Oi, kuidas mulle meeldib värskelt niidetud muru lõhn! Oi, kuidas mulle meeldib aed, kui muru on just äsja niidetud!
Mõned vaated Metsaiale.
Mõned vaated Metsaiale.
teisipäev, 10. juuli 2018
Aiapink
Metsaaed on väga suur ja juba seepärast on istumiskohad hädavajalikud. Ja paerm, kui neid kohti oleks palju.
Nüüd sai üks väga ilus aiapink valmis. Seljatoega ja puha. Valmistatud saarepuidust.
Olen väga rahul. Aitäh meistrimehele!
Nüüd sai üks väga ilus aiapink valmis. Seljatoega ja puha. Valmistatud saarepuidust.
Olen väga rahul. Aitäh meistrimehele!
laupäev, 7. juuli 2018
Aalujate kokkutulek 2018
Seekordsele kokkutulekule pani oma õla alla ka ilmataat, kes terve eilse päeva tegeles aia kastmisega ning täna laskis külalistel nautida aia ilu lõõskavas juunikuu päikeses.
Aed asub väheviljakal rannikualal, kuid pererahva südamega tehtud töö ning nähtud vaev on loonud rikkaliku, lopsaka ja õitseva aia. Ilus! Lihtsalt imeilus!
Suured puud loovad aias imelisi varjulisi sopikesi, kus siiski on piisavalt valgust, et taimed lopsakalt kasvada saaksid.
Peenrapiiretena on kasutatud nii paekivi, graniitkivi kui ka palke.
Väga korrektsena mõjuvad hoolikalt valitud kastmisvee tõkendid peenarde nurkades.
Kivid, need kivid!
Mida me teeksime hostadeta? Ühed parimad taimed meeleoluka aia rajamiseks.
Ja milline rikkalik, puhas ja hästi läbi mõeldud köögiviljamaa! Sügav kummardus pererahva ees! Niisugune peaks olema iga aed. On väga suur õnn saada koduaiast värsket toidukraami lauale ning hoidiste materjali talvekuudeks. Köögiviljamaast pole mul ühtegi pilti. Olin aia sellest osast sedavõrd lummatud, et pildistamine ununes sootuks.
Aed asub väheviljakal rannikualal, kuid pererahva südamega tehtud töö ning nähtud vaev on loonud rikkaliku, lopsaka ja õitseva aia. Ilus! Lihtsalt imeilus!
Väga ilusate ja ümbrusesse sulanduvatena mõjuvad puupakkudest kõnnirajad.
Peenrapiiretena on kasutatud nii paekivi, graniitkivi kui ka palke.
Kivid, need kivid!
Mida me teeksime hostadeta? Ühed parimad taimed meeleoluka aia rajamiseks.
Ja milline rikkalik, puhas ja hästi läbi mõeldud köögiviljamaa! Sügav kummardus pererahva ees! Niisugune peaks olema iga aed. On väga suur õnn saada koduaiast värsket toidukraami lauale ning hoidiste materjali talvekuudeks. Köögiviljamaast pole mul ühtegi pilti. Olin aia sellest osast sedavõrd lummatud, et pildistamine ununes sootuks.
esmaspäev, 2. juuli 2018
Kodutalu maasikamuru
On juulikuu teine päev. Sompus ja hall. Võiks öelda, et suisa pime. Nii pime, et pika põua tagajärjel pisikesteks kribalateks jäänud metsmaasikaid tuli suisa kummargil otsida.
Väikese vihmapausi ajal läksin aeda jalutama. Kaamera kaasas, nagu alati. Pilte eriti ei klõpsinud. Ikka selle pimeduse pärast. Õues on nii jahe, et jakihõlmad tuli vaheliti tõmmata. No ei ole suvetunnet! Mitte ei ole. Aga kodutunne on.
Jalutasin ja mõtisklesin. Aed on elusolend, ta on sõber. Hea sõber. Kannatlik sõber. Ustav sõber.
