Metsaaed

teisipäev, 11. august 2009

Kodus

Täna sain töölt koju suht hilja. Igal juhul projekti leping läks allkirjastatult postkasti. Meie oleme nüüd täitnud kõik omapoolsed eeltingimused projektitöö käivitamiseks.
Lootsin pääseda kergemalt ja projekti taotlusvormid ja sisu tutvustused Tiiule lihtsalt lauale panna, et ta saaks asjaga tutvuda. Aga ole sa lahke... ei tea, kes on "saksakeelne" ja kes on "ingliskeelne"?
Kodus kadus päev õhtusse nii, et ei saanudki aru, kuhu see aeg kõik kadus. Tegelikult tuhlasin ilmatu aja Harju MV kodulehel, aga ei leidnud ei üht, teist ega kolmandat vajalikku. Kummaline küll, aga seal ollakse vist kollektiivpuhkusel. Ikka veel...

Koristasin meie esimese arvestatava viinamarjasaagi. Esimest korda saame viinamarju ikka süüa ka, mitte lihtsalt maitsta - 2 mammu nina peale :)

Täna sain kurke kohe "suure hulga" - tervelt 3 liitrist purki! Selline kolossaalne kurgisaak meil tänavu!

Ja heegelnõela ei ole täna veel kätte võtta saanudki!

Ahjaa! "Puruvana" poes võttis Taima mu rajalt maha ja sokutas kaasa terve suure tuustaka piparmündi varsi. Nendel nüüd ka vaja lehed küljest kitkuda ja kuivama panna.

pühapäev, 9. august 2009

Keraamika Tuhalas

Fotoesitlus näituse eksponaatidest asub siin. Pilte on võimalik ka suuremalt vaadata, kui klõpsata sõnal "slideshow".

laupäev, 8. august 2009

Harmikad mõisatuuril

Marsruut: Kose - Habaja - ..... Vana-Vigala mõis - Tõstamaa mõis - Pärnu linn - Võidula mõis - .... Habaja - Kose

Vana - Vigala mõis. Selles majas töötab põhikool. Euroopa rahad saadi peale ja käib suur renoveerimine. Aga ajahätta nad jäävad, sest teha on palju ja kooli alguseni ei ole enam kuigi palju aega.

Tädi Salme kohupiima-rabarberi kook

Taigen:

3 kl jahu
250 g margariini
1/2 kl suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit

Kate:

5 muna
1 kl suhkrut
400 g kohupiimapastat
250 g hapukoort
2 spl mannat
3 kl hakitud rabarberit

Valmistamine:

murenda toasoe margariin kuivainetega ühtlaselt sõmeraks
3/4 taignast puista küpsetuspaberiga kaetud koogivormi, vajuta käega ühtlaseks
peale kohupiima-rabarberi segu
peale puista ülejäänud 1/4 taignast
lisa maitse järgi kaneeli
küpseta 250 kraadi juures 35 - 40 min
jahtunud koogile puista tuhksuhkrut

Tõstamaa Mõis hiilgas suursuguse ja ilusana. Giidideks olid kaks 11.-ndasse klassi minevat tüdrukut. Rahvast oli seal meeletult palju. Kindlasti mängis selles oma rolli samal ajal peetud Tõstamaa valla päevad ning mõisas avatud Epp-Maria Kokamägi maalide näitus. Aga mõisakohvikut neil polnudki!!!

Pidulik lõunasöök oli Pärnu linnas trahteris "Postipoiss". Vene interjöör, vene muusiks, vene köök. Üks roog peenema nimega kui teine.

Võidula mõis. Selles mõisahoones tegutseb raamatukogu, rahvamaja ja külaselts. Vastuvõtt oli seal väga südamlik. Igal sammul oli tunda, et külalised olid oodatud.

Võidula Mõisa Karolinenhofi vaarika-beseekook

Vaja läheb:

125 g võid või margariini
1 dl suhkrut
2 munakollast
1,5 - 2 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima
2 munavalget
1,75 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
0,5 - 1 dl mandlilaaste

Täidis; 3 dl vahukoort, 200 g vaarikaid (võivad olla külmutatud), vanillisuhkrut

Valmistamine:

vahusta või ja suhkur. Lisa ühekaupa munakollased ning klopi tugevasti. Lisa vähehaaval ja vaheldumisi juurde küpsetuspulbri- jahu segu ning piim. Pane taigen õhukese kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Lisa suhkur ja vanillisuhkur. Pane munavalgevaht õhukese kihina taignale. Raputa peale mandlilaastud ja küpseta 175 kraadi juures 15 - 20 min.

