Laupäevased toimetused

Päike täna välja ei tulnudki. Ikka endiselt pilves, kuigi need pilved on natu-natuke kõrgemale tõusnud ja maa on kergelt kahutanud.
Toimetasime natuke õues. Lõkke ümbert said pakud varju alla viidud. Natuke sodi ka jälle põletatud. Käisime Kiili Gümnaasiumis jõuluturul. Hästi vahvaid asju oli müügil! Tore, et lihtne ja armas näputöö on hakanud mitmeid aastaid püsinud varjusurmast üles ärkama!

Üle mitme-setme aasta uuendasin veidi oma jõuluträni. Paljud kulinad olen kooli viinud ja seal on nad enamasti ka oma loomuliku otsa leidnud. Nii tekkiski üks mõte, mis vajas võimalikult pisikesi kuuseehteid. Ühe suht normaalse komplekti saingi Kiilist.
Tõin ühe kikkapuu oksa ja mökerdasin selle PVA liimiga kokku. Puistasin üle soolaga. Sain sellise "lumise oksa". Selle oksa külge riputasin uued kuldsed kulinad. Kas lõppude-lõpuks saan jõulumeeleolule saba peale astutud või ikka veel ei saa? Eeeeee....... vist ikka ei saa.....või mine sa tea, äkki kuskil midagi juba virvendab?...

Töönädal läbi

Jälle on üks töönädal möödas. Kuidagi kiiresti, isegi liiga kiiresti on läinud - sisuliselt ju veel vaid üks nädal kõva tööd ning saamegi jõulusid vastu võtma hakata.
Jõulude eelne aeg pidavat olema vaikne tehtule tagasi vaatamise aeg, endasse vaatamise aeg. Koolis on need viimased paar nädalat enne veerandi lõppu aasta vaat et kõige hullem ja kiirem aeg. Nädalavahetusel tuleb läbi mõelda, milliseid rekvisiite meie jõulupeoks vaja võib minna. Lapsed said koduseks tööks ülesande valmis teha vajalikud kostüümid ning korrata oma rollide tekste.

Üks andekas jõuluidee

Üks imevahva ja imelihtne idee kodu jõuludeks kaunistamiseks.

Foto allkiri: "Jõulud". Autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja

Ettevalmistused jõulupeoks

Käivad kibekiired ettevalmistused jõulupeoks. Lapsed tahavad kangesti ka sel aastal klassi jõulupidu koos peredega. Ega siis pole muud - tuleb usinasti õppida. Ja lapsed ongi tublid! ühel päeval annan teksti kätte, järgmisel päeval on peas. Äkki jõuamegi veel?

Tegin paar jutukest pisikesteks näidenditeks.
Kass hakkab jõuluvanaks.
Metsapere ootab jõuluvana
Ja siin on üks väga vahva luulevormis lugu, mida annab ka dramatiseerida. Aastaajad Jagan teksti kõigi õpilaste vahel ära. Jõulude osaga seoses on üks plaan ka juba olemas. Läheb loosi!


Sain lõpuks valmis ühe suurema päkapikutüdruku.

Kokkuvõte nädalavahetusest ehk plaani täitmise aruanne

Oh, jah! Täitsa ära väsitas see nädalavahetus!
Plaan koosnes 14-st punktist.

Punkt 1 - ei jõudnud Aruvalla vanakraami turule! Vot sellega on see lugu, et keset päeva ei leia küll kuidagi aega sellist sõitu ette võtta. Oleks et kohe hommikul, siis teine asi, aga lõunast - no ei! Mõni teine kord ehk...
Punkt 2 Jõulupärg välisukse juurde tehtud. Täitsa asjaks teine! kaunistamisega jäin pimeda peale. Eks seda ole aega veel kohendada.
Punkt 3 lahenes juba reedel.
Punkt 4 Ei jõudnud sinnamaale.
Punkt 5 Sussid - väga rahul olen selle päkapikusussiga!
Punkt 6 Jõulunäidendit ikka ei ole. Kuigi sogane vesi hakkab natuke nagu selginema juba... pean lastega tunnis nõu, mis ja kuidas. Kas üks näidend või üks kolmandikele ja üks neljandikele.
Punkt 7 Vana linik. Tulemusega väga rahul!
Punkt 8 Sussi tikkimine. Ei jõudnud valmis! Pühapäevase päeva jooksul ei ole sellist aega olnudki, et tugitooli maanduda. Kogu aeg kiire, nagu oleks tuli lahti!
Punkt 9 Pajalapid. Heegeldatud pajalappidega väga rahul. Kootud pajalappe on endiselt 1, 5 ühikut. Ikka samal põhjusel - pühapäeval ei olnud aega!
Punkt 10 Kräämulisest materjalist kutsad. Nunnud mänguasjad! Ja lähevad, nagu soojad saiad!
Punkt 11 Lehtede riisumine. Tea, kuhu see rist teha tuleks -keegi viitsis sellise vettinud ilmaga õues toimetada? Aga tulemus on väga hea. Kui üldse on võimalik sellises porimülgastikus midagi head näha.
Punktid 12 ja 13 Las laagerduvad veel! Äkki tuleb mingil ajahetkel mõni hea idee ka pähe. Momendil ei tulnud - järelikult las ootavad oma aega.
Punkt 14 Jõuluträni on välja otsitud. Homme hommikul tuleb auto ja klassi vahet mitu korda marssida.

Tööde ja tegemiste osas võin nädalavahetuse edukaks lugeda.

Aga jõulutunne?........ Pole ollagi! Tegelikult .....

Reedel ostsin paki piparkoogi tainast. Oh ei - mitte küpsetamiseks, ikka söömiseks! Ma pole lapsest saati piparkookidest midagi pidanud, aga vot see tainas on hää! Nii et õige pisitasa ehk hakkavad jõulud minuni ka jõudma... piparkoogitaigna abil :)

Pühapäevased toimetused

2. Õuepärg.
Käisime Potsuga männioksi hankimas. Potsu leidis, et rihma otsas jalutamine on sulaselge koeraõiguste rikkumine ning näitas oma pahameelt ja nördimust ka igal võimalikul moel välja.

Pärja tegin valmis... niivõrd, kuivõrd... Ei pane teist välisukse külge. Hoopis ukse kõrvale seina peale. Dekoratiivelementideks on fooliumisse pakitud "kingikarbid".
5. Sussid. Kuna Potsu on mu eelmise aasta sussid molekulideni lahti harutanud, siis tuli uued osta. Käisime Kiili Maximas. Seal ukse peal silt: 29. detsembril AITÄH! kaardiga kõik kaubad miinus 30 %! Nojah, aga eile oli 28. november :(
Otsisin susse. Sain mingid, mis tegelikult on jamad sussid, aga homse päeva koolis elan nendega üle.
Päeva peale saan ehk selle kolmanda sussiga ka ühele poole. Suss tuunitud! 11. Lehtede riisumine. Krügeri tuviõuna alune ja lähim ümbrus on puhtaks riisutud. See oli pilt, mis õue sõites esimesena silme ette jääb ja vaadet rikub.
Tegin pildi tammi all vahutavast ja kohisevast veest. 12. Sinine lina. Läheb lae alla kappi peitu. Pole silma all, pole probleemi!
13. Beež lina. Läheb ka peitu. Selle linaga on see lugu, et mul pole enam sellist puuvillast lõnga, millega toda tikkimist sai tehtud. Teine jama on veel: too muster sai linale peale triigitud (mingi saksakeelne musrtileht oli ja seal käis sel moel). Kui selle mustri annaks maha pesta, siis harutaks juba tehtud asjad üles. Riidele leiaks ehk rohkem kasutust leidvama rakenduse. Aga seda tõesti millalgi hiljem.
14. Jõuluträni.