Usun, et meie aed on rahul võimalusega olla ja jääda loodusaiaks, kus rohumaid ei songita terava oraga, et kätte saada see viimanegi võilillejuur. Kus samblalaikudele ei puistata koledat mürki. Sammal ei olegi ju nii halb. Ta on osake ökosüsteemist, sündinud meie loodusaia valgusreziimist. Pealegi nii mõnus ja pehme palja päka all. Meie muru on hoopis maasikamuru. Maasikad on madalakesed, sest aeg-ajalt sõidab üle nende peade raider, kuid nad õitsesid rikkalikult ning mammud on tänaseks päevaks juba pea viimseni põske pistetud.Paar viimast sain veel pildile.
Meie aed kujuneb looduse ja meie koostöös. Eriti palju võimalusi meil rikkalike lillepeenarde rajamiseks polegi. Aed paikneb maastikul nii, et kõrghaljastus jääb valdavalt kagu-lõuna-edela suunda. Ja puudel on kombeks kasvada. Kõrgustesse. Ja suhteliselt kiiresti. Põhjasuunas on asundustalu mälestusena säilinud kõrge kuusehekk, milles ajahammas juba korrektuure kipub tegema. Idasuunal oli vanasti rähasel pinnal üles haritud kartulipõld, millest nüüdseks on saanud dekoratiivpõõsaste park. Ja oi, kui raske oli sel maal põõsaste jaoks istutusauke kaevata! Kivi kivis kinni!
Jõekalda suunas on õhukese raske mulla all kivisillutisega Rootsi tee ning Kivikõrb, mille tekkes on osaline maaparanduse "kriim käsi".
Seetõttu on meil palju avarust. Vahel olen mõelnud, kas rajaks kivisele pinnasele kõrgemad istutusalad, noh, et ikka rohkem lilli oleks. Aga milleks? Esiteks ei taha me vaateid kinni istutada ning teiseks on meie aia motoks "Roheline ja rahulik". Üks ingliskeelne fraas sobib samuti aia motoks imehästi: "Less is more". Mõnes aias see nii ei oleks, meil aga küll. Ja me oleme rahul.
Aed on elusolend. Ta elab ja hingab. Aia igapäevasesse ellu kuulub nii sünd kui surm, elu lahutamatud osad. Nii jätkubki meil tegemisi igaks päevaks, samas aina rohkem jääb aega ka nautimiseks.
Suur osa istutusaladest on niiöelda täiskasvanud, mis tähendab, et tööd ja vaeva on nendega vähem just rohimise vaatevinklist vaadatuna.
Aed rõõmustab ja aed kannatab. Sel kevad-suvel on see kannatusterada olnud üsna pikk. Oleme jõudumööda aia janu püüdnud kustutada, kuid ilmselgelt on sellest väheseks jäänud. Ehk annavad juuli ning august rohkem vihma, et taimed saaksid kosuda ning talveks valmistuma asuda.
Meie aed on metsaaed, mille tõendusena saime eelmisel suvel imetleda loodusliku orhidee suure käopõlle sirgumist Vahtraaluste kõrval rohumaal. Sel kevadel ilmus veel teinegi suur käopõll Vahtraaluste istutusalale. Käol võiks ju vähe erksavärvilisem põll üll olla, kuid mis teha - on, nagu on.
Tuul ulub ja vihm on muutunud sügiseseks uduvihmaks. Linnud on vait. Isegi ritsikad kükitavad rohukõrte all, koivaviiulid külmast kanged. On juulikuu teine päev....
Väikese vihmapausi ajal läksin aeda jalutama. Kaamera kaasas, nagu alati. Pilte eriti ei klõpsinud. Ikka selle pimeduse pärast. Õues on nii jahe, et jakihõlmad tuli vaheliti tõmmata. No ei ole suvetunnet! Mitte ei ole. Aga kodutunne on.
Jalutasin ja mõtisklesin. Aed on elusolend, ta on sõber. Hea sõber. Kannatlik sõber. Ustav sõber.
Usun, et meie aed on rahul võimalusega olla ja jääda loodusaiaks, kus rohumaid ei songita terava oraga, et kätte saada see viimanegi võilillejuur. Kus samblalaikudele ei puistata koledat mürki. Sammal ei olegi ju nii halb. Ta on osake ökosüsteemist, sündinud meie loodusaia valgusreziimist. Pealegi nii mõnus ja pehme palja päka all. Meie muru on hoopis maasikamuru. Maasikad on madalakesed, sest aeg-ajalt sõidab üle nende peade raider, kuid nad õitsesid rikkalikult ning mammud on tänaseks päevaks juba pea viimseni põske pistetud.Paar viimast sain veel pildile.
