Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi.
Vot ja nüüd on asi sealmaal, et tuleb omal nahal ära proovida, kas sel jutul on ka jumet.
Olen ravimifirmade altarile juba ülearu palju andamit viinud, aga tolku pole kopika eestki. Nii läksingi viimases hädas Oru poodi. Pood oli õnneks parajasti tühi. Ainult üks kahtlaselt sinaka ninaga naisolevus oli poeseinale õla alla pannud. Ma ei viitsinud süveneda, kumb kumba toestas - sein seda olevust või vastupidi.
Läksin leti äärde ja teatasin poemüüjale, et nüüd on lugu selline, et ma tahan viina. (Viinakurat kikitas sellise avalduse peale kindlasti kõrvu ) Ega müüja polnud ka suu peale kukkunud. Nii me seal siis lõõpisime. Ikka selle va raske elu teemal.
Aga sininina passis edasi... Müüja naeris, et ju ta ootab, millal ma poest välja lähen ja üritab siis tutvust sobitada. Oli teine just sama murega poodi tulnud, ainult selle vahega, et tema tahtis võlgu võtta... No mul polnud küll vähimatki soovi mingi sinininaga vennastuda. Kodanik passiski juba ukse taga. Ja nagu karta oli - ujus ligi. Aga mitte sooviga minu viinapudelist osa saada. Tema arvas, et mul poleks kindlasti kahju annetada vaesele suguõele ei rohkem ega vähem kui 50 eeku. Ütlesin, et näe, ei saa. Endalgi teist vähe.
Nüüd ma siis istun siin arvuti ees - kael kinni seotud ja kange ning toas heljub viinahais..... Väk! Aga suva sellest, saaks vaid terveks!
Ja nüüd on selge ka tõsiasi, et mulle pole mitte määratud muhukirja kalossidega õue peal chillida :(
Täna juhendas Epp kalosside maalimist Habaja raamatukogus.
Aga:
1) Ma pole terve suve jooksul pihta saanud, kuskohast neid õigeid - musti ja klantsivaid kalosse on võimalik osta.
2) Täna on tõbi võimukam kui ta terve nädala sees olnud ongi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar