Fotoreportaaž mee vurritamisest

Oh sa poiss! Aivar on omale uue meevurri hankinud! Igavene vinge teine. Disainerid on ilmselt asjatundjad olnud. Igal juhul puhta mee saame sellega kätte küll.

Alumine "korrus" on meenõu.
Selle peal käib sõel.

Siia paneme kärjeraamid. Ja ega siis polegi muud - kuku aga vurritama!

See mitmekorruseline imetegu näeb siis välja selline.

Nüüd tarusse röövima! Kõigepealt magasini raamid. Liistude lahti kangutamisega on ka tükk tegu - kõik praod on vaiguga korralikult kinni mätsitud..
Putlased tuleb maha pühkida. Selle tegevusega ei taha nimetatud tegelased kuidagi soostuda.
Nüüd algas minu etteaste: kärgedelt tuli kaaned maha võtta. Mesi paistab olema selline suht hele - järelikult on magasinis rapsimesi.
Vurr näeb disainilt kena välja küll, aga.... oleks nagu vaja, et ta ka ettenähtud funktsiooni täidaks. Hammasrattad muidugi jälle plastmassist, samuti käepide. Ja küll käis raskelt! Jama ka, kui võõra vara ära lõhume!

Tegelikult peaks vurri mahtuma 4 magasiniraami või siis kaks tavalist taruraami. Aga vurritamine õnnestus alles siis, kui sisse jäi vaid üks väike raam. Poisid kasutasid selle riistapuu iseloomustamiseks nii jubedaid sõnu, mis trükimusta kohe kuidagi ei kannata...
Arnel õnnestus läbi häda üks suur raam ka kätte saada. Kui operatsioonil "Magasiniraam" pääses ta vaid ühe nõelaga, siis operatsioon "Taruraam" kukkus täielikult läbi. Praktiliselt ühel ajahetkel sai neli nõela. Ja õelused lendasid ümber lausa parves. Jätsime mee omanikele...
Nüüd natuke aega nõrgumisele ja siis mesi purkidesse.
Kuna mesi on teadupärast suht raske kraam, siis 1l purk sisaldab mett mahuühikus tunduvalt rohkem. Umbkaudsel (kaalumiseta) hinnangul saime 15kg mett. Sellest meie perele küll!

Tegelikult tuleks liiste puhastada ja vaik maha kraapida. Taruvaik viina sees läheb selliseks koledaks olluseks, aga pidavat olema hää ravim.

Igal juhul Arne juba vangutas pead ja nentis, et see masu peab olema ikka jube küll, kui meil selline hull talveks valmistumine käib. Viimati olime niisugused korilased ehk kunagi krooni alguses. Aga siis olid meil ikka tõeliselt rasked ajad. Ju siis nüüd ka... Vähemasti seisavad need ees...

Udu ujub üle maa

Selline udu-ähmane pilt avanes täna hommikul punkt kell kaheksa. Murul on külm ja kleepuv kaste, mis paneb varbad külmetama. Kangesti kisub see kaunis suvi oma lõpu poole. Täna on plaanis mesi kärgedest välja vurritada. Kui muidugi Aivar kodus juhtub olema või siis vähemasti telefonitsi kättesaadav. Siis saaks vurrile järgi minna ja lõukoerale teada anda, et "röövimine" on legaalne.

Ma peaks õunad kokku korjama, et veidi püreemoosi keeta. Järgmise portsu tomati-sibula salatit saaks ka jälle keeta.
Paprikatega on tänavu asi väga õnnetu. Ilmselt teen paprikasalatit kasvõi ühe purgi kaupa, et aga kõik kätte saaks, mis kätte saada annab.
Eile jooksin avamaakurkide peenrast ka korra mööda ja silma hakkas juba rohkem kui kaks kurki. Äkki saan mingi ime läbi ka kurke hapendada. nendega on siis selline lugu, et kui söömiseks läheb, siis sööme poe-kurke. Enda kurgipurgi paneme laua peale aukohale kui erilise rariteedi.

Kõrval mängib raadio... Uudistes öeldi, et bensiinil tõsteti hinda kohe koledal kombel. Ja augustikuus tuleb veel vanast rasvast tööle sõita :( Jalgrattaga kohe kuidagi ei viitsi! Tööle sõita pole midagi, aga tagasi tuleb ju ka veel vändata. Aga tegelikult oleks see ikka täitsa paras trenn: 5 x 50 km nädalas. Kui see sadul oleks vaid vähe mõistlikum! Praegusega on küll tunne, et sõida nagu nõid luuavarre otsas.
Siinkohal tulevad meelde valla peabossi aastatetagused sõnad, kui julgesin piiksatada, et kas siin vallas kauge kandi rahvale sõidukompensatsiooni maksmise kommet ei ole.... Siis öeldi: "Kapitalismis on tööl käimine privileeg. Selle eest tulebki peale maksta." Need prohvetlikud
sõnad on meil nüüd aegajalt kasutuses nö "killu korras".

