Siilikübarad

Hilissuvise aia ühed ilusamad taimed on päevakübarad ja siilikübarad. Mul on ainult üks purpur-siilikübara sort, mida tubli kasvajana olen palju jagada saanud.
Aga....... Neid siilikübaraid võiks ikka palju-palju rohkem olla. Surfasin Hansaplanti ja Juhani puukooli kodulehtedel ja panen siia meelespidamiseks mõned iludused. Äkki millaski õnnestub nad omale hankida.

Nad kõik on imelised, aga mõni on kohe eriline lemmik,mida oleks kohe hädasti vaja...

Huvitav, kas see ainumas purpur-siilikübar meie aias on "Magnus"? See oleks vahva küll, kui poja nimeline lill olemas oleks.

1. Butterfly Kisses 

2. Cleopatra

2. Day Dream

3. Heavenly Dream

4. Hot Lava

5. Hot Papaya !!!!!!!!

6. Leilani

7. Magnus

8. Mama Mia  

9. Marmelade 

10. Maui Sunshine  

11. Meringue  

12. Meteor Red

13. Now Cheesier

14. Little Magnus 

15. Mistral

16. Pow-Wow Wild

17. Pow-Wow White  

18. PW White

19. Quills and Thrills  

20. Raspberry Truffle 

21. Secret Glow   

22. Secret Joy  

 23. Secret Passion   

24. Summer Coctail  

25. Summer Cloud  

26. Supreme Cantaloupe 

27. Tiki Torch   

28. Tomato Soup  

29. White Double Delight   

30. White Meditation 

31. White Swan   

Mu hinge kodu on aias

Selles olen ma nüüdseks täiesti kindel. Tööl olles mõtlen aiale ja kibelen koju, kuigi hilisõhtul pärast tööd seal ju midagi enam teha ei jõua. Aga jalutuskäik hilisõhtuses aias võtab tööväsimuse, täidab hinge suure rahuloluga ning kindlustab rahuliku une. Kui olen aias, siis olen tervik, sest mu hing elab siin.

Vabad päevad mööduvad kevadest sügiseni aias. Tihtipeale ka kummeeritud jopes, aga siiski aias,koos oma sõprade lilledega. Isegi oma uut õmblusmasinat pole saanud testida - no ei ole aega tubaste tegevuste jaoks!

Kõige kirkam suvi sai juulikuuga läbi ja aed on hilissuvises roosa-kollases tonaalsuses. 

Roomav metsvits on üks kummaline taim - enne õitsemist ebamääraselt närbunud näoga pruun, pärast õitsemist tõmbab kevadise kuue uuesti üll. Aga õitsemise ajal on ta võrratu!

Astilbed on väga varjulises kohas ja hakkavad õitsema üsna hilja. Aga siiski õige pea!

Hostadele meeldib meie aias ja eriti meeldib neile tänavune niiskevõitu suvi. Ei tea, kas hostasid on meie aias liiga palju või on tigusid liiga vähe, aga hostade lehed ei olegi tänavu kõige augulisemad.

Mäletan, et lapsena lõikasin hostade õisikud maha - mu meelest olid need ühed ütlemata koledad õied. :)

Sel talvel kannatasid tiarellid hullul kombel. Paljud läksid suisa välja. Eriti just sellel peenral. Ma kahtlustan, et neile võis saatuslikuks saada seisev vesi.

Aiapäeva lõpetuseks on hiiglama mõnus lõkkeaseme juures istuda, kohvi juua ning jõele 

vaadates uusi plaane genereerida. Siin lõkkeplatsil istudes tavatseb sõbranna Leelo ikka õhata, et kas ma ikka saan aru, et elan paradiisis.... Saan aru. Juba mõnda aega.

Väikesel ringpeenral uus katse multši valikul. Liivamultšile sai peale pandud männikäbid. Päris vahva tulemus!

Lipumasti ringpeenra teisel korrusel rohetab mõrtsuk-müürilill. Lämmatab aed-liivateed ikka täiega.

Mõõtsin ära - Pikka Peenart on meil tubli 31 meetrit. 

Pika Peenra ületamiseks on kaks väikest jalgrada.

Vot selle koha peal, kus ma seisan ja pilti teen, on väike teerada puukuuri rõdule. Siin lõpeb see 31 meetrine peenar. Selja taha jääb veel 16 meetrit Kuurirõdu Peenart.

Sundseisupeenar ei olegi enam sundus. Ta on kohe väga armas oma jaapani ülastega (Aitäh Sulle, kulla Päikesetõusu talu perenaine!) ja mullu kevadel külitud monardadega. Väga õigel ajal said siia  ümber kolitud Imepeenra floksid. Nad on kenasti kohanenud ning sätivad end õitsema.

Varjupeenar on mul üks hää laps - mingil seletamatul põhjusel seal umbrohtu peaaegu ei kasvagi. See-eest tuleb roobitseda nii mulluseid kui ka tänavusi kastanimunade okaskasukaid. Ai-ai! Sõrmeotsad on siis ikka hullult ära torgitud.

