Tumehallid sõrmikud vol 2

Kindamustri koostamine ei edene kohe kuidagi. Üritasin sellist väheke lilleõit meenutavat kujundit paberile panna. Üks asi on muster paberil, teine asi on see kindas. Ühesõnaga - ei ole eriti rahul. ..

Ega kudumise tuju viimasel ajal eriti pole olnud ka. Õnneks hakkab A tervis taastuma. Käime väljas jalutamas. Endine 10 km pikkune ring  ei tule hetkel muidugi  kõne allagi. Täna jalutasime 2 km. Rohkem ei söandanud. Arstide ettekirjutused on karmid. Küttepuude kuhja küüni all võib ta ainult vaadata. Õnneks  kirve vibutajaid meil jätkub. 

Kuigi temperatuurid on märtsi keskpaigale sobimatult madalad, on saabuva kevade märke siiski. Kasvõi tõsiasi, et puhast lund, mille taustal pilti teha, enam ei olegi.

Tomatiseemned ei taha idaneda. Ju on asi selles, et toas ei ole stabiilselt sooja temperatuuri.
Täna külvasin kresssalatit, sidrunmelissi ja rukolat. Kuna A peab tervislikel põhjustel jänese dieedile üle minema, siis tuleb igasugust rohelist juba enne peenramaa valmimist külvama.

Tumehallid sõrmikud

Lõngakerad hakkasid väikeseks kuluma. Oli vaja veidi varusid täiendada ja nii saigi lõngariiuli ees seistud nagu kits kahe (2+n) heinakuhja vahel. Mida võtta? Mida jätta?

Mul oli hädasti halli vaja, aga poes oli selline tumehall (porihall) lõng. Lisaks võtsin julguse kokku ja ostsin erkroosat lõnga ka. 

Nagu kinnastest näha, esialgu seda erksat tooni väga palju kasutada ei söandanud. Ainult nii prooviks-katseks või niimoodi...

Kindad ise paksud ja soojad. Et sõrmedel ka soe oleks, kudusin need ka träpsulised.

Ilm on nii hullult külm, et seekord tegin pildi toa aknast välja upitades. Prrr! Märts või asi!

Vanaema lõngavarudes sai väikest inventuuri tehtud. Lõngakerad on imepisikesed. Tuleb need pooleks jagada ning siis uut mustrit koostama hakata. 

Hetkel tiksub peas kaks valikut:

a) ainult kahevärviline, kus kasutaks toda porihalli ja erkroosat (vist lapilise randmega)

b) väga kirju ja kärts vanaema lõngajuppidest

Valikute vahel kaalumine võtab ilmselt omajagu aega ja välistatud pole hoopis kolmanda valiku sõelale jäämine...

Hallid sõrmikud

Võtsin kasutusele vanaema peenikesed sukavardad.Nüüd oli võimalus kasutada mustreid, mis nõudsid vardale suuremat hulka silmuseid...

Randmeosaga jäin väga rahule - ilus tihe kude ja seetõttu ka paksust teisel parasjagu. Randmeosa muster on pärit Kristi Jõeste raamatust "Kirjatud teekond" .

Olin juba kokku miksinud sobiva mustrigi.  Kudusin ja proovisin kätte - suur.... kudusin edasi. No ei tea, kas lootsin, et läheb väiksemaks? Ei läinud. Kui kinnas oli kootud väikese sõrme sissevõtu kõrguseni, tõmbasin vardad välja ja sirrdi - randmeosani maha :(

Uut mustrit otsima. Seekordne kindapaar siis selline. 

Nagu pildilt näha, seekord randmeosa suht lühike - see ju esimene katsetus kududa peenikeste varrastega ja sõrmed olid kudumisest suisa kanged. Püüdsin kududa hästi kõvasti. No kohe nii kõvasti, et varrast silmuse taha saada oli juba paras tegu.  Tean, et olen suht lõdvalt kuduja (lapsena proovisin ema kudumistöid kaasa kududa, aga minu kootu läks hulga laiemaks).

