Kuidagi järsku sai see mõnusalt kuum suvi läbi. Nüüd on jälle tavalised ilmad oma päikese, pilvede ja kohatiste vihmahoogudega. Vahtrad on juba nii sügise tuuril, et kole vaadatagi. Mõni toomingas on sootuks raagus.
Aga aias on veel värve.
Astilbed on tänavu viletsakesed. Ainult madalad jaapani astilbed on vähe kobedama väljanägemisega.
See vana taluaia floks on ülimalt pika õitsemisega. Oma intensiivse värviga pakub ta meie suures aias efektset silmailu.
Dekoratiivpõõsaste park hakkab end sügisvärvidesse rüütama.
Nendel õrnukestel on Vahtraalustes lõpuks ruumi kasvada.
Poiss lõikas kevadel seda puud üle väga paljude aastate. (Kui seda üldse keegi varem lõiganud ongi.). Kuna ühe lõikusega ei saa puud korda, siis järgmisel aastal tuleb jätkata. Lõikamisest on kasu näha juba sel aastal - nii palju õunu pole see puu veel kandnud.
Ja õunad on palju-palju suuremad kui me harjunud nägema.
Hiline õitseja veel täies ilus.
Hiid-iisop pole meie viletsal pinnasel just märkimisväärselt "hiid", aga ta meeldib mulle iga päevaga aina rohkem. Kui vaid õnnestuks teda ületalve hoida!
Nagu hea aiasõber õtles: Nemad on hurmurid igas arengufaasis.
Esimest korda üritan jorjenit kasvatada.
Kui suvel tundus, et sel aastal jääme õunamahlast ilma, siis nüüd näib, et midagi peaksime ikka saama.
Aga aias on veel värve.
Astilbed on tänavu viletsakesed. Ainult madalad jaapani astilbed on vähe kobedama väljanägemisega.
See vana taluaia floks on ülimalt pika õitsemisega. Oma intensiivse värviga pakub ta meie suures aias efektset silmailu.
Nendel õrnukestel on Vahtraalustes lõpuks ruumi kasvada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar