Puhkuse esimene päev

Kuidas siis puhkamine edeneb?
Mõnusasti! Koduselt! Päikeseliselt! Soojalt! Ehhee! Puhkaja elu on lust ja lillepidu :)

• Nagu eelpool juba mainitud, jäime mesilassülemist ilma.
• 30 kurgitaime avamaale istutatud.
• Kuuris puid laotud.
• Veidi lilli kastetud.
• Varahommikul inglise keele tööplaanide põhjad tehtud.
• Viinamarjal õisikuteta võrsed tagasi lõigatud.
• Uues pargis noorte haabade võrad "korrale kutsutud".
• Saunale kolm ringi peale tehtud ja selle tegevuse käigus veidike uut ideed genereeritud :)
• Viimased lillekonteinerid õue taritud.
• Üritasin porgandipeenart rohida. Betooni ei ole just lihtne rohida. Hapu! Ootame vihma!

Rohelisel elukäsitlusel on omad miinused ka. No kuhu see prügi siis panna tuleb? Keeran vana T-särgi sisse? Eh? Selleks ju ometigi läheb vaja neil killer-kotte! Nii olemegi paaril viimasel poetretil pakkinud ostud vana tava kohaselt kilekotti. Nokk kinni, saba lahti.

Linavästrikel on praegu tuline kiire - tuleb ju pidevalt näljasele pisiperele maiuspalasid otsida. Olin täna ühe sellise linnuga päris hädas! Endal nokk mutukaid ja ussikesi pungil täis, aga ikka veel sibab mööda muru, ilmselt lootuses leida veel mõni paluke. Oi, ma oleksin tahtnud näha, kuidas selle täisnokaga uusi siplasi püütakse! Nii ta siis sibas ja ma pidin muudkui jälgima, et hulljulgele linnule viimati peale ei astu. Siis aga tuli Potsu. Tema peab meil aias linnuhordide seas korrapidaja ametit. Niipea kui linavästrik koera nägi, nii ta minema lendas. Koer ei ole ikka nii usaldusväärne kui inimene.

Ei saa käima

Selle puhkuse algusega on nagu vana logu muruniidukiga: muudkui tõmba ja tõmba, et kas tross puruks, aga no ei lähe käima. Mootor on ilmselt külm! Kuigi on juuni algus (AL-GUS, mitte lõpp, vot see on see trükkimise ajal muule mõtlemine ning hiljem diagonaalis lugemine - tulevadki valed sõnad sisse), näitas termomeeter eile päise päeva ajal ei rohkem ega vähem kui kaheksa kraadi. Vaatasin kohe mitu korda, aga no ei saanud 18 kraadi kuidagi välja valetada. Kole külm suve algus! Ja tuul oli ka lõikavalt külm.
Seega: kui mootor magab, siis magagu! Natuke muretsesin üheksandike eesti keele eksami pärast (mitte, et keegi kahe saaks, vaid et keegi tubli liigse pabistamise pärast viit maha ei mängiks); rohisin kasvuhoonet (küll on nüüd palju ruumi kõnniteedel, taimed ju kooliaia peenardes); lõpuks (lolle ei künta ega külvata, need kasvavad ise) hakkasin uusi ja seekord väga korralikke 5. ja 6. klassi loodusõpetuse tööplaane tegema. Viienda klassi oma on täiesti valmis, kuuenda oma tahab täna õhtul lõpetamist (ei viitsinud tööd teha suisa uneajast). Ahjaa! 5. ja 6. klassi eesti keele tööplaanid on ka korras. Nüüd veel inglise keele plaanid üle vaadata ja siis võin tõesti suveks jalad seinale visata ja töö peale mitte mõelda. Nojah, tegelikult ma seda viimast lauset ise küll ei usu, aga ilus lause sai teine ikkagi.

Sünnipäevalast täna kodus polegi. Sai teine sõpradelt kingiks kontserdile sõidu. Tulevad alles pärastlõunal. Aga tordi teen hommikul valmis ning eks kartulisalat ja grillistaff kuuluvad ka tänase õhtusöögi juurde.

Nüüd on sünnipäevalaps kodus. Süda valutas koledasti. Autotäis noori jõhkra liikluse sees. Nad on küll asjalikud, kuid mõni teine ei pruugi nii asjalik olla. Mäletan, kui mulle autokoolis sõiduõpetaja ütles, et sõita tuleb arvestusega, et sina üksi tead midagi liikluseeskirjadest, teised kõik on kui vasikad karjamaal. Ühesõnaga: autojuhil peab silmi ja tähelepanu jätkuma kõikjale ja igaks sekundiks.

Ilmselt oli murest ajendatud ka unenägu, mille peale hommikul üles ärkasin.
Olin nimelt autoroolis. Üksi, nagu tavaliselt. Sisenesin laugesse vasakkurvi. Jõudsin märgata, et vastassuunast tulev auto ei võta tema jaoks paremkurvi välja ja kihutab otse. Ja otse minu autole küljelt sisse. Järgmine hetk oli minge kõrge lend autost välja (turvavöö oli küll kinni olnud). Lennu lõppu ei näinud. Enne ärkasin üles... Ja katsu siis sellise unenäo järel noori koju oodata!

2. juuni aias

Istutasin suvelilli. Ülejäänud taimed lähevad kooli juurde. Kes need küll peenrasse istutada jõuab?

Väike pooppuu õitseb. See puu on ilmselt pihlaka sugulane - õisik kangesti pihlaka õisiku sarnane.
Kevadel haukasin omast arust suht väikesi jupikesi emapuhmikute küljest. Nüüd on terrassi ees sellised suured hostapuhmad. Sama emataime küljest haugatud taimejupp varjulises nurgas - hoopis teistsuguse lehega.

September läbi - sügis käes

Ühe väikese kokkuvõtte suvest olen juba teinud. Nüüd, mil käes septembri viimane päev ja mul juhtumisi hetkel ka vaba tund, asusin "lõppkokkuvõtet" koostama.

1. Olensel kevad-suvel enda jaoks avastanud "aiahullude" seltskonna ja hoian blogide kaudu nende tegemistel silma peal. Kasu ka on olnud või? Muidugi on. Olen saanud palju uusi ideid, õppinud tundma taimede liiginimesid (mitte just hindele "5", aga kõva "3" ikka).

2. Kas olen ka ise miski "aiahull"? Ei ole!!!
Olen oma elust vaid viis aastat elanud korteris, ülejäänud aja ikka eramajas, mille ümber nii köögivilja- kui ka iluaed. Aias toimetada mulle meeldib. Aeda uuendada meeldib. Aga mõõdukalt. Miks mitte aktiivsemalt? Selleks on mitu põhjust. Esiteks minu töö, mis ei alga töökohta saabumisega ja ei lõpe ukse enda järel sulgemisega. Töö tuleb koju kaasa. Kahjuks. Selle kohta võiks öelda, et ise elan oma elu keeruliseks. Aga ma tahan areneda, tänapäevastes oludes muud moodi ei saa.Ei kujuta ettegi, et töötaksin praegu nii, nagu 10 aastat tagasi. Isegi mitte nii, nagu 5 aastat tagasi. Töötan suht "spetsiifilistes" tingimustes, mis nõuavad tsipa rohkem vaeva nägemist, kui see tavaolukorras oleks. Teiseks on mul sada muud huviala, millega vähem või rohkem edukalt saab tegeldud. Kus on selle jutu point? Eks ikka selles, et mul pole aega, jaksu, ... ja ei tea veel mida kõike. Tegelikult ei näe ka suurt mõtet ülearusel rassimisel.

3. Mu kodu on sellises kohas, kus puuduvad nö piirded - pole tara, seega pole ka seisukohta "siit - sinnani ja ei sentimeetritki rohkem". Piirdeks on kurviline kruusatee, vastasküljel looklev jõgi ning ülejäänud kahes küljes talu piirikraavid. Iluaeda selle klassikalise mõttes on suht vähe. Oleme lähtunud sellest, et me elame maal, looduses ja kõik meie ümber ongi võimalikult looduslähedane. Meil on palju puid. Kõigepealt muidugi asundustalu rajamise ajal istutatud vanad ja hirmsuured puud. Kaks erineval ajal rajatud parki, mille asemel varem olid karjamaad (Õudukas, aga linnadaame pidi kunagi lehmi lüpsma. Käsitsi!) Meil on palju murupinda (tegelikult küll madalalt ja sageli niidetavat rohumaad, mille võrdlemine muruga on ehk õigele murule solvav).

4. Ma ei taha liiga palju lilleliike. On rahulikum. Meie aed ei ole kohe kindlasti mitte kollektsiooniaed. Kunagi kingiti mulle korvitäis huvitavate sortide tulbisibulaid. Juba esimene külm võttis ära enamuse neist.

5. Mulle väga meeldivad roosid, aga nende kasvatamisega olen jäänud alati kimpu. Kõige suurem probleem on meie asukoht soo servas, mis toob meile kevadel pikalt hallaöid.
Minu meelest on roos nii kuninglik lill, et teda tuleb eksponeerida aukohal. Ainult roosid ja ei mingit muud tuustakat tema kõrval. Kuhu aga oma aias see kuninglik peenar rajada, selles küsimuses jään ikka ja alati hätta. Kas on viluvari, kas on sootuks põhjakülg või on otsetee avatud soost tulevatele külmadele.

6. Kunagi aastate eest oli mingi imelik komme, et käidi kodudes viljapuid- põõsaid loendamas. Tol ajal oli neid ikka röögatult palju, sest olime lõpetanud loomapidamise ja suht palju "niisama maad" jäi järsku üle. Nii saigi pistetud maha küll mustsõstraoksakesi, küll tikripõõsa oksakesi. Õuduste labürint - põõsaid oli kokku üle saja. Nüüdseks oleme julmalt juurimistööga tegelenud. Mis ikka liiga vilus ja liiga vahtrajuurte ja laiuva võra võimuses, see välja.

7. Kasvuhoone. Eelmise suvega ei anna võrreldagi. Seadsin end kevadel fakti ette, et vot nüüd teed kasvuhoone korda ja kogu lugu. Aitab jamast. Elu kisub aina keerulisemaks. On vähemalt oma aiast ja kasvuhoonestki meesperele miskit lauale panna. Küll nüüd on mõnus elu! Noorem poiss ütles, et kui tõesti hätta jääme, küll me kuidagi ikka ära elame. Praekartul rohke sibulaga ja kõrval mõni hea salat - mida veel tahta võiks. Ja nii ongi. Suurest hoidiste rallist oli tõesti palju kasu!

8. Minust ei ole ikka maasikakasvatajat. Olen mitmel korral üritanud maasikamaa korrastamisega hakatust teha, aga tagurpidi minema hiilinud - liiga jube töö. Ilmselt lükkan hoolduse seegi kord jälle kevadesse. No ei näe ma mingit kohustust minna sellise jubeda sügisilmaga sinna küürutama. las jääb, nagu on. Teinekord võib laiskusest isegi kasu olla. Kord juhtus nii, et mul jäi maasikamaa jälle korda tegemata. Vennanaisel aga peenrad kõik puhtad, nagu korralikul perenaisel ikka. Tuli külm ja lumevaene talv. Kelle maasikataimed võttis talvekülm ära? Kes korjas järgmisel suvel suure saagi? Ehhee!

Miski alapunkt veel lahkamata? Ei tule hetkel meelde.

Muinastulede öö meite moodi

Tänase päeva sees sain mitmel korral telefonitsi kuulda, et Tallinnas sajab. Hiljem uudistes nägin, et tõesti-tõesti - ja sajabki. Simple Session lausa katkestati. Aga Lasnamäel pargi avamisel vihm küll kedagi ei heidutanud.
Meil aga ilus ilm. Keset päeva tuli isegi päike välja.

Kell üheksa vaatasin, et jaa - kisub vist tõesti vihmale. Kui mitte enne, siis homme kindlasti.
Pildil suur hall vihmapilv kerkimas Aruvalla masti tagant.
Meil nüüd merd küll pole, aga jõgi on. Ja iga jõgi jõuab varem või hiljem mereni. Muinastulede öö ei jäänud ka meil tähistamata. Oleme omapoolse panuse sellesse üritusse lisanud. Distantsilt küll, aga siiski.

Muidu oli päev täiesti allpool igasugust arvetust. Suurema osa ajast sai vedeletud horisontaalis. No nii halb pole ammu-ammu enam olnud. Öeldi ju ka, et ravimil võivad olla kõrvalmõjud. Ja vot need ei meeldi kohe üldse! Õnneks on vaba päev ja ei pea tööl olema nagu zombi.

Loodan, et homme on rohkem eluvaimu sees ja saan ka midagi ära teha.

Suvi 2009 (kokkuvõte)

Astronoomiline suvi kestab veel mõnda aega, aga minu jaoks saab suvi läbi 31. augustiga.

Milline ta siis oli, see 2009. aasta suvi?

1. Stressivaba. See eelmine oli õudne. Piisas ühest lausest: "Eks hakka siis tööle!" - ja rohkem polnudki vaja. Öeldakse täiesti õigesti, et kaks kõva kivi head jahu ei jahvata... Sel suvel aga - täielik vabanemine ja rahu maa peal.

2. Ilm oli üsna hea. Sadanud ja üsna rohkelt sadanud on kahel viimasel suvel. Tänavused sajud ei tekitanud masendust. ja päikesest ka puudust ei ole tundnud. Eelmise suve järel tekkis mõte, et kuidas see talv küll üle elatakse, kui päikeseenergia jäi saamata. Tänavu sellist mõtet pole tekkinud. Mitte kordagi.

3. Reisimine. No mingit väljamaareisi küll ei olnud. Aga alati pole seda vajagi. Olime seekord kodukesksed.

4. Aiandus. Eelmisel suvel pea olematu. Põhjuseks pean ikka seda stressipinget, mis surus maadligi tegemised nii tööl kui ka kodus. Tänavu olen suutnud olukorra kontrolli all hoida. On uusi ideid genereeritud ja nende täitmise viiside üle juureldud.

5. Käsitöö. Võrreldes eelmise suvega seis enamvähem sarnane. Eelmisel suvel tegin palju sellist pudi-padi, mis kulus ära mõisamängus. Tänavu sai tehtud nii mõnigi asjalik ja vajalik asi.

6. Ehitus. Eelmisel suvel üritasime kuuri otsa jääva laudavundamendiga midagi peale hakata, aga pooleli see jäi. Ikka see ajapuudus, sest suvised projektitööd võtavad ikka suure osa ajast. Tänavu saime hakkama maja uute voodrilaudadega katmisega ja praegu on käimas värvimine. Tegelikult jääb see töö veel pooleli. Jääb ootama järgmist suve ja järgmisi puhkusetasusid. Tööd on veel küll ja küll: ühel vintskapil puudub räästaalune laudis. Värvitud on ainult keskmine vintskap, kuna seda oli mugav teha tuulekoja katuselt. Veranda räästaalustes puudub samuti laudis. Praegu pähklipruuni Pinotexiga võõbatud välisuksed värvime esialgu piirdelaudadele mõeldud värviga. See aga osutus piirdelaudade jaoks liiga heledaks. Nii kasutamegi kolme toon-toonis värvi + aknaraamide valge. Muidugi on veel puudu kõik uste ja akende ning maja nurkade piirdelauad. Kui see ka tehtud saab, alles siis võib töö lõpetatuks lugeda. Vahepeal aga tekib väike paus, kuna projektitöö tähtaeg läheneb koleda kiirusega.

Mingil ajal oli omamoodi trendiks värvida puitvoodriga majad kollaseks. Mul on sellest kollasest tõsiselt kõrini. Siis nii enam-vähem 15 - 18 aastat tagasi värviti hooneid tumedaks. Kasutati kas rootsipunast või tumedat Pinotexi. Nüüd tekkis aga mõte, et äkki värviks tumeda pumbamaja majaga ühte värvi. Lähestikku nad on ja katusematerjal ka ühesugune. Tegemist jätkub. Aga ma olen rahul! Juba praeguse ajahetke seisuga!

