Lahtiste uste päev Sadevälja talus.

Paar postitust allpool on reklaam, mis kutsus Sadevälja tallu püsilillede päevadele.
Käisime ära.
Fantastiline! Ma olen täiesti lummatud sellest aiast! Karla küla kõige tagumises metsaäärses nukas selline ilus talu, mida peavad noored inimesed! Vapustavad muljed! Oi, aiapidajad, leidke aega ja minge sinna aeda vaatama ja ostma!

Aiandustalul on ka oma koduleht: http://sadevalja.ee/

"Aiahullude" kokkutulek

Teisel juulil käisime Hilise aeda imetlemas. Sain palju uusi mõtteid ja kinnitust teadmisele, et maakivi on ikka metsikult ilus ehitusmaterjal.
Väga hea on ka see, kui aed on piiritletud, siis tekib ehk vähem hulle ideid või vähemasti on neid mingilgi moel võimalik ohjes hoida. Samas- mida siin piiritleda, kui ise ei suuda ettegi kujutada lähimaid naabreid nägemise ulatusse. Ikka parem, kui nad jäävad maakera "nuka" taha.

Potikursuse kiibitseja roll andis mõtteid, et oma aias ka selline koht välja otsida, kuhu selline savipott "istutada". Aga kuna hetkel muud projektid ummikus üksteise otsas, siis olen totaalses ajahädas ning tsemenditöö lükkub edasi rahulikumasse aega.

Lihtsalt ilus

Igal kevadel õunapuude õitsemise ajal on mul hirmus kahju, et see ilusate tumeroosade õitega (pildile jäid liiga heledana) puu on istutatud nii halva koha peale - ei ole tal seetõttu ei tegu ega nägu, ainult ilusad õied.

Kõrgpeenrast

Artikkel pärineb ajakirjast Kodukiri

Kõrgpeenra ehitamise mõte tuleb tavaliselt siis, kui on vaja luua eritingimusi mõnele taimele – kuivalembestele alpitaimedele või ürtidele, hapulembestele kanarbikele ja rododele või rammusamat mulda vajavatele tarbetaimedele.
Samuti võimaldab kõrgpeenar vaadet huvitavamaks muuta: peenra tõstmisega saab ehitada aeda eri tasapindu, viia kokku eri kõrgusel olevaid pindu, kasutada taimestamiseks kaldpindu, muutes need astmelisteks terrassideks.

Kõrgpeenral plussid:

•Märja ja vihmase kevadega võimaldab kõrgpeenar alustada taimede kasvatamist varem – kõrgemad kohad saavad varem jagu liigniiskusest.
•Kõrgpeenras saab kasvatada niiskust pelgavaid taimi.
•Väga hästi kasvavad kõrgpeenras kuivust taluvad taimed.
•Kõrgemale tõstetud peenraid on mugavam ja lihtsam hooldada.
•Väiksemad taimed on kõrgemal paremini nähtavad.
•Eraldatud peenrasse saame luua taimedele kergemini sobivad tingimused.

Materjalid
•Looduskivid – maakivid, õhemad või paksemad paekivitükid.
•Puidust servad – puitprussid, paksemad lauad, puitliiprid, pakud, puitvaiad.
•Välistingimustesse sobivad tellised.
•Servaks võivad olla ka hao- või oksapunutised.
•Moodsama kujunduse juures kasutatakse betooni, metallserva – nii roostevaba kui ka juba roostes – või kividega täidetud metallvõrestikke.

ALPITAIMED
armastavad sooja kasvukohta ja kuivemat pinnast. Nad kannatavad küll talvist külma, kuid mitte niiskust. Neile on vaja väga hea drenaažiga kasvukohta. Sobiva aluspinnasega kõrgpeenar on just alpitaimedele sobiv ja vajalike tingimustega koht.
Alpitaimede jaoks võiks peenar olla maapinnast vähemalt 25 cm kõrgem. Põhi tuleks täita killustiku või suuremate kividega umbes kolmandiku ulatuses. Kasvukohaks valida päikesepaisteline lõunapoolne koht, kuhu päike paistab enamuse päevast. Kuna vee läbilaskmine on alpitaimedele väga oluline, siis võib lisada kolmandiku osas killustikku või kruusa ka kasvumullale.