Meie aed kujuneb looduse ja meie koostöös. Eriti palju võimalusi meil rikkalike lillepeenarde rajamiseks polegi. Aed paikneb maastikul nii, et kõrghaljastus jääb valdavalt kagu-lõuna-edela suunda. Ja puudel on kombeks kasvada. Kõrgustesse. Ja suhteliselt kiiresti. Põhjasuunas on asundustalu mälestusena säilinud kõrge kuusehekk, milles ajahammas juba korrektuure kipub tegema. Idasuunal oli vanasti rähasel pinnal üles haritud kartulipõld, millest nüüdseks on saanud dekoratiivpõõsaste park. Ja oi, kui raske oli sel maal põõsaste jaoks istutusauke kaevata! Kivi kivis kinni!
Jõekalda suunas on õhukese raske mulla all kivisillutisega Rootsi tee ning Kivikõrb, mille tekkes on osaline maaparanduse "kriim käsi".
Seetõttu on meil palju avarust. Vahel olen mõelnud, kas rajaks kivisele pinnasele kõrgemad istutusalad, noh, et ikka rohkem lilli oleks. Aga milleks? Esiteks ei taha me vaateid kinni istutada ning teiseks on meie aia motoks "Roheline ja rahulik". Üks ingliskeelne fraas sobib samuti aia motoks imehästi: "Less is more". Mõnes aias see nii ei oleks, meil aga küll. Ja me oleme rahul.
Aed on elusolend. Ta elab ja hingab. Aia igapäevasesse ellu kuulub nii sünd kui surm, elu lahutamatud osad. Nii jätkubki meil tegemisi igaks päevaks, samas aina rohkem jääb aega ka nautimiseks.
Suur osa istutusaladest on niiöelda täiskasvanud, mis tähendab, et tööd ja vaeva on nendega vähem just rohimise vaatevinklist vaadatuna.
Aed rõõmustab ja aed kannatab. Sel kevad-suvel on see kannatusterada olnud üsna pikk. Oleme jõudumööda aia janu püüdnud kustutada, kuid ilmselgelt on sellest väheseks jäänud. Ehk annavad juuli ning august rohkem vihma, et taimed saaksid kosuda ning talveks valmistuma asuda.
Meie aed on metsaaed, mille tõendusena saime eelmisel suvel imetleda loodusliku orhidee suure käopõlle sirgumist Vahtraaluste kõrval rohumaal. Sel kevadel ilmus veel teinegi suur käopõll Vahtraaluste istutusalale. Käol võiks ju vähe erksavärvilisem põll üll olla, kuid mis teha - on, nagu on.
Tuul ulub ja vihm on muutunud sügiseseks uduvihmaks. Linnud on vait. Isegi ritsikad kükitavad rohukõrte all, koivaviiulid külmast kanged. On juulikuu teine päev....
kolmapäev, 27. juuni 2018
Aiaskulptuur
Viljandi Kujud korraldab oma toodetele enampakkumisi.
Mul oli õnn saada armsa kärnkonna omanikuks. Tema koht on nüüd hostade istutusala servas vana elektriposti "kännu" otsas.
Mul oli õnn saada armsa kärnkonna omanikuks. Tema koht on nüüd hostade istutusala servas vana elektriposti "kännu" otsas.
teisipäev, 26. juuni 2018
Ühe taime kaks nägu
Kõige lihtsam on teha lilledest pilte püsti seistes. Tulemuseks on "lagipea" pilt. Natukenegi madalamalt pildistades muutub pildi meeleolu tugevasti.
reede, 22. juuni 2018
Veel üks aiadekoratsioon meeleolu loomiseks
Karkassiks on siberi kontpuu võrse, võrguniidiks puuvillane nöör.
Koht ei pruugi olla see õige, aga hetkel katsetamiseks käib küll. Kui kaasa töölt saabub, siis valime koha välja.
Koht ei pruugi olla see õige, aga hetkel katsetamiseks käib küll. Kui kaasa töölt saabub, siis valime koha välja.
