Puhkuse kolmas päev

Esimese asjana: tuli kaminasse - suvi missugune:)
Mõned pildid ka:
Naadipeenar oma praeguses lopsakuses: Naadipeenra iirised:Tänane töö. Pika peenra servast lõikan mätta välja. Et oleks parem kurjameid ohjata ning et muruniiduk pooli lillelehti ära ei hekseldaks.
Pikk peenar (48 sammu pikk) sai lõunaks korrastatud.

Puhkuse teine päev

Sajab. Tuul on ka üsna tugev.

Tuleb kaubareis. Vaja on päevavarju terrassile. Päevavarju puudumine ongi põhjus, miks ma ei saa õiget puhkusetunnet kätte - ma ei saa terrassil istuda ning näputööd teha. Ja päevavari on alati ka mõisapäeval kaasas olnud. Kudamoodu seda "arveraamatut" seal vihma käes täidetakse - ikka läheb katust pea kohale vaja. Meie mõisas on vastuvõtt väravas. Tean, et meie külalistele on see väga hea mulje jätnud. Eelmisel suvel, kui kolleegidega mööda mõisaid tuuritasime, saime enda jaoks hea tagasiside, et me oleme oma külaliste jaoks hea lahenduse leidnud.

Plaanisime sõita Raplasse. Viljandi maanteele jõudes selgus, et tee on kinni. Ümbersõitudega jantida ei tahtnud ja nii keerasime hoopis Kohila peale. Seal muidugi sõidu peaeesmärgiks olnud päevavarju müügil ei olnud. Küll aga astusin sisse lasteaeda lootuses juhatajat tema tänasel sünnipäeval õnnitleda. Kahjuks oli ta ära nõupidamisel. Vanad olijad tundsid mind. Kes kohe, kes natuke aega takseerides. Piinlik küll, aga ma ühte inimest küll ära ei tundnud. Ta ütles, et olime isegi ühes paraadnas elanud (?!?)

Ilkusime natuke aega meie kõigi "kõrge vanuse" teemal ja siis jätsin endised kolleegid lapsi lõunasöögiks ette valmistama.

Lõpuks saime päevavarju kätte. Laagri Maksimarketist. Tükil ajal on peas tiirutanud mõte, et välisukse juurde oleks midagi vaja. Mis see "midagi" olema peaks, seda ei osanud välja raalida. Aga kui mõte on, siis tuleb see teoks teha, eriti veel siis, kui teisel inimesel on ka üks peaaegu analoogne mõte. Nii ka seekord - kaks pead on ikka poole rohkem kui üks pea. Ja nüüd on meil selline ummamuudu ampliraagendus. Minu meelest väga lahe! Igatahes kellelgi teisel sellist ei ole.

Naadipeenar sai rohitud. Tegelikult küll läbi kaevatud. See ju ainumas moodus naadijuurte püüdmiseks. Istutasin paar puhmast sinna peenrasse juurde ka, kuigi pole enam miski istutamise aeg. Noh, olgu sellega, kuidas on, aga vähemasti ei kuulu sellesse peenrasse enam ühtegi suvikut. Mis oli ka taotluseks.

Puhkuse esimene päev

Kuidas siis puhkamine edeneb?
Mõnusasti! Koduselt! Päikeseliselt! Soojalt! Ehhee! Puhkaja elu on lust ja lillepidu :)

• Nagu eelpool juba mainitud, jäime mesilassülemist ilma.
• 30 kurgitaime avamaale istutatud.
• Kuuris puid laotud.
• Veidi lilli kastetud.
• Varahommikul inglise keele tööplaanide põhjad tehtud.
• Viinamarjal õisikuteta võrsed tagasi lõigatud.
• Uues pargis noorte haabade võrad "korrale kutsutud".
• Saunale kolm ringi peale tehtud ja selle tegevuse käigus veidike uut ideed genereeritud :)
• Viimased lillekonteinerid õue taritud.
• Üritasin porgandipeenart rohida. Betooni ei ole just lihtne rohida. Hapu! Ootame vihma!