Plaanivälist ka! Müttasime Potsuga jõe ääres. Mina lõikusin kõrgeid varsi maha. Potsu vedas need minema. Oh ei, mitte lõkke juurde, ikka mujale. Ta ju ometi soovis, et temaga tagaajamist mängitaks! Sodihunnikule tule ninasse saamine oli omaette vägitegu. Ja ega sel lõkkel pikalt lauluga põlemist polnud - lõpuks ikkagi hakkas vinduma, vinduma, kuni kooles lõplikult. Aga noh, miskit ikka tehtud sai!

Lihtsalt ahvatluseks

Jõulud = hoolimine, inimlikkus.

Olen "Võsareporterit" pidanud ikka selliseks lobasaateks, aga täna sattusin vaatama selle saate jõulu-eri. Arvamus Võsa-Petsist muutus selle saatega märksa paremaks. Saatest selgus, et kogu aeg ja kõigile ei olegi parim maispala teine eestlane. Inimlikkust ja heasoovlikkust ikka jätkub ja selle üle on nii hea meel.
Sellest Ruslanist ja tema murest olin juba ka ajalehest lugenud, aga tolle vanamemme lugu oli küll jube. Kuidas on võimalik, et inimesed elavad sellistes tingimustes? Uskumatu! Ja see vene poiss, kes kaubikus elas! Ime, et keegi teda kõige selle kaubikuga minema ei olnud peletanud, et eramaa või mis kõik veel. Ja keegi ärimees vaevus ka vaest poissi teeotsale suunama. Kross või Gross, sellest jutu põhjal aru ei saanud, aga kui mees ütles, et tegeleb toiduainetega, siis ju ta Oleg Gross oli. Au ja kiitus inimlikkuse eest! Loodetavasti ei kasuta see noormees saadud abi kurjasti ära, vaid oskab kätte näidatud suunda pidada ja saab oma elu peagi joone peale. Sellistest asjadest kuuleme ikka enamasti jõulude ajal.
Nagu ka see Tartu noormeeste ettevõtmine koguda raha metsas kiletelgis elava mehe elutingimuste parandamiseks. Aga kui kõik tundub juba hästi olevat, ilmub ikka kuskilt välja keegi "heasoovija", kes võtab vaevaks välja kaevata mingid vanad patud, tehtud või tegemata asjad. On see kadedusest? Ei tea. Keegi meist ei lenda ringi, inglitiivad seljas. Kes tahab, leiab alati midagi, millest kinni hakata ja siis võimalikult suureks puhuda, et aga uhkem ja sensatsioonilisem oleks. Paraku.

Jõululaupäev ja 1. püha hakatus

Sellist jõululaupäeva pole olnudki. Poisid ütlesid kohe hommikul, et ema, ära hakka täna üldse vaeva nägema, ootame isa ka koju, siis tähistame jõule. Ja nii tegimegi.
Poistele oli ikka üht-koma-teist varutud, neil ikka oli natuke pühade moodi see asi.
Mina jõin kohvi nii, et Magnus tundis juba huvi, kas kofeiini-laks liiga ei tee. Vot ei tee! Olen püüdnud kohvitamist vähendada, aga seda tuleb tõesti teha vaheaja sees, mitte töö ajal, sest need "võõrutusnähud" ilmnevad meeletu peavalu näol. Isegi lapsed klassis saavad aru, et õpsil on miskit viga - küsivad siis kaastundlikult, et "Kas sul pea valutab? Kas valutab palju?" :D

Pole ammust ajast enam nii palju telekat vaadanud, kui eile - üks film teise otsa. No vahelduseks on seegi hea, muidu ainult kuulen, mis telekas räägitaks, sest omal ikka tavaliselt mõni muu töö pooleli.

Lugesin Koolielu portaali vestlusringis jõulutoetuste teemat ja mõne kommentaari puhul tekkis küll tahtmine ka sõna sekka öelda - juba klõpsasin lingile "lisa arvamus", aga loobusin. No ma ei saa aru, mida on koolielust eemal olevatel inimestel öelda õpetajate töö või palga või preemiate kohta. Küll teeb viha! Eks me oleme jah ühed rumalad, laisad, lastevihkajad, - ikka see kõikse hullem kontingent siis maamuna peal!!!!! Miks on õpetajate palganumber kogu ühiskonnal hammaste vahel? Kas see oleks lapsevanematele sobiv, kui meie tööd väärtustataks miinimumpalgaga? Sellisel juhul ei jää üle muud, kui tuleb oma võsukestele võtta guvernant, sest koolid jäävad tühjaks - esialgu õpetajatest, siis juba ka õpilastest.
Meie koolis on õnneks kõik kohad täidetud. "Mure" on vaid meie noorukese loodusainete õpetajaga, kes korduvalt on "ähvardanud" jääda koju ja hakata lapsi kasvatama. Eks see aeg ju tulebki õige pea ja vot siis oleme küll püstihädas: kes hakkab andma füüsikat, keemiat, bioloogiat, geograafiat ja 7. klassi loodusõpetust?

Eile sai ka natuke tööd tehtud. Trükkisin ümber jõulumuusikali stsenaariumi ja lisasin sinna, kuhu vaja. Klassi jõulupeo materjalid on ka korras. Nüüd tuleb veel laste saadetud kaastööd kokku koguda ja meie ajalehe number valmis teha. ..... ja tööplaanid .... uuh, ma vihkan neid!

Praegu on praad ahjus, salatimaterjal on hakitud ja mandariinitordid valmis.

Eile poes ei käinud, täna ka ei lähe ja loodan, et ei pea ka homme minema.

Saabuv 2009. aasta on ühes mõttes hea aasta - ära lõpeb Hansapanga või mis ta nüüd iganes ka ei ole - orjamine - laenukoormis langeb kaelast ära. Samas, kui väga kriitilise pilguga ümber auto käia ja mõelda, et vanust sel ka juba 11 aastat, siis .... vot enam ei taha kasutatud autot. Kui, siis uus, aga see tähendab 5-aastast liisingukoormist jälle ... Kohe ei saa elatud ilma, et pangale võlgu ei oleks.

Küünlad on süüdatud

Käisime täna kalmistutel ära. Tuhala kalmistuga pole probleemi, aga Liivale ma küll pimedal ajal "turvameheta" minna ei julge. Jõulureedel ka juba palju küünlaid puude all kumamas. Ilus oli küll!

Jõululund sajab!

Niimoodi jäi pildile hästi tihe lumesadu.

Kuigi ma talve eriti ei salli, siiski on ilus vaadata, kuidas lumeräitsakaid sajab ja sajab. Ja ma sain endale lõpuks saba peale ka astutud - juba on natuke sellist tööd tehtud, millega võiks ehk isegi rahule jääda. Nimelt panin oma selle õppeaasta tööde nimistusse ka jõuluõhtu kava. Linkisin luuletused ka juurde. Nüüd vaja veel näidenditega sama teha, aga nendega läheb aega - neid mul arvutis lihtsalt pole - järelikult pole midagi ka linkida. Kui asi valmis, siis võiks selle looga päris rahule kohe jääda!

Kassidel ka püha

Sohvil ja Hallul ka pühad. Muudkui vitsutavad krõbuskeid ja põõnavad. Ja ma pidin köögis peaaegu et hiirele peale astuma!

Pühade-eelne möll kaubanduskeskuses

Arvasime, et oleme kohe hirmus kavalad ja läheme varakult linna šopingule, noh et linnarahvas alles põõnab ja parkla siis tühi. Aga ole sa lahke! Ülemiste keskuse ilmatu suur parkla oli juba kell kümme nii pilgeni masinaid täis, et ei teagi kohe, kuhu parkida. Lõpuks saime kõige tagumisse ritta vahetult ühe välja tagurdava auto kohale. Ja kus olid sabad! Räägitagu veel mingist majanduskriisist või mis see pidi olema. Aga tegelikult oleksime kõik vajaliku saanud kätte ka Koselt, aga vot nende mälupulkade hankimisega on Kosel nüüd küll natuke keeruline, sellepärast siis see linnasõit.

Paar viimast päeva olen muudkui meie "firmakat" banaanirulli teinud ja siis olen - ihhiii - pidanud retsepti ka kaasa andma. Nüüd mõtlesime, et teen hoopis vahukoore-mandariinitorti. Mandariinid oleks nagu kohustuslik element jõulude juures.

Ja seekord on meil jõulud sellised ameerikalikud - jõululõuna tuleb esimesel pühal, mitte jõululaupäeval. Siis on kogu pere kodus. Homme ajame peenemalt läbi - poisid saavad midagi head-paremat. Omale aitab mandariinidest ja kohvist küll.
Mees on homme tööl ja keegi ei pretendeeri minu läpakale. Saan rahulikult tööd teha. Tuleb välja, et see eilne personalikoosolek ajas mind ikka päris närvi. Isegi unes mõtlesin selle paganama klassi e-portfolio peale - ikka mis tegemata ja nii ja naa. Kõrvale hiilida ja nägu teha, et mina ei tea sellest asjast mitte midagi - vot seda ka enam ei saa. Ja tähtaeg on vist 7. jaanuar. Ma ei ole tahtnud Koolielu kodulehele mitte vaadatagi!
Õnneks on tegemist konkursiga, kus asja vaatavad üle Koolielu aineeksperdid või kuidagi niimoodi.

Õppematerjale mulle ei meeldi sinna Koolielusse saata. Uskumatu, kui terava keelega ja õelad on üksteise vastu meie pedagoogid. See tööde hindamine ja kommenteerimine on kohati üsna jõhker. Ma arvan, et kui mulle üks või teine töö ei meeldi ja ma ei saa seda kasutada, siis ma olen vait, mitte ei halvusta. Ja tegelikult on ju õpetajate tehtud töölehed ka ühe ja sama teema kohta suhteliselt erinevad. See ei sõltu ainult õpetaja isiksusest või kompetentsusest, vaid suurel määral siiski ka õpilaste kontingendist. Kummaline, kuid aastad ei ole ka siin vennad. Olen sageli tähele pannud, et valmis töölehti ei ole võimalik alati järjestikustel aastatel kasutada: kord oleme õppinud rohkem, kord oleme tähelepanu pööranud hoopis millelegi muule teemaga seonduvale jne.

Pagana jõulujutlus

Minu mees on teada-tuntud jutumees. Ja kuna tal jõululaupäeval just valve, siis jagati kõigi kallil jõuluõhtal tööpostil olijate vahel ülesanded ära ja tema peab esinema "jutlusega".

Üks osa tema "jutlusest" on vägagi huvitav:
... See kõik on vähemalt meie laiuskraadil üks suur vale ja pettus. Mitte hõiskama ei pea meie praegu, vaid murest ja hirmust murtuna vaikses omaette olemises sündmuste käiku jälgima. Juhtumas on midagi kohutavat, korvamatut. Päike on suremas.
Korrates L. Meri sõnu raamatust "Hõbevalgem": "Suveharjal oli päike oma võimu tipul ja see oli rõõmupidu. Taliharjal oli päike suremas ja jõulud olid hirmupäevadeks. Saarlased kindlustasid end häda vastu sellega, et joonistasid akna- ja uksepiitadele päikesekodaradd, päikese kiired ja alles nädalapäevad hiljem, kui päike kukesammul jõudu hakkas koguma, tõmbas kodaraile taas sündiva päikese ringi ümber. Jõulude ajal ei tohtinud majas tuli kustuda. Õled toodi tuppa ja kogu pere oli koos, et vaheldumisi tuletera valvata ja kaitsta."

