Kõue Rahva Majas

Täna õhtul pool kuus võtsime ette sõidu ajalooteemalisele üritusele Kõue Rahva Majja. Muidu tundus, et see on ikka üsna kaugel (on ju mu töökohtki kaugel), aga 25 minutiga olime kohal.

See maja on vist väga õige koha peale ehitatud, kuidas muidu on tal nii hea aura. Mis peaks minul selle majaga asja olema, aga tal on mingi võlu või tõmme või ma-ei-tea-mis, aga seal on tõesti hea olla.

Kammerlikus õhkkonnas ajalootunnis tutvustas Valdo Praust Kose kihelkonna teedevõrgu arengut läbi 1000 aasta.
Erudeeritud esineja "maaletooja" on Triigi külavanem Juhan.

Professionaalselt koostatud PowerPoint esitlust oli väga huvitav vaadata-kuulata.

Isegi minul kartograafias väga kehvasti orienteeruva inimesena oli põnev. Rääkimata Arnest, kes minu arust pidevalt kaartides tuhnib.

Kui ainult.... Jah, ma ei ole ikka veel terveks saanud! Pikapeale oli tõeline vaev ennast istuvas asendis hoida. Vaatasin aga enda kõrvale jääva katusealuse nišši poole ja soovisin, et ma võiksin olla nähtamatu ning sinna katusealusesse unkasse pikali visata, silmad kinni panna ja esinejat kuulata. No vahepeal muidugi oleks piilunud slaide ka.... Pea on justkui vatti täis, pisarad voolavad ja üldse aitas vastu pidada vaid kaasa võetud pudel vett. Vastasel juhul oleksin ammu trepist alla kapanud ja õues ennast hingetuks köhinud. Ja mis kasu sellest Brontexi tabletist üldse on, kui bronhides pole midagi - ainult kurgus... Ja jagu sellest jamast ma ei saa.

Homse päeva olen toas. Lubasin seda oma meesperele ja eelkõige iseendale. Aga, nojah, lubadustest annab alati ühel või teisel moel kõrvale hiilida. Eks homme ole näha!

Meetort

Taigen:
3 spl mett
2,5 dl suhkrut
3 muna
2 tl soodat
5 dl jahu

Kreem:
1 kg hapukoort
2 dl suhkrut

Valmistamine:

• vahusta munad kohevaks vahuks
• kuumuta potis mesi ja suhkur, kui segu on tõusnud keema, lisa munavaht
• sega juurde sooda ja tõsta pott tulelt
• lisa jahu ja sega tainas ühtlaseks
• jahuta tainas, vormi jahusel laual piklikuks tükiks ja jaga see kuueks osaks
• kuumuta ahi 250 kraadini
• rulli taigen lahti ja küpseta ükshaaval ~ 10 minutit
• sega hapukoor ja suhkur ning määri kreem jahutnud kihtide vahele
• purusta üks koogikiht pisikesteks tükkideks ja puista tordile
• lase tordil seista külmikus üle öö
• lõpuks tasanda ääred noaga ühtlaseks

Kringel

Koostisained:

150 g võimargariini
1 kl suhkrut
2 muna
2,5 - 3 kl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut
2 tl kaneeli
2-3 peotäit rosinaid
1 kl õunapüreed

Valmistamine:

Rasvaine vahusta suhkruga.
Lisa ükshaaval munad ja omavahel segatud kuivained vaheldumisi õunapüreega.
Küpseta 50 min 180 kraadi juures.
Kook vala üle valge .sokolaadi glasuuriga.

NB! Kui küpsetad kringlit jõuluajal, lisa taignasse ingverit, nelki, kardemoni, šokolaaditükikesi, marmelaaditükikesi , pähkleid jne.

Väga maitsev kapsas!

Ja valmis saab 1 ööpäevaga!

2 - 2,5 kg kapsast lõika tükkideks koos kapsavarrega nii, et kapsas ei laguneks.
Lao kapsatükid emailpotti.
Puista iga kihi peale riivitud porgandeid ja tükeldatud küüslauku.
Vala peale keev marinaad:

1 l vett
0,5 kl suhkrut
~ 60 g äädikat
0,5 - 1 kl toiduõli
2 spl soola

Peale aseta raskus (nagu ikka kapsa hapendamisel)

Salat rohelistest tomatitest

3 kg rohelisi tomateid - tükelda
1,5 kg porgandeid - riivi
1, 5 kg sibulaid - lõika seibideks
Sega komponendid läbi, lisa 100g soola (võib ka veidi rohkem)
Jäta seisma 10 - 12 tunniks

Eemalda tekkinud mahl.
Lisa salati komponentide hulka:
300 g toiduõli
300 g suhkrut
100g 30% äädikat
terapipart
loorberit
Vajadusel kalla salati hulka eelnevalt teise nõusse kallatud mahl.

Kõik salati komponendid sega hoolikalt läbi. Kuumuta 30 min (mitte keeta) ja tõsta purkidesse. Kaaneta õhukindlalt.

Porgandikook

Taigen:
3 muna vahustada 0,5 klaasi suhkruga
1 klaas jahu, millele on lisatud 2 tl küpsetuspulbrit
1 klaas peene riiviga riivitud porgandit

Glasuur:
0,5 pakki hapukoort (250g)
0,5 kl suhkrut
1 sidruni koor ja mahl

Huvitav ja üllatavalt maitsev kook!

Mis täna tehtud, ....

....see homme hooleta!

Juhindudes nendest tarkadest sõnadest, võtsin üles porgandid ning punased peedid. Saak on
panipaika ära ka mahutatud, pealsed kompostihunnikusse taritud.

Aga vot maad ära kaevata täna küll ei viitsinud! Õigemini ei jaksanud.

Ja see tänane spordipäev on suutnud mind täielikult desorienteerida - selline tunne, et nädalavahetus on juba käes. Aga ole sa lahke - homme alles reede!

Vau! Kinupilt, missugune!

Ehh! No mis asi see nüüd olgu! Kunagi aastate eest sai vahitud seebikaid. Õnneks vaid ühte seriaali korraga! Siis ühe seriaali lõppedes (peaosas Sonia Smith) tegin selle seebindusega "lõpparve". Nüüd on uus magnet, mis tõmbab teleri ette, tahan või ei taha. Tegelikult selline... kuidas nüüd öeldagi... noh, selline kahtlase väärtusega saade, aga ju siis tootjad jagavad seda psühholoogia värki...

Tänane "Naistevahetus" oli rohkem selline huumorisaade.
Vahetusse läksid üle ootuste asjalik pungiplika ja paljulapseline tädi maalt. Ja mõni tegelane kippus või nahast välja pugema...., aga eks nädala pärast on näha, kas ikka tasus pugeda või oli see üleliigne ja isegi kahjulik ponnistus.

Ja millest see küll tuleb, et juba mitmendat korda on näha - kuulda, et ikka väga -väga alaealised on titemammad? Kus koolikott ja pinal on? Marss kooli, lapsed!

Muutliku ilmaga septembripäev

Koju sõites nägin taevas ilusat selgetes toonides vikerkaart. Pilt on tehtud üle Kanavere küla väljade.
Enamasti jääb vikerkaare algus kuskile metsade taha.
Vaid ühe korra olen näinud vikerkaare algust - see oli põllul. Jätsime auto seisma ja imetlesime seda vaatepilti tükk aega. See oli tõesti kordumatu vaatepilt! Ja see oli mu koduteel Äksi - Kolu lõigul.

Tööpäev ise oli piinarikas. Kuus tundi. Õnneks kolmas tund vaba. Hommikul oli vaevu hääl olemas. Mida tund edasi, seda vähemaks häält jäi. Lõpuks oli mingi kummaline sosin. Kuidas nii tundi anda on võimalik? Aga on! Ja võib-olla, et pareminigi kui muidu. Lapsed tahavad ju kuulda, mida neile räägitakse. Kui aga "volume" nuppu pole, siis tuleb olla hästi tasa, et kuulda. Me saime väga kenasti hakkama. Probleemile ütlesin, et kui ta ei saa intsidentidesse sattumata vahetunnis olla, siis olen ma valmis oma vahetunni ohverdama ja temaga koos klassis istuma. Ähvardasin ka tualetti kaasa minna, et seal jama ei tekiks. Selle peale tehti küll väga kohkunud nägu ja kaheldi, et kuda ma ikka sinna lähen.

Muuhulgas piirasid kolmandikud mind täna küsimusega, et millal nemad omale ajaveebid saavad teha. Neljandikel ju on. Nojah, eks see asi tuleb ette võtta küll, aga millal täpselt, veel ei tea neile öelda.

Septembrihommik

See klõps sai tehtud hommikul kell 6.12. Udu ei õnnestunud pildile püüda nii efektsena, nagu ta tegelikult looduses on. Ühel hommikul sõitsin tööle. Päike paistis (just sellel kõrgusel, et kaitsesirmist polnud mingit kasu ja ega päikeseprillidestki mitte)... no ja tol hommikul oli udu nii paks, et mul kojamehed töötasid tavalisel vihmakiirusel. Esiklaas oli pidevalt kleepuva uduga kaetud.

Ja soe on täna. Ja tuulevaikne. Kuna täna hommikul sai jälle liiga vara üles ärgatud, siis oli aega ajalehtede e-versioone lugeda ja Koolielu portaali vestlusringile sai ka pilk heidetud.

Poliitika teemal hoidun sõna võtmast, aga niipaljukest pean vajalikuks mainida, et mõni onu kipub KOV valimiste eel suisa oma nahast välja pugema. Aga kuidas ta, vaeseke, talve tuleku eel ilma nahata toime kavatseb tulla, sellest ma aru ei saa. Ja veel - .... ei, parem hoian omale :)

Aga vot Koolielu vestlusringi teemal võtan ikka sõna küll. See hakkab järjest rohkem kurikuulsa Delfi kommentaariumiga sarnanema. Küll urgitsetakse direktorite, õppealade, huvijuhtide kompetentsuse teemadel, küll lahatakse kolleegide tunnikoormusi, küll arvustatakse kommentaaride kirjastiili ja -viisi. Küll tehakse sarkastilisi märkusi kirjavahemärkide ja suurtähtede teemal. Pagan küll - mul on siinsamas teinekord tähevead sees ja suurtäht puudu. See ei tähenda, et ma kirjutada ei oskaks! Lihtsalt kirjutatut üle lugedes ei märka tihtipeale neid vigu.

Lisaks on Koolielu foorumi leidnud üks kahtlane tegelane, kelle peret ja lapsi väidetavalt represseeritakse. Pidevalt kedagi kas tapetakse või tehakse muid jõledusi. No peab ikka sellel piinataval visa hing olema! Tegelikult kipun arvama, et tegemist on kodanikuga, kellelt hakatakse vanemlikke õigusi ära võtma. Ja siis lugejad näägutavad vaese moderaatori kallal, kes neid jamasid õigeaegselt ei kustuta. Aga - me ju ise lisame õli tulle kirjutades neile jamadele kommentaare. Klounil on mõtet tsirkust teha seni, kuni tal jätkub publikut. Ja publikut on. Vaatamata sellele, et laimatakse konkreetseid inimesi, konkreetset kooli, valda ja jumal teab, keda veel.

Üldiselt on lugu nii, et isegi, kui oleks mingi teema, mille tahaks selles foorumis püstitada, siis jääb see küll tegemata. On muid võimalusi. Aga ikkagi kurb, et õpetajad niimoodi üksteist tümitavad ja igal võimalikul ja võimatul moel üritavad üksteisele "ära teha". Meie, kooliinimesed, peaksime siiski kokku hoidma. Nojah, see on pelgalt minu arvamus.

Uus ja huvitav leid

Et gmail on üks hea ja mahukas meiliteenus, sellest olen ammu aru saanud. Täna sain uue põneva leiu osaliseks. Nimelt oli mu postkastis üks tundmatu aktiivne aken ühe küsimusega. Küsisin siis vastu, et kellega sa minu postkastis räägid? No jummalast lahe! Nagu teine Skype kohe!

Vaatasin, et Marikal ka kirjas, et on on-line....
Sai ka temaga suheldud ja hariduselu asju Eestimaa maakohtades arutatud.
Kurb küll, aga tema suletud kooli üheksal inimesel ei ole siiani tööd! Õudne - meid pole kellelgi vaja! Mis värk see on? Kas toimub õpetajate ületootmine? Majanduskriis ka selles valdkonnas - tootmine ja nõudlus pole tasakaalus.
Ja nagu arvata oligi - naaberkool, kes lootis kõik suletud kooli õpilased omale saada, sai kõigest 5 õpilast juurde. Vägisi ei tee ikka midagi. Asjad liiguvad just nii, nagu on peredele ja eelkõige lastele kasulikum. Mitte vallale.

Üks hea asi on ka käima lükatud. Mu mehe ajaloo, koduloo ja arheoloogiateemaline raamat läheb kirjastamisele. Isegi keegi kunstnik on kaubeldud kaant kujundama ning legendaarsest matkakepist tuleb üks korralik foto teha. See pidavat ka sellesse raamatusse minema.
Margit pakkus välja, et raamatu presentatsioon tuleb ka korraldada ja see võiks toimuda Tuhala kunstikambris, nagu vana kuivati nüüd nime on saanud. Margit arvas, et kutsed tuleb saata koolidele, raamatukogudele, ajaloo- ja arheoloogiahuvilistele jne, jne. Loodan, et see asi ei kuku kaela liiga kiiresti. Ma vajan selle mõttega harjumiseks veidi aega.

Ja nüüd intensiivravi läbi viima! Mul pole mitu aastat isegi mitte nohu olnud. Nüüd on nina nagu kasaka pasun ja kurk on ka mingite kahtlaste eluvormide poolt kinni müüritud.

Jalgrattaga sõitmas

Tänase tööpäeva lõpetasime sportlikult. Tegime jalgratastega oma tavapärase 12km ringi.
Kiriku ristmikul on ilusad suured kased, mis igal sügisel värvuvad kollaseks laiguti.
Vesioinas Kata silla juures on jälle tööle jooksutatud.

See osa Kata külast on minu meelest üks imeilus koht. Ja pole see viimase paarikümne aasta jooksul suurt muutunud ka. Nojah, haljastuse hooldamise vahendid on tänaseks tõhustunud, seega murupinnad on ühtlasemad.

Sibulapirukas

Taigen:
100g margariini
3 dl nisujahu + 1/2 dl rukkijahu
1/2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
circa 1/2 dl külma vett

Täidis:
6 suuremat sibulat (500 g)
20 -30g margariini või õli
2 muna
musta pipart
muskaatpähklit
soola
1 pakk (see väiksem) hapukoort
1 1/2 dl riivitud juustu

Valmistamine:

• Näpi kausis kokku rasvaaine, jahu, sool ja küpsetuspulber. Lisa külm vesi ja vormi taignast pall (!) pane taignapall üheks tunniks külmkappi.


• Koori sibulad, lõika õhukesteks viiludeks. Hauta potis madala temperatuuri juures rasvaines pehmeks. NB! Pruuniks ära sibulatel minna lase!


• Tõsta pott tulelt ja sega sibulate hulka hapukoor, munad ja pool riivitud juustu kogusest. Maitsesta segu korralikult!


• Vajuta taigen koogivormi põhja ja servade vastu. Pane taigen ahju küpsema. Nipp! Kata taigen fooliumiga, siis ei kerki taigen küpsedes üles. Küpseta ca 10 min.


• Vala täidis taignale. Puista kõige peale riivitud juust. Küpseta veel ca 20 min, kuni pirukas on pealt kuldpruun.


• Serveeri kuumalt!

Nagu ikka, nii seegi kord sai piruka komponentide kogustega meelevaldselt talitatud. Küpsema läheb pirukas küpsetusplaadile, mitte vormi.

Pühapäevased toimetused

Õnneks on täna ka kena päikeseline päev! Muideks, eile õhtul oli veel viitsimist üle vaatamist ootavate vihikute-töövihikutega ühele poole saada.

Mis siis pühapäev endaga kaasa toob:

1. Tarisime elutoa vaibad terrassile. Kahe suure vaiba küürimiseks kuluks kole palju seda õiget vaibapuhastuse vahendit. "Vanish" või mis ta säänne meil ongi. Tuleb kasutada muid vahendeid. Leidsin, et tavaline pesupulber kuumas vees lahustatult on piisavalt hea vahend ka põrandavaiba puhtaks nühkimiseks. Ostsin suisa kaks harja, et mine sa nende vastupidavust tea, aga väegade vastupidav toode juhtus olema. Ei lagunenudki töö käigus algosakesteks!
Vaibad saavad küll puhtaks, aga ühtlasi jäävad ka sõrmenukid nahast ilma.

Tänase päeva on vaibad terrassil - neile hakkab kohe-kohe päike peale paistma ja teeb seda kohe õige mitu tundi. Aga karta on, et nad peavad ka homme õues olema - kole märjaks said teised.
2.Tõin sibulad saunast ära. Puhastasin, sorteerisin ja suuremad laotasin veel mõneks ajaks kasvuhoonesse.

3. Lõunaks mulgipuder suitsuribiga. Nutavad...., aga söövad - poisid, ma mõtlen. Oi, küll nad soigusid! Magnus leidis ühe suitsuliha tükikese küljest killu krõmpsluud. Küll veeretas seda taldriku peal! Ma siis demonstreerisin, et näe, nina otsa saad liigutada, seal on krõmpsluu. Surgib siis oma taldrikul edasi ja kontrollib iga vähegi suuremat lihatükki, et äkki on jälle mõni "nina" pudru sees. Siis tuli Madis ka sööma, ise sellise kannataja näoga. Magnus õpetas elutargalt, et vaadaku vennas ikka hoolega üle kõik vähe suuremasd lihatükid, kuna karta on, et nende küljes võib mõni nina olla.

Igatahes mina süüa ei saanud! Naera nii, et pisarad voolavad! Isa püüdis oma poegi kasvatada ja manitses söögilauas viisakalt käituma, aga tal oli ka tõsine olemisega vähe raskevõitu. Säärane tsirkus siis selle õnnetu mulgipudruga!

Laupäevased tööd - tegemised

Ma ikkagi ei olnud reede õhtul nii tubli, nagu kavatsesin olla :) Aga see-eest sai tublisti magatud. Sellest kena õhtu maha magamisest on nüüd tagantjärgi muidugi kole kahju, aga mis teha.

1. Ja nii algaski laupäev töiselt (õpsi-töiselt): 4. klassi mata KT nr 1 on parandatud. Hinded e-koolis. No ei saanud klass kokkuleppest kinni peetud! Ikkagi üks 4 tuli sisse. Preemiakomm jääb saamata. Vot nii! 4. klassi mata tunnitöö ka hinnatud ja e-kooli märgitud.

2. Põldoakaunad lüditud. Puuvillase riide peal terrassi lauale kuivama pandud. Riidega koos on hea kogu staff õhtul kokku korjata.
Vahepalaks: Paistab, et meie emased kassid Sohvi ja Hallu on koos väimeespojaga (võõras must isakass) kodust jalga lasknud. Hugobert on nüüd palju kodusem, palju vähem pahur ja hoopis rahumeelsem. Istume praegu Hugobertiga terrassil ja naudime keskhommikut. Kes kasukat kohendades ja pikutades, kes kohvi juues ja uusi "sõjaplaane" välja mõeldes... 3. Kasvuhoone tühjaks veetud. Varred lõkkeasemele, aga tuld ei taha nad kuidagi võtta... Kasvuhoone ja lõkkeplatsi vahet seerides jäi pilk peale läbi "viledaks kulunud" toominga paistvatele pilvedele. Toredad kontrastsed toonid jälle! Kuigi jah - need värvitoonid pole enam kaugeltki nii säravad kui nad olid veel kuu - poolteist tagasi.Kasvuhoonega on nüüd lõpuks asi ühel pool. Maa on kaevatud. Küll võttis ikka aega! Selline ajaraiskamine ajab kohe hinge täis.
Ja enesetunne pole kaugeltki mitte kõige parem. Aga ma keeldun uskumast, et poiste tõbi mulle ka külge on hakanud. Pigem on asi jõletukuumas kasvuhoones mitu tundi rassimises. Ma vähemasti loodan nii.
4. Kasvuhoone korrastamise vahel sai tehtud ka üks kiire trett Kosele apteeki. Noored mehed on mõlemad tõbised. Loodetavasti pole tegemist uute seagripi juhtumitega.