HAPULEMBESED TAIMED
Turbapeenra rajamiseks on kõige lihtsam viis teha aeda kõrgpeenar. Turbaala ääristatakse puupakkude, maakivide, puitserva või turbapätsidega. Hapulembeste taimede puhul ei tohi kasutada peenraäärena pinnast aluseliseks muutvat paekivi. Hapulembeste taimede jaoks võiks peenra põhja muust pinnasest eraldada. Selleks tuleb vooderdada kõrgpeenra põhi vett läbilaskva peenravaiba või geotekstiiliga ja täita peenar turba või hapulembeste taimede jaoks segatud mullaseguga.

TARBETAIMED
Kõrgpeenra võib rajada ka taimejäätmete peale, korralikult vormistatud servadega peenra kõige alumisse kihti pannakse kõigepealt veidi peeneks hakitud oksajäätmeid, siis peale tagurpidi keeratud rohumättaid või taimejäätmed, puulehti ja sõelumata kompostmulda. Pealmisesse kihti panna sõelutud kompostmulda, kuhu saab juba istutada või külvata taimi. Sellisel viisil rajatud kõrgpeenras saab kasvatada veidi rammusamat pinnast vajavaid tarbetaimi – köögivilju, salateid, supirohelist ning maasikaid.

TEE NII:

Planeeri
•Selle järgi, milliseid taimi soovid kõrgpeenras kasvatada, vali kasvukoht, taimede valgusvajadus ning mulla koostis.
•Sobita kõrgpeenra kuju ja suurus ülejäänud aia kujundusega.
•Esimeseks käeharjutuseks ära vali liialt kõrget peenraserva – juba 25–45 cm kõrgune serv on päris nähtava kõrgustevahega ja seisab lihtsamini püsti.

Ehita
•Madalamad kivimüürid looduskivist laotakse killustikpadjale kuivmüürina – ilma mördita, kividevahelised vuugid täidetakse mulla või liivaga. Külmakergituste vältimiseks tehakse kõrgpeenra serva alla tihendatud killustikust või kruusast 20–30 cm paksune aluskiht. Kivide alumine serv võiks ulatuda veidi maapinna alla. Kõrgpeenar täidetakse seest istutusmullaga. Kasvumulla alla kõrgpeenra sisse pannakse killustikust või kruusast dreeniv kiht.
•Müüri paksus oleneb natuke kõrgusest ja võiks olla 1/3 kuni ¼ valmis müüri kõrgusest. Tavaliselt laotakse müürid ja tugimüürid väikese, 10–15% kaldega, nii et müür oleks alt veidi laiem.
•Maakividest kuivmüüril laotakse suuremad kivid alla, väiksemad pealepoole. Lihtsama ja madalama kõrgpeenra jaoks on optimaalne umbes 3–4 rida kive. Vahedesse pannakse mulda ja ka keskelt täidetakse peenar mullaga.
•Puitservadega peenra servad kinnitatakse omavahel ja toestatakse nurkadest ning ka umbes 60 cm tagant maa sisse löödud puidust vaiadega. Mullaga kokkupuutes olev puit tuleb töödelda niiskuskaitsevahendiga. Kui kasvatame peenras tarbetaimi, ei soovitata kasutada mürgiseid immutusvahendeid.

Istuta
•Vali kõrgpeenrasse ühesuguseid kasvutingimusi vajavad taimed.
•Taimed istutatakse sisse pärast müüri valmimist. Müüri külgedele kivipragudesse tehakse pulgaga ette diagonaalselt auk, kuhu istutatakse taim, et juured jõuaksid kõrgpeenra keskele sügavamasse mulda. Kõrgpeenart kastetakse keskelt. Leota taimi enne istutamist vees, et mullapall oleks piisavalt märg. Pärast istutamist kasta taimi kindlasti.
HEA MÕTE:
Kividevahelistesse aukudesse saab istutada vähest mulda vajavaid taimi. Paljud taimed otsivad seal ise laienedes ja kasvades endale kinnituskoha või kasvatavad vartele lisajuured kohtades, kus vars toetub mullale. Selleks sobib hästi enamik kiviktaimlas kasvavaid liike.

Aiatööd oktoobrikuus

Ära jõuab lõpetada kõik sügistööd, mis septembris ripakile jäid. Halvemal juhul võib tulla esimene lumi ning peab kibekähku talveks valmistuma.