Rohelisel elukäsitlusel on omad miinused ka. No kuhu see prügi siis panna tuleb? Keeran vana T-särgi sisse? Eh? Selleks ju ometigi läheb vaja neil killer-kotte! Nii olemegi paaril viimasel poetretil pakkinud ostud vana tava kohaselt kilekotti. Nokk kinni, saba lahti.

Linavästrikel on praegu tuline kiire - tuleb ju pidevalt näljasele pisiperele maiuspalasid otsida. Olin täna ühe sellise linnuga päris hädas! Endal nokk mutukaid ja ussikesi pungil täis, aga ikka veel sibab mööda muru, ilmselt lootuses leida veel mõni paluke. Oi, ma oleksin tahtnud näha, kuidas selle täisnokaga uusi siplasi püütakse! Nii ta siis sibas ja ma pidin muudkui jälgima, et hulljulgele linnule viimati peale ei astu. Siis aga tuli Potsu. Tema peab meil aias linnuhordide seas korrapidaja ametit. Niipea kui linavästrik koera nägi, nii ta minema lendas. Koer ei ole ikka nii usaldusväärne kui inimene.

Sülem kahjumis

Mesilaste hingeelu tundev inimene laabib kuskil Kadja küla kandis mööda sood ning nuumab parme, meie peame siin mesilastega jantima.

Huvitav, et maja juurde polnud midagi kuulda, aga kui läksin kuurirõdule lillekaste kastma, kuulsin valju suminat ning ohhoo - nägin suurt mesilaste parve ühe koha peal lendlemas. Kahjuks olid nad üle marjapõõsaste lennanud ning tantsisid suure lageda murulapi kohal. Kutsusin poisid ka vaatama, et mis siis nüüd nende elukatega teha tuleks... Tõin igaks juhuks sülemikasti ka kohale, et äkki nad võtavad vaevaks ise sinna sisse ronida (kärjest peaks ju ometi meelõhna tulema). Kahjuks olid mesilastel omad plaanid - nad võtsid suuna meie metsa poole. Tea, kes nad sealt üles leida suudaks ja kas nad üldse metsas peatusidki - panid äkki joonelt Oru poole. Jube kahju! Meil ju suur mesikapõld üle tee mumme ootamas.

Üks ideehakatus

Oleme tükil ajal mõelnud, et lõkkease tuleks ümber korraldada, aga mõtteks see jäänud ongi.

Nüüd leidsin veebis koduteemalisi ajakirju sirvides sellise pildi.

Äkki saaks sellest näidisest lähtuvalt midagi aretada?

Pilt on pärit siit.

Ei saa käima

Selle puhkuse algusega on nagu vana logu muruniidukiga: muudkui tõmba ja tõmba, et kas tross puruks, aga no ei lähe käima. Mootor on ilmselt külm! Kuigi on juuni algus (AL-GUS, mitte lõpp, vot see on see trükkimise ajal muule mõtlemine ning hiljem diagonaalis lugemine - tulevadki valed sõnad sisse), näitas termomeeter eile päise päeva ajal ei rohkem ega vähem kui kaheksa kraadi. Vaatasin kohe mitu korda, aga no ei saanud 18 kraadi kuidagi välja valetada. Kole külm suve algus! Ja tuul oli ka lõikavalt külm.
Seega: kui mootor magab, siis magagu! Natuke muretsesin üheksandike eesti keele eksami pärast (mitte, et keegi kahe saaks, vaid et keegi tubli liigse pabistamise pärast viit maha ei mängiks); rohisin kasvuhoonet (küll on nüüd palju ruumi kõnniteedel, taimed ju kooliaia peenardes); lõpuks (lolle ei künta ega külvata, need kasvavad ise) hakkasin uusi ja seekord väga korralikke 5. ja 6. klassi loodusõpetuse tööplaane tegema. Viienda klassi oma on täiesti valmis, kuuenda oma tahab täna õhtul lõpetamist (ei viitsinud tööd teha suisa uneajast). Ahjaa! 5. ja 6. klassi eesti keele tööplaanid on ka korras. Nüüd veel inglise keele plaanid üle vaadata ja siis võin tõesti suveks jalad seinale visata ja töö peale mitte mõelda. Nojah, tegelikult ma seda viimast lauset ise küll ei usu, aga ilus lause sai teine ikkagi.

Sünnipäevalast täna kodus polegi. Sai teine sõpradelt kingiks kontserdile sõidu. Tulevad alles pärastlõunal. Aga tordi teen hommikul valmis ning eks kartulisalat ja grillistaff kuuluvad ka tänase õhtusöögi juurde.

Nüüd on sünnipäevalaps kodus. Süda valutas koledasti. Autotäis noori jõhkra liikluse sees. Nad on küll asjalikud, kuid mõni teine ei pruugi nii asjalik olla. Mäletan, kui mulle autokoolis sõiduõpetaja ütles, et sõita tuleb arvestusega, et sina üksi tead midagi liikluseeskirjadest, teised kõik on kui vasikad karjamaal. Ühesõnaga: autojuhil peab silmi ja tähelepanu jätkuma kõikjale ja igaks sekundiks.

Ilmselt oli murest ajendatud ka unenägu, mille peale hommikul üles ärkasin.
Olin nimelt autoroolis. Üksi, nagu tavaliselt. Sisenesin laugesse vasakkurvi. Jõudsin märgata, et vastassuunast tulev auto ei võta tema jaoks paremkurvi välja ja kihutab otse. Ja otse minu autole küljelt sisse. Järgmine hetk oli minge kõrge lend autost välja (turvavöö oli küll kinni olnud). Lennu lõppu ei näinud. Enne ärkasin üles... Ja katsu siis sellise unenäo järel noori koju oodata!

Maikuu viimane pühapäev

• Oleme kenasti graafikus - puud said maikuu sees saetud! Lõhkumise ja ladumisega on rohkem tegemist, need tööd lükkuvad paratamatult jupike edasi.
• Riputasin lobeeliapotid kuurirõdul oma kohtadele - las harjuvad tuule ja jahedama ilmaga. Kui õhtul väga külmaks läheb, tõstan nad kasvuhoonesse tagasi.
• Kurgid viisin toast aknalaualt kasvuhoonesse. Taimed oleks vaja juba avamaale istutada, aga kole külm on ikka veel - ei julge ka katteloori all neid ilma kätte jätta.

Küll on lugu! Puhkus on algamas ja hädasti oleks vaja terrassile päevavarju, aga mida pole, seda pole. Noh, eks on ju kah, aga pakutud kahest artiklist ei sobi kumbki. Üks on selline väike ning kipakas ja selline pluti-pluti mustriga, teine jällegi 3m diameetriga. Võib-olla selle laimirohelise värviga suudaks ehk kuidagi harjuda, aga 3m on meie terassile ikka liig mis liig. Samahästi võiks kogu terrassile katuse peale ehitada. Vaja veel veidi ringi vaadata!

Maikuu viimane laupäev

Eile õhtul asusin Imepeenras tegutsema, aga ega suurt ei jõudnud, sest läksime küladeseltsi kodulehe reklaami peale Tammikusse. Sealsest üritusest on lugeda siin.

Laupäeval asusime varahommikul õues tööle, sest ilmateade ähvardas tänaseks laussadu. Käsile sai võetud suure pargi niitmine ja muidugi Imepeenar.

Hurraa! Imepeenar on komplekteeritud! Kõigis 10 sektoris on püsikud.Ühes sektoris on veidi taimi juurde vaja.

Nädalavahetusele vastu

Õppeaasta eelviimane nädal sai läbi. Nüüd veel see viimane nädal vastu pidada ning algabki suvevaheaeg! Hästi kiiresti läks see aasta.

Kui nüüd vaid see ilm nädalavahetusel normaalne oleks ning kõik tegemist ja tegijat ootavad tööd tehtud saaks! Ilm on meil ikka muutlik küll - alles see oli, kui lahti olid kõik aknad ja uksed. Nüüd aga tuleb aeg-ajalt maja isegi kütta.

