Jalgrattaga sõitmas

Tänase tööpäeva lõpetasime sportlikult. Tegime jalgratastega oma tavapärase 12km ringi.
Kiriku ristmikul on ilusad suured kased, mis igal sügisel värvuvad kollaseks laiguti.
Vesioinas Kata silla juures on jälle tööle jooksutatud.

See osa Kata külast on minu meelest üks imeilus koht. Ja pole see viimase paarikümne aasta jooksul suurt muutunud ka. Nojah, haljastuse hooldamise vahendid on tänaseks tõhustunud, seega murupinnad on ühtlasemad.

Sibulapirukas

Taigen:
100g margariini
3 dl nisujahu + 1/2 dl rukkijahu
1/2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
circa 1/2 dl külma vett

Täidis:
6 suuremat sibulat (500 g)
20 -30g margariini või õli
2 muna
musta pipart
muskaatpähklit
soola
1 pakk (see väiksem) hapukoort
1 1/2 dl riivitud juustu

Valmistamine:

• Näpi kausis kokku rasvaaine, jahu, sool ja küpsetuspulber. Lisa külm vesi ja vormi taignast pall (!) pane taignapall üheks tunniks külmkappi.


• Koori sibulad, lõika õhukesteks viiludeks. Hauta potis madala temperatuuri juures rasvaines pehmeks. NB! Pruuniks ära sibulatel minna lase!


• Tõsta pott tulelt ja sega sibulate hulka hapukoor, munad ja pool riivitud juustu kogusest. Maitsesta segu korralikult!


• Vajuta taigen koogivormi põhja ja servade vastu. Pane taigen ahju küpsema. Nipp! Kata taigen fooliumiga, siis ei kerki taigen küpsedes üles. Küpseta ca 10 min.


• Vala täidis taignale. Puista kõige peale riivitud juust. Küpseta veel ca 20 min, kuni pirukas on pealt kuldpruun.


• Serveeri kuumalt!

Nagu ikka, nii seegi kord sai piruka komponentide kogustega meelevaldselt talitatud. Küpsema läheb pirukas küpsetusplaadile, mitte vormi.

Pühapäevased toimetused

Õnneks on täna ka kena päikeseline päev! Muideks, eile õhtul oli veel viitsimist üle vaatamist ootavate vihikute-töövihikutega ühele poole saada.

Mis siis pühapäev endaga kaasa toob:

1. Tarisime elutoa vaibad terrassile. Kahe suure vaiba küürimiseks kuluks kole palju seda õiget vaibapuhastuse vahendit. "Vanish" või mis ta säänne meil ongi. Tuleb kasutada muid vahendeid. Leidsin, et tavaline pesupulber kuumas vees lahustatult on piisavalt hea vahend ka põrandavaiba puhtaks nühkimiseks. Ostsin suisa kaks harja, et mine sa nende vastupidavust tea, aga väegade vastupidav toode juhtus olema. Ei lagunenudki töö käigus algosakesteks!
Vaibad saavad küll puhtaks, aga ühtlasi jäävad ka sõrmenukid nahast ilma.

Tänase päeva on vaibad terrassil - neile hakkab kohe-kohe päike peale paistma ja teeb seda kohe õige mitu tundi. Aga karta on, et nad peavad ka homme õues olema - kole märjaks said teised.
2.Tõin sibulad saunast ära. Puhastasin, sorteerisin ja suuremad laotasin veel mõneks ajaks kasvuhoonesse.

3. Lõunaks mulgipuder suitsuribiga. Nutavad...., aga söövad - poisid, ma mõtlen. Oi, küll nad soigusid! Magnus leidis ühe suitsuliha tükikese küljest killu krõmpsluud. Küll veeretas seda taldriku peal! Ma siis demonstreerisin, et näe, nina otsa saad liigutada, seal on krõmpsluu. Surgib siis oma taldrikul edasi ja kontrollib iga vähegi suuremat lihatükki, et äkki on jälle mõni "nina" pudru sees. Siis tuli Madis ka sööma, ise sellise kannataja näoga. Magnus õpetas elutargalt, et vaadaku vennas ikka hoolega üle kõik vähe suuremasd lihatükid, kuna karta on, et nende küljes võib mõni nina olla.

Igatahes mina süüa ei saanud! Naera nii, et pisarad voolavad! Isa püüdis oma poegi kasvatada ja manitses söögilauas viisakalt käituma, aga tal oli ka tõsine olemisega vähe raskevõitu. Säärane tsirkus siis selle õnnetu mulgipudruga!

Laupäevased tööd - tegemised

Ma ikkagi ei olnud reede õhtul nii tubli, nagu kavatsesin olla :) Aga see-eest sai tublisti magatud. Sellest kena õhtu maha magamisest on nüüd tagantjärgi muidugi kole kahju, aga mis teha.

1. Ja nii algaski laupäev töiselt (õpsi-töiselt): 4. klassi mata KT nr 1 on parandatud. Hinded e-koolis. No ei saanud klass kokkuleppest kinni peetud! Ikkagi üks 4 tuli sisse. Preemiakomm jääb saamata. Vot nii! 4. klassi mata tunnitöö ka hinnatud ja e-kooli märgitud.

2. Põldoakaunad lüditud. Puuvillase riide peal terrassi lauale kuivama pandud. Riidega koos on hea kogu staff õhtul kokku korjata.
Vahepalaks: Paistab, et meie emased kassid Sohvi ja Hallu on koos väimeespojaga (võõras must isakass) kodust jalga lasknud. Hugobert on nüüd palju kodusem, palju vähem pahur ja hoopis rahumeelsem. Istume praegu Hugobertiga terrassil ja naudime keskhommikut. Kes kasukat kohendades ja pikutades, kes kohvi juues ja uusi "sõjaplaane" välja mõeldes... 3. Kasvuhoone tühjaks veetud. Varred lõkkeasemele, aga tuld ei taha nad kuidagi võtta... Kasvuhoone ja lõkkeplatsi vahet seerides jäi pilk peale läbi "viledaks kulunud" toominga paistvatele pilvedele. Toredad kontrastsed toonid jälle! Kuigi jah - need värvitoonid pole enam kaugeltki nii säravad kui nad olid veel kuu - poolteist tagasi.Kasvuhoonega on nüüd lõpuks asi ühel pool. Maa on kaevatud. Küll võttis ikka aega! Selline ajaraiskamine ajab kohe hinge täis.
Ja enesetunne pole kaugeltki mitte kõige parem. Aga ma keeldun uskumast, et poiste tõbi mulle ka külge on hakanud. Pigem on asi jõletukuumas kasvuhoones mitu tundi rassimises. Ma vähemasti loodan nii.
4. Kasvuhoone korrastamise vahel sai tehtud ka üks kiire trett Kosele apteeki. Noored mehed on mõlemad tõbised. Loodetavasti pole tegemist uute seagripi juhtumitega.

5. Värvisin pumbamaja. Majapoolne külg on tehtud, sissesõidutee külg on tehtud nii palju, kui kallaku peal redel võimaldas. Igal juhul redeli peale, mis toetub maapinnale vaid ühe jalaga - no ega ikka ei roni küll. Ma pole Karlsson. Õues lõppes laupäevane tööpäev kolmveerand kaheksa.

Muide, voodrilaudade kvaliteedil on ikka väga suur vahe. Seda oli just värvimisel tunda. Uuema aja voodrilauad on kohe palju-palju siledamad.

Ja niiiii palju töid oleks tahtnud veel ära teha! Aga.... ei jõua kohe kuidagi...

Päikeseline septembrihommik

Varahommikul olid õued, põllud ja heinamaad mattunud paksu, valgesse, kleepuvasse udulaama.
Kell kaheksa särab päike juba üsna kõrgel.
Iga rohukõrs on end edevalt pärlitega ehtinud. Küllap rohukõrred tahavad päikesele näidata, kui ilusad nad on. Ja päike näeb neid pärleid. Tema tähelepanu jagub igale üksikule kõrrekesele, ka kõige madalamale ja tagasihoidlikumale - rohi kiiskab ja sillerdab hommikustes päikesekiirtes.

Õhtused toimetused õues

Toimetasin üle mitme-mitme päeva natuke ka õue peal. Katkusin põldubade kaunad varte küljest ära ning viisin kasvuhoonesse varju alla. Varred ja muu sodi läks kompostihunnikusse.
Kaevamine jääb nädalavahetuse peale. Tegelikult tahaks juba ka porgandi ja punase peedi üles võtta, aga ju on ikka liiga vara veel. Pumbamaja servaliistudelt on lahtine värv maha kraabitud. Pumbamaja värvimine on ka üks nädalavahetuse plaanidest.

Eile lubasin oma meesperele, et ma ei tee enam mitte ühte ainumast purki ei moosi ega salatit. Õunamahl ei lähe muidugi arvesse. Ah sa pagan! See õunamahl tuleb ju ka ilmselt nädalavahetusel ära teha! Hää, et meil kartul üles on võetud! Mitme tuttava peres seisab nädalavahetusel just see töö ees.

Kolmveerand kaheksa läksime kutsikaga jalutama. Ta meil juba päris suur! Kuu keskel saab neljakuuseks.
Sügise valgus ja värvid küüni taga jõe ääres,

sauna juures vanas pargis,

kivikangru kõrval (mis värve siin raagus toomingal enam),

uue pargi noortes mändides

ja õhtutaevas.

