"Päriselt" puhkusel

Viimaste päevade kiire-kiire oli isegi nädalapäevade arvestuse sassi ajanud. Eile avastasin end mitmel korral imestamas, kuidas raadiost või telerist tulid argipäevasaated. Aga näe, oligi ju reede!

Õhtul oli suur vabanemise tunne. Kuigi ega hing päris rahu ei leia, muretsemist jätkub kogu suveks. Seda enam, et mõisapäeviti tuleb kooli vahet seerida. Igal juhul võtsin üle mitme päeva taas tikkimise töö kätte.
Ja nüüd on see töö valmis. Vajadus pühendas abinõu - mõned defektid oli vaja lihtsalt ära peita ja nüüd on vana ja mugav T-särk jälle kasutuskõlbulik. Säästunipp ju seegi :)

Ilmapoisid ja ilmatüdrukud lubasid suure suuga tänaseks vihmasadu. Vähemasti varahommik on päikeseline. Ja isegi suht soe. Tea, kas nüüd tuleb viimati suvi?

Hei, targad aiapidajad! Kas kollane lill pildil on ka mingi päevaliilia? Ma isegi ei mäleta, kus mulle see taimenutsakas pihku pisteti. Veel vähem tean, kes ta on.

Mõned pildid ka

Pole juba mitu päeva ühtki pilti teinud.
Ega´s midagi, jope selga ja väike tiir õuele. Selgus, et jõe ääres on kollased võhumõõgad õitsema hakanud. (Uut fotokat veel hästi ei tunne - zuumimise nuppu üles ei leia.)
Lõhnav kuslapuu õigustab oma nime eriti õhtusel ajal.

Üks tundmatu lill. Õitsemise ajal on ta väga ilus. Kui aga õitseaeg möödas, koltuvad lehed ning peagi on selle koha peal must maa. Küll ma olen mõelnud, kellega teda koos kasvama panna, et õitseksid erineval ajal, üksteist ei lämmataks ja musta maad peenras ei oleks. Mitte ei oska õiget kooslust välja nuputada.

Puhkuse neljas päev

Hakkab vist jälle soojemaks minema, igal juhul öösel tuli aken lahti teha, et magada saaks. Nüüd, hommikul raadio ilmateade ütleski, et Tallinnas on varahommikul 14 kraadisooja.

Vaatasin saadet "Õhtusöök viiele", kus külalisi kostitas Katrin Karisma. Ta tegi ringkäigu oma kaunis kodukohas.
Nii tore oli vaadata lapsepõlve suvede juurde kuulunud kohti! Treppoja, suured männimetsad, Klooga - Ranna raudteejaam, rand ise. Kõik asjad on omavahel seoses. Aastate eest vähendati hullumoodi rongiliiklust liinil Tallinn - Klooga-Ranna, nüüd kurdetakse, et rand on tühi. Ometi oli aeg, mil see rand oli nii rahvast täis, et keset päeva randa tulles liivale siruli viskamise ruumi küll polnud. Soodsa tuule puhul oli vesi Klooga lahes supp-soe. Saates näidati ühte rannapaviljoni. Aga neid oli seal kunagi palju. Lisaks rannarestoran. Kõikide juures lookles pikk-pikk saba. Mängiti sulgpalli, võrkpalli, käidi jooksmas. Vetelpääste tegutses. Randa jälgiti tornist, poidest väljaspool tiirutas meeskond vetelpäästepaadil. See "minu aeg" jäi eelmise sajandi seitsmekümnendate teise, kaheksakümnendate esimesse poolde.
Nüüd on liivarand uskumatult rohtu kasvanud ja inimtühi. Ometi on/oli (ei tea, pole ammu seal käinud) metsaalune täis pikitud suvilaid. Kas need majad on praegu tühjad? Kas inimesed oleksid paremate olude korral tahtnud need suvilad aastaringselt elamiskõlblikeks kohendada? Ei tea. Kuhu on kõik inimesed kadunud? Elektrirong sõidab uuemal ajal kolme vaguniga, vanasti oli kuus vagunit ja kõik pilgeni täis nii hommikul kui ka õhtul. Kui kooliajal suuskade ja pungil koolikotiga ennast rongi tamburisse õnnestus suruda, siis mõni tädikene ikka leidus, kes "kooliõpilastest huligaanide" peale koledasti pahandas. Suuskade koolis hoidmise kommet siis polnud, sest suusad panime alla ka väljaspool kehalise kasvatuse tunni "sundust".
Aga tore siiski, et Kloogaranna - Treppoja kant päriselt välja pole surnud, et sinna isegi uusi maju on hakatud ehitama!

Looduskalendri kaamera Klaara ja Klausi pesas võib selleks kevadeks lõpetada. Ainasana elujõuliseks kasvanud kakupoju tukkus veel eile hommiku pesanurgas. Varem olen näinud teda ka pesasuul istumas, aga täna hommikul on pesa tühi. Kord juba pesast lahkunud kakupoeg pessa tagasi ei tule. Tuult tiibadesse, kakupoeg!

Tänased tööd:
Päeva esimene pool kulus ära kasvuhoones. Jälle rohisin! Kastsin hästi põhjalikult, väetasin.
Sidusin viinamarjavääte üles. Viinamari sätib ennast õitsema!
Tomatid 10. juuni seisuga: õitsevad, väiksed viljad on ka küljes. Lehekaenlast ajavad hullult kiiresti uusi võsusid - muudkui korrasta neid.Kasvuhoonekurk on selline igerik alles. Ette ei kasvatanud, pistsin seemned otse kasvumaja mulda.Kunagi kevadepoole olin väga üllatunud, et meie eelmise suve kurk on seemneid andnud. Nojah, eks need üllatust põhjustanud taimehakatised olid tol ajal sellise idulehestaadiumis tited. Istutasin nad teise kohta, sinna, kuhu kurgid plaanisin külvata. Üks taim tuli hiljem maa seest välja. Siis selgus tõsiasi, et see ei ole teps mitte kurgitaim, vaid hoopis päevalill! Kust sihvkad kasvuhoonesse said? Arvata võib, et see küsimus tuleb esitada tihastele. Kuidas nad aga talvel toidulaualt haaratud toidupalaga kasvuhoonesse said??? Kas tõesti lume raskuse all purunenud katuseosast? Sellisel juhul tekib küsimus, miks olid need sihvkad just seal, kus mullu kurgid kasvasid ja mitte kuskil mujal? Aiakoomika meite moodi...
Siin siis üks nendest "kurkidest". Nagu ma kuskil eespool mainisin, on meie aias seda betoonilaadset mulda äärmiselt raske rohida. Ainult vihmamärg muld on väheke pehmem.

Nojah, nüüd see muld on pehme. Kiikasin üsna pahuralt kahe porgandipeenra poole... Porgandeid polnud näha... Umbrohi oli üsna nähtav. Läksin siis külg ees ja vastumeelselt neid peenraid rohima. Aga .... küll on kärss kärnas, küll on maa külmunud... Noh, igal juhul pärast kahetsusväärselt lühikese jupi rohimist (umbes 2m) andsin loobumisvõidu ... sääskedele. Nad, saadanad, tahavad inimeselooma elusast peast nahka panna!

Puhkuse esimene päev

Kuidas siis puhkamine edeneb?
Mõnusasti! Koduselt! Päikeseliselt! Soojalt! Ehhee! Puhkaja elu on lust ja lillepidu :)

• Nagu eelpool juba mainitud, jäime mesilassülemist ilma.
• 30 kurgitaime avamaale istutatud.
• Kuuris puid laotud.
• Veidi lilli kastetud.
• Varahommikul inglise keele tööplaanide põhjad tehtud.
• Viinamarjal õisikuteta võrsed tagasi lõigatud.
• Uues pargis noorte haabade võrad "korrale kutsutud".
• Saunale kolm ringi peale tehtud ja selle tegevuse käigus veidike uut ideed genereeritud :)
• Viimased lillekonteinerid õue taritud.
• Üritasin porgandipeenart rohida. Betooni ei ole just lihtne rohida. Hapu! Ootame vihma!

Rohelisel elukäsitlusel on omad miinused ka. No kuhu see prügi siis panna tuleb? Keeran vana T-särgi sisse? Eh? Selleks ju ometigi läheb vaja neil killer-kotte! Nii olemegi paaril viimasel poetretil pakkinud ostud vana tava kohaselt kilekotti. Nokk kinni, saba lahti.

Linavästrikel on praegu tuline kiire - tuleb ju pidevalt näljasele pisiperele maiuspalasid otsida. Olin täna ühe sellise linnuga päris hädas! Endal nokk mutukaid ja ussikesi pungil täis, aga ikka veel sibab mööda muru, ilmselt lootuses leida veel mõni paluke. Oi, ma oleksin tahtnud näha, kuidas selle täisnokaga uusi siplasi püütakse! Nii ta siis sibas ja ma pidin muudkui jälgima, et hulljulgele linnule viimati peale ei astu. Siis aga tuli Potsu. Tema peab meil aias linnuhordide seas korrapidaja ametit. Niipea kui linavästrik koera nägi, nii ta minema lendas. Koer ei ole ikka nii usaldusväärne kui inimene.

2. juuni aias

Istutasin suvelilli. Ülejäänud taimed lähevad kooli juurde. Kes need küll peenrasse istutada jõuab?

Väike pooppuu õitseb. See puu on ilmselt pihlaka sugulane - õisik kangesti pihlaka õisiku sarnane.
Kevadel haukasin omast arust suht väikesi jupikesi emapuhmikute küljest. Nüüd on terrassi ees sellised suured hostapuhmad. Sama emataime küljest haugatud taimejupp varjulises nurgas - hoopis teistsuguse lehega.

