Hortensia

Ajalehest Maaleht
Hortensiad on enamasti heitehised, harvem igihaljad põõsad, liaanid või puud, mis pärinevad Põhja- ja Lõuna-Ameerikast ja Ida-Aasiast.

Õied paiknevad koos pealt lamedates kännastes või piklikes pööristes. Õisikus on välimised õied steriilsed, neis puuduvad emakad ja tolmukad, ning nende tupplehed on suurenenud ja värvunud. Mitmetel sortidel on õisikus enamik õisi steriilsed.

Kõige levinum on Eestis umbes meetrikõrgune paljuharuline puishortensia (Hydrangea arborescens), eriti aga tema steriilsete õitega sort ’Grandiflora’. Tema puhkedes rohekaid, hiljem valgeid 20–30 cm laiustes kännastes paiknevaid õisi saab nautida juulist oktoobrini.

Harvem kohtab aedhortensiat (H. paniculata). Aedhortensiast saab kujundada kuni 2,5 (3) m kõrguse väikse puu. Õied paiknevad kuni 30 cm pikkustes pöörises ja muutuvad õitsedes valgest roosaks. Õitsemisperiood nii liigil kui sortidel kestab juuli teisest poolest septembrini. Aedades kasvatatakse peamiselt steriilsete õitega sorti ’Grandiflora’. Teistest varasema õitsemisega on sort ’Praecox’, mis alustab õitsemist jaanipäeva paiku.Kasvukujult aedhortensiat meenutavad, kuid kännastes paiknevate õitega himaalaja hortensia (H. heteromalla) ja Bretschneideri hortensia (H. bretschneideri) on Eestis haruldased. Need liigid võivad kasvada 4 (5) m kõrguseks väikseks puuks.

Ronijuurtega alusele kinnituv liaan roniv hortensia (H. anomala) kannatab väga karmidel talvedel pakase käes, kuid enamasti taastub mõne aastaga.

Peamiselt kalmistulillena pottides kasvatatav igihaljas suurelehine hortensia (H. macrophylla) on külmaõrn, kuid võib kuivades kohtades õues talvituda ja isegi mitmeid aastaid õitseda. Kuna enamik taime vartest hävib, siis vajab ta kindlasti väetamist.

Hortensiad on hapulembesed taimed ja nende istutusauku tuleks segada neutraliseerimata turvast. Mulla niiskuse suhtes on üsna leplikud, kuid paremini kasvavad parasniiskel mullal. Õitsevad rikkalikult täisvalguses, kuid kasvavad hästi ka poolvarjus. Kõige paremini pääsevad hortensiad mõjule rühmades. Naabriteks sobivad hortensiatele rodgersiad (Rodgersia), kobarpead (Ligularia) ja sõnajalad.

Kuivõrd hortensiatel on kevadel tugev mahlajooks, siis tuleb neid lõigata keset talve, eelistatult detsembris. Puishortensial tuleks ära lõigata vanad õisikud ja harvendamiseks põõsast välja mõned nõrgemad oksad.

Aed-, himaalaja ja Bretschneideri hortensial tuleks ära lõigata õisikud koos varre ülaosaga, jättes alles 2 kuni 3 sõlmevahet.

Roniv hortensia üldjuhul lõikust ei vaja. Suvel tuleks ära lõigata vaid kahjustunud võsud.

Hortensiate lõikamisest. Ajalehest Maaleht :
Puishortensia (Hydrangea arborescens) talub allalõikamist paremini, kuna ta annab rohkesti nii külg- kui ka juurevõrseid. Siiski võiks alles jätta 1-2 pungapaariga oksatüükad - nii saame hortensia suvel varem õitsema.

Aedhortensia (H. paniculata) oksad ei anna juure- ega külgvõrseid. Seetõttu võiks lõikus piirdudagi vanade, kuivanud ja murdunud okste eemaldamisega. Viimaseid on aedhortensial küllalt palju, kuna ta on rabeda puiduga.

Kui soovite aedhortensialt eriti lopsakaid õisikuid, lõigake teda igal aastal tagasi nii, et kärpimislõige jääks viimase aasta puidu sisse ning alles jääks ka üks pungapaar.

Pungadest kasvavad ees ootaval suvel noored võrsed, mille tippudesse tulevad õisikud. Mõneti meenutab aedhortensia lõikus nudipuude iga-aastast hooldust.