Mis siis plaanis on?
Imepeenras veel kolm sektorit korrastada ning taimed peale istutada. Kui plaan õnnestub, siis saavad kõikidesse sektoritesse püsililled. Selle arvelt võidaks üks teine aed, mis suvelillede taimekesi ootab.
"Heinamaad" üle niita.
Viimased puud saagida.
Puud lõhkuda ja riita laduda.

Rohkem igaks juhuks plaani ei võta.

Suvistepüha toimetused

Täna on kardetavasti viimane ilus ja soe päev ning mõneks ajaks asendub suvesoojus kevadise jahedusega. Muideks, toomingavilu jäi tänavu sootuks ära!

Päeva alustasin õunaaias puutüvede ümbert kõrge rohu lõikamisega. Ma ei väsi kordamast, et minu meelest on hommikuvalguses aia kõige ilusam paik just see vana õunaaed.
Kolm kevadet tagasi kingiti üks väike õunapuuistik. Juba tol kevadel oli tal kaks õiekest küljes. Möödunud aastal ta puhkas ning tänavu on väike puuhakatis õitesse uppunud.
Keldri juures õitseb punane õunapuu. Õunte maitse on mittemidagiütlev, aga ilusa kompoti ja moosi saab neist õuntest küll.

Keldri kõrval rullivad sõnajalad end lahti.

Jätkub töö Imepeenras.

Valmis on viis sektorit, sealhulgas eelmisel aastal alustatud. Need eelmise aasta istutused on praegu nii ilusad.

Kuidagi iseenesest on kujunenud Imepeenra värvigammaks roosa ja lillakas toon. Noh, kõigepealt see eelmisel aastal istutatud taim, mille nime ma ei tea, siis kaunis kukehari, siis nüüd istutatud tõnnike, floks ning vorstirohi. Üks väike iiris näitas eelmisel aastal ka värvi ja kui ma ei eksi, siis tema mahub ka antud gamma piiridesse. Öeldakse ju, et asjad loksuvad iseenesest oma õigetesse kohtadesse.

Kardetavasti ma sel suvel kõiki Imepeenra sektoreid püsikutega täita ei suuda. Tuleb kasutada ka suvikuid. Panen siis sinna astrid ning Mehhiko päsmaslille. Jälle värvid klapivad! Olen rahul!

Kodune laupäev koos külalistega

Kõigepealt panen üles Helduri kodulehe lingi. Nii vahva, et ta on paljude katsetuste seast lõpuks leidnud oma niši. See sobib talle ja tooted lähevad aina paremaks! Puidust käsitöö ja talusildid.

Külaliste päev. Häda, kui lapsed suureks kasvavad, siis nad enam kõik korraga ema-isaga reisima ei pääse. Täna olid Mairel-Helduril kaasas pooled lapsed. Auto tagaistmel lihtsalt ei tohi rohkem reisijaid istuda.

Täna hommikul või ehk isegi juba eile õhtul saabus suur rahu hinge. Üle oma varju ei hüppa ikka küll, taha palju tahad, katseta palju katsetad!
Järsku oli mul aega vaikselt toimetada - kuigi kartul pole veel maas ja maad on veel palju kaevata.
Mehed niitsid, mina katkusin niidetud alal neid piikondi, kuhu masinaga ei pääsenud. Oli aega lilli vaadata ja linnulaulu kuulata.
Võib-olla oli asi selles, et viimane tasemetöö sai tehtud, laste laulupäevaks ülesanded täidetud. Võin hakata otsi kokku tõmbama. Klassi õppeaasta lõpupidu veel ees, siis on tõesti kõik. Nojah, paaris eksamikomisjonis ju tuleb ka istuda, aga see ei nõua minupoolseid ettevalmistusi ning ponnistusi.

Mis siis ikkagi saab sellest suurest aiamaast? Kartuli paneme maha just nii suurel alal, kui kaevata jõudsime. Ülejäänud maast sõitis poiss murutraktoriga üle. Seda songin edaspidi vaikselt ja jõudumööda. Aga mis saab edaspidi?

