On juulikuu teine päev. Sompus ja hall. Võiks öelda, et suisa pime. Nii pime, et pika põua tagajärjel pisikesteks kribalateks jäänud metsmaasikaid tuli suisa kummargil otsida.
Väikese vihmapausi ajal läksin aeda jalutama. Kaamera kaasas, nagu alati. Pilte eriti ei klõpsinud. Ikka selle pimeduse pärast. Õues on nii jahe, et jakihõlmad tuli vaheliti tõmmata. No ei ole suvetunnet! Mitte ei ole. Aga kodutunne on.
Jalutasin ja mõtisklesin. Aed on elusolend, ta on sõber. Hea sõber. Kannatlik sõber. Ustav sõber.
Usun, et meie aed on rahul võimalusega olla ja jääda loodusaiaks, kus rohumaid ei songita terava oraga, et kätte saada see viimanegi võilillejuur. Kus samblalaikudele ei puistata koledat mürki. Sammal ei olegi ju nii halb. Ta on osake ökosüsteemist, sündinud meie loodusaia valgusreziimist. Pealegi nii mõnus ja pehme palja päka all. Meie muru on hoopis maasikamuru. Maasikad on madalakesed, sest aeg-ajalt sõidab üle nende peade raider, kuid nad õitsesid rikkalikult ning mammud on tänaseks päevaks juba pea viimseni põske pistetud.Paar viimast sain veel pildile.
Meie aed kujuneb looduse ja meie koostöös. Eriti palju võimalusi meil rikkalike lillepeenarde rajamiseks polegi. Aed paikneb maastikul nii, et kõrghaljastus jääb valdavalt kagu-lõuna-edela suunda. Ja puudel on kombeks kasvada. Kõrgustesse. Ja suhteliselt kiiresti. Põhjasuunas on asundustalu mälestusena säilinud kõrge kuusehekk, milles ajahammas juba korrektuure kipub tegema. Idasuunal oli vanasti rähasel pinnal üles haritud kartulipõld, millest nüüdseks on saanud dekoratiivpõõsaste park. Ja oi, kui raske oli sel maal põõsaste jaoks istutusauke kaevata! Kivi kivis kinni!
Jõekalda suunas on õhukese raske mulla all kivisillutisega Rootsi tee ning Kivikõrb, mille tekkes on osaline maaparanduse "kriim käsi".
Seetõttu on meil palju avarust. Vahel olen mõelnud, kas rajaks kivisele pinnasele kõrgemad istutusalad, noh, et ikka rohkem lilli oleks. Aga milleks? Esiteks ei taha me vaateid kinni istutada ning teiseks on meie aia motoks "Roheline ja rahulik". Üks ingliskeelne fraas sobib samuti aia motoks imehästi: "Less is more". Mõnes aias see nii ei oleks, meil aga küll. Ja me oleme rahul.
Aed on elusolend. Ta elab ja hingab. Aia igapäevasesse ellu kuulub nii sünd kui surm, elu lahutamatud osad. Nii jätkubki meil tegemisi igaks päevaks, samas aina rohkem jääb aega ka nautimiseks.
Suur osa istutusaladest on niiöelda täiskasvanud, mis tähendab, et tööd ja vaeva on nendega vähem just rohimise vaatevinklist vaadatuna.
Aed rõõmustab ja aed kannatab. Sel kevad-suvel on see kannatusterada olnud üsna pikk. Oleme jõudumööda aia janu püüdnud kustutada, kuid ilmselgelt on sellest väheseks jäänud. Ehk annavad juuli ning august rohkem vihma, et taimed saaksid kosuda ning talveks valmistuma asuda.
Meie aed on metsaaed, mille tõendusena saime eelmisel suvel imetleda loodusliku orhidee suure käopõlle sirgumist Vahtraaluste kõrval rohumaal. Sel kevadel ilmus veel teinegi suur käopõll Vahtraaluste istutusalale. Käol võiks ju vähe erksavärvilisem põll üll olla, kuid mis teha - on, nagu on.
Tuul ulub ja vihm on muutunud sügiseseks uduvihmaks. Linnud on vait. Isegi ritsikad kükitavad rohukõrte all, koivaviiulid külmast kanged. On juulikuu teine päev....
Väikese vihmapausi ajal läksin aeda jalutama. Kaamera kaasas, nagu alati. Pilte eriti ei klõpsinud. Ikka selle pimeduse pärast. Õues on nii jahe, et jakihõlmad tuli vaheliti tõmmata. No ei ole suvetunnet! Mitte ei ole. Aga kodutunne on.