Ühel õhtul kududes mõtlesin, et nooruses mul just sellised kirikindad käes olidki - nii labakud (enda kootud) kui ka kirjatud sõrmikud (ema kootud). Aga kirikindaid pole ma enam hulgal ajal kudunud (mõni erand muidugi on sisse juhtunud). Huvitav, kas polnud moes või mis asi see oli? Nahkkinda kandja pole elu sees olnud, ju siis piirdusin pitsmustriliste lambavalgete sõrmikutega ...
Käsitööliste blogisid lugedes olen jõudnud kummastava avastuseni - rahvuslik käsitöö on taas noorte näitsikute seas moodne. Enamik usinaid kudujaid-heegeldajaid on noored väikeste lastega emad. Seda  on väga meeldiv tõdeda! Rahvuslik käsitöö ei ole unustuse hõlma vajunud, järelikult me kestame edasi!

Memme kindamustri uus elu

Intensiivne mõttetegevus. Meeleheitlik kindamustrite kaustas tuhlamine. Leidmine. Pettumine. On küll mingid linnud, aga kangesti pardi moodi...

Siis jäi silma üks lustilennul koi. Lõin ta maha. Natukese aja pärast järgmine. Polnud midagi parata, tuli asuda luuretegevusele ja vaenlane kahjutustada. Lõpuks leidsin kolde. Oli mul selline vana-vana-vanade kindanäidiste kotike. Ütle veel, et koi kilet ei söö - sööb küll. Kott oli üsna pude. Olin juba valmis koipesa terve täiega lõkkesse viima, kui tekkis mõte veidi asja uurida. Õues terrassil. Noh ja leidsingi ühe väga pudedaks järatud kindajäänuse. Ja sellel jäänusel olid linnud! (Lambavalge, lambahall, samblaroheline ja roostepruun värvikooslus). Suure pusimise peale sain mustri ruudulisele paberile märgitud. Seejärel läks koikolle lõkkesse. Liiga hilja meenus, et oleks võinud ju pilti ka teha.... Kindad ise olid memme kootud. Eile oli memme 113. sünniaastapäev.  

Noh ja need memme linnud said kootud sõrmikutesse. Kindarandme kudumisega läksin õite hoogu ja nii ongi need kindad kohe eriliselt pika "säärega".

No ei ole mul veel julgust kontrastseid ja esmapilgul omavahel sobimatuid värve kokku klapitada - jään seniks pastelsete toonide juurde.

Memmele mõeldes tärkas mõte, et teine memm oli ju ka kõva käsitööinimene. Ja tema vardad on kindlasti sellised peenikesed. Selgus, et vanaemal olidki tema ema vanad peenikesed vardad alles. Teravate otstega, et susi neid sööks!
Aga vähemasti saan katsetada, kuidas nii peenikestega kududa on.

Roosidega sõrmikud

Tuhlasin kudumustrite kaustas ja leidsin seal aastaid seisnud roosiõitega mustri. Pärit on see ilmselt ühest väga vanast ajakirjast "Nõukogude Naine". Seisis ja seisis teine seal ja ei osanud ma talle miskit viisipärast rakendust leida... Siis aga jäi see muster pihku ja näis ütlevat: nüüd on minu kord.

Egas  midagi - maavillast valget veel on, vanaema lõngakorvist leidsin punase lõnga. Rohelisega läks keerulisemaks. Oli see kas liiga sinakas või sootuks mingi niitpeenike. No jäta või kudumine sinnapaika! Lõpuks leidsin mingi ebamäärast tooni halli. Proovisin katseks mõne silmuse kududa - käib küll!

Kindaranne on ruudumustriline. No on see alles ajaraiskaja kude! Aga nüüd on see kude täiesti selge ja võiks kasvõi iga ruudukese ise värvi kududa!

Valmis kindad siis sellised.

Mulle ei meeldi, kui kätt tõstes kinda ja jope varruka vahelt paljas käsi välgub. Seepärast kudusin kindarandme suht pika. Jäin asjaga väga rahule!

Nüüd homseks tööpäevaks ettevalmistusi tehes ja niisama teleri ees tiksudes tuleb hakata uut plaani hauduma .

Kirjatud sõrmikud

Facebookis on üks vahva grupp Kirikindake. Eks nimi ise ütlebki, kes sinna gruppi kuuluvad - no eks ikka vardamoorid.

Kudumishuvilistele jagab näpunäiteid Helena. Suur aitäh talle imeliste mustrite loomise ja juhendamise eest!

Ise ei ole veel (mitmesugustel põhjustel) neid mustreid kinnastesse kuduma jõudnud hakata.

Piltidel olev kindapaar nõudis väheseid värvitoone. Inspiratsiooni sain Kristi Jõeste raamatust "Kirjatud teekond". See on üks ütlemata vahva raamat tutvustamaks rahvuslikku kindakudumise traditsiooni.

Edevusel pole piire: vaade niipidi ja...

                                                                 vaade naapidi :)

Ei olnud talveunes - kudusin ka mõnikord :)

Kootud sai randmesoojendajaid...

 Kootud sai ka koemustrilisi sõrmikuid...

Noh ja kootud sai ka sokke...

Vardamooridele kohase piparkoogikoti kudumisskeem

Pilt pärit Isetegija jõulukalendrist.

"Kindamantlite" kudumise juhend

Juhend NB! Pildil klõpsates muutub kiri suuremaks/loetavamaks :)

 Juhend jätkub

Juhend jätkub endiselt

 Selline peaks olema lõpptulemus.

Juhend pärit Isetegija jõulukalendrist.

Kaart

Valgest lõngast heegeldatud õis. Äär sätendava dekoratiivlõngaga üle heegeldatud. Õie keskel kunstlill. 

Heegeldatud kotike

Mõeldes järgmisele suvele.... Kingitus väikesele preilile.

Väga vanad pitsid

Juba mõnda aega on peas tiksunud mõte meie vanavanaema heegeldatud pitside päikesekiirtena eksponeerimisest. Kuurirõdu sein on just paras koht selleks - tume sein, katus pea kohal ja pealegi on kuurirõdu suvel aktiivses kasutuses.

Vanavanaema Lonnil oli hiljuti 110. sünniaastapäev.

Väheke näputööd

Kuigi ega suurt miskit ei tee küll, aga vahetevahel mõni väike asjake ikka näppude vahelt pudeneb...

Ilma osas on märke peatselt saabuvast kevadest. Jõe jääle on tekkinud "kahtlased" laigud, mis ei ärata jääl jalutajates just erilist usaldust.Eile oli ka kuulda, kuidas rasvatihased uue kevade moesuundade üle aru pidasid ja arvasid, et ju üks vana hea sitsikleit ikka endiselt kevadele kohane hilbuke on.Ja ka varesed on aktiivsed ning lendavad-kraaksuvad usinasti. Temperatuur -2 kraadi. Tuiskab.

Imeilus sallkrae

Ma pole just kõige parem klient lõngapoodidele (ikka tahaks oma vanade lambavillalõngadega opereerida), kuid see kaunis sall paneb küll mõtlema, et pigistaks silma kinni ja ostaks veidi lõnga. Eriti kauniks muudab salli see õhuline-karvane servake.

Punane ja valge

Detsember ei ole enam mägede taga ja midagi punast aksessuaarideks kulub siis marjaks ära. Materjaliks küpspunane efektlõng.

Veidi näputööd

Maalehe käsitöönurgast inspireerituna tegin ühe kettsalli, selle juurde sobivad kõrvarõngad (konksud siin veel lisamata) ja käevõru. Materjaliks teisele ringile läinud kirju villane lõng.

Aastaid tagasi ostetud pehme mööbli komplekti juurde kuulusid ka kaks kollast patja. Nüüd on aeg oma töö teinud ja asjad hakkavad kuluma. Et patjadele veidi uuemat nägu anda, heegeldasin sellised kettad. Mõneks ajaks asjadel uuem jume.

Vahva idee... kett-sall

Ajalehest Maaleht

Värvilise kett-sall muudab iga riietuse põnevamaks.

- Salli pikkus: u 130 cm
- Lõng: eri värvi lõngu soovitatavalt Novita sarjast “7 venda”, kokku umbes 200 grammi (näidissalli puhul on kasutatud 12 värvi lõnga)
- Sukavardad: nr 5 ½–6
- Muster: parempidine kude (sile kude, kus vahelduvad parem- ja pahempidiste silmuste read)
- Tihedus: 16 silmust = 10 cm

Töö käik

Looge keti esimese lüli jaoks 20 silmust ja kuduge 30 cm parempidist (siledat) kude. Lõpetage silmused ja jätke lõngaots kinniõmblemise jaoks. Ühendage tüki algus- ja lõpuserv õmmeldes või silmustega. Sile parem pool jätke peale. Kinnitage lõngaotsad ja laske servadel vabalt rulli tõmbuda. Kuduge järgmine lüli samal viisil, kuid pistke lüli enne kokkuõmblemist eelmisest lülist läbi. Kuduge niimoodi 12 lüli ja ühendage salliks.

Uuenduskuur

Topi kaeluses kippus heegelpits veidi turritama, kuna ei olnud piisavalt kaelusekaares kasvatatud. Tegin uue. Ühtlasi tuli üles harutada ka varrukaotste ja allserva pits ning ka need uue mustriga uuesti heegeldada. Lisaks tegin mõned lillemotiivid.

Heegeldatud mobiilikotid

Külm on (14 kraadi! Pime on (paksud sünkhallid pilved)! Paluks tagasi suviselt mõnus kolmkümmend kraadi ja päikesepaiste)!

Ajaviiteks sai siis veidi heegeldatud.
Ma olen suviti pidevalt fakti ees, et mobiil on ikka ja jälle kuskil teadmata kohas. No ei ole suvistel hilpudel taskuid! Nii tulebki jutumasin kaela riputada.

Never say "never".

Olen vaadanud käsitööhuviliste veebipesades pilte käistest või kätisest või varrukatest või noh, nendest "ma -ei-tea-mis-need-on-idest" ja isegi asja uurinud, et kus ja millal neid siis kah kantakse....

Nüüd olen ise hädas. Vot see on see asi, et kui ühte asja näed, siis kohe tekivad seosed teiste asjadega ja nüüd oleks mul tõesti vaja mustrit, et sellised kudumid teha. Ise omast tarkusest arvan (mis näitekirjandusest tuntuna ei pruugi see kõige parem variant olla), et kooks need varrukad (?) randmest küünarnukini. Või on ikkagi vaja ka pöidlaava kududa nii-öelda "istumise" tagamiseks?
Kustpoolt oleks parem kuduma hakata - randme või küünarnuki poolt? Eeldan, et mingil määral ju kasvatamist -kahandamist ka vaja läheb... kuigi vahet ju pole - krokodill on peat sabani sama pikk kui sabast peani....Igal juhul jääb Isernia vanalinna väikesest poekesest ostetud huvitava kraega pontšo ootama kootud aksessuaare. Praegu on just sellised ilmad, kus autoinimesel sooja jopet vaja ei lähe ja kätised+pontšo oleksid omal kohal, aga...... pole lõnga, pole kudumismustrit, pole aega, karta on, et pole ka oskusi (no igal juhul pole vastavat kogemust), seega - jääme tõenäoliselt "stand-by" režiimile, mis eesti keeli tähendab suvist korralist puhkust :)......

Üks pilt ka vihjeks/meeldetuletuseks/idee genereerimiseks