Pühapäeva pärastlõuna õues

Hommikul Aruvalda sõites oleks pidanud fotokas kaasas olema. Teisel pool Pirita jõge on haavatukk juba ilus leekivpunane. Meie metsa haavad ei lähe selliseks kunagi.

Taevas sõuavad üsna kiirel kursil valkjashallid rünkpilved. Nad on praegu hoopis teist nägu kui nad suvel olid. Sellised madalamad, rohkem pikkusesse veninud.
Vahtrad on nädalaga palju värvikamaks läinud. Eemalt vaadates õunaaias väga hull seis polegi - noh et puud tühjad või nii...

...aga lähemalt vaadates vaatab lehtede vahelt vastu järjekordne tegemata töö - ei tea, kes peaks õunad puudelt maha võtma??? Mehed naeravad, et nemad ei tea sellest midagi. Nemad keerutavad aga pöidlaid kõhu peal, sest "glavnõi kamandujuštši" on rivist väljas...

Rivist väljas jah. Ma pean vaatama, kas vanade varude hulgas juhtub sinepiplaastrit olems. Mulle ei meeldi, kui ma tunnen selle olemasolu, mida tavaliselt nagu tajuma ei peaks.

Ära on tüüdanud - terve nädal juba selline kehv seis. Võiks juba küllalt saada.

Mulle väga meeldib, et nüüd on aeg kokku lepitud, millal lähen ühte Harjumaa põhikooli õpetajatele e-õppematerjalide koostamise võimalusi tutvustama. Tean ka enam-vähem, millised on nende ootused. Nüüd, kui asi on konkreetne, saan hakata materjale ette valmistama. Vot see on asi, mis mulle meeldib.

Ja nüüd on väike elupuu-tita ka maha istutatud. Ümber vanade õunapuukändude tuleb madalate okaspuuvormide ala. See elupuu on Timmule. Meie vana truu Timmu läks koerteparadiisi minu sünnipäevale järgneval ööl. Tean kindlalt, et siis oli juba uus kuupäev ette tiksunud. Hommikul mähkisin ta sooja teki sisse, et lühikarvalisel koerakesel pikale teele asudes külm ei hakkaks. Õnneks on nüüd olemas Pontsu, kellest on meil ainult rõõmu.

............ Vahepeal on mitu tunnikest õhtu suunas tiksunud. Käisime kutsikaga jalutamas. No ei meeldi talle see trakside ja jalutusrihmaga ahistamine!

Elektrimehed on piirikraavi servast võsa maha võtnud. Huvitav, kas see jääbki nüüd nii? Kes selle laga koristab? Kas see kes laga tekitas või maaomanik?

Leidsin sellise huvitava põõsa. Marjad kobaras kahes kontrastses värvitoonis. Taimetark teadis öelda, et tegemist on viltlehise kuslapuuga.Ja pilved on nende mõne tunni jooksul õige mitme tooni võrra tumedamaks läinud...

Meie küla lugu

Nagu ikka minu plaanidega, põrkuvad need tavaliselt mitmete objektiivsete või subjektiivsete takistuste vastu.
Rääkisin oma mehele ühest ammu peas tiksunud mõttest, et võtaks kätte ja korrastaks meie küla talude aja loo (kaks sõna). Muideks, selgus, et sama plaan on mu mehel ka täitsa olemas. Hakatuski juba tehtud. Aga oh häda, isegi mu mees jääb selle tööga hätta! Korraliku töö saaks tehtud ainult arhiivides tuhnimise järel.

Proovin kirja panna meie küla talud nimede järgi.

Allika
Miku
Kaevandu
Kraavi
Müüriääre
Jõeääre
Jõeääre saun
Tondiloss - Kunagi olnud Tuhala mõisa jahiloss.
Järve
Heinassoo
Pardi
Uus Maja
Jüri- Antsu
Sepa
Kõrgemäe
Reinu
Vähi
Kullamäe
Sarapiku
Sepa
Klementi
Lepiku
Vanaveski - ülejõe naabrid
Vanatammi - Asundustalu. Ehitatud 1934. Uued omanikud aastast 1971. Tulekahjus hävinud 1. augustil 1972. Sovhoosi abil üles ehitatud detsembriks 1972. Kahekorruseliseks ehitatud 19... Tule taevas appi! Ja ei mäletagi seda aastat! Poisid käisid siis juba koolis või ei käinud? Väikesed nad siis igatahes olid. No ei mä-le-ta!

Kaasiku - tühi
Toominga - tühi
Lehtmetsa - lammutatud; selle maadel oli pioneerilaager

Kaua võib?

Mu tavapärane elurütm on täiesti halvatud. Muudkui istu aga toas ja mossita nagu hiir mütsi all.
Ma pidin isegi juba sellist täiesti kohatut lauset kuulma, nagu seda on järgmine: "Sa peaksid ikka perearsti juurest läbi astuma."
Midagi ei astu. Ise tark :) Kogu see lasu, mis mu kodust töökohta ümbritseb, on hakanud siiski pikapeale mõningast (nimelt mõningast) mõju avaldama.
Ma vihkan igasuguseid kuivatatud taimi, aga praegu panin raudrohutee tõmbama. Kohe joon selle kardetavasti paraja õuduka ära ka. Eile kahjuks läks meelest ära apteegist islandi samblikku osta. No pole meie kandis selliseid männimetsi, kust seda leida!
Eile õhtul sai nalja ka. Käisin poistel järel. Nad istusid autosse, tõmbasid korra ninaga ja itsitasid, et autos pidavat olema tugevad viinaaurud. Ilkusid veel tükk aega teemal mina ja politsei. Et kuda mind ikka puhuma pandaks ja teine arvas, et tühja sest puhumisest - nad panevad mind piki sõidutee keskjoont kõndima - noh, et kas olen tasakaalus või pole mitte. Kutsikas oli poiste nägemise üle rõõmus ja hüples ringi... selle peale leiti, et vaene koer pidavat ka juba auru all olema.

Kui mu mees oma tööväsimuse välja magab, istutame mulle kingitud elupuu maha. Aga muidu on karta, et ka tänane päev möödub toas.

Midagi uut siin päikese all

Leidsin sellise kodulehe esilehe: Tuhala

Ma küll ei tea, aga kaldun arvama, et siinkandis on tekkinud revolutsiooniline situatsioon: ühed ei saa enam vanamoodi ja teised ei taha enam vanamoodi.

Ma ei saa mittttte midagi aru!
On meil tegemist külaseltsinduse regionaalpoliitiliste muutustega?
Minu teada on meil küladeselts (Tuhala - Kata - Tammiku). Sel isegi koduleht olemas. Mis oli küll piinlikult tühi, kuni Arne kätte võttis ja sinna hea "sulejooksuga" inimesena üht-teist kirjutas ning fotosid jagas. Nüüd pole sedagi. Põhjus: admin teatas, et temale selle eest midagi ei maksta ja rohkem ta sellega ei tegele. Nu vot!

Nüüd selgub, et meil on ka Tuhala külaselts! Mis ajast? Ja sellel külaseltsil saab olema ka oma koduleht. (See link ülalpool.) Tean ka, kes seda uut kodulehte teeb - väga asjalik inimene, uus elanik meie külas - nö "värske veri".

Arne on tegusa ja teadja inimesena olnud tegevusse haaratud nii selles külade- kui nüüd ka selles külaseltsis.
Peab siis see mihklilaat just samal päeval olema meie küla esimese päris ehtsa talgupäevaga! Päris sajatama paneb kohe! Aga klassijuhataja peab olema seal, kus on ta klass.

Nii väga tahaks näha, paljukest meil seda rahvast kohale tuleb! Pärast on natuke nagu piinlik minna ja "ülevaatajat" mängida, aga eks ma Arne selja tagant piilun ikka natuke.

Tegelikult ei tea ma meie oma küla elust suurt miskit. Kunagi ammu-ammu oli meil üks koosolek. Seal keegi ütles, et ah, mis sinu käest küsida, sa käid siin ju ainult magamas. No mis teha - mõni inimene käib tööl.

Ja et ma oma kodukandist midagi ei tea (ei teadnud), see selgus siis, kui käisid ettevalmistused kahe valla liitmiseks. Mäletan, et ühe tunni ajal läks uks lahti ning seal seisid kaks tursket härrasmeest. Ühte ma tundsin küll, aga kes too teine oli, polnud tol hetkel aimugi.
Hiljem õpetajate toas küsisin, kellega meie vallavanem siin ringi kõndis. Selgus, et too teine oli minu koduvalla vallavanem. No kust pidin mina teda teadma! Nime olin küll kuulnud... :)

Kuidas ma viina ostmas käisin

Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi.
Vot ja nüüd on asi sealmaal, et tuleb omal nahal ära proovida, kas sel jutul on ka jumet.

Olen ravimifirmade altarile juba ülearu palju andamit viinud, aga tolku pole kopika eestki. Nii läksingi viimases hädas Oru poodi. Pood oli õnneks parajasti tühi. Ainult üks kahtlaselt sinaka ninaga naisolevus oli poeseinale õla alla pannud. Ma ei viitsinud süveneda, kumb kumba toestas - sein seda olevust või vastupidi.

Läksin leti äärde ja teatasin poemüüjale, et nüüd on lugu selline, et ma tahan viina. (Viinakurat kikitas sellise avalduse peale kindlasti kõrvu ) Ega müüja polnud ka suu peale kukkunud. Nii me seal siis lõõpisime. Ikka selle va raske elu teemal.
Aga sininina passis edasi... Müüja naeris, et ju ta ootab, millal ma poest välja lähen ja üritab siis tutvust sobitada. Oli teine just sama murega poodi tulnud, ainult selle vahega, et tema tahtis võlgu võtta... No mul polnud küll vähimatki soovi mingi sinininaga vennastuda. Kodanik passiski juba ukse taga. Ja nagu karta oli - ujus ligi. Aga mitte sooviga minu viinapudelist osa saada. Tema arvas, et mul poleks kindlasti kahju annetada vaesele suguõele ei rohkem ega vähem kui 50 eeku. Ütlesin, et näe, ei saa. Endalgi teist vähe.

Nüüd ma siis istun siin arvuti ees - kael kinni seotud ja kange ning toas heljub viinahais..... Väk! Aga suva sellest, saaks vaid terveks!

Ja nüüd on selge ka tõsiasi, et mulle pole mitte määratud muhukirja kalossidega õue peal chillida :(
Täna juhendas Epp kalosside maalimist Habaja raamatukogus.
Aga:
1) Ma pole terve suve jooksul pihta saanud, kuskohast neid õigeid - musti ja klantsivaid kalosse on võimalik osta.
2) Täna on tõbi võimukam kui ta terve nädala sees olnud ongi.

Veel eilsest õhtust ajendatud mõtteid

Ja ikka sellest Kõue Rahva Majast.
Kuna köha öösel magada niikuinii eriti palju ei lase, siis oli vähemalt aega mõelda.

Piilusin seal natuke ringi ka.

1) Kohvimasinat igaks juhuks puutuda ei julgenud. Niisuguse peenikese aparaadi puhul tahaks kõigepealt kasutusjuhendiga tutvuda. Nii igaks juhuks :)

2) Vaatasin, et pliidi kohal sellest ventilatsioonivärgeldusest viib toru seinast läbi. Kahju, et oli pime, muidu oleksin läinud väljast vaatama, kuidas see asjandus välisseinas välja näeb. Huvitav, kas see ventilatsioon tuleb pliidi tööle panekul ka eraldi sisse lülitada?
Ma tahaks lõpuk jõuda omas köögis ka 21. sajandisse ja need kobakad pliitide kohale saada. Puupliidi puhul saan asjast aru - toru tuleb juhtida korstna ventilatsioonilõõri. Aga vot see elektripliit - tema puhul on vaja lõhnad, aurud, ving saata välja läbi seina. Nii kahju, et asi selgusetuks jäi. Ma ei saa ju survet avaldada, kui ei oska pisiasjadeni ära seletada, milleks ja mil viisil.

3) See majandamise pool... Mis valemiga seda küll korraldatakse?
a) elekter - Enamus üritustest on ju pimedal ajal + igasugused elektrit tarbivad seadmed.
b) küte - Küll ma püüdsin teisel korrusel jälile saada, kus on kas radikad või alumise korruse kaminast lähtuvad õhkkütte torude avad, aga ei suutnud välja peilida. Ju siis polegi. Siit veel suurem jama - kas tõesti kütab ülemiset korrust ka see alumise korruse kamin?
c) küttepuud - Olen kuulnud küttepuude ruumimeetri hinnaks ikka koletuid numbreid! Kas see on külarahva heategevuslik annetus, et iga külaseltsi liige toob natuke puid?