Jaga kook kaheks. Kata üks pool vahukoorega, puista peale vaarikad. pane peale teine koogipool ja serveeri. SULAB SUUS!!!!!!!!

Tõstamaa mõis oli klass omaette, sellega me ei saa ennast kohe kuidagi võrrelda. mastaabid on hoopis teised.

Väikestes mõisates oli vastuvõtt selline, kus iga külaline sai tunda end olulisena. Temaga tegeleti.

Kui nüüd võrrelda ennast ja oma kahe mõisamängusuve kogemust, siis hinne meile on ikka "VÄGA VIIS"! Juba see meie vastuvõtt väravas on tasemel ja meie giid-kummitus on klass omaette. Kuuldused meie erilisest giidist levisid neil mõisasuvedel kiiresti. Sellel suvel oleme mängust väljas. Asjaajamisega tuli alustada juba suht sügisel, aga tegemata ta jäi. Nüüd tagantjärele mõeldes on sel ka põhjus - tegutsemise ind oli hetkel otsa saanud. Kas järgmisel aastal jälle osaleme, seda ei tea, aga tore oleks küll. Seda enam, et täna saime kinnitust - meie juures oli külalistel nii vaadata kui ka kuulata ja isegi võimalus tegutseda ning meie mõisakook oli ka superhea!

Pildid on veel üles laadimata.

reede, 7. august 2009

Tänase päeva kokkuvõte

Ülimalt tegus oli see tänane päev! Õnnestus seepärast, et tööde järjekord oli varakult läbi mõeldud. "Tühikäike" ei tekkinud.
Aga vaatamata hästi sujunud töödele on tänane märksõna ikkagi: hullumaja!
Ja hullumaja sellepärast, et kõik kleepub: köögis isegi põrand :) Ja need herilased! Hommikul välistrepil õunu lõikudes sattus korra pilk plätule. Ja ole sa lahke - üks eriti jultunud herilane ronis parajasti plätu seest välja ja sättis ennast varbale päikest võtma. Jultumuse tipp! Aga eks nende herilastega oli paar möödarääkimist ka: nemad arvasid üht, mina arvasin teist. Nemad minu arvamusega nõus ei olnud ja nii kogusin hommikupooliku jooksul kaks nõela. Mesilane on muideks hullem tegelane. Herilase nõelamisest jääb ainult väike punane täpp märgiks maha.

Tööst. Hakkan vist maha rahunema. Kuigi - natuke kõhe on ikkagi. Ja täna andis meie uus direktor siselisti kaudu endast elumärki. Muuhulgas selgus, et järgmisel nädalal tuleb projekti "Kaunis kool" raporti asjus Kasemaaga ühendust võtta. Seda tuleb siis ilmselt minul teha. Sirjega me seda projekti vedasime. Nüüd ei jää mul muud üle, kui tuleb see raport kokku kirjutada. Ootasingi juba tükk aega, millal Harju MV kodulehele mingisugunegi info projektist ilmub.

Homme siis mõisatuurile!

Õhtune jalgrattaring

Õunakompoti purkide kuumutamine 8 purgi kaupa on ikka üks tüütu tegevus. Vahepeal käisime jalgratastega sõitmas. Kummas suunas sõita, see on alati peamine küsimus. Arvestades asjaoluga, et krokodill on peast sabani sama pikk kui sabast peani, siis tegelikult vahet ju pole. Kuna oma teeotsal sai pilvepilt tehtud suunaga Oru poole, siis sinnapoole me sõitma hakkasimegi.

Kataveski kadaka ümber on odrapõld juba seda nägu, et ootaks justkui kombaini: krõbekuivad kõrred kõhisesid tuules. Aga tera on veel vahaküpsuses.

Tuhala kirik jääb säravsinise taeva taustal alati selline efektne: puhas ja särav.

Aga karstilehtrite juures on pihlakas juba kangesti sügise nägu. Ja marju on palju. Kas tuleb külm talv?

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi...Rohi, mida keegi ei vaja. Ja nii ei jäägi tal üle muud, kui jala peal kuivada ning saada igakevadiseks ahvatluseks kulupõletajatele.

tegelikult selle vidina pärast me selle rattaretke ette võtsimegi: vesioinas Kata silla juures. Süsteem tiksus töötada, aga vett ei pritsinud. Ilmselt miski kukrik kuskil ees.

Ja toomingas on seda nägu, et kohe-kohe hakkavad lehed puult pudisema.

Seekord tegime 12 kilomeetrise ringi.

Kes meil praegu aias õitsevad

Kuuripeenra tagaservas säravad kogu oma aus ja hiilguses need sügisekuulutajad. Kuidas nende nimi nüüd oligi? Käoking? No kellegi papud igal juhul...

Piltide tegemisega on see paha lugu, et varahommikul, kui meeles on, siis jäävad pildid liiga tumedad, kuna päikese ees on hiiglasuured vahtrad. Hilisõhtul, kui piltide tegemiseks jälle aega on, siis sama lugu - pimedavõitu. Seepärast siis sellised leekivas päikeses tehtud pildid seekord.

Pikk ja kitsas peenar, kus nüüd hakkavad põhiefekti pakkuma astrid.

See on üks kõrge aster, mille õie avanemine on väga aeganõudev tegevus. Nüüd lõpuks leidsin ühe õie, mis enam-vähem avanenud on. meenutab veidi varasuvise püreetrumi õit.

Täna leidsin ühe püsiku külje alt sellise astri.

Lõpuks midagi päris uut ka. Hei, aiablogijad! Kes ütleks, mis on selle püsiku nimi?

Noh ja siis muidugi meie dominant praegusel ajahetkel - päevakübar. Siis saialilled ja lillherned. Ongi vist suurelt jaolt kõik.

Täna vaatasin üsna sõjakalt seda siseõue poole jäävat kuuri külge. No ikka selles mõttes, et mis oleks, kui.... , aga.... seal on mullakiht peaaegu olematu. See tähendab, et peenart tuleb üksjagu tõsta. Hetkel ei oska küll välja mõelda, kus see kiviraun võiks olla, millest graniitkive kohale vedida... Ilmselt lükkub see projekt teadmata kaugusele tulevikku.

Meeletu hoidiseralli!!!

Täna ütles juba Magnus ka, et mis meil viga on, et selline sissetegemine järsku lahti on läinud.
Täna menetluses:

a) püreemoos heledatest õuntest (8 liitrit). Kas viitsin ka punastest õuntest püreekat teha, seda veel ei ole suutnud otsustada.

b) paprikasalat

kaunad puhasta seemnetest ja lõika ribadeks
suru tihedalt purkidesse
keeda marinaad: 1 l vett, 1 sl soola, 3 sl äädikat, 3 sl suhkrut, pipart, mugulsibulat
kuumuta hoidist 20 min 80 kraadi juures

Mu ema on teinud ka järgnevad arvestused, mille siinkohal lisan:

¤ 12 0,75 l purgile läheb 5 l marinaadi

¤ 6 kg pipart annab 17 0,5 l purki salatit ja kulub 5 l marinaadi

c) kuna marinaadi jäi üle, siis ka kolm 1 l purki rohelisi tomateid purki
d) punased õunad kompotiks 21 0,5 l purki (esialgu)

Kui nüüd veel saaks sügisel seeni, siis teeks seeneseljanka põhjad ka valmis. Üllataval kombel seda isegi söödi kunagi.

Ja Arne võttis üle tüki aja jälle maja juures nokitsemise käsile!

neljapäev, 6. august 2009

Tänasest päevast ehk plaanid on üks asi, elu hoopis teine

No nii! Selle kohta öeldakse, et paber kannatab kõike. Antud juhul siis muidugi on arvuti selles kannataja rollis.

Aktiva poolele saan kirjutada tomati-sibula salati ja kaks purki kurke. Kasvuhoone taga pimedas peenras (korrektne oleks vist öelda: varjupeenras) kasvab majoraan. Sinna on ta jäänud teab, mis ajast juba, sest paremat kohta pole leidnud.
Kevadel ähvardasin selle taime hoopis välja juurida, aga Urve ahvatles seda ikka edasi kasvatama. Sellest pidavat saama väga hea stressivastase toimega tee. No olgu siis pealegi. Eks joome siis teed, kui tööstress maha tahab murda. Selle tee tarbeks sai täna ettevalmistusi tehtud: kimbud läksid kuurirõdule kuivama.

Alumine korrus sai ka koristatud. Üles ei jõudnud mitte vaadatagi. Nii palju vaid, et kamandasin poisid oma arvutite ümbert kultuurkihti õhemaks kraamida. Porisesid mis nad porisesid, aga ära tegid. Pärast veel rõõmustasid avastuse üle, et kujuta pilti, laud olevat valget värvi!

