Alpiaed 8. septembri seisuga

Täna oli Alpiaia teine rohimine. Hull mullamutt on seal päris palju pahandust teinud. Liivaalad segi pööranud, mägisibulaid välja tõngunud. Ai sa rajakas, kus malakas!

Taimed on väga kenasti kodunenud ja kasvanud. Olen väga rahul!
Nüüd tuleb hulgaliselt pilte.

 Siin on mingi luubiga vaadeldav taimeke. aga lohukeses ta asub, järelikult on ta siia istutatud.

 Siin on mutt pööranud ja ilusa liivapinna ära solkinud.

 Võnk-pärgenelas kosub "kaevus".

 Keskmine "ringpeenar".

 Lähemalt ka.

 Liigume serva poole.

 Mõni mägisibul on kohe eriti tublisti kasvanud.

 Schmiti puju "Nana" on oma kasvukohaga rahul.

 Teine "Nana" samuti.

Sõrmus on leitud!

See juhtus pea kolmkümmend aastat tagasi, kui laudas lambaaedikusse värsket allapanu visates kaotas abikaasa oma abielusõrmuse. Küll me otsisime kohe samal hetkel! Küll me otsisime aastaid! No mida pole, seda pole! Abikaasa otsis isegi metallidetektoriga.
Lõpuks leppisime faktiga, et see sõrmus kadunuks jääbki. Mina olin pea täiesti kindel, et sõrmus jõudis lamba soolestikus lõpuks lihakombinaati.

Täna varahommikul esimesi labidatäisi kaevates hõiskas abikaasa: "Leidsin!". No mille? Oh seda üllatust ja rõõmu, kui kivikõva mullakamaka puruks tagumisel tuli välja kadunud sõrmus! Mõelda vaid, see jäi napilt kastpeenarde alt välja! Kuupäev tõendas, et tegemist on ammu kadunud sõrmusega.

Selline ootamatu leid nii paljude-paljude aastate järel saab tähendada vaid head!

Labidaga lahingusse vol 8

Kella poole kaheks oli meie suur kaevamise maraton läbi. Oh, oleks võinud kokku lugeda, mitu kärutäit juurikaid ära sai veetud. Kahjuks tulevad huvitavamad ideed ikka takkajärgi.

kastpeenrad on omaette üksus, nendega tegelen hiljem. Võib-olla vean tühjast jõesängist isegi veidi jõemuda peenardesse rammuks. Noh, kui viitsimist on. Muidu aga tuleb kastpeenardes muld läbi kaevata.

 

 

Labidaga lahingusse vol 7

Täna oli kaevetöödes murranguline moment - kaks "rinnet" sai ühendatud. Kui nüüd ilma peaks, siis kahekesi kaevates saame homme tööga ühele poole.

kaks kaevamise ala sai täna ühendatud.

 Natuke on veel jäänud.

Muuhulgas kaevasin kaheksa pisikest hobukastani titte pottidega maa sisse talvituma ning sama teed läks ka pisike punase sarapuu taim.

Labidaga lahingusse vol 6

Nii, nüüd on katte all olnud ala kaevatud. Pean oma tähelepanekutes selle ala suhtes korrektuure tegema. Eelnevalt kirjeldatud situatsioon oli selles kattega osas, kus tormituul oli katet nihutanud ning ühtlasi ka pappe sasinud.
Täna aga kaevasin korralikult kaetud osas.
Tähelepanekud: kassitapu igal taimel 1-3 valget võsu, lehti polnud. Kitkusin need võsud enne kaevama hakkamist ära ja siis sain üllatuse osaliseks - kõik labidatäied oli pehme, sõmer muld ilma ühegi kassitapu juureta.....
Üldiselt on seis selline, et kui ma nüüd veel paar lapikest kõrvitsate vahel ära kaevan, jääb tõesti ainult suhteliselt kitsuke ala seda väga hullu maad. Me saame selle tehtud! Mitte täna, mitte homme, aga millalgi lähiajal.

Katte all olnud ala on nüüd kaevatud.

 Kõrvitsaväli on ka enam-vähem korras.

 

Nii natuke ongi veel kaevata jäänud. Aga see-eest kõige raskem ala.

 

Labidaga lahingusse vol 5

Täna sai päris pikalt kaevatöid tehtud. Lisaks tuli ka abiline seda eriti rasket maad kaevama.Tee mis sa teed, aga enne jõuab õhtu kätte, väsimus kallale, kui päevaplaan täidetud saab.
Mina kaevasin kõrvitsate vahel.

 Homme saab see kate üles võetud. Maa on selle all kenasti pehme. kassitapp aga naerab ja kasvab veel usinamalt...

 Tõele tuleb näkku vaadata ja tõdeda, et nihverda palju sa nihverdad, lõpuks jõuab kätte aeg asuda kaevama "õuduste labürindis". Maa on seal nii kõva, et isegi võilille juurikas on korpas, keerdus ja oma tubli kümneharuline.....

 Abilise kaevetööd. Täna keskendus ta minu "sea songermaa" likvideerimisele, et ikka ontlikult sirget joont mööda kaevata.

Homme on uus päev. Kaevama!

Enne ja nüüd

Vana välisuks on meid teeninud peaaegu kogu meie Tuhalas elatud aja. No ikka palju-palju aastaid. Kuna Klaasimeistrist õnnestus hankida üks kitsuke klaaspakett (pidavat teisel mingid pisidefektid olema), siis hakkas mõte idanema....

Ja nii me maja uue ukse saigi.
Enne .....

 ja nüüd.

Aed ei ole ainult lilled

Sel kevadel ja suvel sai aias ka muid dekoratsioone kasutatud peale lillede. Ka paar istekohta on lisandunud.

"Home for You" kauplusest ostsime sellise ülimugava kiige. Eriti rahul olen, et õnnestus saada käetugedega mudel.

 Meie õunaaeda asus elama Maaema tütreke. Istub teine Valge klaari oksaharude vahel ja kuulatab loodushääli.

 Veidi kaugemalt ka.

 Firmal Viljandi Kujud on FB-s oma leht, kus nad korraldavad toodetele ööpäevaseid oksjoneid. Algpanuseks on 1 euro. Minul õnnestus saada hostapuhma alla konnapõnna. :)

 Proovisin kaltsuribadest riputisi teha. Üks on töökoja seinal,

 teine vanaema terrassil maja seina küljes.

Vana lihatünn sai veidi värskendust - vitsad  said roostetõrjega üle võõbatud.

 

 Ajast ja arust kaelaehetest sai seinale omamoodi huvitav riputis.

 Tuhala mõisast pärit vana malmtooli seljatugi oli kolmest kohast katki. Sellele tegi meistrimees puidust uue seljatoe.

 Üks ütlemata mõnus pingike valmis abikaasa kätetööna. Tema leidis omale koha kaskede all, kus on hea ülevaade suurele osale aiast, samas jalgu puhkav aiainimene jääb suhteliselt märkamatuks.

 Siberi kontpuust sai painutatud raam "ämblikuvõrgule".

Väikesed lisadetailid annavad aiale särtsu juurde ja tekitavad aiakülalistes ohhoo-elamuse.

Roniv asariin

Internetist: Roniv ripplõug ehk roniv asariin (Maurandya scandens)
Kiirekasvuline taim on üsna pea 3 m kõrgune. Kesksuvel kattub massiliselt violetsete õitega (läbimõõt u 4 cm), õitseb septembrini. Vajab tuulevaikset kohta.

Idanes neli seemet. Taimed hakkasid juba pisikestena näitama, et nad on ronitaimed ja tahavad kuskile haakuda.

Õied on sel taimel imeilusad. M

 eeldivad mesilastele, herilastele ja kimalastele. Nad kaovad õietrompetisse üleni.

 Kasvukohaks sai terrassi lillepott. Päikeseline ja tuulevaikne koht (niivõrd, kuivõrd see meie aias üldse võimalik on).

 Tükil ajal avanesid õied ühekaupa (õitseb paar päeva). Hiljem hakkas õisi rohkem üheaegselt avanema.

 Kui õisi on palju, näeb taim vägagi dekoratiivne välja.

 Septembri alguseks on taime lehed värvunud sügisestesse toonidesse. Ka õisi veel jagub.

 Isegi pelgalt sügiseste lehtedega on see taim päris ilus.

