Kõigepealt tuleb üles tähendada selline huvitav ja haruldane sündmus, nagu eileõhtune kerge vihmasabin. Noh, kerge mööndusega võib seda ju ka äikeseks nimetada. Sadu algas õhtul kolmveerand kuus ja kestis napilt pool tundi. Vähemalt lehtede kaudu said taimed veidike kosutust, raskel ajal abiks seegi.
Täna hommikul õue minnes lõi vastu leitsak. Ei miskit muud! Aga Eestimaa aeg ei oota ja veel vähem teeb seda järjest kahanev puhkus. Seega, sahmakas vett pähe ja tööle. Üritasin mõni aeg tagasi kapsavagusid kõblata, aga loobusin kõplaga kivide tagumisest. Täna rohisin need vaod ära käsitsi. Tuleb aga uuesti korrata, et parm ei ole jumala poolt loodud elajas, vaid on kindlasti üks saatana sigitis. Jubedad õelused!
Aga noh, kapsad on rohitud ja parmudel ka kõhud täis söödetud.
Veidi sai pintsli ja valge värviga ringi jalutatud ning mõnele paigale veidi uuem ja säravam jume antud.
Pärastlõunal oli suuremat sorti kastmine käsil. Kurgitaimed kasvatavad usinasti vilju ja tahavad eriti hoolikalt kastmist. Ühtlasi sai üle käidud ka lähimad lillepeenrad.
Kõige suurema palavuse ajal tegin paar pilti jõe ääres.
Järsk kallas on niitmata (trimmerdamata), aga las ta praegu ollagi nii - seal ju rohkelt erinevaid niidutaimi õitsemas.
Luigelill. Tänavu on tal tervelt kolm õisikuvart. Pilti tehes ei märganudki, et ühe õisiku keskele jääb päikese peegeldus. Aga noh, las see luigelill siis kiiskab!
Lilli kastes jäi kõrvu ühe linnupoja vali ja kaeblik kisa. Lõpuks leidsin ta küüni vundamendi juurest. Isegi kastmisvee juga teda eriti ei ehmatanud.
Kahju hakkas vaesekesest. Tema ema oli ilmselt ülejäänud poegadega kuskile kaugemale lennanud. Proovisime, kas õnnestub linnukest sööta. Esimese söötmise järel panime ta Kivikõrbe roosipeenra posti otsa. Hiljem vaatasime, et ta ikka veel seal ja nii söötsime tal vastu ööd veel korra kõhu täis. Ta oli teisel korral juba märksa aktiivsem: vaatas huviga ringi, hüples käe peal ja nõudis nokka õieli ajades uusi parmusuutäisi.
Murakaid oli kole-kole vähe! Sinikaid oli ka vaid näpuotsatäis.
Ahjaa! Ilm on imelik - lauspilves, aga endiselt soe. Tea, kas annab sahmaka kosutavat vihma ka või ikka ei anna.
Kui terrassi piirded valmis saavad, järgneb pumbamaja vundamendi soojustamine. Siis saan hakata kiviktaimlat kujundama. Õnneks on Raudismäel hein tehtud, nüüd võime kivikangrusse kivide järele minna.
Küll mulle meeldivad sellised vaiksed ja rahulikud paigad! Ei suuri turistihorde, ei masinate müra, ei läbutsevaid restoranikülastajaid - lihtsalt vaikus, tuulekohin, päikesepaiste ja üksikud inimesed. Super!
kuhu sõitsime sadamast Ruhnu Ekspressis.
Käisime rannas, peamiselt Limo rannas,
külastasime mõlemat kirikut,
Ruhnu muuseumi, saunatasime Liise turismitalus,
jalgrattaid sai laenutada Buldersi talust.
Aga see reis ei jää kindlasti viimaseks korraks. Järgmisel suvel tahaks sinna veel tagasi minna, sest nii palju huvitavat loodust jäi kahjuks veel nägemata. Aga küll jõuab!