Veerand üheksa helistas poiss ja kutsus endale Sepiku bussipeatusesse järgi. Huvitav on see, et kui telefonihelina järel kutsikale öelda: "Lähme!", siis jookseb ta joonelt auto juurde. Meie autokoer teab juba, et helin tähendab peatset autosõitu.

No ja nii ma siis sõitsin... Kuni ühel hetkel olin Kolus tartu maantee ääres. ise veel mõtlesin, et kuhu, pagan, ma siis nüüd minema pidingi. Ega`s midagi, pöörasin ümber ja sõitsin tagasi. Poiss imestas, et mis värk - tema vaadanud, et üks auto tuleb hirmsa lendamisega, et ju see meie auto on. Aga ole siis lahke, auto pani madallennul mööda nagu postist :)

No ma olin nii mõtteisse süvenenud (teema eelmises postituses), et ainult sõitsin - selline rutiinne tegevus ju see...

"Võlast vabaks" jäigi vaatamata. See Starmani digitelevisioon on selline kahtlasevõitu. Vähemalt meie puude all. Õhtuks kaob eesti kanalite levi sootuks. Vahi aga Discoveryt ja Science`it.

Pühapäev

Hommik kulus mitte millelegi - väga ebamäärane väljend, aga paremat ka ei leidnud, kuna midagi erilist ei teinudki. Lihtsalt olin. Võiks arvata, et kui meesperet, kes pidevalt midagi vajaks (sokke, pastakat, koopiapaberit, labidat, süüa, lihtsalt hüva nõu), kodus pole, et vot siis ma alles teen suuri tegusid... Hoopiski mitte! Vedru käib sellise tühja tuiamisega täiesti maha.

Õnneks käis naabrinaine õunu viimas (huvitav küll, aga tema aed on täiesti õunavaba). No tuleme siis tuppa kohvitama - järsku jääb ta nagu soolasammas seisma ja näitab näpuga (!!!) laua poole. Endal niisugune uskumatu-imestunud nägu , nagu oleks UFO-t näinud. Küsimuse peale, mis sul hakkas, näitas ta veelkord laua poole. Ja siis selgus selle imestamise põhjus! Ta oli "šokeeritud" nähes täiesti õpikute-töövihikute- paberite- märkmike-päevikute-vaba lauda. Küsis tõsimeeli kohkunult kas mind on koondatud.
Selle pildi tegi mu kohkunud naabrinaine. Käskis pildi juurde punasega trükkida ka kuupäeva. Nu daa! Niipaljukest siis minu katsest inimeseks hakata, nädalavahetusel puhata ja olla lihtsalt mina ise, mitte 7 päeva nädalas ühe konkreetse kooli õps. Mõni inimene saab sellise afääri peale veel rabanduse!
Naabrinaisele sai lohutuseks öeldud, et õhtul on mu laud jälle tavapärases konditsioonis, sest vähemasti vastu ööd tuleb homsed tunnid ette valmistada. Tunniplaan peas ei ole ja vot ei vaata ka veel! No igal juhul mitte enne kella kuut!

Üllatus-üllatus! Mis kooki ei ole ma sel hilissuvel ja varasügisel veel üldse teinud? Vastus: Õunakooki!!!! Seda kõikse lihtlabasematki mitte! Masendav! Ja ise olen püstihädas, et mis nende õuntega peale hakata. Täna siis sai see puudujääk likvideeritud. Koogi põhjaks biskviittaigen viiest munast. Kartulijahu ja nisujahu pooleks. Kasutasin tuviõunu ja oi, neid sai koogile ikka palju peale uhatud! Viis munavalget vahustasin hästi tugevaks vahuks ja üsna vahustamise lõpus lisasin ka veidi suhkrut. See munavaht sai õunatükkidele peale kallatud. Ahjaa! Tegelikult sai biskviittaigen tehtud 5 munast + veel viiest munakollasest. Õuntele panin seekord peale vanillisuhkrut, mitte kaneeli.

Täna oli kutsikal traksidega jalutamise teine treening. Läksime külatänavale tšillima. Tegelikult sai maha mängitud komöödia "Daam koerakesega". Hää, et keegi ei juhtunud seda spektaaklit nägema! Pontsu kündis vahepeal koonuga maad, siis rullis ennast maas, siis kukkus kappama ja keeras jalutusrihma ümber minu jalgade niisugusesse umbsõlme, et selle lahti harutamine oli juba iseenesest paras etendus. Ja seda keset teed! Oleks nüüd mõni auto tulnud, ei kujuta ette, kuidas me tee pealt ära oleksime saanud. No õnneks on meite kandis liiklustihedus ikka kordades-kordades väiksem kui suurel maanteel (tegelikult sisuliselt olematu). Aga pole viga, küll me õpime ja harjume ja taltume!

