sugulased ja kutsetega.
Suurem jagu külalisi saabusid kodusele peole.

Hommikul kodus vaatasime, et ongi hea sõitu minemise päev, sest sajab ning aias ja maja seina kallal toimetada nii või teisiti ei saa. Lõunast algasid aga suured paduvihmahood. Esimese paduvee saime kaela Kose tanklas. Samas enne Ardut oli asfalt täiesti kuiv. Nii edasi ikka paduvihma hoog teise järel. Sellist kerget tibamist me vihmaks ei pidanudki.
Esimene pilt täiendab tegelikult seda laupäevast pilvepiltide jada. Tehtud pärast sajuala läbimist kuskil peale Tallinn-Tartu - Põltsamaa-Jõgeva ristmikku. (Pidavat olema Puhu ristmik - iiimelik nimi.)
Emajõe magasin muidugi suurelt jaolt maha. Aga niipaljukest nägin, et luha peal on ikka vett küll. Mitte nii palju, kui tõelise üleujutuse ajal, aga siiski.
Ühe pildi siis kähku ikka tegin ka - mingi puhkekoht vist jõe ääres.

Inglise keelt tuli palju rääkida.

Üks sugulane oli tulnud Torontost, tema poeg ja minia aga hoopis Bangkokist. Kokku ei saadud mitte ümberistumise lennujaamas Vantaas, vaid viimases punktis - Tallinnas.

Ja nii see eestlus välismaal hääbubki... Ants räägib küll eesti keelt, aga tugeva aktsendiga ning kui vähegi võimalik, siis vuristab ikka inglise keeles. Kirk ja Julie ei räägi üldse eesti keelt (no ja milleks peaksidki). Ants on Eestis üle 35 aasta. Ma natuke mäletan ka tema eelmisest reisist. Olin siis alles alustanud inglise keele õppimist ning Jo-Anniga rääkimine piirdus tol ajal vaid nime ja vanuse ütlemisega noh ja "no" ja "yes" olid ka jõukohased.

Kirk ja Julie on õpetajad. Julie õpetab bioloogiat ja keemiat, Kirk aga filosoofiat, eetikat ja usundiõpetust. Nad on praegu puhkusel. Eestist lähevad nad kõik kolmekesi koju Torontosse. Koos hulga ümberistumiste ja ootamistega kestab reis 24 tundi marsruudil: Tallinn- Helsingi - London - Toronto.

Mul oli ülimalt hea meel kuulda, et mu poistel on inglise keel suus. Ja nii kurb, kui see ka pole - sellist vabalt vuristamise taset ei saavutata usina õppimisega klassis, vaid suhtlemisega reaalse inimesega. Poiste puhul siis on-line mängudes, kus neil tuttavaid Jaapanist Leeduni. See on see koht, kus minu nurisemine arvutimängurluse üle põrkub vastu kindlat müüri - "aga tänu sellele me valdame keelt täiesti vabalt".

Tegin ühe pildi, kus 1/3 aknast (või seinast) pildile ei mahtunudki. Selle klaasi taga on köök. Minu lemmikkoht selles majas!

Tagasi jõudsime juba pühapäeva sees. Küll on ikka ilus see jaanieelne aeg - pimedaks ei lähe kohe üldse!

Hooti hoovihma hoogusid

Kõigepealt selgus, et üks eilne link tuli ära parandada. Aga tühja sest, kõrvalveerus on see mul nii või teisiti alati käepärast. Apsakaid ju ikka kipub juhtuma :)

Aga väga lahedaid pilvepilte võib mõnikord objektiivi ette jääda. Selline taevas oli hommikul Kiilis.
Ja selline taevas Nabalast läbi sõitmise ajal.

"Rohelises kaubamajas" leidsime, et põõsasmaranate hind on 65 krooni pealt 39 -le kroonile langenud. See paneb nüüd küll natuke mõtlema ja kalkulatsioone tegema.

Tänane päev saab huvitav olema, aga sellest hiljem :)

Loodusemees muljetab

Täna sai ära tehtud see, mis tükk aega tegemist on oodanud. Suvi on aeg, kus üks tegelane on pea kogu oma ametlikust tööst vaba aja soos ja rabas. Vahel on tal meeles isegi oma fotokas kaasa võtta ja pilte teha.
Kuna täna oli Oru koolis lõpuaktus, siis on poisid sõbral külas... järelikult Internet on kogu täiega meie käsutuses.

