Enne ja nüüd

Vana välisuks on meid teeninud peaaegu kogu meie Tuhalas elatud aja. No ikka palju-palju aastaid. Kuna Klaasimeistrist õnnestus hankida üks kitsuke klaaspakett (pidavat teisel mingid pisidefektid olema), siis hakkas mõte idanema....

Ja nii me maja uue ukse saigi.
Enne .....

 ja nüüd.

Aed ei ole ainult lilled

Sel kevadel ja suvel sai aias ka muid dekoratsioone kasutatud peale lillede. Ka paar istekohta on lisandunud.

"Home for You" kauplusest ostsime sellise ülimugava kiige. Eriti rahul olen, et õnnestus saada käetugedega mudel.

 Meie õunaaeda asus elama Maaema tütreke. Istub teine Valge klaari oksaharude vahel ja kuulatab loodushääli.

 Veidi kaugemalt ka.

 Firmal Viljandi Kujud on FB-s oma leht, kus nad korraldavad toodetele ööpäevaseid oksjoneid. Algpanuseks on 1 euro. Minul õnnestus saada hostapuhma alla konnapõnna. :)

 Proovisin kaltsuribadest riputisi teha. Üks on töökoja seinal,

 teine vanaema terrassil maja seina küljes.

Vana lihatünn sai veidi värskendust - vitsad  said roostetõrjega üle võõbatud.

 

 Ajast ja arust kaelaehetest sai seinale omamoodi huvitav riputis.

 Tuhala mõisast pärit vana malmtooli seljatugi oli kolmest kohast katki. Sellele tegi meistrimees puidust uue seljatoe.

 Üks ütlemata mõnus pingike valmis abikaasa kätetööna. Tema leidis omale koha kaskede all, kus on hea ülevaade suurele osale aiast, samas jalgu puhkav aiainimene jääb suhteliselt märkamatuks.

 Siberi kontpuust sai painutatud raam "ämblikuvõrgule".

Väikesed lisadetailid annavad aiale särtsu juurde ja tekitavad aiakülalistes ohhoo-elamuse.

Roniv asariin

Internetist: Roniv ripplõug ehk roniv asariin (Maurandya scandens)
Kiirekasvuline taim on üsna pea 3 m kõrgune. Kesksuvel kattub massiliselt violetsete õitega (läbimõõt u 4 cm), õitseb septembrini. Vajab tuulevaikset kohta.

Idanes neli seemet. Taimed hakkasid juba pisikestena näitama, et nad on ronitaimed ja tahavad kuskile haakuda.

Õied on sel taimel imeilusad. M

 eeldivad mesilastele, herilastele ja kimalastele. Nad kaovad õietrompetisse üleni.

 Kasvukohaks sai terrassi lillepott. Päikeseline ja tuulevaikne koht (niivõrd, kuivõrd see meie aias üldse võimalik on).

 Tükil ajal avanesid õied ühekaupa (õitseb paar päeva). Hiljem hakkas õisi rohkem üheaegselt avanema.

 Kui õisi on palju, näeb taim vägagi dekoratiivne välja.

 Septembri alguseks on taime lehed värvunud sügisestesse toonidesse. Ka õisi veel jagub.

 Isegi pelgalt sügiseste lehtedega on see taim päris ilus.

 

Pikalt arvasin, et ma järgmisel aastal rohkem seda lille ei kasvata, aga nüüd nägin internetis, et teda on ka rooskakte õitega. Never say never.

Labidaga lahingusse vol 4

Küll oli täna mõnus suveilm! Super! Super! Heinassoo sookured kolmekesi lendamas üle pea ja vaiksel häälel tervitamas, metskitsed üle tee põllul odrateri otsimas, rästad vahtra latvades arvamusfestivali pidamas (nagu Ave armastab öelda), rähn vahtra otsas sepikojas toimetamas, pääsukesed õue kohal lendamas. Ja liblikad, need liblikad! ilus suvi on!