5. Värvisin pumbamaja. Majapoolne külg on tehtud, sissesõidutee külg on tehtud nii palju, kui kallaku peal redel võimaldas. Igal juhul redeli peale, mis toetub maapinnale vaid ühe jalaga - no ega ikka ei roni küll. Ma pole Karlsson. Õues lõppes laupäevane tööpäev kolmveerand kaheksa.

Muide, voodrilaudade kvaliteedil on ikka väga suur vahe. Seda oli just värvimisel tunda. Uuema aja voodrilauad on kohe palju-palju siledamad.

Ja niiiii palju töid oleks tahtnud veel ära teha! Aga.... ei jõua kohe kuidagi...

Päikeseline septembrihommik

Varahommikul olid õued, põllud ja heinamaad mattunud paksu, valgesse, kleepuvasse udulaama.
Kell kaheksa särab päike juba üsna kõrgel.
Iga rohukõrs on end edevalt pärlitega ehtinud. Küllap rohukõrred tahavad päikesele näidata, kui ilusad nad on. Ja päike näeb neid pärleid. Tema tähelepanu jagub igale üksikule kõrrekesele, ka kõige madalamale ja tagasihoidlikumale - rohi kiiskab ja sillerdab hommikustes päikesekiirtes.

Õhtused toimetused õues

Toimetasin üle mitme-mitme päeva natuke ka õue peal. Katkusin põldubade kaunad varte küljest ära ning viisin kasvuhoonesse varju alla. Varred ja muu sodi läks kompostihunnikusse.
Kaevamine jääb nädalavahetuse peale. Tegelikult tahaks juba ka porgandi ja punase peedi üles võtta, aga ju on ikka liiga vara veel. Pumbamaja servaliistudelt on lahtine värv maha kraabitud. Pumbamaja värvimine on ka üks nädalavahetuse plaanidest.

Eile lubasin oma meesperele, et ma ei tee enam mitte ühte ainumast purki ei moosi ega salatit. Õunamahl ei lähe muidugi arvesse. Ah sa pagan! See õunamahl tuleb ju ka ilmselt nädalavahetusel ära teha! Hää, et meil kartul üles on võetud! Mitme tuttava peres seisab nädalavahetusel just see töö ees.

Kolmveerand kaheksa läksime kutsikaga jalutama. Ta meil juba päris suur! Kuu keskel saab neljakuuseks.
Sügise valgus ja värvid küüni taga jõe ääres,

sauna juures vanas pargis,

kivikangru kõrval (mis värve siin raagus toomingal enam),

uue pargi noortes mändides

ja õhtutaevas.

Veerand üheksa helistas poiss ja kutsus endale Sepiku bussipeatusesse järgi. Huvitav on see, et kui telefonihelina järel kutsikale öelda: "Lähme!", siis jookseb ta joonelt auto juurde. Meie autokoer teab juba, et helin tähendab peatset autosõitu.

No ja nii ma siis sõitsin... Kuni ühel hetkel olin Kolus tartu maantee ääres. ise veel mõtlesin, et kuhu, pagan, ma siis nüüd minema pidingi. Ega`s midagi, pöörasin ümber ja sõitsin tagasi. Poiss imestas, et mis värk - tema vaadanud, et üks auto tuleb hirmsa lendamisega, et ju see meie auto on. Aga ole siis lahke, auto pani madallennul mööda nagu postist :)

No ma olin nii mõtteisse süvenenud (teema eelmises postituses), et ainult sõitsin - selline rutiinne tegevus ju see...

"Võlast vabaks" jäigi vaatamata. See Starmani digitelevisioon on selline kahtlasevõitu. Vähemalt meie puude all. Õhtuks kaob eesti kanalite levi sootuks. Vahi aga Discoveryt ja Science`it.

Pühapäev

Hommik kulus mitte millelegi - väga ebamäärane väljend, aga paremat ka ei leidnud, kuna midagi erilist ei teinudki. Lihtsalt olin. Võiks arvata, et kui meesperet, kes pidevalt midagi vajaks (sokke, pastakat, koopiapaberit, labidat, süüa, lihtsalt hüva nõu), kodus pole, et vot siis ma alles teen suuri tegusid... Hoopiski mitte! Vedru käib sellise tühja tuiamisega täiesti maha.

Õnneks käis naabrinaine õunu viimas (huvitav küll, aga tema aed on täiesti õunavaba). No tuleme siis tuppa kohvitama - järsku jääb ta nagu soolasammas seisma ja näitab näpuga (!!!) laua poole. Endal niisugune uskumatu-imestunud nägu , nagu oleks UFO-t näinud. Küsimuse peale, mis sul hakkas, näitas ta veelkord laua poole. Ja siis selgus selle imestamise põhjus! Ta oli "šokeeritud" nähes täiesti õpikute-töövihikute- paberite- märkmike-päevikute-vaba lauda. Küsis tõsimeeli kohkunult kas mind on koondatud.
Selle pildi tegi mu kohkunud naabrinaine. Käskis pildi juurde punasega trükkida ka kuupäeva. Nu daa! Niipaljukest siis minu katsest inimeseks hakata, nädalavahetusel puhata ja olla lihtsalt mina ise, mitte 7 päeva nädalas ühe konkreetse kooli õps. Mõni inimene saab sellise afääri peale veel rabanduse!
Naabrinaisele sai lohutuseks öeldud, et õhtul on mu laud jälle tavapärases konditsioonis, sest vähemasti vastu ööd tuleb homsed tunnid ette valmistada. Tunniplaan peas ei ole ja vot ei vaata ka veel! No igal juhul mitte enne kella kuut!

Üllatus-üllatus! Mis kooki ei ole ma sel hilissuvel ja varasügisel veel üldse teinud? Vastus: Õunakooki!!!! Seda kõikse lihtlabasematki mitte! Masendav! Ja ise olen püstihädas, et mis nende õuntega peale hakata. Täna siis sai see puudujääk likvideeritud. Koogi põhjaks biskviittaigen viiest munast. Kartulijahu ja nisujahu pooleks. Kasutasin tuviõunu ja oi, neid sai koogile ikka palju peale uhatud! Viis munavalget vahustasin hästi tugevaks vahuks ja üsna vahustamise lõpus lisasin ka veidi suhkrut. See munavaht sai õunatükkidele peale kallatud. Ahjaa! Tegelikult sai biskviittaigen tehtud 5 munast + veel viiest munakollasest. Õuntele panin seekord peale vanillisuhkrut, mitte kaneeli.

Täna oli kutsikal traksidega jalutamise teine treening. Läksime külatänavale tšillima. Tegelikult sai maha mängitud komöödia "Daam koerakesega". Hää, et keegi ei juhtunud seda spektaaklit nägema! Pontsu kündis vahepeal koonuga maad, siis rullis ennast maas, siis kukkus kappama ja keeras jalutusrihma ümber minu jalgade niisugusesse umbsõlme, et selle lahti harutamine oli juba iseenesest paras etendus. Ja seda keset teed! Oleks nüüd mõni auto tulnud, ei kujuta ette, kuidas me tee pealt ära oleksime saanud. No õnneks on meite kandis liiklustihedus ikka kordades-kordades väiksem kui suurel maanteel (tegelikult sisuliselt olematu). Aga pole viga, küll me õpime ja harjume ja taltume!

Laupäevast kokkuvõtvalt

No kuda on õnnestunud hommikune plaan koolile mitte mõelda? Üle ootuste hästi! Kui nüüd natuke ikka mõelda, siis Arvo küsis reedel, kas olen oma e-kooli juba üle vaadanud. Vot ei vaata täna ka veel mitte! Põhimõtteliselt ja kangekaelselt, vot! Esimesel nädalal siis "kõigest" kuuepäevane töönädal. Huvitav-huvitav, kas õnnestub nii kindlameelseks ka edaspidi jääda? Kui õnnestub, siis on väike lootus, et minust ka hakkab lõpuks ometi inimene saama. Pireti ajaveebi lugedes hakkas küll kole häbi. Kuidas küll mõni õpetaja suudab olla nii mitmekülgne! Ja mina muudkui teen siin omale vabu päevi....