Triikimisega sai ka uus karm kord sisse seatud (vähemasti mõneks ajaks). Nimelt, kellel vaja, see ise triigib. Selle peale leidsid poisid, et neil ei lähe kohe kindlasti mitte midagi vaja...

Õunamoos jäi tegemata. Vähemasti õunavissid korjasin enne pimedat kokku. Eks homme hommikul saab siis moositeoga jätkatud. Vaja veel mõelda, kas ikka teen püreemoosi või tavalist moosi. Mehed ei osanud ka midagi tarka öelda: Magnus tahtis tavalist, Madis püreekat ja Arne jäi suuremeelselt erapooletuks väites, et tema on kõigesööja ja tehku ma nii, nagu mugavam tundub. Ise itsitas: "Sa kaalu seda asja ikka põhjalikult ja igast võimalikust vaatenurgast ".

Mu kõige nooremal "kasupojal" on täna sünnipäev. Ühel hetkel oli sünnipäev meie õuele kolinud. Põhjendus oli, et Urve on tööl ja poistel kõik vähegi söödav kodus nahka pandud. Nüüd tuldi vaatama, kas meil on veel midagi, mis hamba all ei karjuks. Ja oi seda Pontsu rõõmu! Jälle oli jae ja hulgi noori mehi kutsika päralt ja mis eriti lõbus - nad viitsisid ka palju ja kiiresti joosta!

Kui mõelda sellele, et täna on 6. august, siis meenub 1967. aasta, kui oli see kurikuulus torm. Ega ma suurt küll ei mäleta sellest ajast. Niipaljukest ehk, et mind ei lubatud õue mängima. Isegi mitte siis, kui momendil vihma ei sadanud. Ja mu väikevend Margus hakkas sel päeval kõndima.

Aga mis sellest vägevast tööplaanist siis ikkagi sai? Selle kohta sobib öelda see tuntud lause. "Ega töö jänes pole, et eest ära jookseb". Või siis see teine: "Tänasida toimetusi ära viska homse varna, ülehomme on ka päev. " Vot sedasi!

Salatitegu

Tomati-sibula salatit sain 8,5 liitrit.
Kurgid lähevad hapnema. Sain kurke kaheliitrise ja üheliitrise purgi. Kõvasti küll, pole kohe midagi öelda!

Suvelõpu paanika hakkab vist pead tõstma. Tegutsemise tempo on kõvasti vunki juurde saanud :)

Suvine keefirikook

Originaalretsept on selline:

2 muna

2 kl suhkrut (tugevaks vahuks)

2 kl keefiri

2 spl toiduõli (segada munavahu hulka)

4 kl jahu

2 tl soodat/ sorts äädikat (30%)

veidi mett, pähkleid

Kreem:

500 g 20%-list hapukoort
1 kl suhkrut (5 min vahustada) NB! Läheb tugevaks vahuks küll!

Määri kreem küpsenud koogile. Kõige peale marjad.

Minu versioon: Mett ja pähkleid ei kasuta. Segan tikrid taigna hulka. Valan segu küpsetusplaadile. Pooljahtunud koogile peale veidi tuhksuhkrut.

See on ainus viis, kuidas meesperele tikreid sisse sööta :)

Fotoreportaaž mee vurritamisest

Oh sa poiss! Aivar on omale uue meevurri hankinud! Igavene vinge teine. Disainerid on ilmselt asjatundjad olnud. Igal juhul puhta mee saame sellega kätte küll.

Alumine "korrus" on meenõu.

Selle peal käib sõel.

Siia paneme kärjeraamid. Ja ega siis polegi muud - kuku aga vurritama!

See mitmekorruseline imetegu näeb siis välja selline.

Nüüd tarusse röövima! Kõigepealt magasini raamid. Liistude lahti kangutamisega on ka tükk tegu - kõik praod on vaiguga korralikult kinni mätsitud..

Putlased tuleb maha pühkida. Selle tegevusega ei taha nimetatud tegelased kuidagi soostuda.

Nüüd algas minu etteaste: kärgedelt tuli kaaned maha võtta. Mesi paistab olema selline suht hele - järelikult on magasinis rapsimesi.

Vurr näeb disainilt kena välja küll, aga.... oleks nagu vaja, et ta ka ettenähtud funktsiooni täidaks. Hammasrattad muidugi jälle plastmassist, samuti käepide. Ja küll käis raskelt! Jama ka, kui võõra vara ära lõhume!

Tegelikult peaks vurri mahtuma 4 magasiniraami või siis kaks tavalist taruraami. Aga vurritamine õnnestus alles siis, kui sisse jäi vaid üks väike raam. Poisid kasutasid selle riistapuu iseloomustamiseks nii jubedaid sõnu, mis trükimusta kohe kuidagi ei kannata...

Arnel õnnestus läbi häda üks suur raam ka kätte saada. Kui operatsioonil "Magasiniraam" pääses ta vaid ühe nõelaga, siis operatsioon "Taruraam" kukkus täielikult läbi. Praktiliselt ühel ajahetkel sai neli nõela. Ja õelused lendasid ümber lausa parves. Jätsime mee omanikele...

Nüüd natuke aega nõrgumisele ja siis mesi purkidesse.

Kuna mesi on teadupärast suht raske kraam, siis 1l purk sisaldab mett mahuühikus tunduvalt rohkem. Umbkaudsel (kaalumiseta) hinnangul saime 15kg mett. Sellest meie perele küll!

Tegelikult tuleks liiste puhastada ja vaik maha kraapida. Taruvaik viina sees läheb selliseks koledaks olluseks, aga pidavat olema hää ravim.

Igal juhul Arne juba vangutas pead ja nentis, et see masu peab olema ikka jube küll, kui meil selline hull talveks valmistumine käib. Viimati olime niisugused korilased ehk kunagi krooni alguses. Aga siis olid meil ikka tõeliselt rasked ajad. Ju siis nüüd ka... Vähemasti seisavad need ees...

Udu ujub üle maa

Selline udu-ähmane pilt avanes täna hommikul punkt kell kaheksa. Murul on külm ja kleepuv kaste, mis paneb varbad külmetama. Kangesti kisub see kaunis suvi oma lõpu poole.

Täna on plaanis mesi kärgedest välja vurritada. Kui muidugi Aivar kodus juhtub olema või siis vähemasti telefonitsi kättesaadav. Siis saaks vurrile järgi minna ja lõukoerale teada anda, et "röövimine" on legaalne.

Ma peaks õunad kokku korjama, et veidi püreemoosi keeta. Järgmise portsu tomati-sibula salatit saaks ka jälle keeta.
Paprikatega on tänavu asi väga õnnetu. Ilmselt teen paprikasalatit kasvõi ühe purgi kaupa, et aga kõik kätte saaks, mis kätte saada annab.
Eile jooksin avamaakurkide peenrast ka korra mööda ja silma hakkas juba rohkem kui kaks kurki. Äkki saan mingi ime läbi ka kurke hapendada. nendega on siis selline lugu, et kui söömiseks läheb, siis sööme poe-kurke. Enda kurgipurgi paneme laua peale aukohale kui erilise rariteedi.

Kõrval mängib raadio... Uudistes öeldi, et bensiinil tõsteti hinda kohe koledal kombel. Ja augustikuus tuleb veel vanast rasvast tööle sõita :( Jalgrattaga kohe kuidagi ei viitsi! Tööle sõita pole midagi, aga tagasi tuleb ju ka veel vändata. Aga tegelikult oleks see ikka täitsa paras trenn: 5 x 50 km nädalas. Kui see sadul oleks vaid vähe mõistlikum! Praegusega on küll tunne, et sõida nagu nõid luuavarre otsas.
Siinkohal tulevad meelde valla peabossi aastatetagused sõnad, kui julgesin piiksatada, et kas siin vallas kauge kandi rahvale sõidukompensatsiooni maksmise kommet ei ole.... Siis öeldi: "Kapitalismis on tööl käimine privileeg. Selle eest tulebki peale maksta." Need prohvetlikud
sõnad on meil nüüd aegajalt kasutuses nö "killu korras".