4) Kas maja on kogu aeg avatud? Mõtlen siin seda raamatukogu osa. Keegi peab seal ju ka see raamatukoguhoidja olema? Kas raamatud saadi kodudest heategevusliku annetuse korras? Kas raamatukogusse on tellitud ka ajakirjandust (Maakodu, Pere ja Kodu, Kodu ja Aed)?

5) On seal avalik Internetipunkt? Sellisel juhul jälle see maja lahtioleku aeg? Kas keegi arvutit tundev inimene on tavalisele külamemmele - taadile vajadusel abiks?

6) Kas maja aktiivsed külastajad on noorem rahvas (no ikka kõik ülalpool pensioniea piiri inimesed) või tulevad pensioniealised memmed - taadid majja ka väljaspool suuremaid üritusi?

7) Huvitav, kas pimedal ja külmal ajal tulevad sinna kokku ka teiste külade inimesed või ainult oma küla inimesed, kellele see maja hea kodulähedane koht?

8) Kas neil on olemas ka külalisteraamat?

9) Kas neil on olemas peale blogi ka paberil kroonika?

10) Kas nad küla suitsude sugupuid on hakanud tegema? See ju hea mõnus talvine tegevus ja kui üldse alustada, siis see on asi, millega on alati kiire. Keegi ei tea, millal meid ära kutsutakse.
Ise olen üsna Geni.com sõltlane juba, aga hätta olen jäänud ka paljudes liinides.
Seda siia praegu kirjutades hakkas see mõte mulle kohe väga meeldima - mitte sugupuu suguvõsale, vaid "sugupuu" talule. Ehhee!

No ja mina poleks mina, kui sellist vinget maja nähes ei hakkaks peas igasugused ideed keerlema.

Kõige peamine idee jääb ruumipuuduse tõttu kohe kõrvale. Aga siia kirja panen ikkagi -
see on kangasteljed ja kaltsuvaiba kudumine.
Meil kõigil on need va kaltsukotid tihtipeale sisukamad, kui riidekapp ise ongi. Vot kui hea oleks naistel kaltsuribasid lõigata ja juttu ajada! Keegi kooks vaipa, keegi lõiguks oma vaiba jaoks ribasid, keegi tikiks jne.

Kõue Rahva Majas

Täna õhtul pool kuus võtsime ette sõidu ajalooteemalisele üritusele Kõue Rahva Majja. Muidu tundus, et see on ikka üsna kaugel (on ju mu töökohtki kaugel), aga 25 minutiga olime kohal.

See maja on vist väga õige koha peale ehitatud, kuidas muidu on tal nii hea aura. Mis peaks minul selle majaga asja olema, aga tal on mingi võlu või tõmme või ma-ei-tea-mis, aga seal on tõesti hea olla.

Kammerlikus õhkkonnas ajalootunnis tutvustas Valdo Praust Kose kihelkonna teedevõrgu arengut läbi 1000 aasta.
Erudeeritud esineja "maaletooja" on Triigi külavanem Juhan.

Professionaalselt koostatud PowerPoint esitlust oli väga huvitav vaadata-kuulata.

Isegi minul kartograafias väga kehvasti orienteeruva inimesena oli põnev. Rääkimata Arnest, kes minu arust pidevalt kaartides tuhnib.

Kui ainult.... Jah, ma ei ole ikka veel terveks saanud! Pikapeale oli tõeline vaev ennast istuvas asendis hoida. Vaatasin aga enda kõrvale jääva katusealuse nišši poole ja soovisin, et ma võiksin olla nähtamatu ning sinna katusealusesse unkasse pikali visata, silmad kinni panna ja esinejat kuulata. No vahepeal muidugi oleks piilunud slaide ka.... Pea on justkui vatti täis, pisarad voolavad ja üldse aitas vastu pidada vaid kaasa võetud pudel vett. Vastasel juhul oleksin ammu trepist alla kapanud ja õues ennast hingetuks köhinud. Ja mis kasu sellest Brontexi tabletist üldse on, kui bronhides pole midagi - ainult kurgus... Ja jagu sellest jamast ma ei saa.

Homse päeva olen toas. Lubasin seda oma meesperele ja eelkõige iseendale. Aga, nojah, lubadustest annab alati ühel või teisel moel kõrvale hiilida. Eks homme ole näha!

Meetort

Taigen:
3 spl mett
2,5 dl suhkrut
3 muna
2 tl soodat
5 dl jahu

Kreem:
1 kg hapukoort
2 dl suhkrut

Valmistamine:

• vahusta munad kohevaks vahuks
• kuumuta potis mesi ja suhkur, kui segu on tõusnud keema, lisa munavaht
• sega juurde sooda ja tõsta pott tulelt
• lisa jahu ja sega tainas ühtlaseks
• jahuta tainas, vormi jahusel laual piklikuks tükiks ja jaga see kuueks osaks
• kuumuta ahi 250 kraadini
• rulli taigen lahti ja küpseta ükshaaval ~ 10 minutit
• sega hapukoor ja suhkur ning määri kreem jahutnud kihtide vahele
• purusta üks koogikiht pisikesteks tükkideks ja puista tordile
• lase tordil seista külmikus üle öö
• lõpuks tasanda ääred noaga ühtlaseks

Kringel

Koostisained:

150 g võimargariini
1 kl suhkrut
2 muna
2,5 - 3 kl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut
2 tl kaneeli
2-3 peotäit rosinaid
1 kl õunapüreed

Valmistamine:

Rasvaine vahusta suhkruga.
Lisa ükshaaval munad ja omavahel segatud kuivained vaheldumisi õunapüreega.
Küpseta 50 min 180 kraadi juures.
Kook vala üle valge .sokolaadi glasuuriga.

NB! Kui küpsetad kringlit jõuluajal, lisa taignasse ingverit, nelki, kardemoni, šokolaaditükikesi, marmelaaditükikesi , pähkleid jne.

Väga maitsev kapsas!

Ja valmis saab 1 ööpäevaga!

2 - 2,5 kg kapsast lõika tükkideks koos kapsavarrega nii, et kapsas ei laguneks.
Lao kapsatükid emailpotti.
Puista iga kihi peale riivitud porgandeid ja tükeldatud küüslauku.
Vala peale keev marinaad:

1 l vett
0,5 kl suhkrut
~ 60 g äädikat
0,5 - 1 kl toiduõli
2 spl soola

Peale aseta raskus (nagu ikka kapsa hapendamisel)

Salat rohelistest tomatitest

3 kg rohelisi tomateid - tükelda
1,5 kg porgandeid - riivi
1, 5 kg sibulaid - lõika seibideks
Sega komponendid läbi, lisa 100g soola (võib ka veidi rohkem)
Jäta seisma 10 - 12 tunniks

Eemalda tekkinud mahl.
Lisa salati komponentide hulka:
300 g toiduõli
300 g suhkrut
100g 30% äädikat
terapipart
loorberit
Vajadusel kalla salati hulka eelnevalt teise nõusse kallatud mahl.

Kõik salati komponendid sega hoolikalt läbi. Kuumuta 30 min (mitte keeta) ja tõsta purkidesse. Kaaneta õhukindlalt.

Porgandikook

Taigen:
3 muna vahustada 0,5 klaasi suhkruga
1 klaas jahu, millele on lisatud 2 tl küpsetuspulbrit
1 klaas peene riiviga riivitud porgandit

Glasuur:
0,5 pakki hapukoort (250g)
0,5 kl suhkrut
1 sidruni koor ja mahl

Huvitav ja üllatavalt maitsev kook!

Mis täna tehtud, ....

....see homme hooleta!

Juhindudes nendest tarkadest sõnadest, võtsin üles porgandid ning punased peedid. Saak on
panipaika ära ka mahutatud, pealsed kompostihunnikusse taritud.

Aga vot maad ära kaevata täna küll ei viitsinud! Õigemini ei jaksanud.

Ja see tänane spordipäev on suutnud mind täielikult desorienteerida - selline tunne, et nädalavahetus on juba käes. Aga ole sa lahke - homme alles reede!

