Meie Potsuke

2009. aasta juulikuus saime omale sõbra,  kes väärib suure tähega Sõbra nimetust.  Meie POTSU!

Oma tarkade uudishimulike silmadega jälgis Potsu kõiki meie tegemisi ning kuulas tähelepanelikult,mida me räägime.

Käisime jõe peal kanuuga sõitmas.

Lumes hullamas jõe jääl kõndimas.

Rihma otsas tsiviliseeritud looma käitumist harjutamas.

Potsu hoidis alati oma karjal silma peal.

Terrassi ukse ees ootas pere koju saabumist.

Vaatas meiega koos telerist loomasaateid.

Viimased pool kuud muutus tema tervis järjest halvemaks. Kurb, et vereanalüüsi tulemused saame teada alles siis, kui sellest teadmisest enam kellelegi kasu ei ole. Veterinaar kahtlustas südame puudulikkust.

Täna hommikul täitis Potsu viimast korda oma püha ülesannet ja sõitis koos minuga peremehele bussipeatusesse vastu. Kodus sai kätte oma süsti. mõne lonksu koerte energiajooki ja järgmisel hetkel oli ta kadunud. 

Käisime kaasaga Kiilis poes. Alati on Potsu ka kaasa sõitnud, istudes juhi kõrvalistmel minu süles. Täna ühel hetkel maandus minu süles putsakas Potsu karvu. Järgmisel hetkel lendas see tutsakas auto aknast välja. Võib-olla oli see Potsu hüvastijätt.... Kes teab....

Ma kõik teame, et midagi head siin enam loota ei ole. Potsu ise teadis ja tundis seda samuti. Kahju, et koertel on komme kuskile omaette oma viimseid hingetõmbeid tegema minna. Kahju! Nii kahju!

Kaasa ütles, et saab koerast aru. Kogu elu aktiivne, vitaalne, rõõmsameelne koer tahtis jätte meile endast ilusa mälestuse, mitte mälupildi hingevaakuvast haigest koerast.

Nüüd on juba väga palju tunde möödas Potsu kadumisest. Ta pole mitte kunagi kodust ära käinud. Nüüd ta enam ei tule ka......

Aga ta siiski tuli! kell oli juba pea südaöö kanti ja hakkasime magama sättima. järsku langes pilk pimedale terrassile ning seal ta lamas ning vaatas läbi klaasi tuppa.... 

Nüüd algas intensiivravi! Aitäh Jüriantsu loomakliiniku tohtritele, kes ravimid kirjutasid, tilguti koju kaasa andsid. ja niimoodi kuu aega.

Kuid siis tulid kolm päeva, mis rääkisid selget keelt - on aeg lahkuda.... 

8. septembri hommikul kell 9:45 tegi meie armas Potsuke minu süles lebades oma viimse hingetõmbe...

Olgu su käpakestel pehme tee astuda üle vikerkaaresilla! Jää hüvasti, armas sõbrake!

                                                   POTSU   16.05.2009. - 08.09. 2017

Vaated, mis meeldivad ja kõnetavad

 On augustikuu teine päev. Hoiatatud ja hirmutatud äikesefront lõi käega ning keeras otsa Venemaa peale. Eks seal rohkem ruumi möllata ja käratseda. Koeraga veterinaari vastuvõtul käidud. Rahakotis ilmatuma suur auk, kuid täpset diagnoosi ikka veel pole. Millegi asjaliku tegemiseks pole tuju, tahtmist ega jõudu.

Lihtsalt jalutasin ja klõpsisin pilte teha. Aias on kohti ja kohakesi, mis mulle detailidena väga meeldivad ning mis oma väiksusele vaatamata aitavad luua tervikut.

Astilbede "oja" puuterrassi ees .