Jalutasin ja mõtisklesin. Aed on elusolend, ta on sõber. Hea sõber. Kannatlik sõber. Ustav sõber.
Usun, et meie aed on rahul võimalusega olla ja jääda loodusaiaks, kus rohumaid ei songita terava oraga, et kätte saada see viimanegi võilillejuur. Kus samblalaikudele ei puistata koledat mürki. Sammal ei olegi ju nii halb. Ta on osake ökosüsteemist, sündinud meie loodusaia valgusreziimist. Pealegi nii mõnus ja pehme palja päka all. Meie muru on hoopis maasikamuru. Maasikad on madalakesed, sest aeg-ajalt sõidab üle nende peade raider, kuid nad õitsesid rikkalikult ning mammud on tänaseks päevaks juba pea viimseni põske pistetud.Paar viimast sain veel pildile.
Meie aed kujuneb looduse ja meie koostöös. Eriti palju võimalusi meil rikkalike lillepeenarde rajamiseks polegi. Aed paikneb maastikul nii, et kõrghaljastus jääb valdavalt kagu-lõuna-edela suunda. Ja puudel on kombeks kasvada. Kõrgustesse. Ja suhteliselt kiiresti. Põhjasuunas on asundustalu mälestusena säilinud kõrge kuusehekk, milles ajahammas juba korrektuure kipub tegema. Idasuunal oli vanasti rähasel pinnal üles haritud kartulipõld, millest nüüdseks on saanud dekoratiivpõõsaste park. Ja oi, kui raske oli sel maal põõsaste jaoks istutusauke kaevata! Kivi kivis kinni!
Jõekalda suunas on õhukese raske mulla all kivisillutisega Rootsi tee ning Kivikõrb, mille tekkes on osaline maaparanduse "kriim käsi".
Seetõttu on meil palju avarust. Vahel olen mõelnud, kas rajaks kivisele pinnasele kõrgemad istutusalad, noh, et ikka rohkem lilli oleks. Aga milleks? Esiteks ei taha me vaateid kinni istutada ning teiseks on meie aia motoks "Roheline ja rahulik". Üks ingliskeelne fraas sobib samuti aia motoks imehästi: "Less is more". Mõnes aias see nii ei oleks, meil aga küll. Ja me oleme rahul.
Aed on elusolend. Ta elab ja hingab. Aia igapäevasesse ellu kuulub nii sünd kui surm, elu lahutamatud osad. Nii jätkubki meil tegemisi igaks päevaks, samas aina rohkem jääb aega ka nautimiseks.
Suur osa istutusaladest on niiöelda täiskasvanud, mis tähendab, et tööd ja vaeva on nendega vähem just rohimise vaatevinklist vaadatuna.
Aed rõõmustab ja aed kannatab. Sel kevad-suvel on see kannatusterada olnud üsna pikk. Oleme jõudumööda aia janu püüdnud kustutada, kuid ilmselgelt on sellest väheseks jäänud. Ehk annavad juuli ning august rohkem vihma, et taimed saaksid kosuda ning talveks valmistuma asuda.
Meie aed on metsaaed, mille tõendusena saime eelmisel suvel imetleda loodusliku orhidee suure käopõlle sirgumist Vahtraaluste kõrval rohumaal. Sel kevadel ilmus veel teinegi suur käopõll Vahtraaluste istutusalale. Käol võiks ju vähe erksavärvilisem põll üll olla, kuid mis teha - on, nagu on.
Tuul ulub ja vihm on muutunud sügiseseks uduvihmaks. Linnud on vait. Isegi ritsikad kükitavad rohukõrte all, koivaviiulid külmast kanged. On juulikuu teine päev....
1 kommentaar:
Nii õigesti kirjutatud ja nii hea äratundmise rõõm tekkis! Meie oma aia kujundamise (ja mitte kujundamise) puhul oleme lähtunud samadest põhimõtetest, et loodust ei tohi lõhkuda ehk looduslikud kooslused on vaat et kõige kaunimad. Paljud aednikud on juba selle tõeni jõudnud. Vaata näiteks Krisi aeda ja ka kadunud Thela kirjutas oma elupäevade lõpul, et talle meeldivadki kõige enam need looduslikud,täisistutamisest puutumata osad oma aias.
Edu ja jõudu!
maurus Koselt
Postita kommentaar