Kui eile sai üsna väheke kaevatud, siis täna sain suurema maalapi korda. Oh, aga pilte tehes selgus, et kaevatud on ikka endiselt ülivähe. Oh heldus küll!

Jõudsin ülikõva ja paakunud maani. Juba labidalehe maa sisse saamine oli omaette kangelastegu. Eks seepärast see jõudlus nii vähene oligi. Aga midagi ikka juba tehtud on.

Rääkisin noortele meestele, et ma teen selle kõige hullema kaevamise ära ja et maa läheb sügise jooksul bveel kindlasti umbrohust roheliseks. Pakkusin välja, et nad siis hilissügisel kaevavad ise selle maalapi teist korda läbi või.... ostavad mullafreesi.... nad lubasid freesi asjus nõu pidada... :)

Labidaga lahingusse vol 3

Täna peame püha - tarkusepäeva. No ei edene kaevamine. Kohe üldse ei edene. Kui ikka hommikul ärgata peavaluga, siis õiget töölooma ikka ei saa.
Natuke sai ikka tehtud. Ja oi, kui palju tööd on veel ees! Suurele hulgale eesootavale tööle vaatamata on mul juba pärsi optimistlik tunne, et tuleval kevadel paneme jälle kartuli maha, nagu nipsti!

Likvideerisin eilse "sea songermaa" kurvid ja käänud.

 Ühtlasi sain parema vaate ka toa aknast. Nüüd ikka paistab, et õues on natukene toimetatud.

Tere, sügiskuu, september!

Ametlikult suvi veel kestab, ilm on soe, kuid septembriga algab minu jaoks siiski sügis. On ju looduski omale sügisvärvides lehti ümber sättimas.
Tõmmu kurereha. No kas pole imeilus sügisene lehevärv!

Kikkapuu hakkab ilusaks roosaks muutuma.

 Kivikangru kaunis roheline jume on tagasi. Aitäh, vihmake!

 Kurekella puhmas jõe kaldal.

Vesikanep.

 Kes tema on, pole aimu, aga lehed on ilusad küll.

 Kollane võhumõõk on põuaga kõrgele kaldaveerele jäänud.

 Vahtrad on juba vägagi sügise nägu.

Vaarikate teine tulemine

Suvi oli ülimalt põuane ja marjasaak jäi suhteliselt kesiseks.

Kas hilist "Polka" vaarikat aitasid hiljutised vihmahood või ta ongi selline sitke sell, aga marju annab korjata ilmselt veel pikalt. Sügis loodetavasti tuleb pikk ja soe ja marjad jõuavad valmida.

Kui seni olin peotäite kaupa korjanud ning mammud vanaemale viinud, siis täna läks esimene karbitäis sügavkülma. Talvel tahaks ju Brita kooki teha. eks ole. :)

Seenehooajale on start antud

Eelmisel sügisel saime suure üllatuse osaliseks, kui avastasime, et kuuseistanduse teenindusrajal kasvas hulgaliselt kuuseriisikaid. Kahjuks jäime tookord lootusetult hiljaks - üle olid kasvanud.

Seekord otsustasime, et hakkame iga paari päeva järel pistelist kontrolli tegema. Nii saigi esimene reid eile, 31. augustil tehtud. Saagiks pisikesed haavapuravikud ning kaseriisikad.

Kuna hammas verel, siis oli ju kohe tarvis ka metsa kiigata. Metsas oli aga totaalne seenepõud. Ilmselt ikka vara veel tänavuse põua tõttu.
Mets ise on aga juba kangesti seda nägu, et varsti-varsti tasub tagasi minna.

Labidaga lahingusse vol 2

On augustikuu viimane päev. Ilm on tagasi suviseks pööranud ning mina jätkan kaevamisega.
Hommikul oli küll selline tunne, et kõik kohad on kanged mis kanged ja kaevamisest ei tule suurt midagi välja, aga võta näpust . vähese "soojenduse" peale läks juba päris kenasti.

