Kasvuhoones

Küll on tänavu meie kasvuhoonekurgid pikaldase kasvamisega! Alles nüüd, juuli alguses, on nad nii suured, et kannatavad üles siduda. Aga paprikatega on tänavu väga kehv seis. Normaalsel taimel on ikka parajad viljad küljes, aga...

Mõnel pealtnäha tervel taimel kukuvad suured viljad maha. Neil mingi mädanik kallal :(

Asi läheb veelgi hullemaks. Taim hakkab ära kuivama :((

Kuni lõpuks on ta selline :(((

Ei aita midagi - tarvis taimed välja kitkuda ja ära põletada. Ei noh, tore lugu ikka küll!!! :((((

Kummaline elamus

Hetk tagasi juhtusin nägema väga kummalist situatsiooni.
Vaatasin just arvutis oma meile, kui Sohvi-kass hüppas laua peale. Ta vahel armastab aknalaual pikutada. Nii seadiski ta seegi kord sammud üle laua akna poole. Siis aga järsku kass võpatas, tõmbus tagasi ja justkui kangestus. Vaatasin, et mis teda siis nii ehmatas - see ei saanud olla miski muu, kui mu vihmavari, mis oli laua peale jäänud ning osaliselt nagu aknalaua alla varjus. Kas on tõesti võimalik, et kodukassi on kodeeritud hirm madude suhtes? Kui nüüd natuke fantaseerida, siis see beežides-pruunides toonides vihmavari võib kokkupanduna ju mingit džungli vorsti meenutada küll.
Tõstsin Sohvi aknalauale natuke lähemale. Selle peale rebis kass end minu käest lahti, kalpsas üle arvuti ning sööstis avatud uksest välja terrassile. Ja ta näis ikka tõeliselt hirmununa!
Kummaline!!!!

Pildireportaaž Imepeenrast

Kole küll, aga täna on juba 3. juuli ja mina sain Imepeenra alles nüüd korda. Kaks kuud hiljem,kui vaja - no hea küll, poolteist kuud hiljem.
See tühi osa jääb kollaste osade vahele. Siia võiks panna värvide vahele hostad oma dekoratiivse rohelusega.
Vasakult paistab natuke tulevast hostade ala. Alumine poolkaar on suht pikk. Kui paneks siia helelillade õitega tõnnikese? Jagamist ootavaid tõnnikese puhmaid on palju.

Pildi all vasakus nurgas viimane jupike tõnnikeste alast. Kõige kõrgem ring, kuhu paneks heleroosad floksid. Muidugi juhul, kui mul õnnestub need sauna tagusest kunagi-olnud-peenrast välja kaevata. Ja selle Heinassoo poolse kaare täidaks uute lupiinitaimedega?

Eelmisel pildil nähtud peenraosa lähemalt ja veidi teise nurga alt.

Sellesse väikesesse ossa tahaks saada iiriseid. Mingi hakatus seal juba on. Lisaks on selles peenraosas kõige taga üks eelmisel suvel saadud päevaliilia.

Siin on kevadel ümber istutatud lilled. Nad on uue kasvukoha omaks tunnistanud ja naudivad uut elu.

Eelmisel pildil paremale jäänud päevakümbarad on siin nüüd vasakul. Kõige ees on kaunis kukehari - samuti sel kevadel jagatud ja ümber istutatud lill. Kukeharja taha jääb see hostade osa.

Ja lõpuks Imepeenar nüüd natuke üldisemas plaanis.

Imepeenar toob kolmnurka tarbeaed-Kivikõrb - väike park värvikirevust hilissuvel. Sellel pildil meie esimene uudishimulik päevakübar.

Aega võttis, aga asja sai! ma olen endaga rahul!

Imepeenar

Õhtuks on ilm mõnusasti pilvealuseks pööranud. Lausas lust on õues toimetada! Kui nüüd muidugi ära unustada nõgeste poolt ära kõrvetatud käed, mis kipitavad ja on justkui miljoneid nõelu täis.
Aga sellele vaatamata võtsin kätte ja alustasin Imepeenra korrastamisega. Kärutäis umbrohtu kompostihunnikusse, kärutäis mulda Imepeenrasse. Kastmine käis ka mitu tundi. Karta on, et täna seda imet valmis ei saa, seega pilt lisandub selle postituse juurde homme.

Palavusest roidunud

Me oleme selle palavuse käes täpselt sellised nagu meie Hugobert - astu või peale, no ei viitsi kassiroikam ennast liigutada.
Nii kasutut päeva pole ammu olnud, kohe mitte ükski töö ei edene. Eile õhtul ladusin kuuris poiste lõhutud puid. Kell üksteist tuli mees konstateerima, et selline poolpimedas koperdamine olevat ilmselge patoloogiline näitaja ning lubas mulle homseks st tänaseks tubase režiimi kehtestada. Ehhee - kehtestagu endale, kui tahab! Päikesele vastupidises suunas aiatooli nihutada on õues palju mugavam kui toas.
Tegin tiiru peenarde juurde. Keisrikroonid on hetkel oma parimas seisus.

Esimesi õiekesi avab ka imepisikeste õitega tagetes. Kui ta üleni õide on läinud, siis teen uue pildi - ta on siis väike kena kollane pallike.

Roosad liiliad on oma esimesed õied avanud.

Ja Imepeenras on avanemas esimene päevakübar.

Kunagisel kartulipõllul õitseb nüüd kukehari. Põllumajandus meitel seesugune!

Selleks, et südametunnistus laseks õhtul magama jääda, tuli natuke ikka tööd ka teha.

Sõnajalad keldri seina ääres on sel aastal kohe eriti lopsakad. Ainult siin eespool ei taha nad millegipärast edeneda. Kitkusin välja need üksikud ohakad ja põdrakanepid, kellel oli olnud jultumust sõnajalamüürist läbi tungida.

Tegelikult on keldritagune ka juba suht talutavaks kujunenud. Kunagi sõna otseses mõttes paekivi sisse istutatud kuused kiratsesid ikka tõsiselt kaua, aga nüüd on nad mitmel viimasel aastal päris kenasti kasvanud. Niitsin need kaks-kolm kõrt ka maha, mis muru aseainel ennast püsti olid ajanud.

Ma kohe ei tea, mida peale hakata selle keldrivalliga. Kunagi vundamendiaugust välja kaevatud rähk sai valli lükatud, kerge mullakiht peale ja me siis arvasime, et kohe selline tore peenar meil olemas. Algusaastatel olid seal isegi väga uhked araabise padjandid ja veel mingid tundmatud padjantaimed... Nüüd aga ainult karikakrad. Ja iga aastaga aina hullemaks läheb... Ja kunagisel kartulipõllul ootab kuiv loog heinalisi :D

Tegelikult on asi nii, et orashein muudkui kasvas mühinal. Ühel hetkel sai sellest küll ja trimmer tegi sellele kasvamisele lõpu. Nüüd oleks vaja "loog" kokku riisuda ning kivikoristus teha. Siis jälle üks plats juures, millel murutraktoriga rallitada.
Tegelikult on veel üks plaan.

See meie sissesõidutee on peamine põhjus, miks minust talvevihkaja on saanud. Tuisuse ilma järel ei või mitte teada, kas auto murrab hangedest läbi või ei. Aga 25 km taha tööle jalgsi ikka ei lähe küll. Vot ja siis lugesin kevadel kuskilt x-ajakirjast, et kõige odavama heki pidi saama magesõstrast. See kannatavat kenasti pügamist ning on kiire kasvuga. Ei tea, äkki teemegi tembu ära - tõmbame nööri sirgu ja istutame magesõstrad hekihakatuseks maha. Samas aga, eh, millal neist ükskord lumetõke saab?