See maa-ala on suht soojas kohas. Ja meil pole mitte ühte ainumast roosi. Äkki teeks rosaariumi? Naersime Mairega, et näe, kõigevägevam oli kiuslik ja lükkas meie "taksomeetrile" uue numbri ette, et äkki oleks nüüd aeg hakata ka endale mõtlema, ennast veidikenegi säästma ja lõpetaks selle hullumeelse sahmimise ja rabelemise ära. Leidsime, et see plaan tasub täpsustamist ja arendamist, plusside ning miinuste kokkuarvamist.


Järgnev osa tänasest päevast on trükitud Wordis. Asi selles, et juba kaks tundi podiseb kagu- ja lõunakaares suur äikesepilv. Igaks juhuks sai elektroonika pistikust välja võetud. Nüüd, kui taevastel lahinguväljadel valitseb vaikus, ei saa ma internetti kätte. Oskajaid momendil käepärast pole ja nii tulebki muidu läbi ajada.
Täna jõudsin oma järjega Imepeenra juurde. Päevakübarad on selleks korraks oma elu ära elanud, peenra sektorid tuleb uuesti komplekteerida. Nagu selgus – iiriste sektoris on veel ruumi maa ja ilm! Aga kui oli võimalus omale jupike iirisetaimest saada, siis polnud ma selleks veel valmis – no polnud ju ettevalmistatud mulda. Nüüd on nii kahju, et tühjaks see osa jääb ka sel suvel.
Küll oli mõnus väljas toimetada! Õhk suvesoe, taevas uhked pilved, mis müdisesid ning podisesid, külast kostumas murutraktorite mürinat. Need on kõik suvehääled, mitte enam kevadehääled. No ja eks ta suvekanti ju pöörabki – homme juba suvistepüha!
Jälle hakkas müristama ja justkui palju lähemal kui enne.

Tulpidest ja aiast üldse

Korralik fotokas sai kõvasti vett ja vilet ning lõpuks andis otsad. Nüüd tuleb jälle vana digikat pruukida. Sel aga ilmast ilma "Battery low". Ostsin jälle uued Duracellid ja sain lõpuks mõned tulbipildid. Kõige viimane, kollase-punasekirju kinnise õiega tulp on juba ammu pildile püütud - valguski sellel hoopis teine, ülejäänud siis tänased. Kollane topeltõieline tulp on juba õitsenud.

Lapsepõlve koduaiast mäletan hästi palju erinevaid tulbisorte. Tol ajal neid suuri ja punaseid Hollandi tulpe polnudki.
Minu lemmik oli tol ajal nn pardinokk. Aga meil oli ka üks isend mustast tulbist. Ta küll süsimust ei olnud, aga midagi sinnakanti. Tumedaid kroonlehti kaunistasid roosakad träpsud. Ma lugesin palju ja muidugi oli raamatute hulgas palju muinasjuturaamatuid. Nii pidasin seda musta tulpi kurja nõia või võõrasema tulbiks ja isegi natuke kartsin teda :) Igal juhul, kui aitasin memmel peenart rohida, siis selle "kurja" musta tulbi juures ma rohida ei julgenud.

Lugesin ühest aiablogist tõelise aiapidaja "anamneesi". Selle põhjal ma aiapidajate hulka ei kuulu. Ei teagi nüüd, on see siis õnneks või kahjuks. Ma käin aianduskauplustes põhiliset "Window shopinguga" tegelemas ja silma nuumamas, ei enamat. Aga sealjuures olen oma aiaga suht rahul. Meie pooleldi loodusliku ja pooleldi metsaaia juurde ei sobi tõeliste iluaedade ja näituseaedade atribuutika. Meie piirdume roheluse, puidu, mõnede kivide ning neile elustavat aktsenti lisavate värvilaikudega. Meie külalised, olgu siis sugulased või kolleegid, võtavad alati kõigepealt suuna aeda. Võõrad, kes meie aeda on külastanud, on leidnud, et siin on väga rahustav aura, et tundub, kui elaksime vanajumala selja taga. Ja nii ta ongi. Eks sellepärast seda suve ja puhkust nii pikisilmi oodatud saabki.

Endiselt palav

Ja endiselt maa kaevamine. See võib välja paista juba kümnete hektarite kaevamisena, aga kahjuks (või õnneks) pole me kodused inimesed, vaid üsna tõsiselt oma tööga seotud ning kodus toimetamise aega napib. Hullusti napib. Kuigi jah, täna labidavarre najal end püsti ajades tekkis esimest korda väike uitmõte, et äkki õnnestubki enne maikuu lõppu see va kartul maha panna.

Nojah, aga see maa... Möödunud suvel hoolikalt mitu korda suve jooksul läbi kaevatud ja rohitud peenravahed on praegu erkkollased - meeletult on võilille. Mäletan, kuidas seemned eelmisel suvel lendasid - õhk oli lausa valge. Kuidas aga takistada võililleseemnete levimist, kui nad, saadanad, valmivad ka maha niidetud õisiku küljes?

Korra tekkis mõte, et paneks praeguse suure aiamaa muru (loe: rohumaa) alla? Seda rohumaad on meil niigi hullult palju. Veel juurde? Noh ja kus siis seda potipõllumajandust viljeleda? Selleks tuleks aastaid söötis seisnud tee-äärne põld kõigepealt Roundupiga mürgitada, siis künda, kultiveerida ja ma ei tea, mida imet veel teha. Aga siin tekivad esimesed takistused: ma ei tea meie külas ühtegi tarktorit, millel põllutööagregaadid olemas oleks. Traktor on siinkandis ikka rohkem metsateoks, metsaveoks. Ja mis kõikse jamam - kui kogu selle ettevalmistustöö kulud kokku arvata, on poest kartuli ostmine kordades odavam. Mõtet siis sellel tsirkusel üldse on?

Meite külatelefon on säänne klikiaegne - toimib teine õite aeglaselt. Täna selgus, et too mitme päeva tagune välguga samaaegselt kostunud plaks (mille lööklainet oli tunda) suutis ülejõe külas ka kurja teha. Oli ühte majja sisse löönud. Maja maha ei põlenud, aga eks papi oli jätnud kõik kodutehnika kõigevägevama hooleks. Tollel oli aga niigi palju tegemist ning sedasi kõik see krempel nüüd õhtal ongi. Selle kohta käib hää ütlemine: "Looda Allahi peale, aga kaamel seo kinni". Vot siis inimene vs loodusjõud - enda loodusekrooniks tituleerimine on uhke asi küll, aga kui ikka häda käes, siis on too kroon peas õite uppis ja vesi ahjus...

Kastan õitseb, toomingas lõpetab õitsemist, kirsid õitsevad, esimesed õunapuuõied soojemas aianurgas on end päikese poole sirutanud - kevadest hakkab saama suvi.

Tänased toimetused

On jälle hiline õhtutund, mil hämarus lõpuks õuetoimetused katkestas.

Tööpäev lõppes suhteliselt hilja ning koju jõudsin üheaegselt saabuva äikesepilvega. Taas juba traditsiooniline välkude sähvimine, müristamine ning paduvihm. Äike on ilmselt otsustanud sel suvel oma teed ja rajad seada just üle meie kandi.

Maa kaevamine oleks võrdunud mudas mulistamisega. Vihma ajal sai hoopis kasvuhoones rohitud, pärast vihma asusin suvelillede taimi peenrasse istutama. Üks natuke suurem muutus sai ka tehtud - terrassi ees peenras on nüüd hostad.

Mehed olid päeva ajal puid saaginud ning lõhkunud. Tänased halud on kenasti riita seatud.