1. Veel saab korjata viimaseid ravimtaimi. Igati kohane aeg on palderjani- ja võilillejuurte väljakaevamiseks ning kibuvitsa- ja viirpuumarjade noppimiseks.

2. Sügis on parim aeg sõstarde ja vaarikate istutamiseks. Nad jõuavad veel enne külmi juurduda. Aeg sobib suurepäraselt ka pistokste tegemiseks.

3. Kontrollige enne talve üle aias olevate elektrijuhtmete, ehitiste, teede jms seisukord ning ühtlasi lõpetage kõik ehitustööd (terrass saab ehksel kuul tehtud.)

4. Kinnitage hoolikalt ronitaimed. Kui pikki oksi pole võimalik toestusele köita, lõigake need lühemaks. Eriti oluline on see ronijuurtega kinnituvate taimede, näiteks roniva hortensia, puhul. Talvetuuled võivad sellistest okstest sakutama hakates terve taime maha rebida.

5. Betoonist valatud tiik tühjendage veest ja katke kinni, et sinna ei koguneks vihma- ega lumesulamisvett, mis hiljem külmuks. Sellises basseinis olnud vesiroosid võib viia keldrisse talvekorterisse.

6. Kontrollige võimalike ummistuste vältimiseks üle kraavid ja drenaažikaevud. Tühjendage veest aias olevad kastmissüsteemid ning jätke kraanid avatuks. Kui aias on liigniiskeid alasid, millest soovite vabaneda, kaevake sinna imbkaev.

7. Vaadake üle oma kiviktaimla ning eemaldage sealt kõdunenud taimeosad. Täitke eriti niiskusõrnade taimede (näiteks leviisia) alused peene kruusaga, et sinna ei koguneks vett.

8. Kaevake ümber peenramaa, et talv ja miinuskraadid saaksid ümberpööratud pinnast murendada. Eriti oluline on sügisene kaevamine raskete muldade puhul. Kaevata ei tohi külmunud või väga märga maad. Nii võite mulla struktuuri hoopis kahjustada.

9. Lihtsaim test mulla happesuse määramiseks on niisutada väike kogus pinnast ning segada sellesse veidi söögisoodat. Kui segu hakkab mullitama, on tegu happelise mullaga, kui reaktsiooni ei toimu, on see kas aluseline või neutraalne. (Tuleks katsetada)

10. Lubjake happelisi aiamuldi, eriti kui soovite kasvatada kapsaid või teisi ristõielisi kultuure. Nii vähendate oluliselt taimede kapsanuutrisse nakatumise ohtu.

Kopeeritud ajalehest Maaleht

Hüva nõu püsilillepeenra rajamiseks

Suve lõpus, kui ilmad on jahedamad ning õhus ja mullas rohkem niiskust, on parim aeg rajada uus püsilillepeenar.

Kevadel rajatud püsilillepeenra puudus on see, et esimesel suvel pole seal õisi ja taimed on veel väikesed. Südasuvel võib põud kasvu takistada, sajusel aastal seda muret muidugi pole.

Kus on õige koht?

Ärge tehke peenart sinna, kus vähe käiakse. Kaunis lilleväli peab olema kohal, kus seda saaks imetleda aknast vaadates, aias istudes ja jalutades. Kui teete peenra vastu maja seina, siis toas olles te seda ei näe.

Parim asupaik on põõsarinde või heki ees, mis on heaks taustaks ja ühtlasi kaitsevad tuule eest. Peenra võib teha ka keset muru, aga seal pole fooni, mis lillede ilu paremini välja toob.

Suurel lillepeenral on nii palju värve ja vorme, et ta vajab selle külluse tasakaalustamiseks enda ette rahulikku muru või pinnatud ala.

Alati toimivad hästi järgmised proportsioonid: 1/3 peenrale ja 2/3 murule; või siis 3/5 ja 2/5. Suhe 1/2 ja 1/2 on omal kohal aga pigem regulaar­se kujundusega aias.

Kui võimalik, valige peenrale niiskem ja kerge poolvarjuga koht. Puude ja põõsaste kerged varjud toovad lillede ilu eriti hästi esile ja tekitavad meeleolu.

