Jalutuskäik kodukülas

Panime Potsu rihma otsa ja läksime jalutama. Ega kaugele minna ei jõudnud - külm oli.
Lumme uppunud õu ootab kevadet ja sinna juurde kuuluvat sagimist. Või tegelikult ootan ikka mina seda kevadet?
Takjad külatee ääres on uhked valged mütsid pähe saanud.

Meie jalutuskäik lõppes sillal. Paisjärv on jääs ja lume all, tammi all on vesi endiselt lahti.

Jõuluoks kamina kõrval hakkab lehte minema. Mul kohe hea ettekääne, et kulinad kokku korjata :)

Kulinad kokku korjatud. Jälgime oksa kenasti roheliseks minekut ja laseme kevade südamesse (vähemasti ootuse).

NB! Mõnus tähelepanek! Tubaste toimetuste juures panin lambi põlema alles kell 15.50. Asi edeneb!

Aga õues aina sajab ja sajab...

Õhtust hommikusse, vanast aastast uude aastasse

Õhtul õue minnes tundus sedamoodi, et keegi on oma masina külateele risti keeranud ning autotuled meie õue peale suunanud - nii valge oli õues. Läksin heki taha sissesõiduteele vaatama, kes või mis see valgusallikas on. Suur ja hele kuu kõhutas keset taevast!

Vana aasta õhtul oli meie kandis -8 kraadi ja tuulevaikne. Linnas mere ääres oli tihe lumesadu koos kohatiste tuisuvihuritega.

Varahommikuks meil -18 kraadi ja selge. Meie töölt tulnu vaatas arvustavalt ringi ning teatas: "Teil, tühjadel, pole siin lund ega midagi! Tallinn upub lumme sõna tõsises mõttes." Vot siis! Ja mina arvasin, et meil on lund rohkem kui rubla eest.

Tere hommikust, uus aasta!

Selle aasta viimane kolmapäev

Lõpuks ometi on lumesadu selline, nagu ta olema peab! Tõeliselt ilus on õues!

Lumine

Nüüd on juba ka meil tõesti -tõesti lumi maas! Potsu oli päris hädas - iga tema samm oli tegelikult hüpe ühest lumeaugust sukeldumaks järgmisesse lumeauku. Minul olid kummikud lund täis. Sellegipoolest tegime väikese tiiru õue peal, et ajaloo tarvis talletada looduse seis antud ajahetkel.

Vaade vanale pargile.
Veel teinegi vaade vanale pargile.

Valges kasukas okaspuuvorm "lastepargis".

Selline on olukord "jäärindel", kui temperatuur vähegi -10-st kõrgemale tõuseb. Mitte ei püsi see jääkate meie jõe peal!

Jää Tuhala jõel

On 19. detsember ja jõel on paks jääkaas peal. Läbi jää paistvate mullide sügavuse-kauguse põhjal võib seda jääd ikka kohe väga paksuks lugeda.

Mõned jääsiilid on kaldu, justkui jookseksid kagust loode suunas.
Enamasti näeb jää välja selline - läbipaistev, täis valgeid, suurema või väiksema diameetriga mullikesi.

Mõnes kohas on jää üleni kaetud kiiskava härmakihiga.

Kummalisel kombel on Heinassoo kraavis vee-/jäätase kõrgem kui jões.

Potsul oli väga palju uut ja huvitavat uudistada. Jõel oli enne teda kõndinud rebane, jänes, veel mingi väiksem tegelane, üle jõe olid läinud metskitsed. Kõik nad olid jätnud Potsule omad teated.

On üks väljend: "nagu lehm libedal jääl". Aga "nagu koer libedal jääl" pole ilmselt vähem naljakas. Lehma pole jääl näinud, aga Potsu oli küll veider, kui jooksis mulle vastu täiesti klaassiledal jääl, kus küünistel polnud kuskile haakuda. Ta, vaeseke, oli ikka tõsiselt hädas. Ja nägi ülimalt naljakas välja!