Vau! Kinupilt, missugune!

Ehh! No mis asi see nüüd olgu! Kunagi aastate eest sai vahitud seebikaid. Õnneks vaid ühte seriaali korraga! Siis ühe seriaali lõppedes (peaosas Sonia Smith) tegin selle seebindusega "lõpparve". Nüüd on uus magnet, mis tõmbab teleri ette, tahan või ei taha. Tegelikult selline... kuidas nüüd öeldagi... noh, selline kahtlase väärtusega saade, aga ju siis tootjad jagavad seda psühholoogia värki...

Tänane "Naistevahetus" oli rohkem selline huumorisaade.
Vahetusse läksid üle ootuste asjalik pungiplika ja paljulapseline tädi maalt. Ja mõni tegelane kippus või nahast välja pugema...., aga eks nädala pärast on näha, kas ikka tasus pugeda või oli see üleliigne ja isegi kahjulik ponnistus.

Ja millest see küll tuleb, et juba mitmendat korda on näha - kuulda, et ikka väga -väga alaealised on titemammad? Kus koolikott ja pinal on? Marss kooli, lapsed!

Muutliku ilmaga septembripäev

Koju sõites nägin taevas ilusat selgetes toonides vikerkaart. Pilt on tehtud üle Kanavere küla väljade.
Enamasti jääb vikerkaare algus kuskile metsade taha.
Vaid ühe korra olen näinud vikerkaare algust - see oli põllul. Jätsime auto seisma ja imetlesime seda vaatepilti tükk aega. See oli tõesti kordumatu vaatepilt! Ja see oli mu koduteel Äksi - Kolu lõigul.

Tööpäev ise oli piinarikas. Kuus tundi. Õnneks kolmas tund vaba. Hommikul oli vaevu hääl olemas. Mida tund edasi, seda vähemaks häält jäi. Lõpuks oli mingi kummaline sosin. Kuidas nii tundi anda on võimalik? Aga on! Ja võib-olla, et pareminigi kui muidu. Lapsed tahavad ju kuulda, mida neile räägitakse. Kui aga "volume" nuppu pole, siis tuleb olla hästi tasa, et kuulda. Me saime väga kenasti hakkama. Probleemile ütlesin, et kui ta ei saa intsidentidesse sattumata vahetunnis olla, siis olen ma valmis oma vahetunni ohverdama ja temaga koos klassis istuma. Ähvardasin ka tualetti kaasa minna, et seal jama ei tekiks. Selle peale tehti küll väga kohkunud nägu ja kaheldi, et kuda ma ikka sinna lähen.

Muuhulgas piirasid kolmandikud mind täna küsimusega, et millal nemad omale ajaveebid saavad teha. Neljandikel ju on. Nojah, eks see asi tuleb ette võtta küll, aga millal täpselt, veel ei tea neile öelda.

Septembrihommik

See klõps sai tehtud hommikul kell 6.12. Udu ei õnnestunud pildile püüda nii efektsena, nagu ta tegelikult looduses on. Ühel hommikul sõitsin tööle. Päike paistis (just sellel kõrgusel, et kaitsesirmist polnud mingit kasu ja ega päikeseprillidestki mitte)... no ja tol hommikul oli udu nii paks, et mul kojamehed töötasid tavalisel vihmakiirusel. Esiklaas oli pidevalt kleepuva uduga kaetud.

Ja soe on täna. Ja tuulevaikne. Kuna täna hommikul sai jälle liiga vara üles ärgatud, siis oli aega ajalehtede e-versioone lugeda ja Koolielu portaali vestlusringile sai ka pilk heidetud.

Poliitika teemal hoidun sõna võtmast, aga niipaljukest pean vajalikuks mainida, et mõni onu kipub KOV valimiste eel suisa oma nahast välja pugema. Aga kuidas ta, vaeseke, talve tuleku eel ilma nahata toime kavatseb tulla, sellest ma aru ei saa. Ja veel - .... ei, parem hoian omale :)

Aga vot Koolielu vestlusringi teemal võtan ikka sõna küll. See hakkab järjest rohkem kurikuulsa Delfi kommentaariumiga sarnanema. Küll urgitsetakse direktorite, õppealade, huvijuhtide kompetentsuse teemadel, küll lahatakse kolleegide tunnikoormusi, küll arvustatakse kommentaaride kirjastiili ja -viisi. Küll tehakse sarkastilisi märkusi kirjavahemärkide ja suurtähtede teemal. Pagan küll - mul on siinsamas teinekord tähevead sees ja suurtäht puudu. See ei tähenda, et ma kirjutada ei oskaks! Lihtsalt kirjutatut üle lugedes ei märka tihtipeale neid vigu.