Laupäevast kokkuvõtvalt

No kuda on õnnestunud hommikune plaan koolile mitte mõelda? Üle ootuste hästi! Kui nüüd natuke ikka mõelda, siis Arvo küsis reedel, kas olen oma e-kooli juba üle vaadanud. Vot ei vaata täna ka veel mitte! Põhimõtteliselt ja kangekaelselt, vot! Esimesel nädalal siis "kõigest" kuuepäevane töönädal. Huvitav-huvitav, kas õnnestub nii kindlameelseks ka edaspidi jääda? Kui õnnestub, siis on väike lootus, et minust ka hakkab lõpuks ometi inimene saama. Pireti ajaveebi lugedes hakkas küll kole häbi. Kuidas küll mõni õpetaja suudab olla nii mitmekülgne! Ja mina muudkui teen siin omale vabu päevi....

Tomati-sibula-õuna-küüslaugu salatit sain 10,5 liitrit! Nii pidigi tulema, sest potti ma ise pliidi peale tõsta ei jõudnud.

Enne Paunkülla minekut käisime Kosel. Puruvana poes küsisin müüjalt, kas neil on trakse väikesele koerale. Leiti üks komplekt: traksid ja jalutusrihm. Kahe müüjaga pusisime ja proovisime ette kujutada, kuidas see koer nende trakside sisse tuleb toppida. Üks arvas ühtmoodi, teine teistmoodi ja kolmas veel omamoodi:))) Lõpuks tuli poodi üks meesterahvas. ma palusin temal meesterahva loogika ja tehnilise taibuga kolmele jänni jäänud naisele appi tulla. No ja oligi abi! Ära ostsin selle viguri!
Kodus sain sipleva ja hüpleva kutsika kuidagimoodi nende trakside sisse. Tegime siis proovisamme. Oh sa taevake! Pontsu tõstis sellist hädakisa, et anna aga olla... Lõpuks oli kõhuli põrandal maas ja keelsus jalgu alla võtmast. See oli ikka täiesti talumatu ahistamine, vähemasti meie kutsika meelest. Ega´s midagi - homme on teine treening.

Kuda siis ilmateade täkkesse läks? Lubati ju üleüldist laussajuga päeva... Päike paistis ja vihma polnud terve päeva! Usu siis veel ilmateadet!

Paunkülas

Minu mees oli kutsutud Paunkülla kõnelema hästi vanadest aegadest. Üritus algas endise Paunküla kooli juures lipu heiskamisega. Praegu kuulub hoone Audentese Spordikoolile. Siin viiakse läbi treeninglaagreid. Noh, maja on vähemasti kasutuses. Ja kui ma nüüd ikka õigesti kuulsin, siis kasutab maja ka Paunküla külaselts.

Lipu heiskamise järel sõitsime vana koolitare asemele. Külarahvas oli võtnud kätte ja kaevanud mantelkorstna jäänused suure põllukivide hunniku alt välja. Plaanid on selle koha edasi arendamise osas veel suured. Seda oli kena kuulda.

Sel ajal, kui suure kivi kohale toimetamise seiklustest räägiti, olin ma jälle jumal teab kus. Igatahes nii paljukest kuulsin, et kivi oli algselt olnud kuskil Tartu maantee ääres ja kandnud endas üsna suurt ohtu liiklustrassile. Järgneva pildi juures tahaks natuke targutada, aga jätan seekord vahele :) Härra vallavanem austas üritust oma kohalviibimisega lausa kahes rollis - täna oli üritust lauluga ilmestamas Kuivajõe meeskoor, kus ka vallavanem laulab. Mulle meeldib, et kivil ei ole kasutatud suurustavalt sõna "koolimaja", vaid "koolitare". Olid ju tollel kaugel ajal hooned just madalad tarekesed.

Kõrvu jäid kõlama vallavanema sõnad valla haridusasutuste ja hariduselu tuleviku teemal. No saame näha! Meest sõnast......!

Kivi avatud, sõitsime tagasi Paunküla vanasse koolimajja. Algas väike ajalookonverents.

Kõigepealt esines Paunküla mõisa praegune "mõisnik". Mees tegeleb mõisa ajaloo ning mõisnike elulugude uurimisega. Varsti on loodetavasti ilmumas ka sellekohane raamat.

Seejärel esines väikese kontserdiga Kuivajõe meeskoor.

Pärast väikest vaheaega sai sõna Arne. No tema ikka oskab rääkida! "Spikri" ta omale küll trükkis, aga ei kasutanudki seda. rahvas oli teemast huvitatud ja esitati isegi küsimusi, mida jätkus hiljem kohvilaudagi. Ehhee! Aga ma sain ka suud pruukida ja teatud teemal külaseltsi südametunnistusele koputada :) Mõni tädi keeras selle peale kohe ringi, et näha, kes k...t see veel on :)

Üritus osutus oodatust pikemaks, aga oli huvitav!