Vasakult voolab jää all rabaveetoiteline jõgi (peaaegu läbipaistmatult tumeda veega). Paremalt voolab allikatoitelise harukraavi vesi (läbipaistev ja suvi läbi kole külm) jõkke.

Pakase vägiteod

Kuda see vanasõna pakasest ja jääsilla ehitamisest nüüd oligi, mitte ei löö ette, aga olgu selle vanasõnaga, kuidas on - jää on aus.
Mitu pakaselist ööd ja päeva on meie jõele "pahasti" mõjunud. Kui sellised ilmad edasi kestavad, siis nädalavahetusel lähme ja katsetame selle jää tugevuse ära. Sellise täiesti läbipaistva jääga on väga põnev jõe peal käia. Mäletan, et kui poisid olid sellised parajad jõnglased, siis käisime jää peal piilumas, kuidas lutsud elavad. Olime kõhuli jääl ja uudistasime veealust maailma. Põnev oli!

Pilte hommikusest loodusest ja ilmast

Jalutasin kodupargis ja tegin pilte oma lemmikutest. Lumekirme on nii imeõhuke! Puud kasvaksid justkui ümmarguse pruunika vaiba peal.

Kadakas:

Kuusk:

Lehis: Lepp:

Mänd:

Nulg:

Sarapuu: Tamm:

Täna hommikul said minu silmad imet näha! Kella veerand kümne paiku hakkas punane päikeseketas metsa tagant välja piiluma! Nägin päikesekettast ära umbes 1/3. Fotokat muidugi kaasas polnud :S

Koju jõudes tegin ikkagi ühe pildi ära. Päikest meie õuelt ei olnud näha - suur mets jääb ette. Aga roosakalt kumav taevavõlv jäi ikkagi pildile. Nüüd on kell pool üksteist. Kas päike on taevas? Tutkit ta on - jälle pilves! Aga vähemasti nägin ära, et ta (päike) on veel alles. Vahepeal hakkasin selles juba kahtlema :)

Laupäev tervisele

Täna hommikul ei sadanud ei pisikesi poisse, pussnuge ega isegi mitte lihtlabast vihma. Nii istusimegi autosse ning sõitsime Nõrava uudismaade taha, et minna omadega rappa...
Taevas oli selline kummaline - kohati vilksatas isegi midagi sinist. Oh sa heldeke! Kas taevas tegelikult ongi sinine? Selline värv on peaaegu ununenud juba!
Kõigepealt kõndisime Nõrava taga "kuivendatud" madalsoos.

Siis ületasime kopratammi ning jõudsime metsa.

Metsa taga algas Oru raba.Kokku ligikaudu 5 km pikkune jalutuskäik suht ekstreemsetes tingimustes.

Ülejäänud pildid on kergelt teemade kaupa minu looduse blogis "Loodus meie ümber"

Kauneid soo- ja rabavaateid

Rabataimi hilis-hilissügiseses soos

Koprad soos

Erinevaid märke loomadest

Päikese viril naeratus

Täna juhtus olema selline päev, kus keset kolmandat tundi jäime kõik aknast välja vaatama... Midagi oli sündimas! Ühel hetkel muutus maailm me ümber justkui avaramaks, heledamaks, puhtamaks. Uudistasime läbi akna, mis siis toimumas on. Aegamisi muutus hall pilvamass heledamaks - valkjaks, ka tumehallikaks. Ja siis rebisid kellegi käed pilvekanga katki... Läbi kärisenud pilveribade vilksatas helesinine taevas! Lapsed vakatasid, siis käis nendest üle kahin ning järgmisel hetkel nad naeratasid... ja taevas naeratas neile vastu päike. Virilalt ja vaid ühe suupoolega, aga siiski! Seda rõõmu jätkus meile ka söögivahetunniks, mille ajal ka need kaks pilti koolimaja trepil tehtud said. Peatselt oli maailm taas hall. Nii tavapäraselt hall ja sünge.