Vatraaluste ala otsas on ilus pihlakas. Ta on natuke vildakas, kuna pidi oma noorpõlves kasvama vana ploomivõsa sees. Nüüd võib ta uhkelt oma kauni oranžitäpilise kleidiga uhkustada.

Meie pere ja aiakülaliste lemmik - Madalakasvuliste taimede ala on praegu rahu-roheline. Suvine värvide pillerkaar on selleks aastaks läbi.

Põõsasmaranad aga õitsevad ja kasvavad kohe kuuldava mühinaga.

Ja astilbede "jõgi" hakkab värvuma. Pildil osa sellest jõest. 

Oi, ma olen oma aiaga rahul! Mäletan veel aegu, kus Pikka Peenart ja Kuurirõdu Peenart pidin rohima vähemalt kaks päeva, halvemal juhul lõpetasin kolmandal päeval. Oli aegu, kus lausa vihkasin seda Kuurirõdu Peenart ning mõtlesin, et kaevan selle üles ja külvan sinna muruseemne. üüd on need kaks peenart täiskasvanud ja ei vaja enam märkimisväärset hoolt. Tõsi küll, Kuurirõdu Peenar tahab nüüd juba veidi remonti. Nimelt tahan siberi iirised tükkideks raiuda (muul viisil neid käidelda ei õnnestu) ning Rootsi Tee serva uuele alale iiriste jõe istutada.

Tuleval suvel ootab ees mitu aiaüritust. Oi,mulle meeldib üritusi korraldada - ainus tingimus peab olema täidetud - need üritused peavad olema minu kodus, minu aias. Siis on kõik hästi!

Tsemendipotid lilleaeda

Juba eelmise aasta puhkuse eel oli mu kindel plaan aeda tsemendipotte valmistada. Plaanidel on aga kombeks plaaniks jäädagi. Sel suvel võtsin lõpuks kätte ja tegin proovi ära. 

Mul oli nagu meeles, et kuskil on nendest pottidest juttu, aga kus, no võta sa kinni! Lõpuks sai interneti sügavustest vastav link välja kaevatud. http://vrutmilife.com/?p=4221

Minu plaan oli esialgu valmistada normaalse kõrgusega potte, kõrged dekoratiivpotid võtan plaani ehk kunagi hiljem.

Tsemendisegi tegin paksu hapukoore sarnase. Liiva sisse ei lisanud. Esimeses proovipartiis kasutasin vana saunalina, kartulikoti kangast ning mingit imelikku ühelt poolt veidi libedat kangast.

Tulemus: Tip-top potid tulid froteekangaga. Kartulikoti kangas ei kõlvanud kuskile ja see libe kangas oli rohkem kui jama.

Enne vormile asetamist väänasin liigse vedeliku välja. Kuid mitte liiga palju.Pildilt on näha kangast nirisenud tsemendivee jooned mustadel püttidel. Poti põhja silusin käega ilusaks siledaks. Volte oleks hea vormile asetamise järel meelepäraseks sättida.

NB! Kangast ei maksa külgedel liialt vastu potti vajutada - hiljem vormi pealt maha sikutamine saab raske olema.

Potid võtan vormi pealt maha teisel päeval pärast valmistamist. Muidugi oleneb see ilmast ja õhuniiskusest. Et potti vormi pealt kätte saada, kangutasin ringiratast poti servi veidi vormist eemale. Ainult millimeetrike, mitte rohkem!

See väike pott on nüüd see õhukese kangaga tehtu. Seisab koos, aga hea tahtmise korral oleks võimalik kogu see kupatus kokku kägardada. Teised õhukese kanga potid ilmselt ebaõnnestusid ka seetõttu, et lisasin lõpus natuke vett - küllap muutus segu liiga "lahjaks".

Teine partii sai tehtud ainult froteerätikutest. Kulus kaks vana saunalina. Kõige parempoolne on veidi neljakandilisema kujuga, kuna ümmargusi musti pütte on meil ainult kolm. Arvan, et rohkem ma seda kandilisemat vormi ei kasuta.

Mõtlen, et edaspidi katsetan, kuidas oleks märjale tsemendikangale liiva puistamine. Usun, et tulemus võiks olla päris huvitav.

Kui Interneti materjali pilte uurida, siis tundub, et segusse on ka jämedat liiva lisatud (poti põhjal paistavad tillukesed kivikesed). Võib-olla oleks hea mõned potid ka klassikalise seguga teha.

Igal juhul on potid praeguseks hetkeks mitu-mitu paduvihma üle elanud ja nendega on kõik korras. Kui nüüd kaasal millalgi vaba moment juhtub olema, palun tal tsemendipuuriga pottide põhjadesse augud puurida ning seejärel võib taimed sisse istutada. Sügiseks näiteks eerikad.