Päikese viril naeratus

Täna juhtus olema selline päev, kus keset kolmandat tundi jäime kõik aknast välja vaatama... Midagi oli sündimas! Ühel hetkel muutus maailm me ümber justkui avaramaks, heledamaks, puhtamaks. Uudistasime läbi akna, mis siis toimumas on. Aegamisi muutus hall pilvamass heledamaks - valkjaks, ka tumehallikaks. Ja siis rebisid kellegi käed pilvekanga katki... Läbi kärisenud pilveribade vilksatas helesinine taevas! Lapsed vakatasid, siis käis nendest üle kahin ning järgmisel hetkel nad naeratasid... ja taevas naeratas neile vastu päike. Virilalt ja vaid ühe suupoolega, aga siiski! Seda rõõmu jätkus meile ka söögivahetunniks, mille ajal ka need kaks pilti koolimaja trepil tehtud said. Peatselt oli maailm taas hall. Nii tavapäraselt hall ja sünge.

Teist korda naeratas päike siis, kui Kirivalla - Kanavere vahel koju sõitsin. Seekordset naeratust jätkus vaid loetud minutiteks. Nii napilt jätkub novembripäeva päiksesel lahket pilku ja soojust oma maistele kummardajatele. Nii ütlemata napilt.