Eesti 100 projekt Metsaaias
Käib üks üleüldine puude istutamine Eesti 100 tähistamise raames. Meil pole puid ens´am suurt kuskile istutada. Oleme neid mitu korda 100 juba istutanud. Üsna suureksi mõned neist juba kasvanud.
Aga oma Eesti 100 projekt on meilgi. Kuidas selline mõte tekkis? Miks just see koht?
Meil on väga suur maa-ala, mida me suureliselt aiaks kutsume. Asi hakkab juba looma ja usun, et ehk isegi enne "pensioniea" saabumist on visioon paigas ja reaalsuseks saanud.
Meie aias on paar-kolm kolekohta, mis on nagu veskikivid kaelas ja lahti neist ei saa. Vähemalt siiamaani pole saanud. Ühe kolekoha asjus hakkas mõte juba liikuma ja sai ka meesperele mõtet tutvustatud. Eeldab see aga kardetavasti ka väljaminekuid, mida endale mittetöötava muidusööjana ei saa lubada, liiatigi kui vana auto läks mahakandmisele ia uut vana pole veel olemas. Seega jääb see kolekoht ootele.
On veel teinegi kolekoht, mis on veelgi rohkem pinnuks silmas. Lausa häbiplekk aia kasitud silmnäol. Nimelt kuulub see koht kategooriasse "kuul pähe ja lauda taha nõgestesse". Ehk teisisõnu see on vana lauda uksetagune, kuhu sõnnik sai visatud ja kustkaudu lehmad karjamaale said juhatatud. Tegelikult asub see laudaukse lävi vana asundustalu ait-laut-riistakuur keskel. Ja see lävetagune on aastai 8aastakümneid) olnud koht, kuhu visati igasugust kivipuru ja muid ehitusjäätmeid. Fui!
Nüüd aga on tekkinud mõte, et likvideeriks selle kolekoha. Et saaks järgmisel suvel jälle avatud talude päeval osaleda. Noh, et oleks uusi valminud projekte näidata.
Kindlasti tahame säilitada kõik, mis vanast laudast veel järel on - mõned müürijupid. Ühte osa on isegi kõpitsetud ning kõrgemaks laotud.
Asundustalu rajaja, vana Alja elutöö mälestuseks tahame markeerida hoone piirjooned ning hoone sisemuse tasandada ning killustikuga katta. Küla peal on veel üks traktor elus ja kui peremees mahti saab, ehk tuleb meile appi kive tõstma-rinda pistma.
Siin on nüüd kritseldus, milline võiks asi välja näha tulevikus. Proportsioone pole ollagi ja ega see polnudki eesmärk.
Midagi on juba ka tehtud.
Vundamendi tald on välja prepareeritud.
Natuke on juba ka kive paika laotud. Asi susiseb, kuid susinale viskavad vahetevahel vett peale muud kohustused. Muuhulgas abikaasa kohustus tööl käia. Absoluutselt õige on ütlemine, et tööl käimine segab elamist. :)
Aga oma Eesti 100 projekt on meilgi. Kuidas selline mõte tekkis? Miks just see koht?
Meil on väga suur maa-ala, mida me suureliselt aiaks kutsume. Asi hakkab juba looma ja usun, et ehk isegi enne "pensioniea" saabumist on visioon paigas ja reaalsuseks saanud.
Meie aias on paar-kolm kolekohta, mis on nagu veskikivid kaelas ja lahti neist ei saa. Vähemalt siiamaani pole saanud. Ühe kolekoha asjus hakkas mõte juba liikuma ja sai ka meesperele mõtet tutvustatud. Eeldab see aga kardetavasti ka väljaminekuid, mida endale mittetöötava muidusööjana ei saa lubada, liiatigi kui vana auto läks mahakandmisele ia uut vana pole veel olemas. Seega jääb see kolekoht ootele.
On veel teinegi kolekoht, mis on veelgi rohkem pinnuks silmas. Lausa häbiplekk aia kasitud silmnäol. Nimelt kuulub see koht kategooriasse "kuul pähe ja lauda taha nõgestesse". Ehk teisisõnu see on vana lauda uksetagune, kuhu sõnnik sai visatud ja kustkaudu lehmad karjamaale said juhatatud. Tegelikult asub see laudaukse lävi vana asundustalu ait-laut-riistakuur keskel. Ja see lävetagune on aastai 8aastakümneid) olnud koht, kuhu visati igasugust kivipuru ja muid ehitusjäätmeid. Fui!