Nii, nagu linnaarhitekt peaks jalgradade planeerimisel jälgima, kus inimesed tegelikult liiguvad, samamoodi tuleb seda teha ka aias. Astilbede ala oleks muidugi tervikulahendusena olnud korrektsem, kuid keldrisse või postkasti juurde või lihtsalt õunaaeda minekuks ikka lõigati teekonda. Muidugi eesotsas minu endaga... Nii saigi selline mõneti salarajana näiv vahe peenrasse tekitatud.

Krügeri tuviõun on ainus õunapuu, mille tüve ümber on lilleklump. Oksaharud on nii madalal, et nii või teisiti murutraktor seal toimetama ei mahuks.

 Saialilled ja apteegikummelid. Pime on meil siin Metsaaias. Taimed on kummuli valgust ahmimas.

Meeleolupilt. Õunapuukooreste raamidega aken õunaaeda.

Üks lemmikvaateid (eriti just vanaema toa aknast vaadatuna) on kuuseheki ja "Veiniõuna" vahelt kulgev rada keldri juurde. Vaade kaugemalt.....

....ja vaade veidi lähemalt.

 Paar armsat pilti sõbralikust kooskasvamisest.

Muldvana õunapuu ja verivärske kiik.

Pojengiheki hilissuvised allüürnikud.

Hostahekk täies õieehtes. Oma lihtsuses võimsana näiv taimestu, mille juures aiakülalised pikalt seisatavad ja ahhetavad.

Budleiad sooja seina ääres lõunapäikest nautimas.

Suur ja Väike Peeter tuules kiikumas.

Küüniotsa peenar  on täis kasvanud.

 Metsaaiale omased märksõnad: rohelus ja rahu.

Elulõnga pimedama külje sein ei ole mitte vähem õisi täis kui valge külje sein.

Metssalvei hakkab lõpetama. Floks "Arlekiin" hakkab varsti õitsema koos külje all kükitava kellukaga.

Päikest ammutamas. 

Kivides on ürgsust, võimsust, sõltumatust ja jäävust.

Sundseisu peenar

Olude sunnil tekitatud peenar keldri lähedal on suve teise poole kuninganna meie aias. Mullu sealsed taimed küll õitsesid juba juulis, kuid tänavu on kõik märksa hilisem ja täies õieluksuses saame Sundseisu peenart  näha ehk alles augusti keskel. Küll aga on esimesi, kes juba hakkavad näitama, et kohe-kohe...

Lavendli seemnete idanevus oli väga madal. Pikeerkastis nägid taimed ka üsna äbarikud välja, kuid maha nad said istutatud, et ehk miskit neist ikka tuleb. Nüüd on nad teisel õitsemise ringil ja tänavu on õisi kohe rohkesti.

Esimene roosadest monardadest hakkab ka juba kergelt jumet võtma.

Ungari mesiohaka seemikud läksid esimesel talvel pea täielikult välja, kuid alles jäid tugevamad nendest ning tänavu on nad juba kenasti kõrgust visanud ning ohakanutid on ka kenad suured.

Ühes teises kohas meie aias on punane monarda kui üks puserik. Ei saa mina sotti, kus on tema ots, kus hakatus. Pikali maas, varred kõverad... Ühesõnaga - ei tegu ega nägu. Viisin osad taimed sealt Sundseisu peenrasse. Olid nad mis nad olid mullu suvel, kuid tänavu on nad kõrged, püstised ja sama hästi kui õitsemas juba. Kusjuures neid sai suve hakul ikka kõvasti rapitud  - lehti oli ju vaja tee tegemiseks varuda.

Minu ületamatud lemmikud - jaapani ülased, on kohe-kohe õitsemist alustamas. Ja neid õisi ikka tuleb tänavu!

Esimene uudishimulik piilumas floksist naabritädi külje alt.

Kolmest tõrust kasvatatud punase tamme titest üks kooles ära, teine kiratseb ning kolmas on sel suvel eriti jõudsalt kasvanud ning sirutab end juba üle lopsakate püsikulatvade maailma uudistama. Pole meeles olnud Urvelt küsida, kas ja kuidas tema tamme-tited kasvavad.

"Veiniõun" oli viljade all lookas mullu ning on seda ka tänavu. Oks, mis kooldub üle Sundseisu peenra, tahab kohe kindlasti kiiremas korras toetavat õlga, et mitte murduda või muidu püsikuid lämmatada.

Praegu on "Veiniõun" veel väga tumedat tooni. Küpsedes muutub jume veidi klaarimaks.

Ei tea, mis valu see ajas täna kõrvalesta näppima, aga kuidagi liiga paks tundus see näppude vahel. Võrdlesin teise kõrvalestaga - see normaalne. Lasin siis kaasal vaadata, et mis värk selle paksu kõrvaga on. Puuk oli. Juba neljas sel suvel, kes muidusööjana minu kulul maiustamast avastatud sai.

Küttepuude saaga

Heh! Kaasa tegi kevadel suuri plaane, et tema aprillikuise puhkusejupi jooksul peavad küttepuud saama saetud ning lõhutud ka. Riita ladumine ei käi arvestuse sisse, sest seal žongleerin ainult mina.
Aga nagu plaanidega tavaliselt, nii ka seekord - vett vedama nad lähevad. Eks omajagu on siin põhjuseks ka see, et meie puukuur mahutab kuskil 80 ruumi puid ning hetkel on oma poolteise kütteperioodi jagu kuivi puid olemas. Seega motivatioon rügamiseks suhteliselt madal. Aga kuna mulle meeldib igasuguste ootamatuste vastu kindlustamise mõttes "ette elada", siis sai ka sel talvel veidi puid tehtud.

Kuna aprilli-puhkuse jooksul asi ikkagi tehtud ei saanud, siis venima ta jäigi. Ja hoolega venis. Kogu raha ees, nagu öeldakse.  Isegi viimane "õlekõrs" - avatud talude päev ei aidanud. Vabanduseks jälle omajagu õige fakt, et ega taluaed ei ole mõni veatu piltpostkaart, seal ikka elu ja töö käib aastaringselt.

Avatud talude päev sai läbi, emotsioonid on laes, veel nädal hiljemgi saabuvad positiivse tagasiside sõnumid head meeleolu hoidmas - nii saigi lõpuks kuuri taha suundutud, et vahepeal saetud puud lõpuks ära lõhkuda ning katuse alla saada.

26.juulil oli seis selline.

27.juulil oli juba väikest edasiminekut märgata.

28. juulil sai koeraga "maailma otsas" tohtri juures käidud, õhtul merd otsitud ning puukuuri taha ei jõudnudki.

Seevastu 29. juulil sai tööle kõvasti pihta antud ja olemasolevad notid ongi lõhutud. Homme pean ilmselt jälle laduma ronima, muidu uus ports enam kuuriuksest sisse ei mahu.

Pilt on tehtud veidi enne päikeseloojangut. 

Aga oleks selle asjaga nüüd kõik. Kus ta siis on, kui osa ronte veel välja vedamist ootavad. Siis saagimist, lõhkumist ja ladumist. Vägisi on tunne, et mul tuleb oma sõnu sööma hakata. Ei olegi neid puid nii vähe, nagu ma kevadel torisesin....

Käimata jäi täna Aalujate kokkutulekul, Kose valla kohvikutepäeval ning isegi suhteliselt lähedal, Märjamaa kandis toimunud aiagrupi kokkutulekul. Kui ikka ei vea, siis ei vea. Kaasa tööl, mina valves. Midagi pole parata.

Juba kahel suvel on kokkutulek toimunud Raplamaal. Põhjapoolne rahvas plaanis järgmise aasta kokkutulekut meie Metsaaeda. Kuid ka lõunas on meie grupiliikmete aedu. Kahjuks siis järgmisel suvel piknik meie õues ikkagi ei toimu. Kahju. Ma juba lootsin. Eks mõni teine kord siis.

Kui ilm lubab, tuleks homme aiale tiir peale teha - ehk on mõni umbrohi vaatamata kõrbekuivusele innukalt kasvada visanud.