Maikuu viimane pühapäev

• Oleme kenasti graafikus - puud said maikuu sees saetud! Lõhkumise ja ladumisega on rohkem tegemist, need tööd lükkuvad paratamatult jupike edasi.
• Riputasin lobeeliapotid kuurirõdul oma kohtadele - las harjuvad tuule ja jahedama ilmaga. Kui õhtul väga külmaks läheb, tõstan nad kasvuhoonesse tagasi.
• Kurgid viisin toast aknalaualt kasvuhoonesse. Taimed oleks vaja juba avamaale istutada, aga kole külm on ikka veel - ei julge ka katteloori all neid ilma kätte jätta.

Küll on lugu! Puhkus on algamas ja hädasti oleks vaja terrassile päevavarju, aga mida pole, seda pole. Noh, eks on ju kah, aga pakutud kahest artiklist ei sobi kumbki. Üks on selline väike ning kipakas ja selline pluti-pluti mustriga, teine jällegi 3m diameetriga. Võib-olla selle laimirohelise värviga suudaks ehk kuidagi harjuda, aga 3m on meie terassile ikka liig mis liig. Samahästi võiks kogu terrassile katuse peale ehitada. Vaja veel veidi ringi vaadata!

Suvistepüha toimetused

Täna on kardetavasti viimane ilus ja soe päev ning mõneks ajaks asendub suvesoojus kevadise jahedusega. Muideks, toomingavilu jäi tänavu sootuks ära!

Päeva alustasin õunaaias puutüvede ümbert kõrge rohu lõikamisega. Ma ei väsi kordamast, et minu meelest on hommikuvalguses aia kõige ilusam paik just see vana õunaaed.
Kolm kevadet tagasi kingiti üks väike õunapuuistik. Juba tol kevadel oli tal kaks õiekest küljes. Möödunud aastal ta puhkas ning tänavu on väike puuhakatis õitesse uppunud.
Keldri juures õitseb punane õunapuu. Õunte maitse on mittemidagiütlev, aga ilusa kompoti ja moosi saab neist õuntest küll.

Keldri kõrval rullivad sõnajalad end lahti.

Jätkub töö Imepeenras.

Valmis on viis sektorit, sealhulgas eelmisel aastal alustatud. Need eelmise aasta istutused on praegu nii ilusad.

Kuidagi iseenesest on kujunenud Imepeenra värvigammaks roosa ja lillakas toon. Noh, kõigepealt see eelmisel aastal istutatud taim, mille nime ma ei tea, siis kaunis kukehari, siis nüüd istutatud tõnnike, floks ning vorstirohi. Üks väike iiris näitas eelmisel aastal ka värvi ja kui ma ei eksi, siis tema mahub ka antud gamma piiridesse. Öeldakse ju, et asjad loksuvad iseenesest oma õigetesse kohtadesse.

Kardetavasti ma sel suvel kõiki Imepeenra sektoreid püsikutega täita ei suuda. Tuleb kasutada ka suvikuid. Panen siis sinna astrid ning Mehhiko päsmaslille. Jälle värvid klapivad! Olen rahul!

Kodune laupäev koos külalistega

Kõigepealt panen üles Helduri kodulehe lingi. Nii vahva, et ta on paljude katsetuste seast lõpuks leidnud oma niši. See sobib talle ja tooted lähevad aina paremaks! Puidust käsitöö ja talusildid.

Külaliste päev. Häda, kui lapsed suureks kasvavad, siis nad enam kõik korraga ema-isaga reisima ei pääse. Täna olid Mairel-Helduril kaasas pooled lapsed. Auto tagaistmel lihtsalt ei tohi rohkem reisijaid istuda.

Täna hommikul või ehk isegi juba eile õhtul saabus suur rahu hinge. Üle oma varju ei hüppa ikka küll, taha palju tahad, katseta palju katsetad!
Järsku oli mul aega vaikselt toimetada - kuigi kartul pole veel maas ja maad on veel palju kaevata.
Mehed niitsid, mina katkusin niidetud alal neid piikondi, kuhu masinaga ei pääsenud. Oli aega lilli vaadata ja linnulaulu kuulata.
Võib-olla oli asi selles, et viimane tasemetöö sai tehtud, laste laulupäevaks ülesanded täidetud. Võin hakata otsi kokku tõmbama. Klassi õppeaasta lõpupidu veel ees, siis on tõesti kõik. Nojah, paaris eksamikomisjonis ju tuleb ka istuda, aga see ei nõua minupoolseid ettevalmistusi ning ponnistusi.

Mis siis ikkagi saab sellest suurest aiamaast? Kartuli paneme maha just nii suurel alal, kui kaevata jõudsime. Ülejäänud maast sõitis poiss murutraktoriga üle. Seda songin edaspidi vaikselt ja jõudumööda. Aga mis saab edaspidi?