Küll oli naljakas, kuidas "saksakeelne" inimene oli hädas ingliskeelse blogiga!
Aga hakkama sai! Looduse muljed hakkavad kajastuma siin.

Huvitav aed

Juba kevadisel jalgrattamatkal jäi see aed mulle silma, kuid pilti siis teha ei jõudnud.
Siin on ära kasutatud omaaegsed niistutssüsteemi rattad. Olen neid imevigureid vist isegi kunagi põllul liikumas näinud. Nutikas aiadisain Võivere külas.

Põhjakaare peenar

Pidin ju suurele peenramaale minema, aga tormituul on nii tugev, et oleks lageda peal aiatööriistad käest ära viinud. Otsi neid siis võsa vahelt :(

Kui viinamarjad ühe puu küljes hapud on, tuleb vaadata, äkki teise küljes nii hapud polegi. Tükk aega ootas oma järge kasvuhoone tagaseinas see niru peenar. 100+1 korda on plaanitud sellega 1:0 teha, aga ikka jääb peenar peale, sest ma lihtsalt jään alati hiljaks. Nüüd suvel tundub taimede välja juurimine sellise mõrtsukatööna, et mitte kohe ei suutnud seda teha. Nii ta siis seisab. Kuna sinna paistab ainult varahommikune päike, (kui sedagi, sest vahtravõra ei lase suurt midagi läbi), siis sellest peenrast saame õisi septembrikuuks. Neitsikummel hakkab muidugi varem õitsema, aga floksid jäävad küll väga hilja peale. Kahjuks on tokkroosid välja läinud. Mul pole muidugi aimugi, äkki nad ongi sellised lühiealised lilled.

Lõpuks ometi valmis!

Täna juhtus olema selline imelik hommik, et sundäratust ei olnudki. Suisa imelik! Aga eks seetõttu sai töödega ka suht hilja peale hakatud.
Aga valmis see väike peenramaa nüüd on. Kurkidelt katteloori maha võttes oli pilt küll masendav - palju on välja läinud taimi ja need, mis alles on, ei taha kohe mitte kasvada. Ei tea, kas ühekordsest katteloorist on vähe? Paneks teise kihi veel?

Öeldagu veel mõni paha sõna eelmise aasta suve kohta. Igal juhul jopet siis küll vaja ei läinud. Tänavu aga ilma ei saagi. Või on meil siin selline kohaliku tähtsusega Põhjanaba, seda ei tea.
Väike kohvipaus kuluks nüüd küll ära ja siis suurele peenramaale.

Pilte võitlustandrilt

Hommikul oli päikesepaistet, oli vaikset tuulekest. Nüüd jälle pilves ja tuul puhuks või sea püsti, juhul muidugi, kui mõni siga parajasti käepärast oleks. Ja jälle tuletas ilm meelde, et uuemal ajal ei ole T-särk teps mitte suvine riietusese :(

Hoolsa aiapidajana (ma ju ometi lubasin) tugevat tuult trotsides võtsin ette väikese peenramaa rohimise. Küll tuli otsida, mis nurga all pilt teha, et rohimata ala näha ei jääks. Aga noh, mul tuleb siiski tõele näkku vaadata ja tõdeda, et võitlusväed ühel ja teisel pool rindejoont ei ole võrdsed - pildi paremas nurgas on näha, milliste vesiheinahordidega tegemist tuleb teha. Ma hakkan juba kahtlema, kas täna seda kõike valmis saangi. Ometi plaanisin homse päeva veeta suurel peenramaal koos ohakatega, ja seda ikka selleks, et välja selgitada, kes keda...
Kuna pidin tuule meelevallas olnud aiamööblit terrassile tagasi vedima, siis ühtlasi võtsin ette ka lillepeenarde takseerimise reidi.
Lipumasti ringpeenar on momendil oma parimas konditsioonis. Üks minu lemmikaegu suvel on just siis, kui see peenar õieehtes on.

Lupiinipeenar annab ka praegu endast parima. Tumesinine vana lupiin on tänavu hoopis teistsugune - tal on ülimalt palju suhteliselt väikseid õisikuid. Tavaliselt on tal õisikuid olnud ikka tunduvalt vähem ja nad on siis olnud ka sellises tavapärases suuruses.