Lahe leid

Üks väike keskkonda ilmestav kujunduselement külatee ääres ja möödujal on kohe tuju hea!

Õunamoos punastest õuntest

Õunad on ilusad, aga väga maitsvad on nad alles üliküpsena - mahlased, pehmed ja magusad. Täna on ilm külm ja märg. Jope selga, kummikud jalga - alles siis võib midagi õues ka teha.
Õunu tuleb koorida kaks ämbritäit. Seda sodist tööd köögis küll ei tee - ikka õuetrepil.

Pott pliidile ja nüüd pole parata - tuleb hakata purke otsima. See ettevõtmine muutub aga järjest keerulisemaks...

Sain 6 liitrit roosat õunamoosi!

Moos kees, samal ajal koorisin suure pesukausitäie tomateid. Tükeldatud on ka õunad. Kui Paunkülast tagasi jõuame, jätkan salati tarvis sibula ja küüslaugu tükeldamist.

Vaatasin leonduri näitu. Kaks nädalat ja 1000 täis! Mis toimub??????

Hämar ja unine laupäevahommik

Varahommikul tekkis ketserlik plaan terve laupäevase päeva ÜLDSE MITTE KOOLITÖÖGA TEGELEDA! Näis, näis, kas pean vastu! Tegemisest kui sellisest õnnestub ehk tõesti kõrvale hiilida, aga mõtlemisvõimet ei saa kuidagi välja lülitada. Kuigi tundub, et mõnikord oleks vaja küll seda "turn off" nuppu.

Nalja sai juba hommikul. Küpsetasin pannkooke. No millega neid siis süüa? Moosiga? Millisega neist? Meega? Vot, just meega! Saatsin mehe pumbamaja riiulilt meepurki tooma. Läks ja tagasi ei tule.... Tuli välja, et ta oli seal riiulite ees kirunud mind, et kuhu ma ometi need meepurgid peitnud olen. No mida pole, seda pole! Lõpuks meenus talle, et olin varem maininud, et mesi suhkrustab tänavu väga kiiresti. Siis ta taipas, et need imeliku sisuga purgid on ikkagi meepurgid. Nimelt näevad meepurgid välja täpselt sellised, nagu oleks neisse villitud sulatatud searasva. Me ei oska seda imelikku väljanägemist seletada millegi muuga, kui et tegemist on puhtalt rapsimeega.

Männimetsasid meie kandis ju pole, seega kanarbikumesi on välistatud. See pidavat jällegi selline tume ja mõrkjas olema.

Hommikukohvi nautides vaatasin vanu pilte. See piltide lugu on üsna kahe otsaga. Tore, kui need on arvutis, aga tore oleks, kui nad oleks ka albumis. Digika ajast alates pole meil ühtegi pilti arvutisse lisandunud.
Pildil on suure fotoalbumi kaas. Praegu vaatasin, et oli ikka viitsimist seda albumile ümber sättida. Kui nüüd hästi meenutada, siis tuli see album lausa osadeks lahti võtta. Tikkimine oli selle asja juures see kõige väiksem mure. Omal ajal sai raamatukaasi ka tehtud. Esikaas tikitud, kaane külge ühendatud õhukesest materjalist järjehoidja. Mõnele kingituseks läinud raamatukaanele tikkisin tulevase omaniku monogrammi ka peale jne, jne. Oh, olid ajad! Tikkimine mulle väga meeldib, aga hetkel pole see vist eriti moes.
Nüüd on vaja iseendaga ülemat nõu pidada, et mida tegema hakata. Kas tomati-sibula-õuna-küüslaugu salatit või moosi punastest õuntest. Vaja seda asja kaaluda. Mõlemad eeldavad pikka ettevalmistusaega, mis on aga igav ja ei paku üldse pinget :) Ja kust need purgid veel võetakse?

Vihm, vihm ja ikka vihm!

Vanajumal oli täna meie poolt! No ikka imeilus ilm oli meie matka ajal! Samas kodu kohalt läks üle üks pahur vihmapilv teise järel. Arne kurtis, et töö tegemisest ei tulnud midagi välja - muudkui istu, nagu hiir mütsi all.

Kui pea ei jaga, siis jagavad jalad! Nojah, vahemaid arvestades jalgade asemel jagavad siiski autorattad.
Mõte Kosele poodi sõita jõudis kohale samaaegselt ilmatu võimsa vihmapilvega. Saju lõppu oodata polnud enam aega, sest ega poed öö läbi ka avatud pole! See vihm, mis pildile jäi, oli alles nali selle kõrval, mis ees ootas. Autotuledest polnud mingit tolku, aina pimedamaks läks ja kojamehed ei jaksanud vett ära pühkida. Aga ... Kosele jõudes oli asfalt sellist nägu, et noh, oli ju kah midagi sadanud ja ilmselt tükk aega tagasi.
Ja koju tagasi jõudes ootas meid ees järjekordne padusadu!

