Ühe väikese kokkuvõtte suvest olen juba teinud. Nüüd, mil käes septembri viimane päev ja mul juhtumisi hetkel ka vaba tund, asusin "lõppkokkuvõtet" koostama.
1. Olensel kevad-suvel enda jaoks avastanud "aiahullude" seltskonna ja hoian blogide kaudu nende tegemistel silma peal. Kasu ka on olnud või? Muidugi on. Olen saanud palju uusi ideid, õppinud tundma taimede liiginimesid (mitte just hindele "5", aga kõva "3" ikka).
2. Kas olen ka ise miski "aiahull"? Ei ole!!!
Olen oma elust vaid viis aastat elanud korteris, ülejäänud aja ikka eramajas, mille ümber nii köögivilja- kui ka iluaed. Aias toimetada mulle meeldib. Aeda uuendada meeldib. Aga mõõdukalt. Miks mitte aktiivsemalt? Selleks on mitu põhjust. Esiteks minu töö, mis ei alga töökohta saabumisega ja ei lõpe ukse enda järel sulgemisega. Töö tuleb koju kaasa. Kahjuks. Selle kohta võiks öelda, et ise elan oma elu keeruliseks. Aga ma tahan areneda, tänapäevastes oludes muud moodi ei saa.Ei kujuta ettegi, et töötaksin praegu nii, nagu 10 aastat tagasi. Isegi mitte nii, nagu 5 aastat tagasi. Töötan suht "spetsiifilistes" tingimustes, mis nõuavad tsipa rohkem vaeva nägemist, kui see tavaolukorras oleks. Teiseks on mul sada muud huviala, millega vähem või rohkem edukalt saab tegeldud. Kus on selle jutu point? Eks ikka selles, et mul pole aega, jaksu, ... ja ei tea veel mida kõike. Tegelikult ei näe ka suurt mõtet ülearusel rassimisel.
3. Mu kodu on sellises kohas, kus puuduvad nö piirded - pole tara, seega pole ka seisukohta "siit - sinnani ja ei sentimeetritki rohkem". Piirdeks on kurviline kruusatee, vastasküljel looklev jõgi ning ülejäänud kahes küljes talu piirikraavid. Iluaeda selle klassikalise mõttes on suht vähe. Oleme lähtunud sellest, et me elame maal, looduses ja kõik meie ümber ongi võimalikult looduslähedane. Meil on palju puid. Kõigepealt muidugi asundustalu rajamise ajal istutatud vanad ja hirmsuured puud. Kaks erineval ajal rajatud parki, mille asemel varem olid karjamaad (Õudukas, aga linnadaame pidi kunagi lehmi lüpsma. Käsitsi!) Meil on palju murupinda (tegelikult küll madalalt ja sageli niidetavat rohumaad, mille võrdlemine muruga on ehk õigele murule solvav).
4. Ma ei taha liiga palju lilleliike. On rahulikum. Meie aed ei ole kohe kindlasti mitte kollektsiooniaed. Kunagi kingiti mulle korvitäis huvitavate sortide tulbisibulaid. Juba esimene külm võttis ära enamuse neist.
5. Mulle väga meeldivad roosid, aga nende kasvatamisega olen jäänud alati kimpu. Kõige suurem probleem on meie asukoht soo servas, mis toob meile kevadel pikalt hallaöid.
Minu meelest on roos nii kuninglik lill, et teda tuleb eksponeerida aukohal. Ainult roosid ja ei mingit muud tuustakat tema kõrval. Kuhu aga oma aias see kuninglik peenar rajada, selles küsimuses jään ikka ja alati hätta. Kas on viluvari, kas on sootuks põhjakülg või on otsetee avatud soost tulevatele külmadele.
6. Kunagi aastate eest oli mingi imelik komme, et käidi kodudes viljapuid- põõsaid loendamas. Tol ajal oli neid ikka röögatult palju, sest olime lõpetanud loomapidamise ja suht palju "niisama maad" jäi järsku üle. Nii saigi pistetud maha küll mustsõstraoksakesi, küll tikripõõsa oksakesi. Õuduste labürint - põõsaid oli kokku üle saja. Nüüdseks oleme julmalt juurimistööga tegelenud. Mis ikka liiga vilus ja liiga vahtrajuurte ja laiuva võra võimuses, see välja.
7. Kasvuhoone. Eelmise suvega ei anna võrreldagi. Seadsin end kevadel fakti ette, et vot nüüd teed kasvuhoone korda ja kogu lugu. Aitab jamast. Elu kisub aina keerulisemaks. On vähemalt oma aiast ja kasvuhoonestki meesperele miskit lauale panna. Küll nüüd on mõnus elu! Noorem poiss ütles, et kui tõesti hätta jääme, küll me kuidagi ikka ära elame. Praekartul rohke sibulaga ja kõrval mõni hea salat - mida veel tahta võiks. Ja nii ongi. Suurest hoidiste rallist oli tõesti palju kasu!
8. Minust ei ole ikka maasikakasvatajat. Olen mitmel korral üritanud maasikamaa korrastamisega hakatust teha, aga tagurpidi minema hiilinud - liiga jube töö. Ilmselt lükkan hoolduse seegi kord jälle kevadesse. No ei näe ma mingit kohustust minna sellise jubeda sügisilmaga sinna küürutama. las jääb, nagu on. Teinekord võib laiskusest isegi kasu olla. Kord juhtus nii, et mul jäi maasikamaa jälle korda tegemata. Vennanaisel aga peenrad kõik puhtad, nagu korralikul perenaisel ikka. Tuli külm ja lumevaene talv. Kelle maasikataimed võttis talvekülm ära? Kes korjas järgmisel suvel suure saagi? Ehhee!
Miski alapunkt veel lahkamata? Ei tule hetkel meelde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar