Meie külakiige mõõtu kiike Kivikõrbes jõe kaldal ei ole enam. Juba kevadel vaatasime, et ta on hakanud logisema ja paar nädalat tagasi panid mehed talle juba "kargu" külje alla. Täna siis sai ta juppideks võetud. Mis kannatas, läks küttepuudeks, mis ei kannatanud, läks lõkkesse.
Huvitaval kombel oli kõige hullemas seisus just kiige võll. No see oli ikka täiesti tohletanud!
See kiik on meid 11 aastat truult teeninud. Ja kui palju lapsi sellel on kiikunud ning huilanud, et küla kajab! (Kõik mu klassid, välja arvatud see kõige esimene).
Selline "karguga" ta meil siis oli.
Ehitamine võttis aega ja nõudis palju vaeva ning nuputamist, lammutamine käis väga kiiresti.
Ja tühi see plats ongi! Kartsin, et Kivikõrbe servale jääb kole tühi auk, aga ei ole hullu - kased on ju vahepealsete aastatega põlvepikkustest vitstest suurteks puudeks jõudnus sirguda. Nad olidki juba kaunikesti kiige kukil.
Oli tore kiigeetapp meie talu arendustöös.
Nüüd uusi ja ajakohaseid projekte plaanima ja .... teostama (kui a: ressursse on, b: aega on,). Never say never!
2 kommentaari:
Hirmus kahju! Ent siiski puhas rõõm, et ta niipaljusid lapsi rõõmustanud on, ikka auga oma "mineku" välja teeninud.
Oleme ka mehega mõelnud, et miski taoline kõik võiks siin endalgi olla aga aeg muudkui läheb ja läheb...
Kahju jah! Aga mul on hea meel, et minu poja ka selle natukenegi ära proovida sai. :o)
Postita kommentaar