Tänasest päevast (metsa poolt vaadatuna)

Koolis läks tänane päev juba märksa kiiremini kui eilne. Probleemiga sain ka hakkama!


Koju jõudes oli pool peret juba ootamas ja kohe teine tunne oli toimetama hakata. Kupatasin ära külmikus oma aega oodanud seened. Käisime väikese treti ka Huntaugu metsas. Kui eile oli suur torm, siis täna risti vastupidiselt tuulevaikus ja väga mõnus suvesoojus. Ma ei teadnudki, et meie küla servas on sellised heinamaad! Kümnete-kümnete hektarite viisi niitmata heinamaid!

Metsas valitseb vaikus. Ainult tihane teeb aeg-ajalt häält ja korra isegi kuulsime laanepüüd. Selles lopsaka põõsarindega metsast suurt seenesaaki loota polnud, aga niisama oli ilus kõndida ja vaikust kuulata.

Pika kõndimise peale leidsime ka mõne võiseene. No ei ole meie kandis tänavu seeni!

Ja siis oli risti üle metsatee selline installatsioon! Ma püüdsin külma verd säilitada ja sisendasin endale, et see on tõke rohkearvulistele metsanotsu hordidele.... aga mingi kahtlane horisontaalne lauajupp äratas kahtlust.... Oh sa püha müristus! Me tallusime pühal ja puutumatul eramaal! Aga kuda me sinna sattusime? Kas teisel pool oli vastav silt: "Stoi! Streljatj budu!"??? Vot ei olnud! Ja pealegi oli päike veel taevas, seega meil seaduslik õigus viibida võõral mullakamaral.

Niitmata heinamaa servast sain põrandavaasi kaks efektset kuivanud taimepusa. Pildil nende ere-lilla-roosa värvitoon välja ei paistagi.

Laupäeval läheme Paunkülla. Mina lihtsalt niisama uut õhku hingama, minu mees aga peab miskit seal ka rääkima - demonstreerima.

Tsitaat

"Siin on nüüd küsimus selles, milline on õpetaja jaoks pedagoogilis-psühholoogiline lähtekoht ja eelhäälestatus enne klassiruumi astumist: kas ta näeb igaks juhuks igas lapses ( kui võimaluses) probleemi, või igas probleemis (probleemses õppijas) võimalust ja pedagoogilist väljakutset?"
Ramo Pener, õpetaja

Ajalehest Eesti Ekspress

Tundub, et selline väljend on muutunud juba peaaegu käibefraasiks, kuid on samal ajal siiski aktuaalne ja absoluutselt adekvaatne.

Mõtteid pärast skandaalse telesaate uut algust

Mõne aasta tagune "Naistevahetus" tekitas vastakaid tundeid. Mõni saatepaar oli ikka väga .... noh, selline..... ei teagi, kuidas väljenduda... no - skandaalne. Mõtlesin siis, et seda jama pole küll vaja vaadata, aga....
ole sa lahke - jälle sättisin ennast kella kaheksaks teleri ette!


Väga raske on ikka hakata ilma "koolituseta" tegutsema võõras peres. Jelena oli väga tubli! Ta on tõeline kangelane, kes kodus kannatlikult rügab ja rügab. Puhkuseta. Hea, et suurematest lastest talle juba abi on!
Ja mismoodi toimub majandamine, kui peres on väga palju lapsi ja tööl ei käi kumbki vanem???? No emast oleks seda tööl käimist ka kole kurjast nõuda. Keegi oli juba nii nördinud, et "võražal protest"! Mille peale?

Olen ise ka noores põlves šoki saanud teemal: "linnatibi taluperenaiseks" :)
Leidub veel nüüdki, paari aastakümne järel inimesi, kes meite pool toimunud muutusi "hinnates" kahtlustavalt mind piidlevad, justkui tahaks öelda: "Tuu iks olõ õkva ku liinah!"

Üks poiss on nüüd siis koolis. Tuleb ehk homme hilisõhtul. Teine on kodus ja ootab, millal tema 1. kursus alustada saab.
Noored läksid jalutama. Potsut kaasa ei võetud. Selline ülekohus saab õige pea likvideeritud, kui Potsule ka traksid ja jalutusrihm saab ostetud. Vot siis jalutavad kahte koera!

Ma ei saa aru, miks ma ei saa mitte midagi "eppohhi loovat" korda saadetud pärast igapäevast tööpäeva! Tööpäev ju pole ometi ööpäeva pikkune! Aga ei mängi välja! Samas tean, et homme pärast tööd teen seda ... ja seda... ja seda ka veel. Ja sel lihtsal põhjusel, et reedel läheme matkale ja tunde pole. Siit järeldus - ma ei oska ennast säästvalt töötada. Aaa..... kuda seda õpitakse? Äkki oleks tagumine aeg õppida ennast säästma? Enne kui on juba hilja...