Ahjaa! Mitmed inimesed on huvi tundnud, et miks me valisime just need kaks maja külge, mitte aga teisi külgi. Nojah, eks see kole lugu on nüüd küll, et värvimata jäävad just need küljed, mis tänava poolt näha on. Aga põhjendus on ka olemas. Suvel ei ole majast niikuinii näha midagi peale katuseharja - puud on ees. Talvel aga - nojah - eks raagus puude tagant paistab maja välja küll, aga ... paljukest inimesed talvel valgel ajal liiguvad. Ise ju ka pimedas läheme ja pimedas tuleme.

Nende korda tehtud seintega on aga hoopis teine lugu. Need jäävad siseõue, kus pilk kogu aeg narmendava värviga seinale pidama jäi. Ja koju tulles on ikka kena küll näha kenasti värvitud seinu.

Asjaks suvi hakkab lõppema!

Läheneb järjekordne muinastulede öö

Foto autor: Peeter Kümmel/Sakala

Link Rannarahvakoja kodulehele on siin.

Artikkel ajalehes Postimees on siin.

Mereblog on siin.

Meie küll kuskile mere äärde ei lähe, aga oleme merega ikkagi seotud.

Kodu Tuhala jõe ääres seob meid merega. Kaudselt küll, kuid siiski.... Tuhala jõgi suubub kuskil Vaida all Pirita jõkke. Ja Pirita jõgi suubub merre, Tallinna lahte. Ja seda vahemaad meilt mereni on linnulennult circa 30 kilomeetrit... kui sedagi.

Oleme tulerahvas. Tule süütamise traditsioon on meid saatnud põlvest põlve. Hoidkem seda tuletraditsiooni ja saagem ühtlasi uuesti mererahvaks!

Niipaljukest siis seda...

Enamasti on meie õue peal nii tuuline, et tahtmatult kipun kuulatama, kas metsatuka tagant mere kohinat ka kostub... igal juhul tormituuled on meie õue peal igapäevane loodusnähtus.
Igal suvel tuleb osta vähemalt üks uus päevavari.
Toda praegust oleme kogu perega, kes paremini, kes halvemini, kõpitseda püüdnud, aga täna viskas ta ikka lõplikult vindi üle.

See äpardus kvalifitseerub suve lõppu kuulutavate näitajate kategooriasse.

Isegi suht mõttetu päev ja siis keeratakse sirm mu pea kohal ka kahekorra :(((
Sohvi-kass oli ka väegade pahas tujus - see saadanas tõmbas mu käed asja ees-teist taga puruks.

Üks asi on ometi ka naerma ajanud tänase kuupäeva sees: nimelt oli üks mu sugulane leidnud mu kodulehe (maksab siis soliidses eas inimesel netis nii palju surfata). Ta võttis vaevaks mulle helistada ja kurjustada teemal: "Mida sinu eesti keele ja kirjanduse õpetaja selle peale küll ütleks". Noh, pahandamise põhjuseks minu olematu või halb või .... või..... kirjastiil.

Ega ma polnud kade ka. Ütlesin, et loodetavasti mu õpetaja seda kunagi lugema ei satu ja kui satubki, siis teab ta niigi, et ega siit polegi midagi head loota. Minu kirjandid olidki üks paras õudusunenägu (õpetaja oma, mitte minu). Seega - mul suht suva - on stiili või ei ole teda teps mitte. Minu päevik. Enda jaoks kirjutan. Hinnet ei kavatse saada. Vot niipaljukest siis kaunist emakeelest ja selles väljendumise oskusest:))))

Õhtune jalgrattaring

Õunakompoti purkide kuumutamine 8 purgi kaupa on ikka üks tüütu tegevus. Vahepeal käisime jalgratastega sõitmas. Kummas suunas sõita, see on alati peamine küsimus. Arvestades asjaoluga, et krokodill on peast sabani sama pikk kui sabast peani, siis tegelikult vahet ju pole. Kuna oma teeotsal sai pilvepilt tehtud suunaga Oru poole, siis sinnapoole me sõitma hakkasimegi. Kataveski kadaka ümber on odrapõld juba seda nägu, et ootaks justkui kombaini: krõbekuivad kõrred kõhisesid tuules. Aga tera on veel vahaküpsuses.