Tomati-sibula-õuna-küüslaugu salatit sain 10,5 liitrit! Nii pidigi tulema, sest potti ma ise pliidi peale tõsta ei jõudnud.

Enne Paunkülla minekut käisime Kosel. Puruvana poes küsisin müüjalt, kas neil on trakse väikesele koerale. Leiti üks komplekt: traksid ja jalutusrihm. Kahe müüjaga pusisime ja proovisime ette kujutada, kuidas see koer nende trakside sisse tuleb toppida. Üks arvas ühtmoodi, teine teistmoodi ja kolmas veel omamoodi:))) Lõpuks tuli poodi üks meesterahvas. ma palusin temal meesterahva loogika ja tehnilise taibuga kolmele jänni jäänud naisele appi tulla. No ja oligi abi! Ära ostsin selle viguri!
Kodus sain sipleva ja hüpleva kutsika kuidagimoodi nende trakside sisse. Tegime siis proovisamme. Oh sa taevake! Pontsu tõstis sellist hädakisa, et anna aga olla... Lõpuks oli kõhuli põrandal maas ja keelsus jalgu alla võtmast. See oli ikka täiesti talumatu ahistamine, vähemasti meie kutsika meelest. Ega´s midagi - homme on teine treening.

Kuda siis ilmateade täkkesse läks? Lubati ju üleüldist laussajuga päeva... Päike paistis ja vihma polnud terve päeva! Usu siis veel ilmateadet!

Paunkülas

Minu mees oli kutsutud Paunkülla kõnelema hästi vanadest aegadest. Üritus algas endise Paunküla kooli juures lipu heiskamisega. Praegu kuulub hoone Audentese Spordikoolile. Siin viiakse läbi treeninglaagreid. Noh, maja on vähemasti kasutuses. Ja kui ma nüüd ikka õigesti kuulsin, siis kasutab maja ka Paunküla külaselts.

Lipu heiskamise järel sõitsime vana koolitare asemele. Külarahvas oli võtnud kätte ja kaevanud mantelkorstna jäänused suure põllukivide hunniku alt välja. Plaanid on selle koha edasi arendamise osas veel suured. Seda oli kena kuulda.

Sel ajal, kui suure kivi kohale toimetamise seiklustest räägiti, olin ma jälle jumal teab kus. Igatahes nii paljukest kuulsin, et kivi oli algselt olnud kuskil Tartu maantee ääres ja kandnud endas üsna suurt ohtu liiklustrassile. Järgneva pildi juures tahaks natuke targutada, aga jätan seekord vahele :) Härra vallavanem austas üritust oma kohalviibimisega lausa kahes rollis - täna oli üritust lauluga ilmestamas Kuivajõe meeskoor, kus ka vallavanem laulab. Mulle meeldib, et kivil ei ole kasutatud suurustavalt sõna "koolimaja", vaid "koolitare". Olid ju tollel kaugel ajal hooned just madalad tarekesed.

Kõrvu jäid kõlama vallavanema sõnad valla haridusasutuste ja hariduselu tuleviku teemal. No saame näha! Meest sõnast......!

Kivi avatud, sõitsime tagasi Paunküla vanasse koolimajja. Algas väike ajalookonverents.

Kõigepealt esines Paunküla mõisa praegune "mõisnik". Mees tegeleb mõisa ajaloo ning mõisnike elulugude uurimisega. Varsti on loodetavasti ilmumas ka sellekohane raamat.

Seejärel esines väikese kontserdiga Kuivajõe meeskoor.

Pärast väikest vaheaega sai sõna Arne. No tema ikka oskab rääkida! "Spikri" ta omale küll trükkis, aga ei kasutanudki seda. rahvas oli teemast huvitatud ja esitati isegi küsimusi, mida jätkus hiljem kohvilaudagi. Ehhee! Aga ma sain ka suud pruukida ja teatud teemal külaseltsi südametunnistusele koputada :) Mõni tädi keeras selle peale kohe ringi, et näha, kes k...t see veel on :)

Üritus osutus oodatust pikemaks, aga oli huvitav!