Kindel märk sügise saabumisest

Käisin pargis. Eile ka käisin. Aga eile neid seeni veel polnud. Täna juba on. Sügis... Need seened pidavat noorest peast isegi söödavad olema. Las nad olla. Kuidgi kahtlased näevad nad välja. Ei kutsu pannile panema. Kasvagu lihtsalt looduse iluks!

Sain tembuga hakkama!!!

Oh sa sinine sitikas! Käed värisevad veel siiani!

Asi sai alguse söögi tegemisest, mis - nagu tavaliselt, käis mitme muu tegevuse kõrval. Plaanis oli suitsukalasalatit teha. Panin muuhulgas munad elektripliidile keema. Ja läksin terrassile muid komponente hakkima.... Kes seda kella nüüd oskab öelda, aga noh, ühel hetkel läksin kööki vaatama, et kas munad on kah keenud :))))
Köök oli maast laeni suitsu täis, klaaskaas oli lennanud tuhandeks killuks, keedunõu ise oli pliidiraua küljes kinni mis kinni - tõsta või koos pliidiga.
Tegin tuulutamiseks lahti akna ja välisukse. Mis aga meelest ära läks? ...... Muidugi suitsuandur.... ja tõsiasi, et suits teadupärast tõuseb üles. Ja nii see suitsuandur teisel korrusel trepi kohal laes lõugama kukkuski. Küll oli kisa! Luust ja lihast käis läbi! Koer ulgus, mina otsisin paaniliselt mingitki asja, mille otsa ronides see asjandus laest kätte saada. No sikutasin siis seda kõigest väest... kätte sain. Hetkeks see põrguline jäi vait ka. Natukese aja pärast kukkus laua peal uuesti üürgama. Tükk tegu oli selle patarei lahti ühendamisega!

Aga üks asi on nüüd selge - see suitsuandur ikka tõesti töötab ja isegi niisuguse suitsukoguse juures. Kisa ajaks ilmselt ka kõige suurema unekoti maast lahti. Kasulik riistapuu kodu turvalisuse kaitsmisel!

Kogu selle äparduse kirjutan homse päeva ootuse juurde kuuluva pabina kontole :)))

Uus ports mune jääb nüüd küll keetmata. katsuks kuidagi teistmoodi hakkama saada!

Peotäis pisikesi pisiasju

Tänased toimetused, mida kohe kuidagi ei tahaks homse varna visata:

1. Kamina kütmine. Mitte et hirmus külm oleks, aga mõte selles, et kui tuba on liiiiiga palav, siis hoitakse terrassiust lahti. Avatud uks kuulub aga loomuliku osana meie suve juurde. Pealegi on köetud toas õhk ikka sutsu teisem.

2. Hostade peenar korda. Ümber istutamise elasid hostad kenasti üle. Vaid mõned üksikud lehed olid kollaseks tõmbunud. Hoopis teine tunne oli vastvärvitud seina juures peenart kobestada! Pildile jäi nüüd küll maja nurk, millel puudub nurgaliist, aga küll see ka tuleb. Ja õigesti öeldakse, et ajutised asjad on need kõige püsivamad... nii ka see elektrijuhe...
3. Elutoa lilledel on saunapäev.

4. Helksiined kasvuhoonest elutoa aknalauale. Pillid kotti - suvi läbi. Need on ühed imelikud lilled - väga valivad valgusrežiimi suhtes. Lõõskava päikese käes kõrbevad krõbepruuniks. kasvuhoones viinapuu lehtedest päevavarju all neile väga meeldis suvitada.

5. Kurgid hapnema. Need on nüüd tõesti ka viimased. Pood kinni ja mitte üks kurk enam!

6. Käisin uues pargis seenel. Küll on ikka mõnus niidetud murul seeni korjata! Mees naeris, et see ju puhtal kujul tibindus - kasvõi kõpskingadega seenele!

7. Katkusin üles kõik aedoataimed. Oad keema ja tükeldatult sügavkülma.

8. Lõunasöögiks värske kartul, seenepraad :)

Ja siis ta tuli: suur, tume, ilus, võimukas - pilv, ma mõtlen. Varsti olid puudel lehed pahupidi ja õhutemperatuur langes vist ka kohe mitme kraadi võrra. Ja tuli ka vihm. Mitte küll pikaajaline ja tugev (vahtra all on maa kuiv), aga natuke pani mõtlema küll, et mis siis nüüd tänaste töödega edasi saab.

9. Teistmoodi tomati-sibula salat. Lisasin küüslauku ja suveõunu (valge klaar, kuna see on selline jahune). Tomatid on üsna üleküpsenud, seega tuli need ka koorida. Milline tegevus omakorda võttis hirmus palju aega.