Aga siga on siga. No ei viitsi ühte sirget joont mööda kaevata. Ikka kärss siin maasse ja siis, kärss seal maasse.
Tegelikult läksin köögiviljamaa teise otsa, lootuses, et ehk on siin maa natukenegi pehmem kui ta on seal, kuhu eilne järg pidama jäi.
Tehtud sai natukene. Karta, et kui iga päev kaevata, siis ikkagi tubli nädal selle töö peale veel kulub. Maa-ala on ikka petlikult suur.

 "Sõjasaagiks" sain iseenese tarkusest kasvanud "seakate" järelkasvu. Pole paha!

Labidaga lahingusse vol 1

Köögiviljamaa on mitu aastat söötis olnud. No oma 2-3 aastat kohe kindlasti. Asi selles, et ühel hetkel tundsin - ma ei jaksa piimohaka, hariliku ohaka ja mis kõige hullem - kassitapuga võidelda.

Nüüd oleme mõlemad kodused. Mis teha, kui inimesed koondatakse sellepärast, et nad on VANAD. Samas pensioniiga aina tõstetakse, eks ole....

See on päris piinlik, kui maad omav inimene läheb agropoodi ja ostab kartulit võrkkottide kaupa. Jube häbi! See jama tuleb lõpetada! Nii alustasingi eile sõda söödimaa vastu.

Üritasin juba suvel, kuid siis, seistes kahe jalaga labidal, ei läinud see mitte maa sisse. Samahästi oleksin võinud seda akrobaatilist harjutust harrastada betoonkõnniteel.

Nüüd on veidi sadanud ja olukord on sootuks teine.
Alustasin kõige lihtsamast osast - seal oli veel eelmisel aastal peenramaa ning tänavu mõned kurgitaimed, mis kõrgpeenrasse ei mahtunud. Mõned sibulad samal põhjusel ning suvikõrvitsad. Ja kilemaja taga oli kartul maas.

See osa on nüüd kaevatud! Plaanikohane töö.

 Natuke sai plaani ületatud ka. Me kõik tuleme ju oma lapsepõlvest, eks ole. :)

Sügis ei ole enam mägede taga

Kuidagi järsku sai see mõnusalt kuum suvi läbi. Nüüd on jälle tavalised ilmad oma päikese, pilvede ja kohatiste vihmahoogudega. Vahtrad on juba nii sügise tuuril, et kole vaadatagi. Mõni toomingas on sootuks raagus.
Aga aias on veel värve.
Astilbed on tänavu viletsakesed. Ainult madalad jaapani astilbed on vähe kobedama väljanägemisega.

See vana taluaia floks on ülimalt pika õitsemisega. Oma intensiivse värviga pakub ta meie suures aias efektset silmailu.

 Dekoratiivpõõsaste park hakkab end sügisvärvidesse rüütama.

Nendel õrnukestel on Vahtraalustes lõpuks ruumi kasvada.

 Poiss lõikas kevadel seda puud üle väga paljude aastate. (Kui seda üldse keegi varem lõiganud ongi.). Kuna ühe lõikusega ei saa puud korda, siis järgmisel aastal tuleb jätkata. Lõikamisest on kasu näha juba sel aastal - nii palju õunu pole see puu veel kandnud.

 Ja õunad on palju-palju suuremad kui me harjunud nägema.

 Hiline õitseja veel täies ilus.

 Hiid-iisop pole meie viletsal pinnasel just märkimisväärselt "hiid", aga ta meeldib mulle iga päevaga aina rohkem. Kui vaid õnnestuks teda ületalve hoida!

 Nagu hea aiasõber õtles: Nemad on hurmurid igas arengufaasis.

 Esimest korda üritan jorjenit kasvatada.

Kui suvel tundus, et sel aastal jääme õunamahlast ilma, siis nüüd näib, et midagi peaksime ikka saama.