Varahommikul olime hädas! Oleks mina roolis olnud, siis sinna hange otsa ma jäänud oleksingi. Kuni lumi ära oleks sulanud, ilmselt.
Meil ei ole just kõige madalama põhjaga auto, aga lund lükkas ikkagi enda ees kui sahaga.
Keldri juures algas jama. Edasi saime liikuda ikka meeterhaaval. Ikka nii: natuke edasi, kuni takistus nii suur, et auto kinni jäi. Siis tagurdada ja uuesti meetrike edasi rammida. Auto lükkamisest siiski pääsesin. Ei aita siin kolkas miski muu - tuleb aga jälle üks lumelabidatest autosse panna. Ja oi, küll oli kange tahtmine valda helistada ja küsida, kas neil seal korda on või pole üldse.
Eelmisel talvel sõitis lumesahaga traktor 1 (loe: ühe) korra meie sissesõiduteed mööda alla.
Aga mis kasu sellest helistamisest olekski! Ma isegi ei teaks, kellele sel puhul helistada tuleks. Ja karedetavasti oleks ka vastus ette teada. Noh, et küll tullakse, kui sinnakanti jõutakse ehk teisisõnu: uppuja päästmine on uppuja enda asi. Talvises versioonis toimub uppumine lumme.
Head vana aasta lõppu, talvevihkajatest Eestimaa külaelanikud!
Ja veel paar pilti tegelikult muinasjutuliselt ilusast talvest täna, 31. detsembril. Niisugust kena lumist maastikku ei kohta just sageli. Preagu on kell 14.20 ja aknast välja vaadates tuleb tõdeda, et jälle sajab. Sajab sellist rahulikku külma-ilma-lund. Ja kasvuhoone katuseviilu taga on veel ka päikese kuma näha. Ilus ilm!
Kui nüüd tõsiselt mõelda oma piltide üle, siis ilmneb, et mul on kaks lemmikkohta, kus pildistatud saab. Üks koht on välisukse ees trepil ja teine on jõe ääres tammi kõrval. Aga nii ongi hea võrrelda maastiku muutumist aastaaegade lõikes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar