Elame, oleme, tegutseme...

On kevad või ei ole? Ei ole. Ja kas tuleb, see pole ka veel päris kindel.
Igal juhul on viimased neli päeva tuisanud ja möllanud, et vähe pole. Täna hommikul oma kohustuslikku a 3 km kõmpides tuli üsna uhketest tuisuvaaludest üle ukerdada.
No ma ei tea, mis imepaikades elavad need aiandajad, kes juba lumikellukesi presenteerida saavad ja rooside talvise tervisliku seisundiga kursis on.... Ma saan ainult näpuga näidata, et jah, roosid on kuskil seal... paksu lume all.

Läbi aastate on sookurg meite maile saabunud 22. ja 25. märtsi vahel. Hiljemalt 26. märtsil. Praegu aga..... isegi põldlõokest pole. Ja kuhu tal oleks ka jalgu toetada? Jäätunud lumeväljadele? Vaevalt. Eile möödunud aasta loodusvaatlusi lugedes selgus, et täpselt aasta tagasi oli kohal isegi kiivitaja. Varasematest saabujatest rääkimata. Ometi oli ju ka see eelmine talv pikk, külm ja lumerohke.
Täna õhtul klassis tööd tehes kuulsin, et pargis tegi rähn "kuik-kuik". Ei miskit muud kevadet meenutavat häält!

Igal juhul on õõõõõudne talvetülpimus peal ja selle vastu on ainus ravi - marss soojemale maale! Sinna, kus pole mitte suvekuumus, vaid normaalne kevad. Laupäeva varahommikul see reis algabki. Comeniuse projekti viimane kokkusaamine. Mis aga tähendab, et oi-oi-oi..... see ei saa kerge olema. Igal juhul oleme me peaaegu valmis, et välja panna oma tööde näitus (pildid nendest plakatitest-albumitest tulevad hiljem).

Reis on pikk, väsitav ja pingeline. Kogu lugu tipneb Dante "Jumaliku komöödia" esitusega.

Kõige muu hulgas tuleb õpilastele järgmise nädala tunnid ka ette valmistada. Suuremas osas on see töö juba ka tehtud, vaid neile kõige pisematele tuleb midagi põnevat leida. Aga noh, küll seegi tehtud saab.

Kui mõnda aega tagasi Thela arutles teemal "Elu võimalikkusest maal", siis võin ma tema arutelu täiendada omapoolse tõdemusega, et elu maal on pea võimatu, kui ei ole neljarattalist pereliiget...