Kindlasti peab asukoht olema tuule eest varjatud, sest tugev tuul sasib puhmikud segamini. Tuulekindlaid püsililli on kahjuks vähe.

Kui suur ja milline kuju?

Püsilillepeenar pääseb mõjule vaid siis, kui see on piisavalt lai – vähemalt 2–3 meetrit. Väikeses aias laiutada muidugi ei saa.

Peenar võib olla vaadeldav igast küljest või ainult ühelt poolt. Esimesel juhul ei saa keskel kasutada nii kõrgeid liike kui üksnes ette avaneval peenral. Väike peenar ei tohi olla liiga kõrge, muidu pole ta ümbritsevaga proportsioonis.

Peenar võib olla ümar, ovaalne, ruudu- või ristkülikukujuline. Liiga keerulist kuju ei maksa teha, sest vorm ei tohi domineerida sisu üle. Heki äärde võib teha sirgete servadega ristkülikukujulise peenra, serva võib kujundada ka looklevana.

Peenra kuju märkige murule nööri või kastmisvooliku abil. Seda liigutades saate kergesti teha uusi variante ja vaadata, kuidas need mõjuvad, kuni lõpuks leiate sobivaima.

Ideaalne on teha peenar tõusvale nõlvale, sest tagumise rinde taimed tunduvad seal veelgi kõrgemad, lausa mitme meetri kõrgused. Istutusala peab olema sel juhul muidugi parajalt lai, et efekt end välja mängiks.

Kui maapind langeb, jääb peenra esiserv kõrgemale kui tagumine. Peenar kaotab kogu oma võlu, kui tagumine rinne on liiga madalal.

Kuidas teha peenra alus?

Tavaliselt koorivad inimesed tulevase peenra kohalt ära kogu murukamara, kaevavad maa läbi ja nopivad mulla umbrohujuurtest puhtaks. See on päris vaevarikas töö.

Aga saab ka lihtsamalt, kiiremini ja vähema vaevaga.

- Kui maapinnale on peenra joonis maha märgitud, eemaldage mätas vaid servadest. Kamar koorige nii õhukeselt kui võimalik, et mitte mulda asjatult ära viia.

- Mättaid ärge viige kompostihunnikusse, vaid kasutage ära peenra tagumise või keskmise osa tõstmiseks.

- Esiserv katke mitmekordselt ajalehega, et takistada soovimatute taimede kasvu.

- Seejärel katke kogu ala mulla või istutusseguga. Servast kaugemal jätke murukamar alles. Selle võib katta ajalehtedega või pöörata igaks juhuks tagurpidi. Praktika on aga näidanud, et 20–30 cm paksune mullakiht on enamasti nii tõhus, et rohttaimed sellest läbi ei tungi. Umbrohu lämmatamiseks tasub ajalehti kasutada ka haritud aiamullale peenart tehes. Ajaleht kõduneb ära aastaga.

- Kasutage vaid kvaliteetset mulda, mis on viljakas, kobe ega sisalda püsiumbrohtude juuri. Heale aiamullale segage juurde komposti. Ideaalne oleks kasutada müügil olevaid spetsiaalseid istutussegusid. Et tuleks odavam, võib neid segada olemasoleva mullaga.

- Peenra nõlvad kujundage diagonaal­selt tõusvaks. Ülalt siluge pind tasaseks, et vihmavesi valguks peenrasse.

- Peenra võite ääristada kraavikesega, et takistada muru sissetungi. Seda tuleb aeg-ajalt labidaga korrastada.

- Ärge kasutage plastist peenraääriseid, mis mõjuvad võõrkehana.

- Maad võib ette valmistada ka nii, et kuhjate sügisel sellele paksult lehti. Kevadeks on lehehunnik kokku vajunud, murukamar kõdunenud ja muld kobe.

Rinded ja suured rühmad

Kõiki lilli näeb korraga vaid siis, kui on mitu rinnet: madal, keskmine ja kõrge. Esiossa sobivad taimed kõrgusega 10–60 cm, keskmisesse 50–130 cm ja tagumisse, kõige kõrgemasse, 100–150 cm.

Kõrgused peavad osaliselt kattuma, sest siis tekib rinnete vahel sujuv üleminek. Kui esimene rinne on liiga madal, jääb kõrguste vahe liiga kontrastne. Seepärast ei sobi ette näiteks mägisibulad, madalad kukeharjad ja kaljunelgid.

Mõjule pääsevad vaid suured rühmad, kus on mitu ühest liigist-sordist taime.

Meisterlikult kokku pandud kooslus mõjub juhuslikult, kuigi on tegelikult põhjalikult läbi mõeldud. “Juhuslikkust” saab tekitada nii, kui istutate mõne kõrge taimerühma poolkõrgete sekka ja poetate poolkõrgeid madalate hulka. See muudab peenra vaheldusrikkamaks ja tekitab rütmi.

Istutamise nipid

- Lillerühmade asukohad joonistage esmalt paberile, et leida sobivaim paigutus. Mullale märkige piirjooned liivaga.

- Enne istutamist laske taimedel end korralikult vett täis imeda. Potid võivad kas või öö otsa vees olla. Naabrilt saadud suur puhmik jagage alati väiksemaks, sest suurt püsilille on mõttetu ümber istutada – taim on ju vana. Eriti kehtib see astilbede, hostade ja kobarpeade kohta.

- Asetage taimed peenral olevale joonisele ja sättige õigetele vahekaugustele (need leiate käsiraamatust). Laias laastus läheb ühele ruutmeetrile 3–6 kõrget, 9–12 keskmise kõrgusega ja 20–25 madalat püsikut. Rühmade vahe jätke veidi suurem.

- Potist välja võttes vaadake iga taime juurepall üle, keerdus juured tõmmake laiali.

- Põua ajal võtke istikutelt suuremaid lehti vähemaks. Kindlasti eemaldage kõik õied koos varrega, see soodustab juurdumist. Kui õied on ära võetud, hakkavad kohe arenema uued lehed.

- Pärast istutamist kastke peenar üle, et muld tiheneks juurte ümber.

- Seejärel multšige pind 5–10 cm paksuselt okaspuu-koorepuruga. Kuival ajal võib mõne päeva pärast uuesti kasta, ja kui paar nädalat ei tule tilkagi vihma, võiks veel kord kasta.

ajalehest Maaleht

Tsitaate aiapidajale

Valik tsitaate aiandusteemaliselt kodulehelt http://www.gardendigest.com/index.htm

• "Aial on salakaval omadus kalliks maksma minna ning samas jätta süütu mulje, et tegelikult ei kulutand te tema hüvanguks ju sentigi..." Esther Meynell
• "Aiandussõltuvus pole sugugi kõige hullem võimalus, eriti kui kaaluda ka kõiki ülejäänuid." Cora Lea Bell
• "Aiapidamine vajab palju vett ja suurem osa sellest tilgub higina teie seljast." Lou Erickson
• "Kui on midagi, mida ma võin oma aia kohta öelda, siis seda, et aed suudab mind alati üllatada." David Hobson
• "Kui võililli oleks raske kasvatada, püüaksid kõik neid oma murusse saada." Andrew V. Mason
• "Kõige tervislikumat hasartmängu mängitakse labida ja seemnepakiga." Dan Bennett
• "Kõplamine on töövõte, mille abil eraldatakse vastistutatud lillede ja aedviljade pealsed juurtest." Henry Beard
• "Lihtsuse häda peitub selles, et kuigi see võib olla naudinguid ja rahuldust pakkuv ning loominguline, on see kõike muud kui lihtne." Doris Janzen Longacre
• "Lill on lihtsalt haridust saanud umbrohi." Luther Burbank
• "Ma ei usu pooltki, mida mulle räägitakse ja veeranditki sellest, mida ma näen. Kuid mul on üks ja ülim usk, mida miski pole seni suutnud kõigutada. Igal kevadel jään ma uskuma seda, mida seemnekataloogides kirjutatakse." Carolyn Wells
• "Mida vanemaks ma saan, sea suuremaks muutub mu usk sõnnikusse kõigis ta avaldumisvormides." Elizabeth von Arnim
• "Parim aiapidamisviis on panna pähe laiaservaline kübar, selga mingid vanemad riided ning siis, kõblas ühes ning külm õlu teises käes, öelda teistele, kust kaevata tuleb." Texas Bix Bender
• "Püsikud on taimed, kes vohavad nagu umbrohud; kaheaastased need, kes surevad mitte teisel kasvuaastal, vaid juba esimesel ning suvelilled on need, kes iial ei tärka." Katherine Whitehorn.
• "Umbrohi on taim, kes mitte ei kasva valel kohal, vaid kavatseb ka sinna jääda." Sara Stein
• "Umbrohi on taim, kes on omandanud kõik ellujäämiseks vajalikud oskused, välja arvatud võime kasvada sirgetes ridades." Doug Larson