Teist korda naeratas päike siis, kui Kirivalla - Kanavere vahel koju sõitsin. Seekordset naeratust jätkus vaid loetud minutiteks. Nii napilt jätkub novembripäeva päiksesel lahket pilku ja soojust oma maistele kummardajatele. Nii ütlemata napilt.

Ilmast ja loodusest

Minu lumekalender väidab, et 6. novembrist on meil lumikate maas olnud. Kuni eilseni. Tänaseks on lumi läinud.
Mingi rahvatarkus või siis mugandatud rahvatarkus väidab, et vastavalt sellele, mitu päeva püsib maas esimene lumi, vastavalt nii mitu lund veel maha sajab. Noh, lihtne arvestus ütleb, et lumi oli maas 9 päeva. Kas siis enne püsivat lumikatet tuleb üheksa ajutist lund? Noh, sel juhul ma loodan, et selleks viimase lume tulekuks on juba kevad käes ja lund maha ei jäägi.
Oi, kuidas ma loodan, et lumemöllu ei tule! Kui ikka ainus liiklusvahend on auto ja see on poolest kerest saadik lumehanges, teed pole läbitavad, siis ajab ju lumi hinge täis küll ja talve pole võimalik ilusaks aastaajaks pidada.

Koju sõites nägin kahte põtra! Just veidi enne õue peale keeramist. Sain kurvis metsatuka tagant välja ja seal nad olidki - just meie vastas üle tee kesa peal. Nii lähedalt neid loomi naljalt nägema ei satu! Ühel elukal igal juhul olid sarved ka peas. Mitu haru neil sarvedel oli, seda ma vaadata ei jõudnudki - nii ähmis olin. Otsisin kotist fotokat, et pilti kasvõi läbi auto akna teha, aga ei jõudnud. Enne olid need suured ja kuninglikud loomad jõudnud metsa varjuda.

Metsas

Pildid on tehtud hommikul pool kümme. Ilm oli selline sombune ja hämar...
Niisugusest räpsikust tuleb küttepuid teha :(((
Natuke on leppasid juba kogunenud. Umbes 7 ruumi on tehtud. Vähemalt 20 aga oleks vaja.

Kõrgema koha peal kasvavad kuused.

Jäljekütt Potsu: "Käib siin ka igasuguseid!"

Siin põllul võin hommikul tee peale keerates näha metskitsesid, tohutult suurte elajatega seakarja, isegi kaks põtra on kesal jalutanud. Kährikutest, rebastest rääkimata. Vahetevahel vaatab Potsu terrassi peal seistes metsa poole ja riidleb päris kõva häälega - ju siis jälle keegi metsaelanikest on meie õuele liiga lähedale jalutanud.

Pilte lumesombusest novembripäevast

Võtsin fotoka ja läksin õue ilusaid pilte otsima. Öeldakse ju, et ilu pidavat olema vaataja silmades. Mul küll polnud. Võta või jäta!

Ilm on plusskraadides ning eile kasvuhoone katusele sadanud lumi libiseb kohina ja sahinaga maha. Küll on lumel ikka seda va paksust!

Muttidel pole masu ega kedagist - selline teedevõrgu arendamine käib murukamara all, et anna aga olla.
Nüüdseks on ka lehised raagus.

Kiik on lumeteki peale tõmmanud ning talveunne suikunud.

Näis, kas meil maja jääbki selline - kaks külge korras, kas sellised, et ei taha mitte vaadatagi...

Kui mõelda järgmise puhkusetasu peale, siis, ega tea jah...

Ja mis jama nende puhkusetasudega õieti on? On see tõesti võimalik, et puhkusele minnes makstakse tasu kogu 2010. aasta eest. Aga september-detsember 2009? Aga kui mul koormus ei ole uuel õppeaastal sama, mis praegu?