See maa-ala on suht soojas kohas. Ja meil pole mitte ühte ainumast roosi. Äkki teeks rosaariumi? Naersime Mairega, et näe, kõigevägevam oli kiuslik ja lükkas meie "taksomeetrile" uue numbri ette, et äkki oleks nüüd aeg hakata ka endale mõtlema, ennast veidikenegi säästma ja lõpetaks selle hullumeelse sahmimise ja rabelemise ära. Leidsime, et see plaan tasub täpsustamist ja arendamist, plusside ning miinuste kokkuarvamist.


Järgnev osa tänasest päevast on trükitud Wordis. Asi selles, et juba kaks tundi podiseb kagu- ja lõunakaares suur äikesepilv. Igaks juhuks sai elektroonika pistikust välja võetud. Nüüd, kui taevastel lahinguväljadel valitseb vaikus, ei saa ma internetti kätte. Oskajaid momendil käepärast pole ja nii tulebki muidu läbi ajada.
Täna jõudsin oma järjega Imepeenra juurde. Päevakübarad on selleks korraks oma elu ära elanud, peenra sektorid tuleb uuesti komplekteerida. Nagu selgus – iiriste sektoris on veel ruumi maa ja ilm! Aga kui oli võimalus omale jupike iirisetaimest saada, siis polnud ma selleks veel valmis – no polnud ju ettevalmistatud mulda. Nüüd on nii kahju, et tühjaks see osa jääb ka sel suvel.
Küll oli mõnus väljas toimetada! Õhk suvesoe, taevas uhked pilved, mis müdisesid ning podisesid, külast kostumas murutraktorite mürinat. Need on kõik suvehääled, mitte enam kevadehääled. No ja eks ta suvekanti ju pöörabki – homme juba suvistepüha!
Jälle hakkas müristama ja justkui palju lähemal kui enne.

Tulpidest ja aiast üldse

Korralik fotokas sai kõvasti vett ja vilet ning lõpuks andis otsad. Nüüd tuleb jälle vana digikat pruukida. Sel aga ilmast ilma "Battery low". Ostsin jälle uued Duracellid ja sain lõpuks mõned tulbipildid. Kõige viimane, kollase-punasekirju kinnise õiega tulp on juba ammu pildile püütud - valguski sellel hoopis teine, ülejäänud siis tänased. Kollane topeltõieline tulp on juba õitsenud.

Lapsepõlve koduaiast mäletan hästi palju erinevaid tulbisorte. Tol ajal neid suuri ja punaseid Hollandi tulpe polnudki.
Minu lemmik oli tol ajal nn pardinokk. Aga meil oli ka üks isend mustast tulbist. Ta küll süsimust ei olnud, aga midagi sinnakanti. Tumedaid kroonlehti kaunistasid roosakad träpsud. Ma lugesin palju ja muidugi oli raamatute hulgas palju muinasjuturaamatuid. Nii pidasin seda musta tulpi kurja nõia või võõrasema tulbiks ja isegi natuke kartsin teda :) Igal juhul, kui aitasin memmel peenart rohida, siis selle "kurja" musta tulbi juures ma rohida ei julgenud.

Lugesin ühest aiablogist tõelise aiapidaja "anamneesi". Selle põhjal ma aiapidajate hulka ei kuulu. Ei teagi nüüd, on see siis õnneks või kahjuks. Ma käin aianduskauplustes põhiliset "Window shopinguga" tegelemas ja silma nuumamas, ei enamat. Aga sealjuures olen oma aiaga suht rahul. Meie pooleldi loodusliku ja pooleldi metsaaia juurde ei sobi tõeliste iluaedade ja näituseaedade atribuutika. Meie piirdume roheluse, puidu, mõnede kivide ning neile elustavat aktsenti lisavate värvilaikudega. Meie külalised, olgu siis sugulased või kolleegid, võtavad alati kõigepealt suuna aeda. Võõrad, kes meie aeda on külastanud, on leidnud, et siin on väga rahustav aura, et tundub, kui elaksime vanajumala selja taga. Ja nii ta ongi. Eks sellepärast seda suve ja puhkust nii pikisilmi oodatud saabki.

Endiselt palav

Ja endiselt maa kaevamine. See võib välja paista juba kümnete hektarite kaevamisena, aga kahjuks (või õnneks) pole me kodused inimesed, vaid üsna tõsiselt oma tööga seotud ning kodus toimetamise aega napib. Hullusti napib. Kuigi jah, täna labidavarre najal end püsti ajades tekkis esimest korda väike uitmõte, et äkki õnnestubki enne maikuu lõppu see va kartul maha panna.