No nii! Mis siis veel? Vot nõukaaegse inimese asi: vaja ikka plaanimajandus paika panna. Muidu saab päev lihtsalt maha lebotatud.
Seega teeme siis karmilt:
lisaplaan: maja vaja koristada (vot selle punkti juures tuleb küll tahtmine elada kahetoalises korteris)
triikimata pesu kuhja otsa võiks varsti liumäe ehitada :(
kuna "ise käsin, keelan, poon ja lasen", siis: marss maasikamaale! Eiiiiiiiiiiiiii!!!!!!!
Ja vot siis, kui enam tõesti ei jaksa, siis: linikutele pitsi heegeldamine on pooleli; kahe paari sokkide kudumine on pooleli; ühe talvise seeliku disainimise idee on veel toores, vaja lõpuni mõelda; oma õpikutele-töövihikutele uus paber ümber, ja kui nüüd eriti kiuslik olla, siis: tööplaanid oleks vaja üle vaadata... (Selle peale võiks öelda. "Sõida õige seenele!")

Ehhe! Tore plaan sai! Kui sellest 50% täidetud saaks, oleks juba hästi.... no OK, 25%. Aga see pole ka veel kindel :)

Selle tööplaani kirjutamise ajal tuli meelde, kuidas kunagi vabariigi algusaastatel sai selle talupidamisega hakatust tehtud + maja ümberehitus +õudukast maa-alast aia tegemine... Siis üks Arne sugulane ütles, et ma pidavat üks jube taluperenaine olema. Et minu juurde ei tuleks ükski sulane töökaupa tegema, kuna peale selle, et enda tööga ära tapan, tapan ära ka kõik sulased.
Nu jah, kas siis ühes talus tuleks loodripolku leival-seebil pidada? Õnneks on see aeg juba kauge ajalugu.

Tänane päev

Päev algas ehmatusega, aga pole hullu. Kõik saab veel korda.

Mustikaid saime õige natuke. Lihtsalt ei viitsinud neid seal ükshaaval taga ajada. Kokku tuli 6 ümmargust võitopsi.

Väike ringreis oli tore. Mulle meeldib väikesi kruusateid sõita ja vaadata, kuidas on inimesed oma maakodude õued ja sissesõidud kujundanud. Ja oi, kuidas paistab silma, kus külas elavad üksmeelsed ja tegijad inimesed, kus "üksiküritajad"... kui neid üldse juhtub olema.

Minuti eest naases Arne meie jõe pealt kalasaagiga. Seni, kui ahvenat sai püütud Piritast, teadsin ma, et see ahven üks kassikala ikka on. Siis aga jõudsid meie jõe ahvenad ka kasvada. Selgub, et ahven on tegelikult suht suur kala. Kaks suurt elukat läksid täna ikkagi landi otsast minema.
Oh sa poiss! Pontsu nägi esimest korda kala. Kartis neid kahtlasi elukaid!

Puhkusereis

See on nüüd lugu sellest, et enne, kui lähed Nuustakule, käi ära oma kodu lähiümbruses.
Meil tuli täna mõte mustikale minna. Kuna Arne oli oma projektitöödega just ühte suht normaalset mustikakohta näinud, siis sinna me suundusimegi.
Tartu maanteelt keerasime kuskil Kõue valla sees vasakule. Kohta, kus isegi minu mees oli eelmisel nädalal esimest korda sattunud. Minu jaoks aga täiesti valge laik.

Ma pole juba ammu nii palju ja nii võimasid sosnovski karuputkesid näinud. Kõrgelt-kõrgelt üle minu pea.
Üle Pirita jõe viis selline huvitav puusild. No märjal ja libedal ajal ma sellest sillast üle sõita küll ei julgeks!

Mustikasaak on kesisevõitu. Aga natuke ikka saime teisi.

Sõitsime ümber Paunküla veehoidla. Käisime Ardus poes ja siis tuli millegipärast jutuks, et keegi oli sõitnud läbi kõik Eestimaa 47 linna ja pildid tehti just linnade siltide juures. Nii otsustasime meie ka läbitud külade silte pildistada.

Arne mäletas Natura 2000 tööde ajast, et kuskilt Ardu kortermajade tagant keerab kõrvale kitsuke külatee.

Osa pilte on kaunikesti päikesesse pildistatud, sest enamasti tegin pildid autos istudes.

Nüüd midagi väga ilusat ja originaalset.