Tuhala kirik jääb säravsinise taeva taustal alati selline efektne: puhas ja särav.

Aga karstilehtrite juures on pihlakas juba kangesti sügise nägu. Ja marju on palju. Kas tuleb külm talv?

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi...Rohi, mida keegi ei vaja. Ja nii ei jäägi tal üle muud, kui jala peal kuivada ning saada igakevadiseks ahvatluseks kulupõletajatele.

tegelikult selle vidina pärast me selle rattaretke ette võtsimegi: vesioinas Kata silla juures. Süsteem tiksus töötada, aga vett ei pritsinud. Ilmselt miski kukrik kuskil ees.

Ja toomingas on seda nägu, et kohe-kohe hakkavad lehed puult pudisema.

Seekord tegime 12 kilomeetrise ringi.

Puhkusereis

See on nüüd lugu sellest, et enne, kui lähed Nuustakule, käi ära oma kodu lähiümbruses.
Meil tuli täna mõte mustikale minna. Kuna Arne oli oma projektitöödega just ühte suht normaalset mustikakohta näinud, siis sinna me suundusimegi.
Tartu maanteelt keerasime kuskil Kõue valla sees vasakule. Kohta, kus isegi minu mees oli eelmisel nädalal esimest korda sattunud. Minu jaoks aga täiesti valge laik.

Ma pole juba ammu nii palju ja nii võimasid sosnovski karuputkesid näinud. Kõrgelt-kõrgelt üle minu pea.
Üle Pirita jõe viis selline huvitav puusild. No märjal ja libedal ajal ma sellest sillast üle sõita küll ei julgeks!

Mustikasaak on kesisevõitu. Aga natuke ikka saime teisi.

Sõitsime ümber Paunküla veehoidla. Käisime Ardus poes ja siis tuli millegipärast jutuks, et keegi oli sõitnud läbi kõik Eestimaa 47 linna ja pildid tehti just linnade siltide juures. Nii otsustasime meie ka läbitud külade silte pildistada.

Arne mäletas Natura 2000 tööde ajast, et kuskilt Ardu kortermajade tagant keerab kõrvale kitsuke külatee.

Osa pilte on kaunikesti päikesesse pildistatud, sest enamasti tegin pildid autos istudes.

Nüüd midagi väga ilusat ja originaalset.

Mida kõike "reisides" teada ei saa. Sellise nimega küla siis meil.

Juba vähe tuttavam. Vähemasti valla nime tõttu.

Tegijate inimeste tegemistest jääb enamasti jälg ka maha. Kõue Rahva Maja (ei ole minu kirjaviga). Seal oli ka üks super lillepeenar. hiiglaslike mõõtmetega ja tundus, et ka mingi künka otsas. Pilti ei teinud, kuna keegi parajasti töötas seal.

Edasi läbi Triigi.

Siitmaalt hakkab juba tuttavamaks kiskuma. Mul üks õpilane elab selles külas.
Meie kokatädi koduküla.

"Sm. kindral, lubage sooritada vasakpööre!" "Vasakpöörde sooritamine lubatud."

Üks väga oluline koht. Sisse ei keeranud. Põhimõtteliselt. Puhkus ikkagi.

Algab igapäevane kodutee:

Kirivalla sildist sõitsime mööda. Nii tuli pilt teha tee vastasküljelt.

Tere tulemast koduvalda! Kanavere on kuulus oma suvepidude paigana.

Tegelikult sõitsime edasi pildil nähtavat teed mööda.

Siit kostab nädalavahetustel meieni kõva "laskmist". Hääl kostab, ilutulestik ise jääb maakera nuka taha.

Et Tuhala silti ka pildile saada, sõitsime teist teed mööda.

Tuhala paisjärv.

Veel 1 km ja kodus!

August algas...