Nojah, aga see maa... Möödunud suvel hoolikalt mitu korda suve jooksul läbi kaevatud ja rohitud peenravahed on praegu erkkollased - meeletult on võilille. Mäletan, kuidas seemned eelmisel suvel lendasid - õhk oli lausa valge. Kuidas aga takistada võililleseemnete levimist, kui nad, saadanad, valmivad ka maha niidetud õisiku küljes?

Korra tekkis mõte, et paneks praeguse suure aiamaa muru (loe: rohumaa) alla? Seda rohumaad on meil niigi hullult palju. Veel juurde? Noh ja kus siis seda potipõllumajandust viljeleda? Selleks tuleks aastaid söötis seisnud tee-äärne põld kõigepealt Roundupiga mürgitada, siis künda, kultiveerida ja ma ei tea, mida imet veel teha. Aga siin tekivad esimesed takistused: ma ei tea meie külas ühtegi tarktorit, millel põllutööagregaadid olemas oleks. Traktor on siinkandis ikka rohkem metsateoks, metsaveoks. Ja mis kõikse jamam - kui kogu selle ettevalmistustöö kulud kokku arvata, on poest kartuli ostmine kordades odavam. Mõtet siis sellel tsirkusel üldse on?

Meite külatelefon on säänne klikiaegne - toimib teine õite aeglaselt. Täna selgus, et too mitme päeva tagune välguga samaaegselt kostunud plaks (mille lööklainet oli tunda) suutis ülejõe külas ka kurja teha. Oli ühte majja sisse löönud. Maja maha ei põlenud, aga eks papi oli jätnud kõik kodutehnika kõigevägevama hooleks. Tollel oli aga niigi palju tegemist ning sedasi kõik see krempel nüüd õhtal ongi. Selle kohta käib hää ütlemine: "Looda Allahi peale, aga kaamel seo kinni". Vot siis inimene vs loodusjõud - enda loodusekrooniks tituleerimine on uhke asi küll, aga kui ikka häda käes, siis on too kroon peas õite uppis ja vesi ahjus...

Kastan õitseb, toomingas lõpetab õitsemist, kirsid õitsevad, esimesed õunapuuõied soojemas aianurgas on end päikese poole sirutanud - kevadest hakkab saama suvi.

Tänased toimetused

On jälle hiline õhtutund, mil hämarus lõpuks õuetoimetused katkestas.

Tööpäev lõppes suhteliselt hilja ning koju jõudsin üheaegselt saabuva äikesepilvega. Taas juba traditsiooniline välkude sähvimine, müristamine ning paduvihm. Äike on ilmselt otsustanud sel suvel oma teed ja rajad seada just üle meie kandi.

Maa kaevamine oleks võrdunud mudas mulistamisega. Vihma ajal sai hoopis kasvuhoones rohitud, pärast vihma asusin suvelillede taimi peenrasse istutama. Üks natuke suurem muutus sai ka tehtud - terrassi ees peenras on nüüd hostad.

Mehed olid päeva ajal puid saaginud ning lõhkunud. Tänased halud on kenasti riita seatud.

Küll on mõnus aias toimetada! Iga päevaga läheb kõik aina ilusamaks ja nii kahju on hommikuti autosse istuda ning tööle sõita. Õnneks pole puhkus enam kaugel. Just selle hiliskevadise-varasuvise ilu pärast tahan alati võimalikult varakult puhkusele minna, et meie põhjamaise lühikese suve pikki päevi ning valgeid öid maksimaalselt ära kasutada ning nende ilust iga kild endasse ammutada, et pikka ja vastikut talve üle elada.

Pühapäevastest tegemistest

Eile õhtul enne südaööd koera õue lastes oli üllatus suur : sajab! Ja kohe suure pladinaga sajab!
Ega`s midagi, kui sajab, siis tulebki parem uni ja meie savikänkrast maa, mis kuivades muutub betoonilaadseks olluseks, vajabki aeg-ajalt niisutamist, et sellest iga sentimeeter sõrmede vahel läbi pudistada.

Varahommik oli meeldivalt soe, aga hullult niiske. Kui oleks baromeeter, küllap see näitaks õhuniiskuseks tervelt 100 %!

Kaevamine on täna tänu öisele sajule tõesti palju edukam! Aga küll on vaev selles niiskes õhus rassida! Ühel hetkel siputas üks õhuke pilvehakatis paar piiska vihma ka alla. Piisad kukkusid seljale ja tegid enam-vähem sama häält, nagu kerisele vett visates kuulda võib :)

Õhk on täis linnulaulu, mesilaste suminat, vahtraõite ja kaskede lõhna.
Kummaline on see kevad oma tulemistega. Ühel ja samal ajal õitsevad nurmenukud, varsakabjad, võililled, kullerkupud, vahtrad ja toomingad.

