Hingedepäev

Käes on hingedepäev. Meie igapäevases tormlemises kodu, töö ja kodutöö vahel kipuvad ununema tõelised väärtused, mis inimestel aitavad kas endaks jääda või siis ennast leida. Ehk oskame vähemalt selgi päeval leida aega, et mõelda neile, keda meie hulgas enam ei ole. Igaühel meist on keegi talle oluline inimene läinud teispoolsusesse, jättes meid siia ilma maha pooleli jäänud töid lõpetama, väärtushinnanguid edasi kandma. Kas oskame väärtustada seda, mida meie vanemad on meile eluteele kaasa andnud? Usun, et oskame.
Otsime välja küünla ja küünlajala ning süütame selle küünla nende lahkunud inimeste mälestuseks, kes meie elu kujundamisel tähtsat rolli on mänginud. Mõtleme ka selle peale, kas tõesti oli meil nii vähe aega, et kohe kuidagi ei saanud sõita oma vanemaid külastama? Aga kas helistamiseks ka aega ei jätkunud? Küllap jätkunuks, kui vaid meelde oleks tulnud need, kes iga viimane kui päev ootasid tuttavat automürinat või vähemalt telefonikõnet.

Tean, et sellest süüst ei ole puhas ka mina. Isegi see 30 kilomeetrine vahemaa tundus teinekord nii ületamatult pikana... Küll nüüd korraldaks oma pere igapäevast elu-olu natuke teistmoodi, et aega oleks rohkem. Või ikkagi ei suudaks seda? Ei tea...
Kuulan vahel vestlusringis, kuidas inimesed arutavad, et vanematest tuleks eraldi elada ja võimalikult kaugel. Eraldi elada jah on tõesti parem lahendus, kui vanadega koos (eriti koos ämmaga - omad kogemused). Aga medalil on kaks külge... Olen siis vestlusse sekkunud ja öelnud, et mõtlesin veel mõned aastad tagasi samamoodi, kuid kui vanemad on vanad ja abitud ja kui tappev sõraline teeb oma tööd, siis tunned ennast suure süüdlasena, kui vanemad kaugel on.

Ma ei unusta vist kunagi, kuidas mu memm Hiiul Diakooniahaigla surijate blokis vaevu hingitses. Aga ikka muretses ta oma laste ja lastelaste käekäigu pärast. Kordagi ei kurtnud ta oma valude üle, kuigi lõpupäevil pidid need ikka jubedad olema. Mäletan, kui istusin ema voodi äärel ja ta palus mul võtta tema rahakotist kõik, mis seal oli. Tahtsin keelduda, kuid ema ütles, et see on sünnipäevakink ja mingu ma ja ostku midagi, mis oleks ainult mulle. Ema ju teadis, et olen täpselt tema moodi ja pere heaolu on olulisem, kui enda heaolu. Mõne päeva pärast läks ta ära...

Isa lahkus kaks aastat varem. Suurest, tugevast ja kuldsete kätega töömehest jäi järele vaid luu ja nahk. Kummaline on see, et vähihaigetele saab saatuslikuks tihtipeale hoopis miski muu äkki tabanud haigus - kas siis südame- või ajuinfarkt. Sel viimasel päeval isa vaatama minnes vaatasin neid aparaatide näite ja sain aru, et need tiksuvad lõpuminuteid. Kui lõpuks arst välja ilmus, küsisin, kas isa tuleb veel sellest välja. Arst vastas, et ta ei hakka keerutama, vaid ütleb otse ja ausalt - ei tule. Ja palus mul koju minna. Viie tunni pärast helises telefon...

Me ei jõua nii või teisiti kogu maailma tööd ära teha. Ennast, oma peret, lähedasi on vaja väärtustada. Nad peavad tundma, et nad on vajalikud, kõige tähtsamad meie elus. Võib-olla niimoodi suudame vaigistada vaevavat südametunnistust tegemata jäänud tegude pärast, ütlemata jäänud sõnade pärast, koos veetmata jäänud päevade pärast...

Ema, Sa olid parim, kes eales lastel olla saab. Ega muidu poleks minu klassiõed oma probleeme tulnud Sulle kurtma. Sinust kiirgas seda erilist mõistmist, hoolimist, märkamist. Püüan olla emana Sinu sarnane. See vist on ka natukenegi õnnestunud, sest meie poegadega pole kunagi probleeme olnud. Aitäh Sulle, ema, et sain olla Sinu tütar! Aitäh Sulle, isa, et õpetasid oma tegude kaudu väärtustama töökaid ja lahtiste kätega mehi! Mul on tore pere ja Teie märkamatu suunamine ja abi on selles kindlasti oma osa mänginud.

Tuleme päeva saabudes Teie hauale. Vaadake alla maa peale - kindlasti näete, kui palju põleb hallis ja rõskes novembris küünlaid. Teid mäletatakse.....