Matkasuvi 2017 vol 4 - Kõnnu suursoo

 15. augustil sõitsime Kõnnu suursooga tutvuma. Kõrvemaa on tuntud oma kõrgete männimetsade poolest. Kõrgete mastimändide taga helklemas järvesilm.

Matkajatele on loodud suurepärased tingimused. Telkimisalal on mitmed lõkkeplatsid, mis üksteisest sündsas kauguses. Ei puudu ka välikemps.

Laudtee algus viitab mineraalse pinnase lõppemisele ning rabamaastiku algusele.

Älveid on selles soos hulgaliselt.

kidurad rabamännid peegeldumas laukaveel.

Raba laudtee lõppes ning tõusime oosile, millel kõrgus Paukjärve vaatetorn.

Paukjärv

Lõpetuseks mu meelest kõige kaunim pilt - rabalaugas koos paari ujuvsaarega.

Matkasuvi 2017 vol3 - Marimetsa raba

9. augustil sõitsime Läänemaale Marimetsa matkapikkust oli sel 4,5 + 4,5 km.rajale.

Matka alguses kulges rada metsas.

Ma ei teagi, miks, aga see rada jättis kuidagi sünge mulje.

Üks mägralinnaku uruavadest.

 Lõpuks saime metsast välja ja algas laudtee.

Üsna laudtee alguses oli puhkeala. Täpselt samasuguse disainiga, nagu Mukris.

Rada viis otse kuskile kaugusesse.

Tüüpiline rabamaastik.

Mitte nii väga tüüpiline lageraba.

Õõtsik ja rabakad.

Vaatetorn on kahekorruseline.

Vaatetorni terrass on väga suur ja avar. Püstloodis redel aitab soovijad laukasse ujuma.

Kaunis vaated torni kõrgemalt korruselt.

Tagasitee. Ikka otse.

Matkasuvi 2017 vol 2 - Mukri raba

8. augustil käisime Mukri rabas. Oli meile mõlemale esmakordne retk sinna.  esmakordselt nägin, et mineraalpinnasel on matkarajal kasutatud puiduhaket. Hää pehme oli astuda. 

Kanarbik oma hiilguses.

Puiduhakkega rada asendus peagi laudteega.

Õõtsikult leidsime sookäpa.

Keset Mukri raba on Eidapere järv. (Niipaljukest, kui kinnikasvavast jäevest veel järve on.

Ma pole kuskil mujal korraga nii palju õitsevaid vesiroose näinud. Imeline vaatepilt!

Raja ääres on ka puhkeplatsid. Väga ilusad ja korrektselt ehitatud. Ruumi on piisavalt, et isegi ööseks magamiskott laialu laotada ning ööhääli kuulama jääda. järve viib redel, kuid terrassilt vette hüppamine on keelatud. Ära hüppa vette tundmatus kohas!

                                   

Veidike enne vaatetorni leidsime veel teisegi puhkekoha.

Vaatetorn on värskelt renoveeritud ning kõrgust on sel kohe palju. tervelt neli "korrust".

Tornist paistsid silma ikka laukad ja laukad ja laukad. Ilus!

Pärankultuuriobjekt - turbaaun. Selliseid mahajäetud aunasid on Mukri rabas rohkesti.

Matkasuvi 2017 vol1- Kakerdaja

Eesti loodus on imeline! Kõige imelisem on see aga rabades. Kuna minu põlveliigesed ei taha hästi koostööd teha, siis varasmatel aastatel tavaks olnud soodes sumpamised on nüüdseks möödanik ja tuleb valida lihtsam viis rappa pääsemiseks - mööda laudteed kõndides.

Kakerdajas oleme käinud igal aastaajal. Jõulupühadel rabasse minek on pea traditsiooniks juba saanud. Ja me pole ainsad. Parkla on autodest umbetäis ja lõkkeplatsid on kõik hõivatud. Mul on siiralt hea meel, et mitte kõik inimesed ei veeda oma vaba aega kaubanduskeskustes.

Pildile õnnestus püüda pisikesed huulheina taimekesed. Õpilastele sai kunagi näidatud, kuidas see taim "saagile" reageerib.

Ürgses puutumatuses rabamaastik älvestega.

Laukad oma ilus ja hiilguses. Kakerdajas on neid palju.

Küüvits õitseb

Rabamurakas

Minu lemmikud - sookailud. see puhmas oli kohe eriti pilkupüüdev.

Sookailu õisikud. No kas nad pole kaunid!?

Rabamurakaaid oli erinevas arengustaadiumis - õitsevaid, juba õitsenuid ja alles õitsemist alustavaid.

Kakerdaja raba.

Imeilusad ja õrnad tups-villpead.

See vana männitüügas mitte ei kasva seal, vaid keegi on selle sinna vajutanud.

Meie Potsuke

2009. aasta juulikuus saime omale sõbra,  kes väärib suure tähega Sõbra nimetust.  Meie POTSU!

Oma tarkade uudishimulike silmadega jälgis Potsu kõiki meie tegemisi ning kuulas tähelepanelikult,mida me räägime.

Käisime jõe peal kanuuga sõitmas.

Lumes hullamas jõe jääl kõndimas.

Rihma otsas tsiviliseeritud looma käitumist harjutamas.

Potsu hoidis alati oma karjal silma peal.

Terrassi ukse ees ootas pere koju saabumist.

Vaatas meiega koos telerist loomasaateid.

Viimased pool kuud muutus tema tervis järjest halvemaks. Kurb, et vereanalüüsi tulemused saame teada alles siis, kui sellest teadmisest enam kellelegi kasu ei ole. Veterinaar kahtlustas südame puudulikkust.

Täna hommikul täitis Potsu viimast korda oma püha ülesannet ja sõitis koos minuga peremehele bussipeatusesse vastu. Kodus sai kätte oma süsti. mõne lonksu koerte energiajooki ja järgmisel hetkel oli ta kadunud. 

Käisime kaasaga Kiilis poes. Alati on Potsu ka kaasa sõitnud, istudes juhi kõrvalistmel minu süles. Täna ühel hetkel maandus minu süles putsakas Potsu karvu. Järgmisel hetkel lendas see tutsakas auto aknast välja. Võib-olla oli see Potsu hüvastijätt.... Kes teab....

Ma kõik teame, et midagi head siin enam loota ei ole. Potsu ise teadis ja tundis seda samuti. Kahju, et koertel on komme kuskile omaette oma viimseid hingetõmbeid tegema minna. Kahju! Nii kahju!

Kaasa ütles, et saab koerast aru. Kogu elu aktiivne, vitaalne, rõõmsameelne koer tahtis jätte meile endast ilusa mälestuse, mitte mälupildi hingevaakuvast haigest koerast.

Nüüd on juba väga palju tunde möödas Potsu kadumisest. Ta pole mitte kunagi kodust ära käinud. Nüüd ta enam ei tule ka......

Aga ta siiski tuli! kell oli juba pea südaöö kanti ja hakkasime magama sättima. järsku langes pilk pimedale terrassile ning seal ta lamas ning vaatas läbi klaasi tuppa.... 

Nüüd algas intensiivravi! Aitäh Jüriantsu loomakliiniku tohtritele, kes ravimid kirjutasid, tilguti koju kaasa andsid. ja niimoodi kuu aega.

Kuid siis tulid kolm päeva, mis rääkisid selget keelt - on aeg lahkuda.... 

8. septembri hommikul kell 9:45 tegi meie armas Potsuke minu süles lebades oma viimse hingetõmbe...

Olgu su käpakestel pehme tee astuda üle vikerkaaresilla! Jää hüvasti, armas sõbrake!

                                                   POTSU   16.05.2009. - 08.09. 2017