Äikesefront liikus idast kagusse, sealt lõunasse ning siis meie kohale. Vot see oli äike! Välgusähvatuse järel raksatas kõu pea koheselt. Kui piksepilv enam otse meie kohal polnud ning pilvesaba meile vaid tugevat vihma jagas, paotasin ust - oi, kui jahedaks oli läinud. Aga poole tunni jooksul tuli leitsak tagasi ning hullemana kui enne. Ning taas on ida pool podinat kuulda. Ju millalgi õhtul jõuab meie kohale teinegi äikesepilv.

Aiamaal on seis vesine - peenravahedes läigib vesi, muld on pigem muda kui muld. Pidi see vihm siis nii keset päeva tulema!

Kollaseid võilillevälju vaadates tahaks kangesti veidike võilillemett keeta, aga ajanappus seab omad piirid.

VÕILILLEMESI:

250-300 võililleõit

3/4 l vett

1 kg suhkrut

0,5 tl sidrunhapet

Õied koos roheliste tupsudega pane keedupotti, vala vesi peale ning keeda 20 minutit.

Seejärel kurna vedelik läbi tiheda sõela, lisa suhkur ja sidrunhape.

Keeda hästi tasasel tulel. NB! Kaaneta nõus!

Sega hästi sageli, et mitte öelda "pidevalt".

Keetmise aeg: 1 h

Aiatöine laupäev

Alles see oli, kui meite kandi toomingad polnud seda nägugi, et kavatseks õitsema hakata. Viimased kuumad päevad on aga toomingad valgetesse õitesse looritanud!
Mis siis tehtud sai?

• veidi puid saetud
• poistel puud lõhutud
• mul need puud laotud
• maad kaevatud ja kaevatud ja kaevatud.... aga .... nojah, tippsibul on nüüd tõesti maha tipitud. Üks peenar! Aga kui seda peenart mõõta, siis on see ikka veidi pikavõitu küll.
• mõned suvikud peenrasse kükitatud

Ja ei midagi enamat! Ahjaa! Ikka muud ka - meie Potsu saab homme aastaseks. Tegin sel puhul ühe küpsisetordi. Põhjus tordi söömiseks ju seegi :)

Soojaks läks!

Täna keskpäeva paiku hakkas taevas seda suunda pöörama, et andis väikest lootust ka päikest näha. Ja nii ta läkski! Kell üks päeval päike särab (kuigi läbi kerge pilvehaga), õhusooja on lausa uskumatu, aga tõsi - tervelt 16 kraadi!!!

Meie kohaliku tähtsusega Põhjanabalgi on esimesed kevadlilled õitsema hakanud.

Üks tulbisort, mis kunagi kingitud sortidest on talved üle elanud.
Esimene üksiküritaja nartsisside seast.

Ja paar nädalat tagasi teise kohta istutatud hüatsindid.

Õhk on väga niiske ja lämbe. Pole võimatu, et lõpuks võime saada ka ühe sahmaka pauguga vihma.

Kell pool viis kärgatas äike. Pilv jäi meist lõunasse, vaid üks pilveharu raksatas peaaegu pea kohal. Kõmina ja välgusähvatustega kaasnev vihm oli väga tagasihoidlik.

Külm, tuuline, sajune...

....ühesõnaga: ilm on niru. Aga tööd tuleb teha. See töö tegemine oludes, kus hommikul ärgates oled juba või ikka veel väsinud, kus siit on valus ja sealt on valus, kus villid on katki hõõrutud.... jah, see töö on mannetu - katsu siis veel mingit tööjõudlust saavutada :(

Aga meil on kõigele vaatamata natuke juba maad kaevatud. Pärast esimest kohvipausi üritame jätkata.

Kell 12, kui meil on juba pikk tööpäev selja taha jäetud, algab meie küla talgupäev. Vaja teede servad pudelitest puhtaks korjata. Oi, ma tahaks ükskord ära näha, kes see on, kelle lemmikmark on Gin Long Drink! Tema sodi tuleb meil korjata! Ja niimoodi aastast aastasse!

Keskpäevaks päike väljas, kuid temperatuur kümne kraadini ei küündi. Tuul on väga tugev.

Kaeva ja kaeva seda maad. Kui kaevatud maalapi ääres seista, siis pole väga vigagi - täitsa tubli tükk juba tehtud. Kui aga vaadata kogu kaevamist ootavat maad, siis tuleb ahastus peale. Poiss arvaski, et nüüd on ehk tubli kümnendik kaevatud.
Ja järgmise nädala sees minul ei ole sellist aega, et labidas kätte võtta!

Poisid lõhkusid puid. Lõhutud puud laotud.
Comeniuse - puu olemas.

Trükkisin väljamaiste külaliste tarvis rahaliste väljaminekute nimekirja. Arvud on kroonides suht jõhkrad, aga kui eurodeks ümber arvestasin, pole nii hull midagi.
Ja siis selgus kurb tõsiasi: mu mälu on suure sahmerdamise käigus kooli arvutisse jäänud. Õudne, kui sõltuv on see tänapäeva inimene arvutist!