Plaan 2011. aasta kevadeks

See minu pea jõuab nii palju plaane teha, et käed-jalad on mõnikord suisa meeleheitel, et neid plaane ja plaanikesi täide viia.
Ma vist jõudsin selgusele, mida pikk peenar vajab. Ta vajab hulgaliselt päevakübaraid/siilikübaraid. Vot seda ta vajab, et olla õiterohke ka hilissuvel.

Kollane päevkübar - tema on teada-tuntud oma headuses, aga kuna ma olen kooliaasta alates justkui halvatud ning ei suuda aias enam midagi mõistlikku teha, siis pudistasid need lilled seemneid, kuhu aga tahtsid ja asi läks pehmelt öeldes käest ära. Seega on nad nüüd selle suve olnud boikoti all. Aga karistusaeg saab läbi ja tuleb taas tunnistada, et nad on ikka väga tänuväärsed taimed oma säravkollaste õitega. Ainult sellest ma päris hästi aru ei saa, kas nad on ühe- või kaheaastased taimed või sootuks püsikud.

Valge siilikübar - nägin teda Kadaka aias ja ta on tõesti ilus taim. Eriti hea mulje jättis ta tänu oma tugevatele vartele, mis ilmselt nii väga kergesti lamanduma ei kipu.

Purpur siilikübar - üks väga ilus taim! Ilmselt on teda ka mitut sorti, sest minu siilikübar kipub lamanduma, aga Thela aias oli ta väga kenasti püstiste vartega.

Pildid on saadud seemnemaailma lehelt. Nagu pakenditelt näha, on tegemist Venemaa toodetega. Kogemused lubavad Vene päritolu taimeseemneid usaldada. Vot, aga kas see seemnemaailm on ainult neti-pood või on tal ka klassikaline kauplus kuskil olemas, seda vaja veel uurida.

Aiablogijate kokkutulekul

Täna oli vist tõesti sellesuvine kuumarekordiga päev. Veel õhtul enne kaheksat on 30 kraadi ja päeva ajal on olnud 35 kraadi. Õhk on kuum ja ülimalt niiske. Õues viibimine on pea võimatu, kuid ega toaski kergem ei ole. Loomadel-lindudel on samuti raske sellist kuumust taluda. Nägin täna varest, kes seisis heinamaa peal, tiivad sorakil ja nokk lahti ning rongal oli nokk nii lahti, nagu seda vaid lasteraamatu pildil kujutatuna olen näinud.

Õnneks möödus tänase päeva palavaim aeg merelise kliimaga kaunis koduaias Pakri poolsaarel. Nimelt said aiasõbrad kokku Thela ja Lepatriinu kaunis koduaias.

Ei ole minust nende sisemaal elatud aastatega saanud "järveinimest". Minu jaoks meri oli, on ja jääb veekoguks nr 1.
Pakri poolsaarele omane pankrannik.

Nii ilusaid ja niiiiii suure õiega päevakübaraid pole ma küll varem näinud!

Kaunis koduaias olid oma koha leidnud mitmed meeleolukad kujukesed ja skulptuurid. Pildil üks ütlemata armas väike puuhaldjas. Ilmselt on tema see, kes aia kohal head aurat säilitab.

Koju sõites nägime aga juba esimesi kanarbikupuhmaid õitsemas. Suvi on lõppemas.

Aitäh Rohenäpule taimede eest!

Oli väga tore päev, vaatamata valitsevale põrgukuumusele!

Aitäh Thelale ja Lepatriinule ilusa päeva korraldamise eest!!!!!!!

Hortensia

Ajalehest Maaleht
Hortensiad on enamasti heitehised, harvem igihaljad põõsad, liaanid või puud, mis pärinevad Põhja- ja Lõuna-Ameerikast ja Ida-Aasiast.