Aed pärast "mussoonvihmade" lõppemist

Hmm... selle kohta ei oskagi öelda muud, kui ÕUDUS RUUDUS...
Peenarde ja kartulivagude vahed läigivad ja on sellised plinkkõvad - järelikult oli vesi vagude vahel.
Kartul on üles tulnud, aga koos sellega on üles tulnud ka piimohakas, tavaline ohakas ja veel miski jubedik, mis suurest peast riiete külge haakub.
Üleüldse on kõige paremini edenenud igasugused umbrohud. Need kasvavad nii, et kasvamise mühinat on lausa kuulda.

Ema kunagi ütles, et me teeme igasuguseid puhkenurki ja muidu istumise kohti oma mõõtmatult suurde aeda, aga tema väga kahtles, kas meil seal istumiseks ka kunagi aega jääb. Ega enamasti ei jäägi. Lihtsalt ilus vaadata... Nii nüüdki. Sai lihtsalt kõik paigad läbi jalutatud, noh, nii "inspekteerimise" mõttes või sedamoodi, aga suve nautimist selle otseses mõttes nüüd küll ei ole.


Nii! Nüüd arvuti puhkerežiimile ja marss tagasi umbrohuga võitlema!

Ilm on hukas

Sajab, sajab ja lõppu sel ei paista tulevat. Õhutemperatuur on tervelt 11 kraadi! Jões on vesi veidi tõusnud, juba loksub üle "indikaatorkivi". Nõiakaevult ei viitsinud töölt koju sõites läbi minna ja nüüd veel ekstra seda sõitu ette võtta pole ka mingit tahtmist. Hoopis maja kütmine on momendil üks aktuaalne tegevus. MASENDAV suve algus!

Niru ilm pärsib igasugust töötahet. Arvutis oleks hädapärast vaja üht-teist teha, tuleks kasvõi eelmise õppeaasta pildid plaadile saada, aga no ei edene... Lisaks on mitmed huvitavad keskkonnad, mida tahaks katsetada, aga isegi see tegevus ei saa hoogu sisse. Ester tuli hommikul õpetajate tuppa ja esimene asi, mis ta ütles: "Nojah, ise oled terve nädala puhanud, aga puhanud inimese moodi välja küll ei näe". Ega ei ole tüesti puhanud inimese enesetunnet. Miks meid Eestimaal sellise külma suvega karistatakse???

Kanuutamas

Õhtul võtsime ette väikese kanuumatka.

Sain lähema võttega natuke parema pildi kollasest võhumõõgast. Ta alles alustab õitsemist. Täies õieehtes on ta tavaliselt jaanipäeva paiku. Kuna tuul oli väga tugev ja külm, otsustasime seekord jõe pealt pöörata hoopis harukraavile. Veetase on kõrge ja saime üsna kaugele sõita. Lõpuks oli kanuu harukraavi põhjas kinni ja seal meie seiklusrikas "merereis" toppama jäi. Kraav oli nii kitsas ka, et kanuu ümber pööramine ei tulnud kõne alla. Nii tuligi üsna tükk maad tagurpidi sõuda.

Mis elukad need siis on? Konnad? "Päris konnal neli jalga, sellel ainult saba on"... nagu üks laulusalm ütleb. Ja neid sabaga täppe oli ikka väga palju!

Mõtlesin tükk aega, et miski vahva lugu oli täna veel, aga no ei tulnud meelde. Lõpuks ikka sain mõttel sabast kinni. Sõitsime Nõiakaevult tagasi koju ja järsku näeme ühte väikest loomakest tee peal. Ma ei pööranud talle esialgu eriti tähelepanu. Kuna sealsamas oli Ave maja, siis arvasin, et ju see on tema noor kass. Aga siis selgus, et see on üks ütlemata rumal loomalaps, nimelt hallis titekarvas rebasekutsikas. Pidime auto peaaegu seisma pidurdama, enne kui ta metsa silgata otsustas. Selle uudistamise juures ununes muidugi fotokas sootuks.

Soode inventuuri tehes oli Arne tänane saak üks väga vana (üks külg valgeks pleekinud) põdrasarv. Niru ta küll on, aga teinekord on mõnele uksele just sellist käepidet tarvis. Mina poleks seda küll märganud. Olen suuremastki sarvest rahumeeli mööda kõndinud. Kui ikka ei oska vaadata, siis ei näe ka.

