Eile, 23. oktoobril avastasin, et lõpuks on ka õunapuud enam-vähem lehtedest vabad. Kastan õnneks ka. Nii sööstsingi juba enne päikesetõusu õunaaeda, et riisumisega peale hakata. Metsa taga oli taevas seda karva, et päike tuleb välja. Noh, tuligi. Küll oli ilus! ma naudin hommikusi hetki õunaaias koos päikesega. saml ajal oli majaesine pime mis pime....
Kahjuks jätkus päikest umbes tunnikeseks. Võib-olla isegi lühemaks ajaks. Lõpuks oli taevas lauspilves ja hall mis hall. Õnneks tuult väga polnud ja ega väga külma ka polnud. Nii saigi üks jupike õunaaiast enam-vähem lehevabaks.
Kuna sobiva ilma korral tule suures kuusehekis jälle langetamistöid teha, siis vägisi kipub selline tunne tulema, et saame omale õunaaia teise külge veel ühe Vahtraaluste ala...
Hiljem sai ka Varjupeenra korrastamise töö ette võetud. Eelmisel sügisel olin tubli ja tegin peenra kastanilehtedest ja kastanimunadest puhtaks. Küll olin selle ettevõtmise eest kevadel tänulik!
Loodan, et ilm kunagi novembri alguses läheb veel natuke soojemaks ning saan tööga lõpuks ühele poole.
Aga täna sajab vihma, mis justkui on vihm, aga samas klõbiseb vastu terrassi mööblit. Ilm on täna päris hukas.