Piisab, kui kodust ära olla paargi päeva ja mis me näeme? Tagasi tulles..... aed mossitab ja väidab, et teda on unustatud ja unarusse jäetud vähemalt kolmeks nädalaks. Egoist selline! Vot just sellisel hetkel ma saan täiesti aru nendest aiapidajatest, kes mingi hetke ajel on ähvardanud oma aia ära asfalteerida.
Tegelikult on see aiapidaja hingeelu ikka üks omaette nähtus küll. Mõnikord siunad ja sajatad kõik murupinnad, peenrad, puud-põõsad ja kapsavaod maapõhja. Järgmisel hetkel (pärast värsket niitmist ja rohimist) vaatad pisarsilmil - ah ja oh, kui ilus! Ja aed teab seda. Ta tunneb oma partnerit- aiapidajat läbi ja lõhki ning seepärast ta mõnikord solvubki ning näitab oma tusasemat palet.
Täna siis oli meite kandis üle tüki aja jälle suveilm. Päike paistis ja keskpäevast alates kannatas juba jakigi seljast visata. Rohumaad (muru) on niidetud hommikust saati siiamaani. Kuna murutraktor ei saa päris filigraanse tööga hakkama, tuleb otsad andnud muruniiduki asemel ise müüride ja peenarde servadest ning puude ümbert rohtu kitkuda. Ja oh õudust - parmud on kohal! Ma vahetaks hääl meelel ühe parmurajaka kahekümne sääse vastu.
Ahjaa! Tahtsin kööki puid viia, et noh, mõnikord tuleb ju suvelgi kerge kütis teha. Läksin kuuri. Halge korvi ladudes nägin mõnda herilast lendamas, aga ei teinud sellest suurt numbrit. Siis aga vaatasin, et üks poistest oli oma tööjope jätnud riida peale. Tõstsin selle üles ja järgmisel hetkel..... no igal juhul oli neid põrisejaid palju.... ja nad olid väegade ärritunud. Sain paar nõela ja putkasin kuurist minema. Aga uudishimu ei andnud asu. Järgmisel hetkel sai jope pika ridva otsa õngitsetud ja kuurirõdule toimetatud (pommiroboti tunne oli). Noh ja see herilasepesa oli jope varrukas...
Ja mõned jaanipäevased lillepildid ka:
Imepeenrast:
Kiviktaimla istutusalalt:
Pikast peenrast:Lavendlititad on hakanud kosuma.
Ja Kadaka aiast napsatud metssalvei on juba väga atraktiivne.
Lipuvarda ringpeenrast:
Ja pada, kus võõrasemad ikka endiselt troonivad. Lobeeliad etendavad seal vaid väikese aktsendi andja rolli. Olgu siis seekord sedamoodi.
Küll mulle meeldivad sellised vaiksed ja rahulikud paigad! Ei suuri turistihorde, ei masinate müra, ei läbutsevaid restoranikülastajaid - lihtsalt vaikus, tuulekohin, päikesepaiste ja üksikud inimesed. Super!
kuhu sõitsime sadamast Ruhnu Ekspressis.
Käisime rannas, peamiselt Limo rannas,
külastasime mõlemat kirikut,
Ruhnu muuseumi, saunatasime Liise turismitalus,
jalgrattaid sai laenutada Buldersi talust.
Aga see reis ei jää kindlasti viimaseks korraks. Järgmisel suvel tahaks sinna veel tagasi minna, sest nii palju huvitavat loodust jäi kahjuks veel nägemata. Aga küll jõuab!