Homme tuleb kahjuks tööle minna. Käskkirjaga katkestati mu korraline puhkus kaheks päevaks: homme inglise keele eksam ja ülehomme õppenõukogu.

Suvine suurvesi vol.2

Tundub, et midagi ekstreemset jões siiski juhtuma ei hakka, kui mitte arvestada asjaolu, et selle pildi tegemiseks järsust jõekaldast alla turnides leidsin end äkki külmast veest. Oks, millest igaks juhuks kinni hoidsin, suvatses olla pooleldi kuivanud ja kui siis paeklibu jalge all varisema hakkas, siis juhtuski see, mis mitte juhtuma ei pidanud ... Tervitused talisuplejatele, aga nende hobi ei ole minu jaoks! Vähemalt fotokas jäi kuivaks, Arne ei jõudnud ära naerda, kuidas üks segane üle jõe kohina kiljus, aga fotokas oli nagu lipp barrikaade ründava revolutsionääri käes...

Aga pildi tegin ikkagi ära, vot nii!
Lisaboonusena enne suplust veel pilt kellegi kodust.

Nõiakaev ei kee ega ilmselt hakkagi keema

Käisime vaatamas, kuidas on Nõiakaev suurele padusajule reageerinud.
Sulu talu peremees on karmid kirjad üles pannud.

6. juunil Oru koolis toimunud pidulike sündmuste käigus rikastati kohalikku maastikupilti mitmete uute üllitistega. No on see Tuhala kool ikka paljudes kohtades olnud! Ma seni teadsin, et ta ikka seal Kata külas asus. Ole siis nüüd lahke, tuleb välja, et Sulu talus on see siis ka olnud.

Pilt on veel tegemata koolimaja juurde pandud päikesekellast ja poiste sõnul pidavat Nõrava külla viiva tee ääres ka mingi kooli - kivi olema.

Antsul ilmselt puudub usk nõidade saunateo plaani - isegi kaevukaant pole ta veel ära viinud.

Aga ma ikkagi tahtsin näha, kui kõrgele vesi tõusnud on. Oh heldeke! Sellist vihma peaks vist veel terve nädal sadama, et kaev keema hakkaks. Ju see eelnenud pikk põud alandas põhjavee taset nii palju, et suure vihma saadetud veega täiendatakse nüüd eelkõige maa-aluseid veevarusid.

Tänane õiesaak aiast

Üks üksildane keisrikroon on teistest tunduvalt varem õitsema hakanud. Mu mees ütleks sellise imeliku ja erandliku käitumise kohta: "Ju see üks marutõbine isend on". Väljaspool igasugust peenart on üks valge kurekell.

..... ja tänane saak jõe kaldast.

Šokiteraapia

...või hoopis see lugu, et rege tuleb rautada suvel ja vankrit soovitatakse parandada talvel.

Õues on niiiii külm! Proovisin siit ja proovisin sealt, tulemus null, kui mitte arvestada seda, et käed hakkasid külmetama ja kummikute sisse oleksid villased sokid täiesti asjakohased olnud. Nii ei jäänudki muud üle, kui tuppa tagasi. Kuna ma õhtuse hargipitsi katsetusega rahul ei ole, siis võtsingi päkapikkude kudumise ette. Üle ilmatu pika aja tuleb tüdrukute ülekaaluga klass. kahele uue neljanda tüdrukule lisandub kuus tüdrukut uude kolmandasse. Nii tegingi kõigepealt ühe tüdruk-päkapiku. Ta on küll sellise kulm-kortsus-näoga, aga ju see on meeleolu peegeldus - sellise juunikuu puhul ei saagi teisiti.

Suvine suurvesi vol.1

Miks vol.1? Aga sellepärast, et eilsed paduvihmaveed alles imbuvad pinnasesse ja veetase tõuseb kohe kindlasti veelgi. Vesi jões on selline poripruun, mis on ilmne viide sellele, et tegemist on üleujutuse veega. Muidu allika- ja rabaveetoitelises jões on vesi selline tume, aga siiski selge. Praegu aga nagu mingi Aafrika mudajõgi.
Kohin on selline väikese joa kohina sarnane.
Videoklipp meie "kose" kohinast lähivaates.

Aga tänased plaanid aias töötada tuleb ilmselt maha kanda. Ega porimärja peenra rohimine pole ka just eriti lõbus tegevus. Mõttekas tõenäoliselt ka mitte. Tee siis veel mingeid plaane!