Küll on mõnus aias toimetada! Iga päevaga läheb kõik aina ilusamaks ja nii kahju on hommikuti autosse istuda ning tööle sõita. Õnneks pole puhkus enam kaugel. Just selle hiliskevadise-varasuvise ilu pärast tahan alati võimalikult varakult puhkusele minna, et meie põhjamaise lühikese suve pikki päevi ning valgeid öid maksimaalselt ära kasutada ning nende ilust iga kild endasse ammutada, et pikka ja vastikut talve üle elada.

Pühapäevastest tegemistest

Eile õhtul enne südaööd koera õue lastes oli üllatus suur : sajab! Ja kohe suure pladinaga sajab!
Ega`s midagi, kui sajab, siis tulebki parem uni ja meie savikänkrast maa, mis kuivades muutub betoonilaadseks olluseks, vajabki aeg-ajalt niisutamist, et sellest iga sentimeeter sõrmede vahel läbi pudistada.

Varahommik oli meeldivalt soe, aga hullult niiske. Kui oleks baromeeter, küllap see näitaks õhuniiskuseks tervelt 100 %!

Kaevamine on täna tänu öisele sajule tõesti palju edukam! Aga küll on vaev selles niiskes õhus rassida! Ühel hetkel siputas üks õhuke pilvehakatis paar piiska vihma ka alla. Piisad kukkusid seljale ja tegid enam-vähem sama häält, nagu kerisele vett visates kuulda võib :)

Õhk on täis linnulaulu, mesilaste suminat, vahtraõite ja kaskede lõhna.
Kummaline on see kevad oma tulemistega. Ühel ja samal ajal õitsevad nurmenukud, varsakabjad, võililled, kullerkupud, vahtrad ja toomingad.

Äikesefront liikus idast kagusse, sealt lõunasse ning siis meie kohale. Vot see oli äike! Välgusähvatuse järel raksatas kõu pea koheselt. Kui piksepilv enam otse meie kohal polnud ning pilvesaba meile vaid tugevat vihma jagas, paotasin ust - oi, kui jahedaks oli läinud. Aga poole tunni jooksul tuli leitsak tagasi ning hullemana kui enne. Ning taas on ida pool podinat kuulda. Ju millalgi õhtul jõuab meie kohale teinegi äikesepilv.

Aiamaal on seis vesine - peenravahedes läigib vesi, muld on pigem muda kui muld. Pidi see vihm siis nii keset päeva tulema!

Kollaseid võilillevälju vaadates tahaks kangesti veidike võilillemett keeta, aga ajanappus seab omad piirid.

VÕILILLEMESI:

250-300 võililleõit

3/4 l vett

1 kg suhkrut

0,5 tl sidrunhapet

Õied koos roheliste tupsudega pane keedupotti, vala vesi peale ning keeda 20 minutit.

Seejärel kurna vedelik läbi tiheda sõela, lisa suhkur ja sidrunhape.

Keeda hästi tasasel tulel. NB! Kaaneta nõus!

Sega hästi sageli, et mitte öelda "pidevalt".

Keetmise aeg: 1 h

Aiatöine laupäev

Alles see oli, kui meite kandi toomingad polnud seda nägugi, et kavatseks õitsema hakata. Viimased kuumad päevad on aga toomingad valgetesse õitesse looritanud!
Mis siis tehtud sai?

• veidi puid saetud
• poistel puud lõhutud
• mul need puud laotud
• maad kaevatud ja kaevatud ja kaevatud.... aga .... nojah, tippsibul on nüüd tõesti maha tipitud. Üks peenar! Aga kui seda peenart mõõta, siis on see ikka veidi pikavõitu küll.
• mõned suvikud peenrasse kükitatud

Ja ei midagi enamat! Ahjaa! Ikka muud ka - meie Potsu saab homme aastaseks. Tegin sel puhul ühe küpsisetordi. Põhjus tordi söömiseks ju seegi :)

Nädalavahetuse algus ööbikulaulu ja kaskede lõhnaga

On aasta ilusaim aeg. Päevad on pikad ja päikeselised, isegi veidi liiga kuumad. Kõik kasvab ja puhkeb kuuldava mühinaga. Vahtrad sumisevad, liblikad lendavad. Ööbik ei pea hoo ega hoobi vahet - aina laksutab. Huvitav oleks teada, mida ööbikud üksteisele räägivad. Mõnikord vastatakse liigikaaslasele samade "sõnadega", mõnikord sootuks teistmoodi. Üks ööbik tuli lausa meie õue peale laulma!