Lisaks on Koolielu foorumi leidnud üks kahtlane tegelane, kelle peret ja lapsi väidetavalt represseeritakse. Pidevalt kedagi kas tapetakse või tehakse muid jõledusi. No peab ikka sellel piinataval visa hing olema! Tegelikult kipun arvama, et tegemist on kodanikuga, kellelt hakatakse vanemlikke õigusi ära võtma. Ja siis lugejad näägutavad vaese moderaatori kallal, kes neid jamasid õigeaegselt ei kustuta. Aga - me ju ise lisame õli tulle kirjutades neile jamadele kommentaare. Klounil on mõtet tsirkust teha seni, kuni tal jätkub publikut. Ja publikut on. Vaatamata sellele, et laimatakse konkreetseid inimesi, konkreetset kooli, valda ja jumal teab, keda veel.

Üldiselt on lugu nii, et isegi, kui oleks mingi teema, mille tahaks selles foorumis püstitada, siis jääb see küll tegemata. On muid võimalusi. Aga ikkagi kurb, et õpetajad niimoodi üksteist tümitavad ja igal võimalikul ja võimatul moel üritavad üksteisele "ära teha". Meie, kooliinimesed, peaksime siiski kokku hoidma. Nojah, see on pelgalt minu arvamus.

Uus ja huvitav leid

Et gmail on üks hea ja mahukas meiliteenus, sellest olen ammu aru saanud. Täna sain uue põneva leiu osaliseks. Nimelt oli mu postkastis üks tundmatu aktiivne aken ühe küsimusega. Küsisin siis vastu, et kellega sa minu postkastis räägid? No jummalast lahe! Nagu teine Skype kohe!

Vaatasin, et Marikal ka kirjas, et on on-line....
Sai ka temaga suheldud ja hariduselu asju Eestimaa maakohtades arutatud.
Kurb küll, aga tema suletud kooli üheksal inimesel ei ole siiani tööd! Õudne - meid pole kellelgi vaja! Mis värk see on? Kas toimub õpetajate ületootmine? Majanduskriis ka selles valdkonnas - tootmine ja nõudlus pole tasakaalus.
Ja nagu arvata oligi - naaberkool, kes lootis kõik suletud kooli õpilased omale saada, sai kõigest 5 õpilast juurde. Vägisi ei tee ikka midagi. Asjad liiguvad just nii, nagu on peredele ja eelkõige lastele kasulikum. Mitte vallale.

Üks hea asi on ka käima lükatud. Mu mehe ajaloo, koduloo ja arheoloogiateemaline raamat läheb kirjastamisele. Isegi keegi kunstnik on kaubeldud kaant kujundama ning legendaarsest matkakepist tuleb üks korralik foto teha. See pidavat ka sellesse raamatusse minema.
Margit pakkus välja, et raamatu presentatsioon tuleb ka korraldada ja see võiks toimuda Tuhala kunstikambris, nagu vana kuivati nüüd nime on saanud. Margit arvas, et kutsed tuleb saata koolidele, raamatukogudele, ajaloo- ja arheoloogiahuvilistele jne, jne. Loodan, et see asi ei kuku kaela liiga kiiresti. Ma vajan selle mõttega harjumiseks veidi aega.

Ja nüüd intensiivravi läbi viima! Mul pole mitu aastat isegi mitte nohu olnud. Nüüd on nina nagu kasaka pasun ja kurk on ka mingite kahtlaste eluvormide poolt kinni müüritud.

Jalgrattaga sõitmas

Tänase tööpäeva lõpetasime sportlikult. Tegime jalgratastega oma tavapärase 12km ringi.
Kiriku ristmikul on ilusad suured kased, mis igal sügisel värvuvad kollaseks laiguti.
Vesioinas Kata silla juures on jälle tööle jooksutatud.

See osa Kata külast on minu meelest üks imeilus koht. Ja pole see viimase paarikümne aasta jooksul suurt muutunud ka. Nojah, haljastuse hooldamise vahendid on tänaseks tõhustunud, seega murupinnad on ühtlasemad.

Sibulapirukas

Taigen:
100g margariini
3 dl nisujahu + 1/2 dl rukkijahu
1/2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
circa 1/2 dl külma vett

Täidis:
6 suuremat sibulat (500 g)
20 -30g margariini või õli
2 muna
musta pipart
muskaatpähklit
soola
1 pakk (see väiksem) hapukoort
1 1/2 dl riivitud juustu

Valmistamine:

• Näpi kausis kokku rasvaaine, jahu, sool ja küpsetuspulber. Lisa külm vesi ja vormi taignast pall (!) pane taignapall üheks tunniks külmkappi.


• Koori sibulad, lõika õhukesteks viiludeks. Hauta potis madala temperatuuri juures rasvaines pehmeks. NB! Pruuniks ära sibulatel minna lase!


• Tõsta pott tulelt ja sega sibulate hulka hapukoor, munad ja pool riivitud juustu kogusest. Maitsesta segu korralikult!


• Vajuta taigen koogivormi põhja ja servade vastu. Pane taigen ahju küpsema. Nipp! Kata taigen fooliumiga, siis ei kerki taigen küpsedes üles. Küpseta ca 10 min.


• Vala täidis taignale. Puista kõige peale riivitud juust. Küpseta veel ca 20 min, kuni pirukas on pealt kuldpruun.


• Serveeri kuumalt!

Nagu ikka, nii seegi kord sai piruka komponentide kogustega meelevaldselt talitatud. Küpsema läheb pirukas küpsetusplaadile, mitte vormi.

Pühapäevased toimetused

Õnneks on täna ka kena päikeseline päev! Muideks, eile õhtul oli veel viitsimist üle vaatamist ootavate vihikute-töövihikutega ühele poole saada.

Mis siis pühapäev endaga kaasa toob:

1. Tarisime elutoa vaibad terrassile. Kahe suure vaiba küürimiseks kuluks kole palju seda õiget vaibapuhastuse vahendit. "Vanish" või mis ta säänne meil ongi. Tuleb kasutada muid vahendeid. Leidsin, et tavaline pesupulber kuumas vees lahustatult on piisavalt hea vahend ka põrandavaiba puhtaks nühkimiseks. Ostsin suisa kaks harja, et mine sa nende vastupidavust tea, aga väegade vastupidav toode juhtus olema. Ei lagunenudki töö käigus algosakesteks!
Vaibad saavad küll puhtaks, aga ühtlasi jäävad ka sõrmenukid nahast ilma.

Tänase päeva on vaibad terrassil - neile hakkab kohe-kohe päike peale paistma ja teeb seda kohe õige mitu tundi. Aga karta on, et nad peavad ka homme õues olema - kole märjaks said teised.
2.Tõin sibulad saunast ära. Puhastasin, sorteerisin ja suuremad laotasin veel mõneks ajaks kasvuhoonesse.

3. Lõunaks mulgipuder suitsuribiga. Nutavad...., aga söövad - poisid, ma mõtlen. Oi, küll nad soigusid! Magnus leidis ühe suitsuliha tükikese küljest killu krõmpsluud. Küll veeretas seda taldriku peal! Ma siis demonstreerisin, et näe, nina otsa saad liigutada, seal on krõmpsluu. Surgib siis oma taldrikul edasi ja kontrollib iga vähegi suuremat lihatükki, et äkki on jälle mõni "nina" pudru sees. Siis tuli Madis ka sööma, ise sellise kannataja näoga. Magnus õpetas elutargalt, et vaadaku vennas ikka hoolega üle kõik vähe suuremasd lihatükid, kuna karta on, et nende küljes võib mõni nina olla.

Igatahes mina süüa ei saanud! Naera nii, et pisarad voolavad! Isa püüdis oma poegi kasvatada ja manitses söögilauas viisakalt käituma, aga tal oli ka tõsine olemisega vähe raskevõitu. Säärane tsirkus siis selle õnnetu mulgipudruga!