No nii! Mis siis veel? Vot nõukaaegse inimese asi: vaja ikka plaanimajandus paika panna. Muidu saab päev lihtsalt maha lebotatud.
Seega teeme siis karmilt:
lisaplaan: maja vaja koristada (vot selle punkti juures tuleb küll tahtmine elada kahetoalises korteris)
triikimata pesu kuhja otsa võiks varsti liumäe ehitada :(
kuna "ise käsin, keelan, poon ja lasen", siis: marss maasikamaale! Eiiiiiiiiiiiiii!!!!!!!
Ja vot siis, kui enam tõesti ei jaksa, siis: linikutele pitsi heegeldamine on pooleli; kahe paari sokkide kudumine on pooleli; ühe talvise seeliku disainimise idee on veel toores, vaja lõpuni mõelda; oma õpikutele-töövihikutele uus paber ümber, ja kui nüüd eriti kiuslik olla, siis: tööplaanid oleks vaja üle vaadata... (Selle peale võiks öelda. "Sõida õige seenele!")

Ehhe! Tore plaan sai! Kui sellest 50% täidetud saaks, oleks juba hästi.... no OK, 25%. Aga see pole ka veel kindel :)

Selle tööplaani kirjutamise ajal tuli meelde, kuidas kunagi vabariigi algusaastatel sai selle talupidamisega hakatust tehtud + maja ümberehitus +õudukast maa-alast aia tegemine... Siis üks Arne sugulane ütles, et ma pidavat üks jube taluperenaine olema. Et minu juurde ei tuleks ükski sulane töökaupa tegema, kuna peale selle, et enda tööga ära tapan, tapan ära ka kõik sulased.
Nu jah, kas siis ühes talus tuleks loodripolku leival-seebil pidada? Õnneks on see aeg juba kauge ajalugu.

kolmapäev, 5. august 2009

Tänane päev

Päev algas ehmatusega, aga pole hullu. Kõik saab veel korda.

Mustikaid saime õige natuke. Lihtsalt ei viitsinud neid seal ükshaaval taga ajada. Kokku tuli 6 ümmargust võitopsi.

Väike ringreis oli tore. Mulle meeldib väikesi kruusateid sõita ja vaadata, kuidas on inimesed oma maakodude õued ja sissesõidud kujundanud. Ja oi, kuidas paistab silma, kus külas elavad üksmeelsed ja tegijad inimesed, kus "üksiküritajad"... kui neid üldse juhtub olema.

Minuti eest naases Arne meie jõe pealt kalasaagiga. Seni, kui ahvenat sai püütud Piritast, teadsin ma, et see ahven üks kassikala ikka on. Siis aga jõudsid meie jõe ahvenad ka kasvada. Selgub, et ahven on tegelikult suht suur kala. Kaks suurt elukat läksid täna ikkagi landi otsast minema.
Oh sa poiss! Pontsu nägi esimest korda kala. Kartis neid kahtlasi elukaid!

Puhkusereis

See on nüüd lugu sellest, et enne, kui lähed Nuustakule, käi ära oma kodu lähiümbruses.
Meil tuli täna mõte mustikale minna. Kuna Arne oli oma projektitöödega just ühte suht normaalset mustikakohta näinud, siis sinna me suundusimegi.
Tartu maanteelt keerasime kuskil Kõue valla sees vasakule. Kohta, kus isegi minu mees oli eelmisel nädalal esimest korda sattunud. Minu jaoks aga täiesti valge laik.

Ma pole juba ammu nii palju ja nii võimasid sosnovski karuputkesid näinud. Kõrgelt-kõrgelt üle minu pea.

Üle Pirita jõe viis selline huvitav puusild. No märjal ja libedal ajal ma sellest sillast üle sõita küll ei julgeks!

Mustikasaak on kesisevõitu. Aga natuke ikka saime teisi.

Sõitsime ümber Paunküla veehoidla. Käisime Ardus poes ja siis tuli millegipärast jutuks, et keegi oli sõitnud läbi kõik Eestimaa 47 linna ja pildid tehti just linnade siltide juures. Nii otsustasime meie ka läbitud külade silte pildistada.

Arne mäletas Natura 2000 tööde ajast, et kuskilt Ardu kortermajade tagant keerab kõrvale kitsuke külatee.

Osa pilte on kaunikesti päikesesse pildistatud, sest enamasti tegin pildid autos istudes.

Nüüd midagi väga ilusat ja originaalset.

Mida kõike "reisides" teada ei saa. Sellise nimega küla siis meil.

Juba vähe tuttavam. Vähemasti valla nime tõttu.

Tegijate inimeste tegemistest jääb enamasti jälg ka maha. Kõue Rahva Maja (ei ole minu kirjaviga). Seal oli ka üks super lillepeenar. hiiglaslike mõõtmetega ja tundus, et ka mingi künka otsas. Pilti ei teinud, kuna keegi parajasti töötas seal.