Õied paiknevad koos pealt lamedates kännastes või piklikes pööristes. Õisikus on välimised õied steriilsed, neis puuduvad emakad ja tolmukad, ning nende tupplehed on suurenenud ja värvunud. Mitmetel sortidel on õisikus enamik õisi steriilsed.

Kõige levinum on Eestis umbes meetrikõrgune paljuharuline puishortensia (Hydrangea arborescens), eriti aga tema steriilsete õitega sort ’Grandiflora’. Tema puhkedes rohekaid, hiljem valgeid 20–30 cm laiustes kännastes paiknevaid õisi saab nautida juulist oktoobrini.

Harvem kohtab aedhortensiat (H. paniculata). Aedhortensiast saab kujundada kuni 2,5 (3) m kõrguse väikse puu. Õied paiknevad kuni 30 cm pikkustes pöörises ja muutuvad õitsedes valgest roosaks. Õitsemisperiood nii liigil kui sortidel kestab juuli teisest poolest septembrini. Aedades kasvatatakse peamiselt steriilsete õitega sorti ’Grandiflora’. Teistest varasema õitsemisega on sort ’Praecox’, mis alustab õitsemist jaanipäeva paiku.Kasvukujult aedhortensiat meenutavad, kuid kännastes paiknevate õitega himaalaja hortensia (H. heteromalla) ja Bretschneideri hortensia (H. bretschneideri) on Eestis haruldased. Need liigid võivad kasvada 4 (5) m kõrguseks väikseks puuks.

Ronijuurtega alusele kinnituv liaan roniv hortensia (H. anomala) kannatab väga karmidel talvedel pakase käes, kuid enamasti taastub mõne aastaga.

Peamiselt kalmistulillena pottides kasvatatav igihaljas suurelehine hortensia (H. macrophylla) on külmaõrn, kuid võib kuivades kohtades õues talvituda ja isegi mitmeid aastaid õitseda. Kuna enamik taime vartest hävib, siis vajab ta kindlasti väetamist.

Hortensiad on hapulembesed taimed ja nende istutusauku tuleks segada neutraliseerimata turvast. Mulla niiskuse suhtes on üsna leplikud, kuid paremini kasvavad parasniiskel mullal. Õitsevad rikkalikult täisvalguses, kuid kasvavad hästi ka poolvarjus. Kõige paremini pääsevad hortensiad mõjule rühmades. Naabriteks sobivad hortensiatele rodgersiad (Rodgersia), kobarpead (Ligularia) ja sõnajalad.

Kuivõrd hortensiatel on kevadel tugev mahlajooks, siis tuleb neid lõigata keset talve, eelistatult detsembris. Puishortensial tuleks ära lõigata vanad õisikud ja harvendamiseks põõsast välja mõned nõrgemad oksad.

Aed-, himaalaja ja Bretschneideri hortensial tuleks ära lõigata õisikud koos varre ülaosaga, jättes alles 2 kuni 3 sõlmevahet.

Roniv hortensia üldjuhul lõikust ei vaja. Suvel tuleks ära lõigata vaid kahjustunud võsud.

Hortensiate lõikamisest. Ajalehest Maaleht :
Puishortensia (Hydrangea arborescens) talub allalõikamist paremini, kuna ta annab rohkesti nii külg- kui ka juurevõrseid. Siiski võiks alles jätta 1-2 pungapaariga oksatüükad - nii saame hortensia suvel varem õitsema.

Aedhortensia (H. paniculata) oksad ei anna juure- ega külgvõrseid. Seetõttu võiks lõikus piirdudagi vanade, kuivanud ja murdunud okste eemaldamisega. Viimaseid on aedhortensial küllalt palju, kuna ta on rabeda puiduga.

Kui soovite aedhortensialt eriti lopsakaid õisikuid, lõigake teda igal aastal tagasi nii, et kärpimislõige jääks viimase aasta puidu sisse ning alles jääks ka üks pungapaar.

Pungadest kasvavad ees ootaval suvel noored võrsed, mille tippudesse tulevad õisikud. Mõneti meenutab aedhortensia lõikus nudipuude iga-aastast hooldust.

Koduaedade külastus - lilled

Selle postituse juurde ei oskagi midagi kirjutada. Sõnad on liigsed. Vast kõige hämmastavamad olid täidisõielised lõvilõuad.