 

Pikalt arvasin, et ma järgmisel aastal rohkem seda lille ei kasvata, aga nüüd nägin internetis, et teda on ka rooskakte õitega. Never say never.

Labidaga lahingusse vol 4

Küll oli täna mõnus suveilm! Super! Super! Heinassoo sookured kolmekesi lendamas üle pea ja vaiksel häälel tervitamas, metskitsed üle tee põllul odrateri otsimas, rästad vahtra latvades arvamusfestivali pidamas (nagu Ave armastab öelda), rähn vahtra otsas sepikojas toimetamas, pääsukesed õue kohal lendamas. Ja liblikad, need liblikad! ilus suvi on!

Kui eile sai üsna väheke kaevatud, siis täna sain suurema maalapi korda. Oh, aga pilte tehes selgus, et kaevatud on ikka endiselt ülivähe. Oh heldus küll!

Jõudsin ülikõva ja paakunud maani. Juba labidalehe maa sisse saamine oli omaette kangelastegu. Eks seepärast see jõudlus nii vähene oligi. Aga midagi ikka juba tehtud on.

Rääkisin noortele meestele, et ma teen selle kõige hullema kaevamise ära ja et maa läheb sügise jooksul bveel kindlasti umbrohust roheliseks. Pakkusin välja, et nad siis hilissügisel kaevavad ise selle maalapi teist korda läbi või.... ostavad mullafreesi.... nad lubasid freesi asjus nõu pidada... :)

Labidaga lahingusse vol 3

Täna peame püha - tarkusepäeva. No ei edene kaevamine. Kohe üldse ei edene. Kui ikka hommikul ärgata peavaluga, siis õiget töölooma ikka ei saa.
Natuke sai ikka tehtud. Ja oi, kui palju tööd on veel ees! Suurele hulgale eesootavale tööle vaatamata on mul juba pärsi optimistlik tunne, et tuleval kevadel paneme jälle kartuli maha, nagu nipsti!

Likvideerisin eilse "sea songermaa" kurvid ja käänud.

 Ühtlasi sain parema vaate ka toa aknast. Nüüd ikka paistab, et õues on natukene toimetatud.

Tere, sügiskuu, september!

Ametlikult suvi veel kestab, ilm on soe, kuid septembriga algab minu jaoks siiski sügis. On ju looduski omale sügisvärvides lehti ümber sättimas.
Tõmmu kurereha. No kas pole imeilus sügisene lehevärv!

Kikkapuu hakkab ilusaks roosaks muutuma.

 Kivikangru kaunis roheline jume on tagasi. Aitäh, vihmake!

 Kurekella puhmas jõe kaldal.

Vesikanep.

 Kes tema on, pole aimu, aga lehed on ilusad küll.

 Kollane võhumõõk on põuaga kõrgele kaldaveerele jäänud.

 Vahtrad on juba vägagi sügise nägu.

Vaarikate teine tulemine

Suvi oli ülimalt põuane ja marjasaak jäi suhteliselt kesiseks.

Kas hilist "Polka" vaarikat aitasid hiljutised vihmahood või ta ongi selline sitke sell, aga marju annab korjata ilmselt veel pikalt. Sügis loodetavasti tuleb pikk ja soe ja marjad jõuavad valmida.

Kui seni olin peotäite kaupa korjanud ning mammud vanaemale viinud, siis täna läks esimene karbitäis sügavkülma. Talvel tahaks ju Brita kooki teha. eks ole. :)

Seenehooajale on start antud

Eelmisel sügisel saime suure üllatuse osaliseks, kui avastasime, et kuuseistanduse teenindusrajal kasvas hulgaliselt kuuseriisikaid. Kahjuks jäime tookord lootusetult hiljaks - üle olid kasvanud.

Seekord otsustasime, et hakkame iga paari päeva järel pistelist kontrolli tegema. Nii saigi esimene reid eile, 31. augustil tehtud. Saagiks pisikesed haavapuravikud ning kaseriisikad.

Kuna hammas verel, siis oli ju kohe tarvis ka metsa kiigata. Metsas oli aga totaalne seenepõud. Ilmselt ikka vara veel tänavuse põua tõttu.
Mets ise on aga juba kangesti seda nägu, et varsti-varsti tasub tagasi minna.