Aga "saagiks" sain 7,5 liitrit salatit. Ja ma pean mainima, et olen väga rahul - täitsa "nutikas tüdruk" - minu oletused pidasid paika. Nimelt mõtlesin, et mil moel saaks selle salati veidi "tummisemaks", on teine enamasti selline vedelavõitu. No ja siis tuligi mõte pruukida "paksendajana" valget klaari. Ja ettevõtmine õigustas ennast!!!

10. Kurgipeenardelt taimed kompostihunnikusse. Täna kurkide all olnud maad kaevama vist ei saa minna. Momendil sajab jälle. Päike paistab ja vihm sajab nagu valge müür maha. Ja sillerdab päikesekiirtes! Ilus on! Tänased vihmasajud algasid 13.45 ja 18.15.

Kaalikad on tänavu ikaldunud. Lehemassi on nii, et vähe pole (lehed kõik tigudest ära aetud), aga all pole midagi. Need katkun ka millaski välja. Vaatasin, et punast peeti õnneks ikka saame.

11. Likvideeritud aedviljapeenarde maa kaevamine. Ära tegin! Mu põlvel oli selle asja kohta muidugi oma arvamus. Kui ta rääkida saaks, siis need sõnad ilmselt trükimusta ei kannataks.Kaevamise lõpetasin täpselt kell kaheksa. Jälle on pilves ja seetõttu ka juba parajalt hämar.

Oli tegus päev vastukaaluks eilsele "nulliringile".

Huvitavat ajalehest

Ajalehest Postimees
Tuntud koolijuhile Lauri Leesile ei meeldi mitmed kooliga seotud asjad: Need on:
riigieksamid,
koolide pingerida (tekitab veelgi lisapingeid)
põhikoolita gümnaasiumid (Sellest ei saa üldse aru. Huvitav, kas koolimajas on siis ainult klassid 10 - 12?)
e-kool (sellel on nii häid kui ka halbu külgi)
loovuspõhine õpe ( Sel teemal sai kunagi väideldud klassivend Mattiga, kes oma koolis on seadnud pearõhk just kaunitele kunstidele.)
õuesõpe (See on jälle niisugune kampaania korras sisse seatud termin. Alati on vajadusel väljas käidud ja ilma selle kõlava sõnata)
elukestev õpe (Seda pooldan. Samas on nõme näiteks atesteerimise nõuetes määratud koolitustundide hulk. Inimene peaks ikka siis ja ainult sellele koolitusele minema, mis talle huvi pakub ja millest talle kasu on. Lihtsalt järgmise 8, 16, 20 võo 40 tunni kirja saamise pärast pole sellel koolitumisel küll mõtet.)
keelemapid (Mis too säänne veel on?)
arenguvestlused ( Mulle need ka ei meeldi. Päev on väga pikk ja kurnav. Lapsevanem ei saa tulla minu tööaja sees, vaid õhtul peale oma tööd. Kas see on normaalne, et õpetaja tööpäev kestab koolimajas 12 tundi? Ja niimoodi pikalt - päevi, nädalaid, kuid. Õudne, kui klass veel suur ka juhtub olema! Iseenesest on arenguvestlus täiesti positiivne nähtus. Olen ka kõige pahurama ja turtsakama inimese lõpuks naeratama saanud.... aga seda enam on see kohustus psühholoogiliselt väga kurnav.)
kogu võim hoolekogudele (Kogu võim rahvale on üle elatud. Kuidas? Eks see ole teada... Ühesõnaga - ei poolda.)
sisehindamine (Kui selle juurde kuuluvad ka juhtkonna nn arenguvestlused personaliga, siis oleks see täitsa OK.)
eneseanalüüs (Seda ei poolda selles mõttes, et tuleb juhtkonnale mingi paber esitada. Aga iseendale on see enda arengu jälgimisel küll vajalik.)
atesteerimine (Äärmiselt vastik asi... Ja minu meelest on määruses välja toodud nõuded sellised... imelikud. Nende nõuete järgi tundub, et õpetaja kohe peabki töötama majast väljapoole. Aga samas - kui õpetajad teevad palju oma igapäevase töö kõrvalt, siis nad ongi ju rohkem vaeva näinud. Kuidas see siis tema karjääriredelil peaks kajastuma? Ja mis saab siis, kui õpetaja ühel hetkel tunneb, et aineõpetaja raamid on talle kitsaks jäänud? Areng jääb toppama? Tekib stagnatsioon? Vot selleks ongi too ametijärgu tõstmine vajalik. Kuna see asi on meil niimoodi üles ehitatud, siis kannab see nimetust "atesteerimine". Aga tobe on selle komisjoni ees istuda küll.)