Kõige hullem, et kui lahkun töölt 2010. aasta sees, tuleb 2010. aasta lõpuni jäänud kuude eest saadud puhkuseraha tagasi maksta. On selline asi üldse võimalik? 21. sajandi sunnismaisus????

Keegi tarkpea on töölepinguseaduse ikka nii hullusti ümber teinud, et siga ka ei söö! Ja ikka töötaja kahjuks.

Algas november - talvekuu

Hommikul aknast välja vaadates oli pilt üsna valge. Mitte et ma kole kaua oleks maganud, vastupidi, aga valge on kõik see ilm härmatisest. Lähen püüan mõne huvitava pildi ka teha.

Mulle ei meeldi november! See on aasta kõige vastikum kuu - pime, enamasti porine. Ja siis veel need tolad, keda ma kohe kuidagi ei kannata - nood sandid. Selle kohta ütleb minu mees ikka, et ma pole mingi eestlane. No ju siis polegi! Samas ei kannata ma ka halloweeni. Ma ise järeldan sellest, et asi pole mitte eestlane-mitteestlane olemises, vaid selles, et igasugune seda laadi tolandus lihtsalt ei meeldi. Vastikule hilissügisele vastukaaluks on paras aeg vaadata vanu pilte Kreeta õiterohkusest.

Õpikute poole piilun alles õhtul! Ja mitte enne kaheksat. Portugali nädal ja vaheaeg järjest - tööst nii võõrdunud, et kole kohe! Mitte ei taha! Küll oleks hea kodus arvutitööd teha! Vastav soov on tööotsimise kuulutuste rubriigis olnud ka, aga.... need otsad, mida siis pakuti... oo my God!...
Aga ma tahaks ikkagi nii väga kodus töötada! Saaks olla ise oma aja peremees. See oli ju näha - passi oma tunnid töö juures ära, siis koju .... ja tööd tegema! Võiks ju tööd töö juures teha, aga ei saa. Lihtsalt ei saa ja kõik!

Sirvisin ajaveebi postitusi 2008. aastast. Päris huvitavaid asju on seal! Panen siia paar linki:
Milleks on vaja õigesti kirjutama õppida, kui saab ka teisiti :)
Eelika tegi laulu meie Kaile.

Kohtasin pühapäevahommikuselt tühjas poes kunagist meie kandi inimest - kolleegi teisest koolist ja hoopis teisest Eestimaa otsast. No millele õpetajate jutt varem või hiljem läheb? Ikka koolielule. Muu hulgas tuli juttu koolide koostööst. Õigemini selle koostöö täielikust puudumisest. Koostööd teevad üksteisest kaugel asuvad koolid, aga ühe valla koolid on üksteisele selja pööranud ja ajavad, nina püsti, igaüks oma asja. Imelik oli kuulda, et see on niimoodi ka Eestimaa teises otsas. Lähiümbruse valdadest tean, et nii on jah. Aga miks see niimoodi on? Oskab keegi seda põhjendada? Meie küll ei osanud.

Tõin amplipoti uuesti välja ja suskasin sellesse mõned männioksad. Kuusk meenutab liialt jõulusid. Mänd on kaharam ja vastupidavam ka. Ukseesine jälle natuke kenam!

Kunagi suvel lõikasin ühe laudlina kanga neljaks tükiks. Täna lõpetasin äärepitsi heegeldamise nende linikute serva. Homme viin linikute staffi kooli (kokku 8 + 4). Selle asjaga lõpuks ühel pool.

Tänane päev on olnud täpselt sama igav, nagu iga tavaline tööpäev. Oi, pühapäevad on ühed nirud päevad! Eriti vaheaega lõpetavad pühapäevad! Justkui esimest korda läheks tööle! Õnneks on homse elektrikatkestuse tõttu tööpäev just selline, nagu ta olema saab. Hää seegi!