Lumme uppunud õu ootab kevadet ja sinna juurde kuuluvat sagimist. Või tegelikult ootan ikka mina seda kevadet?
Takjad külatee ääres on uhked valged mütsid pähe saanud.
Küll on mõnus olnud see pühade aeg! Ma pole juba viis päeva toidupoes käinud. Mis on üks ütlemata suur ime! Lihapirukate tarvis tehtud hakklihatäidist jäi pirukateost veidi üle. Panin selle sügavkülma ning täna oli väga hea sellest materjalist frikadelle teha! Ja kuidagi ei saa mainimata jätta, milline suur õnn oli see, et tänavu tillipeenral taimed lokkasid. Küll on hea värskelt lõhnavat tillipuru toitude sekka soputada! Kuskil sügavkülma nurgas peaks olema ka hakitud sibulapealseid, aga neid ma pole veel üles leidnud. Kahes suurest jõulukringlist ei saadudki üks-kaks-kolm jagu. Aga sellest polnud midagi - tükike mikrouuni ja välja võtad imepehme kringli - justkui äsja küpsetusplaadilt võetud!
Vaatan igal pööripäevale järgneval päeval õues valitsevat päevavalgust ja sisendan endale, et näe, juba on päev tsipake pikem. Kasvõi poole minuti jagu. Asi seegi! Kes ei hinda piskut, ei oska ka suurest lugu pidada - kõlab vist sedamoodi üks vanarahva tarkusetera.
Üks hea kild on ka kõrvu jäänud: Praegusel raskel ajal on gravitatsioonijõud kõigil suunurgad allapoole venitanud. Kange gravitatsioon siin planeedil Maa :)