Mida kõike "reisides" teada ei saa. Sellise nimega küla siis meil.

Juba vähe tuttavam. Vähemasti valla nime tõttu.

Tegijate inimeste tegemistest jääb enamasti jälg ka maha. Kõue Rahva Maja (ei ole minu kirjaviga). Seal oli ka üks super lillepeenar. hiiglaslike mõõtmetega ja tundus, et ka mingi künka otsas. Pilti ei teinud, kuna keegi parajasti töötas seal.

Edasi läbi Triigi.

Siitmaalt hakkab juba tuttavamaks kiskuma. Mul üks õpilane elab selles külas.
Meie kokatädi koduküla.

"Sm. kindral, lubage sooritada vasakpööre!" "Vasakpöörde sooritamine lubatud."

Üks väga oluline koht. Sisse ei keeranud. Põhimõtteliselt. Puhkus ikkagi.

Algab igapäevane kodutee:

Kirivalla sildist sõitsime mööda. Nii tuli pilt teha tee vastasküljelt.

Tere tulemast koduvalda! Kanavere on kuulus oma suvepidude paigana.

Tegelikult sõitsime edasi pildil nähtavat teed mööda.

Siit kostab nädalavahetustel meieni kõva "laskmist". Hääl kostab, ilutulestik ise jääb maakera nuka taha.

Et Tuhala silti ka pildile saada, sõitsime teist teed mööda.

Tuhala paisjärv.

Veel 1 km ja kodus!

Tuleb alustada uut elu

Vot nii!
Absoluutselt õigesti öeldakse, et anna kuradile sõrm, võtab terve käe...
Kipubki võtma.
Kõigepealt uuris arst minu nimekaimu analüüsi näite. Siis ilmselt vaatas sünniaastat või mis, aga naeris: "Kogu aeg on teie kahega üks jama." Ja leidis õige üles.
Vereanalüüsi üks näitudest oli nii hull, et ehmatas arsti ka ära. Mind ei ehmatanud, kuna ma ei tea näitude norme.

Nii. Nüüd tuleb asi väga tõsiselt käsile võtta.

Karm värk, aga arst käskis nüüd hakata rohkem enda peale mõtlema, mitte kogu aeg teiste pärast muretsema.
Ma püüdsin küll ennast õigustada, et ma üldse ei tegele globaalsete probleemidaga, aga selle peale ainult naerdi ja keerati asi aina hullemaks.

:(((

Tänasest päevast

Tänane päev oli üle tüki aja jälle täitsa asjaks. Nii mõndagi jõudsin isegi ära teha. Natuke aiamaal ja natuke toas.
Muuhulgas korjasin kausitäie tikreid ja kuna poisid tahtsid jälle Oru vahele hängima minna, siis sai ühtlasi poes käidud. Plaaniga osta keefiri tikrikoogi küpsetamise tarvis. Koju jõudes selgus aga tõsiasi, et mida pole, on ikkagi keefir. Tagasi ka ei viitsinud enam sõita. Marjad toppisin hoopis sügavkülma - ähk läeb taris. Ahjaa! Orus, kooli jalgpalliväljakul oli täna mäng Kose FC vs Kuressaare FC. Televisioon olevat isegi kohal olnud. Ei tea, kas oli, sest uudised jäid järjekordselt vaatamata. Aga tee oli küll kinni. Ju siis mingi suuremat sorti action seal ikka toimus.

Terrassil mõnusat näputöö tegemist üritas Pontsu saboteerida igal võimalikul ja võimatul viisil. Lõpuks läbi häda ja kasutades koeratite uneaega sain ühe liniku valmis ka. Mõõdud sellised kummalised: 40 x 85 cm. Äärepits selline kitsas ja priitiivne, aga midagi ju ikka. Kolm samasugust tuleb siis veel teha.
Arne helistas töölt ja küsis, kas ma olen kah kade. Tema jumalale nii lähedal - laulukaar üle lahe kenasti paistmas. Madonna kontserdil pidavat tulema hiiglama vägev tulevärk. Isegi nii äge, et lennukid suunatakse Lauluväljakust kaarega mööda. Eks homme selgub, kas vesi juhib heli hästi või halvasti. Võimendus peaks ju tugev olema. Nojah, aga mul ikkagi hoopis parem seis: jumal kõrgel, keiser kaugel. Teen, mis tahan :D

Õhtu oli mõnusalt soe. Nii soe, et kannatas ukse mõlemad pooled lahti hoida. Pildi pimedus on kella poole üheteistkümne ajast.
Huvitav on ikka suveõhtul arvutis tööd teha, taustaks hilissuvised looduse hääled: peamiselt ritsikate saagimine, aga sauna taga tegi sokk paar korda nii hullu häält, et Pontsu nõudis kohe sülle - ohtlik ju ikkagi.
Käisime kutsikaga ööhääli kuulamas. Kuskil Heinassoos haukus rebane, kärnkonn hüppas kõnniteel ikka plärts ja plärts kõhuga vastu betooni. Ilus aeg see suvi. Kahju, et varsti otsa saab.
Meie Imepeenra päevakübarate leekiv värv paistab mingi nurga alt ka tee peale. Täna päeva ajal üks auto peatus Rootsi tee otsas. Vaatasin, et mis värk, meie sissesõit on vähe teise koha peal. Inimesed jalutasid veidi Rootsi Teed mööda sissepoole ja tegid Imepeenrast pilti. Ilmselt zuumimine sellelt kauguselt aitas.

Üritasin vahepeal range lapsevanema rolli ka täita, aga poisid jõudsid helistamisega ette. Järgi minemise aeg sai kokku lepitud.
Seniks jätkub arvutis tööd küll ja ajast jääb veel puudugi.

Homme tuleb jälle Kosele minna. Perearst kortsutas vererõhu näitude peale kulmu. Ja kupatas mu kohe "vampiiri" küüsi. Sain veel riielda ka, et miks ma näole annan vaid kahe aasta tagant ja ainult siis, kui kool tervisetõendi pikendamist nõuab.

Linikud ehk kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem

Minu klass oma asukoha tõttu aula kõrval on kujunenud selliseks väikeseks kohvikuks või muidu pidulikumate sündmuste kohvitoaks.
Õppeaasta viimasel päeval oli meil see suur kontsert-aktus, mille vaheajal töötas ka kohvik.
Laudadel, nagu tavaliselt ikka, sellised väikesed linikud. Millegipärast olid sel viimasel korral need linikud igaüks eri nägu ja tegu. Kus need õiged linikud saanud olid, ei tea, aga asendus oli küll selline, et jäi häirima.
Siis mõtlesingi, et suve jooksul niipaljukest aega ikka leian, et saan mõned linikud palistada ja kitsa pitsikese serva heegeldada. Aga kust võtta seda liniku materjali?

Seni siis linikud ikka tegemata. Materjali polnud ja ju siis polnud aega ka :)
Täna tuhlasin kappides ja jalgu jäi üks ema varudest pärit kahtlases mõõdus lina, millega ma ei ole osanud juba tükil ajal midagi peale hakata.
Voltisin siis teise neljaks ja käärid sisse.

Ja nii tulebki neli linikut. Minu klassi tavaliselt neli kohvikulauda seatud ongi. Kui just pikka üle-klassi-lauda pole.

Kui tööle lähen, annan need linikud Marika kätte. Siis tal vajadusel käepärast võtta.
Rohkem sellist ah-ajab-asja-ära-küll stiilis värki näha ei taha.

Pilt tuleb hiljem, kui midagi juba tehtud on. Praegu rohkem selline heegeldan-harutan-heegeldan-vihastan sisteem :)

Vana põlle uus elu

See oli Peda viimasel kursusel, kui avastasin enda jaoks fileepitside (On vist nii selle heegelpitsi nimi?) heegeldamise. Heegeldasin palju. Alates põlledest ja lõpetades köögikardinatega.
Põllesid mulle meeldib teha küll, aga kandjat minust küll eriti ei ole. Tegemine rohkem tegemise pärast.

No ja kuna pole eriline põllekandja, siis need ka ei kulu. Nii leidsingi kapis tuhlamise tuuril, et kas sa näe, mis veel alles on!

Tolle põlle pitsid heegeldasin Peda viimase kursuse teise semestri alguses. Oli meil kohe-kohe õpetajapraktika Pisipedas algamas. Aga vaheaja viimasel päeval juhtus äpardus... Ema oli tööl ja ma võtsin ette suuremat sorti pesupäeva. Tol ajal käisid asjad sootuks teisiti kui praegu. Nii kuulus linade pesemise juurde pesuköögi katlas keetmine koos pesupulbri ja valgendajaga. Katlas tuli aga pesu aeg-ajalt mõlaga vette suruda... ja siis see juhtus...vajutasin pesule liiga suure hooga ja vesi lahvatas üle pajaserva.... ja kuhu? Ikka jalale, kuhu siis veel! Keev vesi koos kemikaalidega! Jube valu võttis viimase loogilise mõtlemise. Selle asemel, et kohe põletusele külma vett peale uhada oli vaja valutavat kohta hõõruma hakata. No ja kui siis sukkpüksid ära said võetud, siis tulid nad koos nahaga... Arsti sõnul 2. astme põletus... Küll valutas ja küll läks paiste! Ja järgmisel päeval algas Pisipedas õpetajapraktika... Kateedrijuhataja oli andnud karmi korralduse praktika ettenähtud ajal ära teha. Nii siis saigi päeva esimene pool praktikal vaeveldud, päeva teine pool kulus "haavade lakkumisele" ja heegeldamisele. Aga võib-olla muidu seda põlle polekski.

No ja nüüd seda 25 aastat vana põlle vaadates tekkis mõte seda veidi tuunida. Hetkel tikkimise soone peal olles siis muidugi ikka väike tikand.

Saagikoristus

Viimasel ajal on mul tükk tegu, et end läpaka taha nihverdada. Arne teeb oma pikki ja põhjalikke aruandeid, nende põhjad on kõik läpakas. Täna on Arne tööl ja võiksin ju nüüd arvutitööd teha, aga kes see viitsib.
Hoopis saagikoristusega vaja tegeleda.
Siinkohal on jälle paras aeg vanduda, et ma enam elu seeski ei pane herneid maha. No ei saa mina aru, kuidas on võimalik hernepeenart umbrohuvabana hoida! Nii nüüdki - hernes ja piimohakas suhtes 50:50.
Aga arvata võib, et selleks ajaks, kui uus külviaeg kätte jõuab, on jälle paar-kolm hernepakki ostetud :)

Sibulapealsed on ka kaunikesti kollaseks kiskunud. Vaja korra sügavkülmikut kriitilise pilguga vaadata ja hinnata selle vaba mahtu (mis tegelikult on juba pea olematu). Mõte selline, et hakiks ikka need praegu veel kenad ja rohelised sibulapealsed karpidesse.

Madis trimmerdas kartulipealsed ka maha. Varreköndid on kenasti jämedad. Loodetavasti on nende all ka kenad suured mugulad. Kartulimaa peab nüüd nädal, poolteist "järelvalmima", siis konksime saagi üles.

Naabrimees Aivariga käivad läbirääkimised meevurri laenutamise asjus. Täna oleks just sobiv päev olnud, kuna Aivar jandib linnas nende vuti-brasiillaste tuleku ettevalmistustega. Aga Arne ju ka tööl ja no mitte miski vägi ei saa sundida mind mesipuust kärgi välja võtma. Ma tahaks ikka elada veel!

Üks naljakas lugu oli ka. Olin toas ja kuulsin, et justkui helikopter lendaks üle katuse. Ja veel kahtlaselt madalalt... Läksin välja vaatama, et tea, kas too koperdaja kavatseb kuskil põllul maanduda või mis. Aga oh üllatust, see oli hoopis pesumasin, mis kõndis mööda maja ringi! No ei tea, kas asi selles, et uus masin on see õhem variant ja ju seetõttu ka kergem... aga igal juhul tsentrifuug paneb selle masina liikuma.

Siira Sigridi sidrunivaht

Sellise imeliku nimega magustoit. Ma ei mäleta, kust ma kord need retseptid sain, aga samasse kategooriasse kuuluvad veel Proua Barbara šokolaaditort ja Krahvinna G. greibitort.

SIIRA SIGRIDI SIDRUNIVAHT

• 2 muna


• 1 dl suhkrut


• 1 sidrun


• 2 spl želatiini


• 2 dl vahukoort

Želatiin paisuma. Samal ajal klopi munad suhkruga tugevaks vahuks. Lisa riivitud sidrunikoor ja sidrunimahl. Vahusta koor.želatiin. Vala kreem kaussidesse.

Proovilapp

Potsu kammimisel oli natuke villa kogunenud. proovisin üle pika aja koeravilla heidega kududa. Kuidas küll emal oli kannatust suuri kapukaid kududa!!! Meie kaukaaslane oli väga hea villakoer. Ema kudus talviseks metsateoks väga soojad koeravilla+villase lõnga kapukad. ja vanaisa haigele seljale mõjus soe kampsun väga tervistavalt. Minul küll sellist aega ega kannatust ei oleks!

Viljapuudel paisub saak

Tänavu saame jälle üle tüki aja ploome. See on too omajuurne Noarootsi punane ploom. Ma ei saa aru, miks küll on istutatud õunapuu nii halba kohta. Täiesti kuuseheki all, vanast võrkaiast läbi kasvanud. Mis sordi nimi on, ei tea meil keegi. Aretatud Uno Kivistiku poolt veiniõunaks. Õied ja viljad kuni seemneteni on täpselt ühte värvi. lauaõun ei ole ja maitse pole üldse suurem asi, aga väga ilusa värvika kompoti saab sellest küll. Õunaveini pole me ammu teinud. Millegipärast kipub meie käes veinihakatusele see vale käärimine sisse minema.

