Päeva alustasin õunaaias puutüvede ümbert kõrge rohu lõikamisega. Ma ei väsi kordamast, et minu meelest on hommikuvalguses aia kõige ilusam paik just see vana õunaaed.
Kolm kevadet tagasi kingiti üks väike õunapuuistik. Juba tol kevadel oli tal kaks õiekest küljes. Möödunud aastal ta puhkas ning tänavu on väike puuhakatis õitesse uppunud.
Keldri juures õitseb punane õunapuu. Õunte maitse on mittemidagiütlev, aga ilusa kompoti ja moosi saab neist õuntest küll.
Keldri kõrval rullivad sõnajalad end lahti.
Jätkub töö Imepeenras. Valmis on viis sektorit, sealhulgas eelmisel aastal alustatud. Need eelmise aasta istutused on praegu nii ilusad.
Kuidagi iseenesest on kujunenud Imepeenra värvigammaks roosa ja lillakas toon. Noh, kõigepealt see eelmisel aastal istutatud taim, mille nime ma ei tea, siis kaunis kukehari, siis nüüd istutatud tõnnike, floks ning vorstirohi. Üks väike iiris näitas eelmisel aastal ka värvi ja kui ma ei eksi, siis tema mahub ka antud gamma piiridesse. Öeldakse ju, et asjad loksuvad iseenesest oma õigetesse kohtadesse.
Kardetavasti ma sel suvel kõiki Imepeenra sektoreid püsikutega täita ei suuda. Tuleb kasutada ka suvikuid. Panen siis sinna astrid ning Mehhiko päsmaslille. Jälle värvid klapivad! Olen rahul!
3 kommentaari:
Mul oleks pakkuda natuke madalamat varajast iirist, see küll lilla, aga pigem sinisepoolne, mitte roosapoolne. Kui viimaste päevade lillepildid üles saan, on see ka seal kuskil olemas, õitseb juba praegu.
Oi, see oleks küll vahva!
No siis peab mõtlema, kuidas me kokku saame. :o)
Oleks enne teadnud, olin eile just Alaveres koos ühe Sinu pisikese õpilasega.
Postita kommentaar