1. mai tegemised

Ja käes ta ongi, see kauneimaks peetav kevadkuu!
Täna küll pilves, suht tuuline ja jahe, aga pole hullu - on ju alles õite varane hommikutund.

Mis siis juba tehtud on (hommikul kella 9-ks)?

Kasvuhoone on nii umbtäis istutatud, et sinna ei mahu enam mitte-mitte-mitte midagi juurde. Istutasin isegi nii, nagu seda teps mitte teha ei tohiks. Aga kui ikka juhtud olema selline aiapidaja, kes iga taimekribala tahab maha kükitada (ähk ikke läeb kasvama), siis nii ta läks.....

• paprika kasvuhoonesse istutatud


• Jelenalt saadud pipar kasvuhoones (mul neist suisa kahju, aga ruumipuudus, noh...)


• kasvuhoone kurgitaimed (nood isehakanud) ümber istutatud


• kasvuhoonekurk kasvuhoonesse külvatud

Lõpuks kogu pere kodus!

Edasised tööd:

• avamaakurk pottidesse külvatud - 38 väikest plastikpotti "kaunistavad" elutoa aknalauda


• suurele maasikamaale surmaotsus välja kuulutatud (vaidlustamisele ei kuulu)


• väikesele aiamaale rajatud 1 maasikataimede "kasvulava" 38 taimega (juhuks, kui tuleb uuesti tahtmine väga palju maasikaid kasvatada)


• "naadipeenar" korrastatud
• maasikamaa serv kõnnitee ääres läbi kaevatud
• puid saetud

Talgud... Meie, suured individualistid, töötame oma kodu heaks. Vaba päev on kulla alusel käes ja seda tuleb maksimaalselt kasutada (isegi külmale vihmale vaatamata).

Päikeseline pühapäev

Tundub, et täna tuleb üks ütlemata ilus kevadpäev - päike paistab ja on päris tuuletu. Sihtisin tükk aega metsa kõrgemaid kuuselatvu, aga need püsivad paigal.

Täna oli metsaveo talgupäev. Metsas puude peale - ja kodus mahalaadimine kestis 9.15 - 14.15. Selle tööga nüüd ka ühele poole saadud! Meeskonnatöö sujus kenasti: kaks meest tõstsid puud peale, kaks meest tõstsid kodus puud maha. Minu ülesanne oli nuputada, millal meestel töö võiks valmis saada, et siis õigeks ajaks lõunasöök valmis teha. Suuremalt jaolt on ilusad lepad. Tahaks juba saagimisega peale hakata, aga poisid sel nädalal mõlemad koolis. Minul jube tihe töögraafik. Üks mees aga puid ei sae. Jääme soodsamaid aegu ootama! Pilt eileõhtusest "töövõidust" varahommikuses valguses. Mõnikord loen, mida kõike aiapidajad ühe päeva jooksul ära jõuavad teha ja masendus tuleb peale, et miks küll meie ei jõua ei puist, ei maist... Siis aga, vaadates lisatud pilte, selgub, et neil inimestel on normaalne aed - piiritletud taraga ning naabritega. Ju siis see territoorium ei olegi nii üüratult suur ja inimene jõuab päeva jooksul tõesti midagi märkimisväärset ära ka teha. Vahel, kui oma jõuetusest süda koledasti täis saab, siis tahaks, et oleks ka selline normaalne aed - 1000 ruutu või miskit sinnakanti. Samas, kuna meil naabreid silmaga nähtavas kauguses pole, siis hakkaksime nii või teisiti ka selle tara taga toimetama... Võta siis kinni, mis hea, mis halb!

Igal juhul puuhobune üritab ka täna midagi korda saata. See, mida ja mis ulatuses sõltub muidugi teatavatest asjaoludest, nimelt sellest, kui "puitunud" ja kui suures ulatuses "puitunud" see puuhobune juhtub olema.

• Leht - ja juurselleri taimekesed kasvuhoonesse pikeeritud.
• Porgandiseeme külvatud. (Väike aiamaa, kompostist lugedes 4. ja 5. peenar). Külvasin hästi hõredalt, et laisa aiapidajana pääseks harvendamisest.
• Lillepeenar terrassi ees kaetud kompostmullaga.
• Krookused naadipeenrast :( välja kaevatud. Istutasin need aedhortensiate ette. Millal naaipeenraga jätkata saan, seda mitte ei tea.

Päeva keskel oli tuul nii tugev, et ajas või sea püsti. Nüüd, õhtupoole on ta jälle veidi taltunud.

Laupäevased tegemised

Ohvriks valitud katsetaim elas öö kasvuhoones edukalt üle. Ja kuna...
a) toas pole ruumi
b) järgmised kaks nädalat pole aega,
siis .... läksid tomatitaimed kasvuhoonesse. Kõigepealt põhjalik kastmine, siis istutamine. Taimedel on maruvõimas juurekava! Küllap nad hakkama saavad! Tomatitaimede vahelt leidsin veel ühe topsi pikeerimata suvelilledega. Oh, tänane päev on sisustatud!

Kella 12-ks on kasvuhoonesse istutatud, kastetud ja üles seotud 56 tomatitaime. Suure üllatusena leidsin kaks täiesti korralikku kasvuhoonekurgi taimekest. Ei mäleta küll täpselt, aga ju siis polnud eelmisel aastal tegemist F1 seemnetega.

Elutoa aknalauad on momendil tühjad, aga ega nad tühjaks ei jää. Kui unimütsid lõpuks jalad alla võtavad, siis tuleb paprikataimed ülakorruselt alla tuua. Ma pidevalt unustan nende kastmise ära, kui taimed silma all ei ole.
Paprika ja Jelenalt saadud piprataimed teevad kokku 43 taime. Need on sellised külmaõrnad. Istutan nad kasvuhoonesse millalgi mai lõpus. Ilmselt.

Kella kaheks on pikeeritud kolm suurt pikeerkasti lõvilõuataimedega. (Täidisõieline lõvilõug F1 üldse ei idanenud. Aga seemnepakk maksis üüratut hinda.)
Jookse nagu orav rattas, aga palju siis selle jooksmise peale ka tehtud saab? ..... Mingi mannetu hulk tegemist ootavatest töödest.
Igal juhul tööde nimekirja koostamisele olen käega löönud. Selle pika nimekirja lugemine tekitab vaid stressi.

Käisin pargis jalutamas, et üle vaadata noorte mändide seisund. Pargis nähtu asub siin.

Võtsin käsile väikese aiamaa kaevamise. Muld on kaevamiseks küps. Algul läks päris kenasti, aga varsti avastasin, et kipun labidavarre najal ringi vahtima - see on aga ammusest ajast teada kui väsimuse märk. Siis olin kaval - rehitsesin kaevatud maajupi tasaseks ja märkisin peenra maha. Nii kõik peenrad üksteise järel. Lõpuks mõtlesin, et nüüd aitab küll, aga selleks ajaks oli kaevamata maad narrilt vähe järele jäänud. Nii ei jäänudki muud üle kui labidas jälle mulda ja nii ta läks. Tehtud!

Oh sa poiss!

Täna kaevasin kasvuhoones peenraid.

Külvasin kasvuhoonesse porgandi, tilli ning lehtsalati, jääsalati hübriidi seemned.

Vedasin kuurirõdu lillekastidesse uut mulda mutimullahunnikutest.

Lõikasin taimedelt mulluseid varsi maha. Tegin lõket.

Võtsin talvekasuka maha viinamarjalt. ja ülla-ülla, leidsin muuhulgas üles ka kasti miniroosidega. Homme vaatan, kas ja kui hästi nad talvitunud on.

Niisugust rahvamassi ei ole ma Nõiakaevul veel kohanud!
Esimese üllatuse osaliseks saime oma külateel, kui Kolu - Tammiku tee ääres seisid autod juba meie ristmikust Kolu pool. Osa masinaid olid pargitud ka meie kruusatee serva. Teisel pool ulatus masinate rivi Pärtlimäeni välja.
Keerasime oma tee pealt asfaldile, e Nõiakaev poole sõita. Siis tekkis mõte see autode hulk videosse võtta. Nüüd, õhtupoolikul on autode hulk veel palju suurem. Ja Ants ise on täitsa kadunud?!?! Ega ta jõuakski selle rahvamassi hulgas jutustada seda 100 l/s juttu!

Pikeerimine

Taimede pikeerimine.
1. Pikeeritud 28 paprikataime. Õnnestus see mu munakarbi-katse! Taimede juured ei saanud üldse aru, et neid teise anumasse ümber tõsteti.
2. Lobeelia "Regatta Lilac" kahes väikeses kassetis. Pikeerisin iga viimase taimekribala, kuna idanevus oli väga niru.
3. Vasakul lobeelia segu, paremal kaks kasti päsmaslilledega.

4. Pikeeritud on 60 tomati "Koit" taime. 5. Pikeeritud on 20 tomati "Vilma" taime.

Järgmine foto näitab selget pilti tõsiasjast, et mu tööasjad on ennast kitsamatesse oludesse kehitanud. Ei tea, mis siis veel saab, kui mulda juurde saab hangitud ning ülejäänud taimed ka pikeeritud saavad! Ülemise korruse väikestel akendel on kole kitsad aknalauad, neile just palju taimepotte ei paiguta. Kui kevad ise ei mäleta, mis suunda jääb Eestimaa, siis tuleb talle see asi viisakalt ja vihjamisi selgeks teha.

Kella 12-ks päeval on õues juba 7 kraadi sooja, kusjuures päikest ei ole (üsna pilvealune ilm). Kas see kevad nüüd lõpuks siis tulebki?