Tänase päeva kokkuvõte

Olen tänase päevaga väga rahul.
Kuna kutsikas arvab, et kogu meie elu peab tiirlema tema ümber, siis oligi äratus juba enne viit. Kui juba tükk aega on koera õues pissitatud, no siis on juba imelik ka uuesti põõnama keerata. Mis sa nii varasel hommikutunnil ikka muud oskad teha kui jälle arvutisse. Aga olen tänaste arvutitöödega väga rahul.

Täna nägin jälle, kuidas Potsu kella tunneb ja teab, et oleks juba tagumine aeg autoga sõitma minna. Arne pidi aga ühe hilineja pärast kauemaks tööle jääma. Nii sõitsimegi Tartu maantee äärde paar tundi tavalisest hiljem. Koer jälle rahul ja päev võis oma tavalist rada mööda edasi minna.

Kui vihma vahele vähe pikem vahe juhtus tulema, kasutasin seda aega tikrite korjamiseks. Need on ka suure vihmaga suuremalt jaolt juba lõhki läinud. Ja karpide külmutusse toppimisega olin tõsiselt hädas!

Natuke sai ka õmmeldud. Näitasin poistele, kuidas õmblusmasinas niit rulli pealt nõela külge saab. Selle peale leiti, et õmblusmasin on tüüpiline naiste masin. Et see olevat kohe spetsiaalselt disainitud naiste loogika põhimõtete järgi: milleks teha lihtsat asja lihtsalt ja loogiliselt, kui seda annab võimalikult keeruliseks, ebaloogiliseks ja jaburaks ajada. Vot siis!

Roogojal oli ka väga tore. Sain nüüd lõpuks ka sugulussidemetele pihta: Arne vana -vanaisa Hans ja Uno vana -vanaisa Jaan olid vennad.

Karla küla vahel sõites oleksin tahtnud igas väravas peatuda ja pilti teha. Talude sissesõidud on ilusad ja taludel on nimesildid olemas. Küla infostendi juures on üks kuivanud puu püsti susatud nii, et juured on taeva poole. Nüüd on sinna selle juurepusa peale lisandunud ka toonekure kuju. Huvitav, kas päris - toonekured vale -toonekurele tuupi ei tee?

Sirjega arutasime seda 6KK värki. Karta on, et me langeme nüüd välja. Eestvedamine oli koolijuhtide tasandil ja Tiiul on vähemasti alguses olulisem sadat muud tööd teha, kui selle projektiga jantida. Kahju, kui välja langeme!

Roogoja talus

Roogoja pildid

Täna pärastlõunal oli Karla külateel liiklus ühesuunaline. Kokku said kunagise Lauristini kolhoosi aiandi töötajad. Kokkusaamise korraldas aiandi kunagise juhataja Uno Kivistiku abikaasa Aili. Roogoja talu on aiandushuvilistele ilmselt üsna tuttav. Manalateele lahkunud Uno asemel edendab talu tema poeg Taavi.

Roogoja talu külastavad turismigrupid nii Eestist kui ka välismaalt. Tavaliselt jagavad nad grupi kaheks. Taavi räägib ühtedele elulõngadest, Aili samal ajal tutvustab teistele viinamarjasorte ning annab nõu nende kasvatamiseks. Külastajale maksab see tarkust ja ilu pakkuv ekskursioon 30 krooni.

Elulõngu oli palju ja erinevaid. Osa hakkasid õitsemist lõpetama, osa olid alles nuppus. Aga suurem osa sorte oli täies õieehtes.

Hiigelsuures kasvuhoones oli "sadat sorti" viinamarju.

Kuivjõgi on täis vesikupu lehti ja õisi.

Nagu viimasel ajal kombeks, nii vaheldus vihm päikesepaistega. Sain jälle ühe efektse pilvepildi.

Pilte on palju rohkem. Pean need mingil ajal üles laadima. See võtab ilmselt natuke aega.

Järjekordne suurvesi!

Viimaste päevade padusajud on meie jões veetaset ikka väga tublisti tõstnud. Vee kohin tammil kostub juba tuppagi ära.Tänane ilm on täpselt eilse koopia: päike - padukas - päike - padukas...

Päeva kokkuvõte

Päev kadus ei tea kuhu, aga otsa ta saama hakkab.
Mis siis tehtud sai? Natuke hoidiseid, millest juttu allpool.
Takseerisin kartulimaad. See niiskus on oma töö teinud. Paistab, et ei ole enam väga mõtet pealsete maha trimmerdamise vastu sõdida. Minu poolest trimmerdatagu maha kasvõi homme.

Sibulad on ka seda nägu, et ega pikka pidu enam ei ole.
Üritasin natuke ka rohida, aga sellest ei tulnud midagi välja. Iga natukese aja pärast uus sahmakas vihma ja see rohimine oli rohkem selline mudamaadluse moodi tegevus.
Tegelikult on see isegi hea, et köögiviljamaa saab augustis tühjaks tehtud. See on teada lugu igal aastal, et kui kool peale hakkab, olen täiesti autis. Just õppeaasta alguse. Kui "vankri veerema" saan, siis pole enam hullu. Aga see algus...

Täna sain isegi nii palju aega, et kudusin väheke.
Vaatasin üle Harmi kooli ajaveebid. Aia ja pargi blogisse saan materjali juurde, kui tööle lähen. Selles sündmuste talletamise blogis muutsin veidi kujundust, lisasin linke (peamiselt aineõpetajate kogukondade omi).
Õnneks olin enne puhkusele jäämist suvesünnipäevad oma kalendermärkmikku kirja pannud. See oli küll meeles, et juulis kellelgi sünnat pole, aga kas augustis on Aimal ainsana või kellelgi veel, no ei tule meelde! Pane ikka kõik kirja, siis tead, et on olemas.

Arne helistas töölt ja ütles, et tal järgmisel nädalal Harmi-Kõue kanti asja, et kas ma ei taha hakata oma koolistaffi vaikselt tagasi kolima. Võiks ju küll. Aga siiski pigem mitte. Ma ei julge sinna minna. Mu klass on küll vaikselt hiilimiseks ülisoodsas kohas, aga auto mürin ikkagi kostab. Anna veel aru, et kes k...t siin kollab. Ma siiski pigem ei lähe.

Aga õues oli täna ... noh, mitte just sügise lõhna, aga midagi ikkagi... Tuulepuhangud olid külmad, tuul justkui ulus ja üldse oli parem toas olla. Mitu korda vaatasin ja mõtlesin, et kui teeks õige tule kaminasse. Ei teinud. Äkki homme on juba ilus suvi tagasi.
Kell oli kolmveerand kümme, kui juba tuli tahtmine lamp põlema panna. Nii kole vara läheb pimedaks!
Hommikul kella kuue ajal vaatasime ka, et pea see tööle minek jälle pimedas toimuma ei hakka...

Püreemoos suveõuntest

10-liitrine ämbritäis õunu. Puhastatud (vigastuste kolded välja lõigatud), tükeldatud. Keema.

Õunad keevad, vihma sajab kohinal ja mina loen kooli arengukava. Kooli arengukava, mis 1. septembril enam lapsi vastu ei võta. Masendav... Tegelikult peaks oma kooli kodulehel ka selle koha üles otsima, kus arengukava kirjas. Minu mäletamist mööda tuleb meil kiiremas korras uus arengukava koostada. Ja sisehindamise aruanne ka veel.

Õunakeedu kõrval veebis lehti lugedes leidsin artikli naabrimehest. Olime kunagi enam kui 20 aastat tagasi kolleegid Oru koolis. See artikkel on imelikul kombel päris tõetruu. Mäletan seda koledat aega, kui meedia sumises mis hirmus. Mõni inimene kahjuks nautis seda olukorda. Ka minu lauale sattus paljundus ühest inetust artiklist. Signet tõesti kasutati ära. Julmalt. Sealtpeale suhtun absoluutselt kõikidesse ajaleheartiklitesse väga skeptiliselt. Ajakirjanik ilmselt ainult siis ajakirjanik ongi, kui oskab sääsest elevandi teha nii, et keegi enam ei ole valmis vandega kinnitama, et too sääsk üldse kunagi olemas on olnud.
Väga lahe naabrimees meil!

Püreemoos on valmis! Esimene keedus andis 7, 5 liitrit.
Õunamoos on väga altis hallitama minema. Selle riski vältimiseks või vähemasti vähendamiseks panen moosile peale kanges alkoholis leotatud õhukese kile. Surun kile tihedalt vastu moosi ja vastu purgi serva (tõmbub justkui vaakumisse). Seekord kasutasin miskit brändit või ma-ei-tea-mida. Aga vähemasti 40 voli oli etiketil kirjas küll. Ja haises koledasti alkoholi järele. Kõige lõpuks purgile kaas kõvasti peale keerata ja ei juhtu selle moosiga midagi halba.

Tomati - sibula salat

Kui august, siis august...
Jätkame hoidiste tegemisega. Tänases tööde nimekirjas on esikohal tomati-sibula salat. Tänavu on tomateid nii palju, et me ei jõua neid nii või teisiti ise lihtsalt nahka pista. Kuigi manustamine käib minu meelest üks kord päevas, st hommikust õhtuni.