Niisiis oli pööripäeva õhtusöök muistsete eestlaste jaoks kõike muud kui rõõmus. See võis jääda viimaseks. Päevapööramise ööga ei olnud ohud veel möödas. Valitses habras tasakaal, mida öine tule valvamine pidi valguse võidu poole kallutama. Järjekindlalt käis peremees lumme torgatud teivast jälgimas. Alles siis, kui teiba vari kaugeimast märgist vaksa võrra teiba poole oli nihkunud, võis rõõmule voli anda. Päike oli päästetud. Eluandja aujärjele aidatud. Nüüd võis süüa-juua, mida süda ihkas, sest oli tekkinud lootus uuele saagile.

Selline rituaal kordus aastast aastasse. Päike oli seni küll alati halvast olukorrast edukalt välja tulnud, kuid....ei võinud iial teada.

Maausulistel on kombeks kohtumisel soovida üksteisele - Päikest! see komme pole mitte tuulest võetud, vaid kindla pärimusliku tagapõhjaga.

Niisiis soovin kõigile siinviibijatele uueks aastaks Päikest!

Kuidasmoodi ta selle jutluse rituaali ise läbi viib, kui vorm ei võimalda maausulise talismane ja muid vidinaid kanda, vot seda ma küll ette ei kujuta, aga ära ta selle teeb ja sealjuures hästi ja mõjusalt - see on kindel.


Ema mul mõnikord küsis päris murelikult, kuidas ma aru saan, millal see lõuapoolik tõsist juttu räägib.... Ajapikku see oskus tuleb ja kui aru ei saa, siis teen lihtsalt näo, et pole kuulnudki.

Siiamaani lapsed räägivad tema legendaarsetest ajalootundidest. Isegi kõige suuremad kaagid olid mõnikord ennast kuulama unustanud (täiesti tahtmatult ja kaagi reputatsiooni haavavalt).

Jõulumeeleolu otsimas

Tuba on nii suur, et kuusk kaob ühte toanurka päris ära. Panin täna kamina kõrvale hoopis ühe raagus oksa. Selle külge sain rippuma panna meie vanad jõuluehted. Jälle natukenegi teistmoodi.

Juba mitmeid aastaid arutame siin isekeskis, et kuhu on kadunud see jõulutunne... Arvan, et:
a)lapsed on suureks kasvanud
b) teleris hakkavad jõulureklaamid vaata et "kohe peale jaani"
c) poodides on ainult üks suur osta-osta-osta (Võidab ju see, kellel on surres rohkem asju !?!?)
d) ilm on rohkem selline niru rannailma moodi (eh, eks vanasti oligi olnud taevas sinisem, lumi valgem ja mis kõik veel)
e) ja nii umbes 15 aasta tagusest ajast mäletan küll, et lund sadas akna taga, raadiost tulid jõululaulud ja köök oli küpsetamise lõhna täis (noh aga siis olid oma lapsed ju ka veel lasteaiaeas, ju sellega ikka saab kõik siduda)

Kuusk sel aastal üsna kobe.

Eile Koselt tulles sõidan meie kuusehekist mööda ja silmanurgast nagu näen, et midagi on valesti. Pidasin auto kinni ja ole sa lahke - keegi ei ole osanud järsku kurvi välja võtta ja oli pannud pambusesse ehk eesti keeli meie kuusehekki. Ja päris kenasti teist rappinud. Ilmselt auto kätte saamiseks oli vaja ka saagida. No millal seda küll teha jõuti, mitte ei tea. Vot mis tähendab, kui koera pole - mitte midagi ei kuule ega näe, mis oma valdustes juhtub.

Lähen vist välja ja teen sellest järjekordsest heki lõhkumisest pilti ka. No on tegelased, meie istutame, kastame ja ootame, millal puud sirguvad, et tee pealt meie õue-alale vaadet varjata ja nüüd sõidavad maha.

Ütlesin täna poistele, et lähen Sirjele lilli ostma. Poisid imestavad - eile alles ostsid ju Sirjele??? No homseks on lilli meie direktorile vaja.

Pingelangus

Küll on hea tunne, kui möödas on veerand, peo organiseerimine, huvijuhti mängides suure peo organiseerimine! Viimane prohmakas oli, et eile hommikul teatas jõuluvana, et ta VIST ei saa ikka tulla! Nagu ämbritäis külma vett kallati kaela! Esialgne varuvariant oli kohe oma mees, aga õnneks meie jõulukas sai omad asjad ikka ära korraldada ja oli õhtul kõpsti kohal.

Võrreldes eilsega on täna südapäeval isegi valge (niivõrd kuivõrd)

White Christmas? Eile hilisõhtuse lumesaju järgi oleks tahtnud küll paksemat lumekihti näha, aga kõigest selline see lumi meil on. Sugulased Võrumaal on aga suure lumega püsti-hädas. No on ikka suur riik see Eesti meil! Laias laastus 300 km ühest servast teise, aga kliima on totaalselt erinev.

Täna varahommikul Aruvalla viaduktist natuke maad meie poole nägin auto tuledevihus metskitse üle tee minemas. Kartes, et kui on üks, siis võib neid ka rohkem olla, püüdsin pidurdada, aga tee oli libe mis kole - no ei jää seisma! Ja tuligi teine kits! Mõtlesin, et nüüd käib küll kõks ära, aga auto jäi juba peaaegu seisma ja kits ka vist suutis kas peatuda või suunda muuta, igatahes pääsesime mõlemad. Jõudin juba mõelda, kui palju võiks üks selline loom autot lõhkuda (esituli kindlasti, kui mitte mõlk külje sees). Ja mida peale hakata vigastatud loomaga? Surma ta vaevalt nii väikese hoo juures oleks saanud, aga .... Siinkohal meenub lugu sellest, kuidas mees helistab politseisse ja teatab, et ajas põdra alla. Mida nüüd teha? Politsei annab nõu, et ega muud pole teha, kui tuleb veri välja lasta.... jne...

Nüüd on see siis tehtud!

Meie jõulupidu on peetud. Väga ilusasti tuli välja! Paaris kohas läks tekst sassi, aga lapsed oskavad väga hästi improviseerida.
Meie õpilaste arvu vähenemist peegeldab ka meie jõulupeo publiku arvukus. No ei ole enam aula puupüsti rahvast täis! Kõik näevad lavale ja seina ääres püsti seisvaid inimesi oli ikka suhteliselt vähe.
Piltide üles laadimine Moblyngis praegu käib. Lapsed kepslesid minu ümber ja kauplesid, et ma juba täna pildid kodulehele üles paneksin. Ütlesin küll, et õpetajad istuvad veel kohvilauda ja saan hilja koju, aga lapsed lubasid kasvõi kell kaksteist öösel vaadata, kas pildid on juba üleval. Noh, eks näe, kaheteistkümneks on kindlasti olemas.

Jõulupeopäev

Küll sai täna hommikul magatud! Ja pere tellis hommikuks pannkooke - justkui oleks nädalavahetus! Leelo oli helistanud kui ma veel magasin. Arne ütles, et mul pidavat olema teise klassi inglise keele hinded välja panemata. No muidugi! Nii oligi!
Käisime Ardus lasteaia ehitustandril arheoloogilist ülevaatust tegemas. Ütlesin mehele, et vaata nii, et seal ei oleks midagi arheoloogilist, mis peataks ehitustegevuse. Las teevad selle lasteaia valmis, siis saame vallast raha ehk ka oma kooli fassaadi tegemiseks. Õnneks jääbki see ehitusplats muinasasula alast välja.

Käisime ka Raplas mööblipoode kammimas. No ei ole normaalseid toole või kui on, siis hind ei ole normaalne. No mitte ei kipu ostma kööki pooleteisetuhandelisi toole!