Nüüd aga on tekkinud mõte, et likvideeriks selle kolekoha. Et saaks järgmisel suvel jälle avatud talude päeval osaleda. Noh, et oleks uusi valminud projekte näidata.
Kindlasti tahame säilitada kõik, mis vanast laudast veel järel on - mõned müürijupid. Ühte osa on isegi kõpitsetud ning kõrgemaks laotud.
Asundustalu rajaja, vana Alja elutöö mälestuseks tahame markeerida hoone piirjooned ning hoone sisemuse tasandada ning killustikuga katta. Küla peal on veel üks traktor elus ja kui peremees mahti saab, ehk tuleb meile appi kive tõstma-rinda pistma.
Siin on nüüd kritseldus, milline võiks asi välja näha tulevikus. Proportsioone pole ollagi ja ega see polnudki eesmärk.
Midagi on juba ka tehtud.
Vundamendi tald on välja prepareeritud.
Natuke on juba ka kive paika laotud. Asi susiseb, kuid susinale viskavad vahetevahel vett peale muud kohustused. Muuhulgas abikaasa kohustus tööl käia. Absoluutselt õige on ütlemine, et tööl käimine segab elamist. :)
teisipäev, 19. juuni 2018
Dekoreerime suvist õuevaadet
Tihtipeale juhtub nii, et genereerid üht ideed mingisse konkreetsesse paika, kuid töö käigus asi muutub ja valmib hoopis üks teine asi.
Seekord siis kadakaselt kaarelt alla rippuvad vanade kaelaehete detailidest elemendid. Tuulekell see pole, aga tuule käes mängib päris ilusti.
Seekord siis kadakaselt kaarelt alla rippuvad vanade kaelaehete detailidest elemendid. Tuulekell see pole, aga tuule käes mängib päris ilusti.
laupäev, 16. juuni 2018
Paar dekoratsiooni välisseintele ja aeda
Hing ihkab juba mõnda aega aiakujundusse sobivate dekoratsioonide järele. Piltidel olen näinud asju, mis meelepärased oleks, aga osta pole kuskilt. Viimati vaatasin Bauhofi aiaosakonnas ringi. No ei sobi mu aeda need Venused, Buddad ja Neitsi Maarjad. No ei sobi. Midagi lihtsat ja maalähedast oleks vaja.
Seni, kuni võimalus ei avane, tuleb midagi ise välja aretada. Kuna ma ruumilisi kujusid teha ei mõista, tuleb teha seda, mida oskan.'
'Nii tulidki töökoja ja maja seinale sellised vidinad.
Kuna oleme kaasaga rohkem sellised maausku inimesed, kes loovad oma aeda käsikäes loodusega ning hoiduvad kuulsatest ning kummalistest eksootidest, siis tuli meie aeda ka Maaema tütreke. Ühte olen aias juba näinud. Mine tea, äkki on neid kuskil veel peidus.
Mõnele taimele on hädapärast ka istutuspotti tarvis. Need on samuti enda tehtud. Lihtsakoelised ja tagasihoidlikud.
Seni, kuni võimalus ei avane, tuleb midagi ise välja aretada. Kuna ma ruumilisi kujusid teha ei mõista, tuleb teha seda, mida oskan.'
'Nii tulidki töökoja ja maja seinale sellised vidinad.
Kuna oleme kaasaga rohkem sellised maausku inimesed, kes loovad oma aeda käsikäes loodusega ning hoiduvad kuulsatest ning kummalistest eksootidest, siis tuli meie aeda ka Maaema tütreke. Ühte olen aias juba näinud. Mine tea, äkki on neid kuskil veel peidus.
Mõnele taimele on hädapärast ka istutuspotti tarvis. Need on samuti enda tehtud. Lihtsakoelised ja tagasihoidlikud.
esmaspäev, 11. juuni 2018
Uued siberlased
Keegi hää inimene on mu siberlaste kogukonda paari uue sordiga rikastanud.
Imeilusad, kas pole?
SALAMANDER CROSSING
Imeilusad, kas pole?
SALAMANDER CROSSING
Tellimine:
Postitused (Atom)