Järjekordne ülikiirelt möödunud töönädal on saamas nädalavahetuseks. Vaagisin küll ühtpidi, küll teistpidi, aga lõpuks ikkagi käisin ära Krõõtade taimeüritusel. Kahju, et ma pole saanud töö kõrvalt mahti aeda korda teha - nii ei söandanudki rohevahetusel omale midagi hankida.
Ürituselt sain koju üheksaks. Poole üheteistkümneni toimetasin lillepeenras, edasiseks tegutsemiseks oli juba liiga hämar.
Aga terrassil on üliväga mõnus istuda ning kevadehääli kuulata.

Pühapäev

Eile hilisõhtul, kui väljas oli juba pime, kuulsin lõpuks ära ka ööbiku.
Mõisa pool huikas kodukakk. Üks tegelane võttis teda kiusata ja huikas vastu. Selle peale lendas kakk vaatama, kes tema territooriumil ülbitseb. Edasi huikas kodukakk juba meie metsas. Territooriumi hõivata üritanud "liigikaaslast" kakk ei leidnudki....

Täna hommikul kuulsin kägu. Ja ongi tänavu kevadel nii: ööbik ees, kägu järel!
Aga hommikune kägu - hoolekägu... seega, marss maad kaevama!

Hästi kummaline on see kevadine ilm! Eile oli mõnus suvesoojus, täna lõõtsub kõlekülm tuul ning õhutemperatuur on jälle kõigest 8 kraadi. Aiamaa kaevamine ei edenenud - käed hakkasid külmetama. Hoopis sobilikum on puude lõhkumine ja ladumine.

Järjekordne puudelasu lõhutud ja laotud!!!

Väga rahul kogu lõppeva nädalaga!

Kevad ei taha edeneda

Täna siis sai selgeks, mis on see, mis häirib ja on valesti. Vaher ei õitse veel! Alati on ta seda meite kandis teinud 1.-4. mai vahel. Praegu aga on mesilased nälgas - remmelgas on ära õitsenud, paiseleht lõpetamas - polegi mõet korjel käia. Mis siis muud - tuleb mummidele suhkrulahust sööta.

Praegu, hommikul on kõigest 4 kraadi sooja, pilves. Õnneks vähemasti ei saja.

Päevaplaan näeb ette puude saagimise ja maa kaevamise. Kui palju see õnnestub, seda näitab aeg.

Lugedes päevaraamatuid, on tekkinud väike üldistus: tänavu on üle Eestimaa ühtemoodi, ööbik, see öösooja tooja on saabunud varem kui pääsuke, päevasooja tooja. Ka meil jõekaldas oli olnud juba ööbiku laksutamist kuulda. Endal pole tänavu veel olnud õnne selle linnu laulu kuulda. Aga ehk sel nädalavahetusel kuulen!

Nädalavahetusele!

Pärast tihedat ja ülipikaks veninud päevadega töönädalat on kange tahtmine näpud mulda susata, aga ilm on selleks väga ebasoodne.
Keset päeva on õues vaid 5 soojakraadi! Sajab tihedat vihma ning kohati tundub, et vihma seas on ka lörtsi.

Kasvuhoones on taimed jahedate päevadega toime tulnud. Tomatitaimede lehed on kenasti tumedamaks värvunud ning kui hoolega vaadata, siis tundub, et taimekesed on isegi natuke pikemaks sirgunud.
Kõige paremini kasvab aga umbrohi. Kui tuul nii kurjakuulutavalt ümber kasvuhoone ei uluks, võiks ju hakata umbrohtu korrale kutsuma, aga....
Aga taimed on kõik kastetud!

Fotoaparaat otsustas ka lõpuks tööle hakata .... pärast 16-tunnist aku laadimist.