Nägime kahte moodi peenraääri: oli väga korrekstelt sirgeks lõigatud muru ja peenra piire; oli maakividega piiritletud peenraid. See on raske variant, mis nõuab perenaiselt "peenemat näputööd", et kivide vahel turritama kippuvaid rohukõrsi korrale kutsuda.

Koduaedade külastus- roheline aed

Väljapeetult, rahulikult ja väärikalt mõjuvad suured rohelised aia-alad.

Koduaedade külastus - tiigid

Kahes koduaias nägime tiike. Pererahvas on nendesse omal ajal istutanud mitmeid veetaimi, kuid on nüüd hirmasati hädas, sest veepinda pole enam üldse näha. Suve üks suuremaid tegemisi ongi olnud taimede välja kiskumine.

Koduaedasid kaemas

Täna külastasid Krõõdad ja nende sõbrad jälle koduaedasid. Seekord käisime koguni viies taluaias. Lisaks saime oma silmaga üle vaadata, kuidas ühe küladeseltsi tragid inimesed omale vanasse siloauku kena ühisürituste korraldamise paiga on rajanud.

Üksikute piltidena on siin näha fotod, mis kõige rohkem muljet avaldasid. Ülejäänud fotod panen üles teemade järgi slaidiesitlusena.

See ei saa olla "päris", aga on. Korea nulg.Mööda Eestimaad ringi sõites otsin ma esmajärjekorras talusilte. Täna õnnestus näha vägagi huvitavaid:

Arukausi talu on olnud Muia Veetamme sünnikoduks.
Arukausi ja Metsanurga talusildid moodustavad teede ristumiskohal ühtse terviku.
Mõnus suvine puhkenurk.
Kaariku karkassil on grill.
See tõld avaneb oma tõelises ilus alles eemalt vaadatuna (või fotona).
Pisiasjadeni korrektselt viimistletud bassein.
Oli väga tore üritus. Aitäh Monikale organiseerimise eest ning Kadrile info vahendamise eest.

Tuuline, nii tuuline

Vahelduv pilvisus, temperatuur ennelõunal +25 kraadi, pärastlõunal +29 kraadi. Päike kõrvetab, kuidas aga jaksab - no ei anna elada!

Kuum suvi kestab, kuid lillepeenras on taimi, kes oma õite avamisega näitavad, et suvi hakkab vääramatult oma teise poolde jõudma. Meie Potsu ja Hugobert otsivad vastavalt päikese liikumisele ikka ja jälle uue varjulise paiga.
Nad on meil nagu Boby ja Roby - suured sõbrad ja teevad alati kõike koos. Aga küll on tugev tuul! Pesu on alatihti nööri pealt lennus. Väiksemad vahtraoksad lendavad ja mööda külateed tormavad väikesed tolmukeerised.

Mis tehtud sai? Mitte midagi :S
Poiss juba naeris, et ma pakun täna taksoteenust: üks mees hommikul tööle viidud, teine töölt koju toodud, moositeoks suhkruvaru täiendatud ja sealt mitte koju, vaid poisile järgi. Nii see päev läks. Ehk õhtul tuleb jälle uus tegutsemislust peale. Muidu aias ikka kastmine ja kastmine. Jões on vesi hullult palju alanenud - pump mahub veel vaevu vette ära. Külili asendis ei ole see riistapuu aga ette nähtud töötama.

Midagi uut ka: uudsekartul ja uudsekurk :) Kartuleid on pesas 5-11.

Huvitav idee

Ajalehest Maaleht Foto autor: Astrid Lepik.

Aias puid maha võttes või harvenduslõikust tehes ei maksa järelejäävaid erikujulisi oksi lõkkesse visata või pliidi alla pista. Neist võib lihtsa vaevaga valmistada omanäolise lillepotialuse.
Lillepotialuse võib meisterdada nii nelja- kui kuuekandilise, madalama või kõrgema.
Mida haralisemad on oksad ja krobelisem koor, seda vahvam tulemus saadakse. Kellele liigne krobelisus ei meeldi, võivad valida veidike siledamad ja vähemharalised oksad.
Oksad võib kinnitada nii aianööri kui traadiga või kasutada akutrelli ja kruve.

Ja kui ükskord selline lillepotialus ära tüütab, võib selle lahti lammutada ja lõkkesse visata, kahju on seejuures minimaalne.