Esimesed maasikad

Täna läksid esimesed maasikatopsid sügavkülma. Ma ei ole saagiga kohe üldse mitte rahul. kevadel õitsesid väga, väga rikkalikult, nüüd aga marju nagu polegi. Ometi said nad ka väetist. Maasikaväetist. Kõige paremad on maasikad just sellel platsil, mis jäi praktiliselt üldse hooldamata. Selle maa tahame sügisel ära kaevata. Taimed on seal kidurad, kuna kogu mullarammu võtavad endale vahtra juured.

Pildil on esinduslikud marjad. Enamus maasikaid ei ole nende sarnased, mitte sinna poolegi.

Nüüd vist on liisk langenud...

et mis siis sellest imelikust ja sealjuures ka imelikku värvi lõngast teha. Õigupoolest see veel päris selge pole, mida teha. Selge on vaid see, kuidas teha. Igasugused udupeened mustrid, hargid ja muu taoline staff jäävad ikkagi kõrvale.

Eile õhtul seda helebeeži salli kududes küpseski plaan - kuda oleks, kui teeks need motiivid lihtsalt ahelsilmustega heegeldades. Mis siis ikka, vardad nurka ja proovilappi tegema.
Ja selline ta siis tuleb - geniaalselt lihtlabane :D
Põrandavaasi harakputke otsides sattusin aianurga räpsikusse, kuhu üldiselt väga harva asja on ja leidsin ühe roosi kaugelt sugulase.

Tamm

Suurvesi on ammu möödanik ja veetase aina langeb. Juba on vesi nii madal, et vaja oli hakata tammi peal pisikesi taastamistöid tegema. Kuna kivid on seal lahtiselt, siis käib alaline võitlus kivid vs vesi. Veel on aga teadupärast meeletu jõud...
Tamm enne kohendamist ja pärast kerget kohendamist.

Olin keset jõge ja veekohinat ega kuulnud, et õue sõitis auto. Varsti tuli Arne hõikama, et minu juurde olla tuldud. Huvitav, huvitav!

Tulijad olid jummalast võõrad inimesed! Nemad on mööda Eestimaad ringreisil ja kuna on ise maainimesed, siis tunnevad muuhulgas huvi ka maakodu aedade vastu. Palusid luba aias ringi vaadata.

Kiiresti käis mõttes silme eest läbi, mis seis meil siin on :) Nojah, Kivikõrb on niitmata - ei raatsi, sest valge ristik õitseb ja see on kubinal mesilasi täis. Imepeenar on ikka veel selline nagu ta on... Aga noh, üldiselt nitševoo. Nii me siis jalutasime aias ja pargis ja jõe ääres ja Rootsi Teel ja no, igal pool.

Ise need meie külalised elavad kuskil Järvamaa ja Lääne-Virumaa piiril. Pidid nüüd keerama keila suunas ja siis Türi kaudu tagasi. Selline ring neil.

Uued avanenud õied.

Esimene alpi aster on täna õie avanud. Asendustaimed pajas hakkavad õitsema.

Hosta õied mulle ei meeldi. Meie aias on nad lehtede pärast.

Kasvuhoone seisuga 01.07.

Lõpuks ometi hakkab meite Põhjanabal esimene tomat jumet võtma! Alles eile olid kasvuhoonekurgid püsti. Mõte küll juba käis peast läbi, et tarvis neid üles siduma hakata. Mõne tunniga on nad aga kõik jõudnud ennast külili visata ning ka esimesed õied avada.

Ja viinamarjakobarad kosuvad.

Väike heegeldis

Ei tea kust külamammi kuulnud oli, aga ühel hetkel oli ta õue peal ja teatas, et temal on hirmus ruttu-ruttu vaja sellist heegeldatud kasukaga vaasi. Lõngad olid kaasas, klaaspurk oli kaasas ja andku ma aga minna.
Ise veetis aega meie vanaemaga külauudiseid vahetades. Vahepeal käis aga mind kontrollimas, kas töö on juba valmis. (Vot siis oli küll tahtmine natuke sisiseda). Mammil oli nii hirmus kiire, et mul ei jäänud isegi pildi tegemise aega. Niisugune tuline kiire oli. Aga too heegeldus tuli tegelikult täitsa sürr välja. Ma pole nii mitmevärvilist vaasiks varem teinudki.
Aga no kui juba üks tehtud, siis võib ju ka teise teha. Üks tühi kohvipulbri purk ootas just oma järge. Ja selline see siis sai. Roosa puuvillane lõng on nüüd sootuks otsas. Heegeldamise ajal hakkas lõpuks ilmet võtma ka mõte, kuidas ikka seda suvist motiividest salli teha. Idee ise absurdselt lihtlabane, aga need mõned motiivid, mis kokku on heegeldatud, annavad lootust, et see võiks isegi sobida. Eks homme saab jätkatud.

Mees saabus tänaselt marš prašokilt ka elusana tagasi. Kõigepealt oli tund aega testi täitmise jaoks (et aga ilm veel palavamaks jõuaks minna).Siis maastikule. Seejärel elustamise test. Jälle maastikule. Siis automaat lahti - kokku. Jälle maastikule. Ja seda kõike täisvarustuses.
Nüüd jääb veel testi tulemused ära oodata. Mingi paber pidi ka antama.

Vaat, mis leidsin!

Need detailid on heegeldatud juba ülemöödunud talvel. Millegipärast said need nurka (kapipõhja) visatud. Mis vihastamise põhjustas, ei mäleta. Ilmselt oli põhjuseks osade värvitoonide lõppemine ja kartus, et detaile lihtsalt ei jätku.
Nüüd on nad piisavalt kaua "laagerdunud", vaja vaadata, mis nüüd saab ja kui kuidagi midagi ei saa, siis võivad nad ju järgmised paar aastat veel kapinurgas järele mõelda. Aga kui siit ikkagi midagi peaks sündima, siis võin oma puhkuse täie ette läinuks lugeda.

Oad, herned õitsevad

Oad, herned õitsevad,
ahvipojad tantsivad.
Oad, herned valmis saavad,
ahvipojad ära söövad.

Vaesed ahvipojad! Isegi ubadest-hernestest tuleb kauges kaares mööda käia, muidu pistetakse pintslisse. Päike lõõskab. Mitte küll seniidis, aga no peaaegu :)

Üks kolleeg teab põldoast valmistatava pasteedi retsepti. Täitsa ära petab, nagu polekski oad.

Suvi ja puhkus - mida veel tahta!

Küll on mõnus see soe suvi! Ja mis kõige imelikum - täna avastasin, et ma polegi enam mitu päeva kooli peale mõelnud. Siia alla muidugi ei käi minu arvutitöö, sest seda teen kodus. Kui tahan - teen, kui ei taha - ei tee. Linnud laulavad (isegi kägu kukub veel), jasmiin lõhnab, kass tukub teisel toolil.
No mida üks hing veel tahta võiks?
Suveinimene on lõpuks ometi omas elemendis :D

Vana vaip

Vaipu võib kududa lõngast ja kaltsuribadest ja ilmselt veel paljustki muust. See seinavaip on kootud aga värvitud lambavillast. Just. Ei heidest, ei lõngast, vaid villast. See on mitukümmend aastat olnud minu lemmik. Minu meelest ei ole ta isegi eriti palju pleekinud. Või mulle ainult tundub nii?
Selle vaiba kudus mu ema 44 aastat tagasi. Keilas oli tegutsenud selline kangastelgedel kudujate ring. isa tegi mingist ürgsest pesurullist kangasteljed. Olen ka kunagi oma suvevaheaegadel triibulisi kaltsuvaipu kudunud.
Minu toa seinal oli see kollane villavaip ja põrandale kudusin päris ise sellise eht-plikaliku kaltsuvaiba: roosa - kollase - valgetriibulise. Ilus oli!

Anu kook

1 l piima
2 muna
150 g suhkrut
vaniljet
Nendest ainetest keeta keedukreem. Kas siin jahu ei ununenud, seda ei oska öelda. Tarvis katestada.

Tordipõhi lõigata 3-ks kihiks

Apelsinimahl + sidruniliköör tordipõhja immutamiseks

mustikaid !!!!!!! (võib ka maasikaid kasutada, aga siis pole niiiiiii hea)

Suurde kaussi kõigepealt kreem, siis 1 kiht tordipõhjast. Tordipõhi niisutada, seejärel mustikad, siis jälle kreem, tordipõhi jne.Pealmine kiht on keedukreem ja riivitud sokolaad.

See kook viib keele alla!

Ja kui selle koogi juures mõelda, et meie Anu ei ole siiamaani kaotanud oma saarlase intonatsiooni, siis seda lahedam on!

Ajalugu ju seegi

Maja põhjakaare seinas laiutas metsviinapuu. Oli maja ühekorruseline - viinapuu katusel. Nüüd maja kahekorruseline - ikka viinapuu katusel. Ja ühe poisi toa akent tuli üsna tihedalt pusast välja lõigata. Küll me oleme pidanud plaani ja siis sellest jälle loobunud. Aga - ämm on ikka see kõikse tähtsam: tema ütles täna, et mis tast hoida, mädandab niisama maja puitseina. Võtke maha. Sein ilma viinapuuta. Nüüd on hea lihtne voodrilauda lüüa ja hiljem värvida.

Ja biomassi kuhi muru peal...

Loomevaevad

Eile katsetasin ikka ühte mustrit ja teist, aga miski ei kõlvanud. Nüüd vist jään ühe juurde pidama.
Nimelt üks peenikese ja pehme lõnga kera häiris mind juba tükk aega ja see tuleb kohe kiiremas korras mingiks kudumiks moondada.

Kui seadus ei sätesta teisiti, siis peaks mingil ajal valmima selline pikk-pikk ja kitsas sall. Ja mitte külma vastu, vaid lihtsalt tööl aksessuaarina kandmiseks. Helebeež värv selline neutraalne ka, et peaks erinevate rivaste juurde sobima.

Proovilapp siis selline.

Kirju muru

Rohumaa, mis laiub paaril hektaril ümber meie maja ja mida me suureliselt muruks nimetame, on momendil üsna mitmevärviline. Oh ei, võilill on võtnud time out, aga on teisigi tooniandjaid.
Näiteks valge ristik esindab valget värvi, roomav tulikas annab murule särtsu kollase tooniga

ning käbilill lükib sekka lillakaid varjundeid.

Kui nüüd olla üks akuraat aiapidaja ja kõik kultuurmurusse kõlbmatud taimed välja nokkida, siis oleks must maa... Olgu siis pigem sota-pota muru, kui üldse mitte midagi. Maakodu värk - õigeid piire pole, õigeid puhaskultuure pole, aga see-eest on kõigil mõnus ja hea ennast vabalt tunda ning rohelust ja sinna kuuluvaid loodushääli koos nende häälte tekitajatega kuulata - vaadata.

Käokann vs tõrvalill

Minu abikaasa ontliku loodusemehena ei või mitte kannatada, kui mina taimi valede nimedega nimetan. Üks probleemsematest taimedest on tõrvalill. Mina ja muideks ka paljud teised inimesed nimetavad tõrvalilleks ka taime, mis tegelikult kannab käokanni nimetust. Täna ekspertiisiretkelt naastes tõi ta siis kaasa päris tõrvalilli, et kõik ikka akutaat ja selge oleks. Ma tean küll juba lapsepõlvest, et tõrvalillel varred kleepisid. No aga meil ju säästuaeg ja puha - ju siis tõrvaga kitsas käes, et see teine taim nii väga ei kleebi... Aga täna sai totule must-valgel selgeks tehtud, kes on kes. Sellekohane postitus on ka looduse blogis.