.....suvi tüürib lõpu poole.
Täna kuu aja pärast on juba uue õppeaasta avaaktus. Kuidas see uus aasta minema hakkab? Väga raske saab olema, seda tean juba ette. Oli eelminegi selline äärmiselt stressirohke, aga selle uue aasta jaoks pole ma jõudnud veel taktikat välja mõelda.
See uue kolmanda üks laps... Leelo ohkas südamepõhjast, kui õppeaasta läbi sai. Tema kaks õudselt rasket aastat selle poisiga said läbi. Nüüd seisavad järgmised kaks aastat ees minul.

Mida küll teha???? Kuidas sellises olukorras tagada töine õhkkond? Neljas klass pole ju enam nalja tegemise koht, selle aasta jooksul tuleb nad ette valmistada üleminekuks suurte poolele. Kuidas organiseerida suhtlemine ühe kindla lapsevanemaga? Ma ei kavatse taluda, et minu õhtutunnid, mis on broneeritud perele, tööks ettevalmistumisele, vabale ajale - saavad häiritud ja kulutatud tundidepikkustele telefonikõnedele. Ja mis mõtet on siis sellistel kõnedel, kui nad on kaks eelmist aastat olnud alati sellised: "Ma ei usu teid, ma usun ainult oma last". Siis pole ju mõtet helistada ja telefonis karjuda. Või on? Ma ei kavatse sellist asja küll lubada!

Kuidas kujuneb tundide jaotus? Kes hakkab andma Sirjest vabaks jäänud 5. ja 6. klassi eesti keeli? Kaie ju ei taha PPK-st ära tulle, kuni see veel põhikoolina tegutseb. Kardetavasti pidi sealt kolmas kooliaste kaotatama paari aasta pärast.

Annaks taevas, et uue koolijuhi ja meie õpetajaskonna suhted kujuneksid headeks ja koostöisteks. Huvitav, kas Sirje on talle juba tutvustanud meie traditsioone? Ja mis saab 6KK-st? See oli ju kuue kooli direktorite algatus. Kas see jätkub? Või langeme välja?
Küsimusi on palju...

Ja algab halastamatu "countdown"....

Kaks moositegu

Ilmataadil olid täna omad plaanid, mis kuidagi ei sobinud minu plaanidega. Tal oli vaja vett alla kallata, mul oli vaja marju korjata. Tugevam jäi peale. Nagu ikka.
Aga:
1) Hommikusest marjasaagist tuli välja 14 ümmargust võitopsi mustsõstra toormoosi.
Pärastlõunal ilm nagu kuld - päike paistab ja on väga soe. Korjasin musti sõstraid ja siis vaatasin, et mis oleks, kui teeks segumoosi mustsõstardest ja tikritest.
Kui palju see tegu välja annab, see selgub hiljem.

Juuli: puhkuse- ja heinakuu :(((

Sellised kaunid sünkhallid pilved meil tänases juulikuu taevas. Ilm kah selline .... ee .... novembri pärastlõunase valgusega. Ja kingalilled (jumal teab, mis nende pärisnimi on) hakkavad varsti õitsema. Põrandavaasis imeilusad, aga kannavad endas sügise kurba kuulutust.

Ja termomeeter näitab ka selliseid suvele sobimatuid kraade. Ära kamina kõrval külmeta - kamin kütte ja kogu lugu :(

Arne käis välitöödel. Hea, et ta soostus ikka oma kummiülikonda selga panema! Tuli ja imestas, et meil siin kah sadu või miskit. Kus Paunküla kaitsealal oli kupatanud.

Ta, sinder, lootis head kaupa ka teha:) Tuli ja küsis, kas puugid ja punased sipelgad ei läheks kaubaks. Tal hulgi käes, seepärast pidi soodsalt müüma: 1. 20 tükk.

Ei läinud kaubaks...

Vetla

Täna käisime Arnega Vetlas külas. Arnel oli seal lähikonnas mitu soode inventeerimise ala, mille ta jõudis kenasti läbi käia.
Ja vaarikaid sai palju- palju korjatud.

Nii ilusat koduaeda, kui täna nägime, annab otsida. Imelised lopsakad lilled, kuhu aga vaatad!

Suur aitäh Maimule imetoreda päeva eest!!!!

Tagasiteel saime kaela tõelise troopilise paduvihma. Kojamehed ei jõudnud kuidagi akent puhtaks pühkima, vahepeal pidime lausa seisma jääma. Ja välgusähvatused on sellised lühikesed ja teravad ning otse maha.

Nüüd oodatakse juba elektrikilbi juures. Kohe lülitatakse elekter välja, olukord kisuib meite kandis ohtlikuks!

OLI VÄGA TORE PÄEV!!! AITÄH!!!!

Hullumaja ehk häda mõistuse pärast

....või pigem selle puudumise pärast.
Meil on 29 kraadine leitsak, aga vaja ikka väljas ukerdada. Plaan siis selline, et võtaks õige kätte sauna ümbruse korrastamise. Pesumasin toimetab omasoodu, samamoodi saab kastmisvoolik kasvuhoones enam-vähem iseseisvalt hakkama (kui välja arvata aeg-ajalt koha vahetamise vajadus). Nojah, eks see saunaümbrus käib juba pikemat aega südametunnistuse peale ja kaua see siis kannatama peab... võtadki jalad selga ja - tööle.

pilt nr 1. Sauna taga on naadid rinnuni, pargipuude tüvede ümber rohi samasugune. pilt nr 2. Saunakuuri katuseservas siis see õnnetu varase floksi ja tõnnikese "peenar" - momendil naadipeenar. On ikka kõigevägevam andnud taimedele jõudu - vaatamata ebasoodsatele elutingimustele nad on ikka veel elus ja isegi õitsevad mingil määral.

pilt nr 3. Peenar on välja prepareeritud. Armas aeg! Lehise ja peenra vahelt sõitsin ma vanasti muruniidukiga kaks korda läbi! Nüüd lehise oksad peaaegu katuseni.

pilt nr 4. Kas sa näe! Sauna varjualune on naatidest välja tulnud! Aga metsviinapuu jaoks on suureks kasvanud puude taga pime mis pime - pergola on na hõredaks jäänud.

Kui nüüd Issanda tulemine vähegi viibib, ma päikesepistet ei saa ja see vähene mõistuseraas, mis veel alles on jäänud, pole ka kuumaga otsi andnud, siis reportaaž jätkub.... millaski, aga ma pole midagi lubanud.

pilt nr 5. Palavus jätkub. Vahetevahel küll sõuab mõni valge rünkpilvetutsakas päikese ette, aga seda pole kauaks ja ega suurt ei aita ka. Nii ma siis täna labidat maasse ei löö. See oleks ümberistutamisele kuuluvate taimede suhtes alatu - neid niimoodi, juured maast lahti kistuna janusse jätta. Korrastan sauna taga vana pargi osa. Ja kui seal niimoodi niita ja puutüvede ümbrusi kõrtest vabastada, siis mõtlen küll, et õige on ütlemine: nii ilus, et nutt tuleb peale.

pilt nr 6. vaade sauna poole natuke kaugemalt. Mõelda vaid, et see oli suure maaparandusprojekti käigus päris tühi maa. Saun seisis oma õnnetus lagunevas alastuses täiesti lageda peal. Ei mäleta täpselt, kas just seetõttu tuli meil plaan vana palksauna otsa ehitatud mingi ehtnõukalik lobudik lammutada (selle põrandal nüüd see katusealune puhkenurk), natuke sauna katust tõsta ja tuuletõkkeks valdavate tuulte küljel katus maani venitada.
pilt nr 7. Kui juba, siis juba. Nüüd sai tehtud natuke saetööd. Alumised oksad kippusid kuivama ja takistasid ka niitmist.
pilt nr 8. Korrastatud pargiala õhtupäikeses.
pilt nr. 9. Arne sõitis murutraktoriga jõe ääres "promenaadil". Ülejäänud osa - nii kaldanõlv kui ka heinamaa poole jääv ala tahab trimmerit.PS: Kala ei võta ikka veel.

Poisid läksid Kauri poole filmiööle.

Ja mida kogu selle päevatöö reportaaži põhjal võin järeldada? Aga eks ikka seda, et PLAANITUD SAI ÜHT, LÄKS AGA NII, NAGU TAVALISELT :)))))