Sõitsime just kui järsku Leelo helistas, et tema jõuluvana ei saa tulla (1.-2. klassi jõuluüritus poole tunni pärast algamas). Kauples Arnet jõuluvanaks. Aga meil muud plaanid ja kodust ning koolist hoopis kaugel. Mul jäi süda valutama, sest sama jõuluvana pidi tulema ju õhtul ka meie peole. Nüüd sai üle helistatud ja õhtul on jõulukas ikka kohal.

Kell on nii hullult palju juba, et nüüd tuleb klõpsata nupule "Publish" ja hakata kooli minekuks sättima. Ja mul pole mitte ühtegi salmi peas! :(

Ahjaa! Koolis tuleb vaadata, kuhu mu hiir jäi - mulle ei meeldi see touch pad mitte üks raas! Juba saan kiiresti hakkama, aga ikkagi eelistan hiirt! Eks see hiireniru eilse võtme-jama ajal meelest läks!
Aitab! Nüüd peole/tööle! Kauplesin Gendra enda asemel pilte tegema. Mina pean saalis "vägesid juhtima", Kaie on lava taga ametis. Vene keeles on ütlemine: "Nje puha nje pera" või midagi sellelaadset ja mida iganes see ka ei tähenda :) aga nii vähemasti öeldakse!

Kellukesed

Muudkui kerisin arvutiekraanil oma ajaveebi ja vaatasin seda kellukeste pilti.Tegin ka paar hakatust,aga villase lõngaga ilus ei jäänud. Juba matsin plaani maha,et materjali pole ja tegemata jääbki. Siis aga hoopis midagi muud kapist otsides veeres välja üks kahtlase materjali pool-selline niidi ja peenikese nööri vahepealne sünteetiline materjal. Ma isegi ei tea,kust ma selle sain. Ilmselt oma emme varudest. No ja hakkasingi katsetama. Teine jama paelaga.See on ainult hädapärane,lihtsalt, et oleks...

Sellised väikesed kellukesed siis...
Praegu just lõpeb "Eestimaa uhkuse" gala.Hakkan nüüd lõpuks ( 24.-ndal tunnil homseks hädapäraseid asju üle vaatama).

Ahjaa! Võtsin julguse kokku ja läksin välja vaatama,et kas see kuu on ikka veel selline ebanormaalselt suur ja tahtsin pilti teha. Korraga kuulsin üsna lähedal õõvastavat röögatust /karjatust/ mingit jubedat häält.
Nagu välk olin toas! Toas aknal kuulates sain aru küll, kellega tegemist:üks rebane üritas teisele liigikaaslasele populaarsel viisil selgeks teha,kellele antud territoorium kuulub. Aga pilkases pimeduses oli ikkagi jube!Liiati, kui selline röögatus kostub ootamatult ja ohtlikult lähedalt.

Unine laupäev

Kui ma veel eile arvasin, et 12 tundi ühtejutti magada pole võimalik, siis nüüd on selge, et on küll ja oleks veelgi kauem maganud, aga meespere kolistas hommikusöögi tegemise juures kole kõvasti. Mine tea, äkki sihilikult? :)

Mõtlesin ja mõtlesin, millega lapsi üllatada viimase nädala advendihommikul... Välja mõtlesin... Siis katsetasin... Siis jäin enam-vähem rahule... Kogu koolile ei saa teha sel proosalisel põhjusel, et punane lõng on ohtlikult otsakorral.
Nüüd on tehtud 3+ 7 + õpetaja; 6 + 7 + õpetaja. Osadele veel mütsitutid teha. Siis silmad pähe ja tuleb mõtlema hakata, kuidas neid kasutada. Minu kujutluses oleksid need päkatsid nagu sellised Päkapiku-sõbra märgid. Käisin Kosel ja ostsin Puruvanast haaknõelu. Võib-olla paneks need haaknõelaga rinda... Aga võib-olla hoopis teeks näpunöörist sõbrapaela analooge ja kinnitaks sinna külge... See ilmselt selgub homme. Tavaliselt tulevad head mõtted pähe öösel.