Tomati - sibula salat

1 kg tomateid
300 g sibulid
3 spl äädikat (30%-line)
3 tl soola
0,5 kl suhkrut
8 - 10 tera pipart
8 - 10 tera nelki

NB! Olen vaadanud, et sellel postitusel on väga palju lugejaid. Tähelepanuks salatikeetjale: pane salati hulka ka õunu. Eriti hästi sobivad selleks valged klaasrid. veel võid lisada ka küüslauku. See õuna lisamine on selleks hea, et teeb keeduse veidi paksemaks. Ja maitse on ka märksa mahedam.

Ja pott kogu selle staffiga pliidile!
Nojah, see on nüüd see retsept. Aga mina teen seda salatit ikka omatahtsi. Nagu kõike. Ja nagu alati. Minu tegelik retsept on: tuleb nagu tuleb.

Aga vot nüüd lähen ja otsin välja teksad, panen villased sokid varba otsa ja püksisääred topin ka sokkide sisse! Aitab jamast! Mind kogu aeg rünnatakse! Nii ka seda postitust trükkima asudes. Istusin arvuti taha ja järsku oli põlveõndlas miski terav valu... Ah sa saadana silmamuna! Herilane nõelas! Kas ta siis patseeris parajasti kuskil mööda arvutitooli? Õudsad elajaloomad!

Ja veel üks üllatus! (Ka mitte meeldivate killast). Silmi tõstes avanes akna taga selline tavapärane vaatepilt: jälllllle sajab!

Ahjaa! Hommikul pakkisin jahtunud mahlapudelid sügavkülma. Oh sa poiss! Kirstkülmik ju suur küll, aga ma pean ülejäänud pakkimisega tõsiselt pingutama, et topse ära mahutada. Kas nui neljaks, aga mustikaid tuleb ka korjama minna! Anu mustikakoogi jaoks. Ja minu mustikakoogi jaoks. Peale kõige muu peab külmikusse jääma ruumi ka nädala saia-leiva varudele ja muule igapäevasele toidukraamile.
Uskumatu lugu! See oli ikka palju-palju aastaid tagasi, kui see külmik viimati silmini täis oli. Ma kohe pean ennast selle suve tegemiste eest kiitma. Tubli tüdruk! Oi, aitäh, eks ma püüan ikka tubli olla jah!

Salatit sain seitse 0,5 l purki. Hakatuseks asi seegi.

Vahepeal paistis päike. Korjasin puude alt valgeid klaare ja ettevalmistused järgmiseks etteasteks lähevad kohe käima.
Salati purgistamise ajal pidin köögis tule põlema panema. Nii pime! Jälle sajab. Ja kohinal sajab!

August algas...

.....suvi tüürib lõpu poole.
Täna kuu aja pärast on juba uue õppeaasta avaaktus. Kuidas see uus aasta minema hakkab? Väga raske saab olema, seda tean juba ette. Oli eelminegi selline äärmiselt stressirohke, aga selle uue aasta jaoks pole ma jõudnud veel taktikat välja mõelda.
See uue kolmanda üks laps... Leelo ohkas südamepõhjast, kui õppeaasta läbi sai. Tema kaks õudselt rasket aastat selle poisiga said läbi. Nüüd seisavad järgmised kaks aastat ees minul.

Mida küll teha???? Kuidas sellises olukorras tagada töine õhkkond? Neljas klass pole ju enam nalja tegemise koht, selle aasta jooksul tuleb nad ette valmistada üleminekuks suurte poolele. Kuidas organiseerida suhtlemine ühe kindla lapsevanemaga? Ma ei kavatse taluda, et minu õhtutunnid, mis on broneeritud perele, tööks ettevalmistumisele, vabale ajale - saavad häiritud ja kulutatud tundidepikkustele telefonikõnedele. Ja mis mõtet on siis sellistel kõnedel, kui nad on kaks eelmist aastat olnud alati sellised: "Ma ei usu teid, ma usun ainult oma last". Siis pole ju mõtet helistada ja telefonis karjuda. Või on? Ma ei kavatse sellist asja küll lubada!

Kuidas kujuneb tundide jaotus? Kes hakkab andma Sirjest vabaks jäänud 5. ja 6. klassi eesti keeli? Kaie ju ei taha PPK-st ära tulle, kuni see veel põhikoolina tegutseb. Kardetavasti pidi sealt kolmas kooliaste kaotatama paari aasta pärast.

Annaks taevas, et uue koolijuhi ja meie õpetajaskonna suhted kujuneksid headeks ja koostöisteks. Huvitav, kas Sirje on talle juba tutvustanud meie traditsioone? Ja mis saab 6KK-st? See oli ju kuue kooli direktorite algatus. Kas see jätkub? Või langeme välja?
Küsimusi on palju...

Ja algab halastamatu "countdown"....